Sven Kirsipuu kaitses hiljuti Äripäevas Rahandusministeeriumi otsust mitte kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Problemaatiliseks teeb artikli mitte niivõrd Kirsipuu käsitlus sotsiaalmaksu laest kui suunatud soodustusest vaid soov võrdsustada EAS’i arendustöötaja kaasamise toetusmeede maksusoodustusega.
Vastupidiselt maksusoodustusele kaasnevad arendustöötaja kaasamisega läbi EAS’i ettevõtjale ka ulatuslikud kulud ja ka riskid. Kulude kohalt väärib esile tõstmist, et EAS’ile tuleb esitada taotlus, mille ettevalmistamine on ajamahukas, ja hiljem pidevalt ka kaasatud arendustöötaja tegevusest aru anda. Bürokraatiahulk, mis toetuse taotlemisega kaasneb, on arvestatav ja seab suuremad ettevõtted, kellel on rohkem inimressurssi, automaatselt eelisseisu. Tähelepanu väärivad ka kaudsed kulutused, mis väljenduvad eelkõige EAS’i personalikulus, kuid mulle tundub, et neid on Kirsipuu otsustanud lihtsalt ignoreerida. Riskide osas ei ole vaja aga kaugemale vaadata kui eelmise aasta oktoobrisse kui EAS otsustas antud toetusi ettevõtjatelt tagasi nõuda probleemide tõttu, mis tulenesid eelkõige EAS’i töötajate tähelepanematusest.
Keeruline on ka nõustuda Kirsipuu väitega, et EAS’i toetuse näol on “tegemist oluliselt paremini sihitud meetmega alles loomisel olevate töökohtade suunal” olukorras, kus meede kitsendab oluliselt nii töötajate ringi, keda saab toetust kasutades üldse palgata, kui ka nende arvu. Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et nelja aasta jooksul jagati arendustöötaja kaasamise toetusega 12,2 miljonit eurot ehk natuke üle 3 miljoni euro aastas, kuid sotsiaalmaksule lae kehtestamisega väheneb sotsiaalmaksu laekumine 14 miljonit eurot aastas ja seda hinnanguliselt 2500 inimesele rakenduva lae kehtestamise tõttu. Samas ei leia Kirsipuu artiklis mainimist tõsiasi, et EAS’i arendustöötaja toetust on saanud viimase 4 aasta jooksul 65 ettevõtet.
Häma jagub aga veelgi kui jutt läheb ettevõtjate maksukäitumisele:
Sotsmaksu lae kehtestamise ettepanekuga sooviti vähendada ka maksupettusi ja tööjõumaksude optimeerimist, nt palga asemel igakuiste dividendide maksmist. Samas näitavad arvutused, et tegelikult ei ole põhjust eeldada muutust ettevõtete käitumises.
Alatu on enda argumentatsioon üles ehitada “arvutustele”, mille sisu ega olemusega (mida? kuidas? miks?) ei ole võimalik tutvuda samas toppides maksupettused (illegaalne tegevus) ja maksude optimeerimine (legaalne tegevus) ühte patta. Makse optimeerivad ettevõtted ei ole probleemsed ja nende palgataseme kohta üldistuste tegemisel nende liigitamine samasse klassi maksupetturitega on häbematult manipuleeriv.
Mulle jääb ka mõistmatuks, miks võrdleb Kirsipuu Eesti tööjõu maksukoormust (ja sedagi üldiselt – kas konkreetseid numbreid on piinlik mainida?) Eesti eelnevate perioodidega kui kvalifitseeritud tööjõu eest konkureerivad Eesti ettevõtted mitte 2008. aastaga vaid ikkagi teiste riikide ettevõtetega, kellele rakendub nende asukoha riigi maksukoorumus. Kirsipuu viitab ka uuringutele, mille kohaselt on välisinvestori jaoks maksukoormusest olulisemad mitmed muud tegurid, kuid Eesti investori (ja me kujundame Eesti maksupoliitikat eelkõige eestlaste huvidest lähtuvalt, eks ju) jaoks on üks suuremaid küsimusi, kas maksukoormuse tõttu tasub mujal alustada või idee teostamisest lausa loobuda?
Eelnevale vigasele ja puudulikule arutelule toetudes jõuab Kirsipuu järelduseni:
Sotsiaalmaksu laest tekkiv maksutulude vähenemine [on] ebaproportsionaalselt suur võrreldes võimalike positiivsete mõjudega ning meede toetab eelkõige kõige võimekamaid ettevõtteid. Sotsiaalmaksu lae kehtestamise asemel tuleks täiendada ja arendada täna EASis olemasolevaid ja oluliselt täpsemini suunatud meetmeid kõrge lisandväärtusega töökohtade loomiseks ning välisekspertide teadmiste importimiseks.
Sõnu ja lauseid on Kirsipuu ritta seadnud, kuid tema kokkuvõte ei baseeru eelnevale jutule vaid näib olevat artikli lähtepunkt, mille õigustamiseks on hiljem kõik eelnev tekitatud.
Täiesti vastumeelseks teeb Kirsipuu artikli aga suhtumine, kus maksustamine (teenitud raha võtmine) on võrdsustatud toetuste jagamisega (teenimata raha andmisega), mis võimaldab raha mitte võtmist (sotsiaalmaksule lae kehtestamisega) näidata andmisena sarnaselt toetuste jagamisele. See aga eeldab lähtepunkti, milles riigil on alati olnud õigus kõigele, mida ei ole (veel?) võetud. Taoline lähenemine on äraspidine ja tuleneb tülgastavast ametnikuloogikast, millega ükski erasektori tööandja nõustuda ei saa.
Kaks aastat tagasi (2011. aasta aprillis) ilmus Ekspressis artikkel Haigekassa ei arvestanud Villa Benita puhul kohtuotsust, mis käsitles halduskohtu otsust kaasuses, kus Haigekassa jättis hooldusravi teenust osutav Villa Benita täiendava hooldusravi tellimuse konkursist lihtsalt välja:
Villa Benita lubas võtta haigekassas kindlustatud inimesi hooldusravile sama raha eest nagu ülejäänud hooldushaiglad. Haigekassa aga isegi ei kaalunud Villa Benita pakkumist.
Märtsi lõpus otsustas Tallinna halduskohus, et Villa Benital on õigus ning haigekassal pole veenvaid argumente, et senisest kivistunud süsteemist kinni hoida.
Haigekassa tellib meditsiiniteenust maksumaksja raha eest. Avaliku ressursi jagamisel peab olema võimalus osaleda kõigil nõuetele vastavatel isikutel, leidis kohtunik Villem Lapimaa. Raha peab haigekassast saama see, kes pakub paremat teenust ja odavamalt.
Ekspressis ilmunud lugu tundus esialgu sedavõrd must-valge, et pöördusin Haigekassa avalike suhete juhi poole, et teada saada, kas midagi, mis võimaldaks haigekassa valikuid natuke selgemalt mõista, jäi artiklist välja.
Järgnenud 2-kuulise kirjavahetuse käigus hakkasid ükshaaval ilmnema erinevad nüansid, mille detailide täpsustamisel muutusid Haigekassa esindajad järjest üldsõnalisemaks ja tõrksamaks. Kaasuse üksikasjade mõistmiseks vajaliku teabe kätte saamiseks olin sunnitud kaasama Andmekaitse Inspektsiooni, kelle abil tuli Haigekassa esindajatele selgitada, et avaliku teabe seadus on ka Haigekassale täitmiseks. Dokument, millega tutvumist Haigekassa juhatuse assistent Reelika Truuts erinevaid ringloogika mänge mängides takistas, oli Haigekassa apellatsioonikaebus, mis esitati Haigekassa poolt 25. aprillil 2011. aastal Tallinna Ringkonnakohtule.
Põhjus kogu lugu kirja panna nüüd mitte aga kaks aastat tagasi taandub vägagi lihtsale põhjusele: Villa Benita ja Haigekassa kaasuse arutamisega ei piirdutud ringkonnakohtus vaid see läks edasi Riigikohtusse, kus küsimus läks edasi Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule. Lõpliku otsuseni jõuti alles mõned kuud tagasi, eelmise aasta 29. novembril.
Riigikohtu kolleegium käsitles AS Villa Benita ja OÜ BioDesign kaebeõigust ning vaidlusaluse otsuse õiguslikku iseloomu. Seejärel selgitas kohus kaalutlusotsuste põhjendamise kohustust ja võttis seisukoha Haigekassa otsuse põhjendamisvigade tagajärgede kohta, mille järel kontrollis kolleegium Haigekassa otsuse sisulist õiguspärasust.
Vaidlusaluse otsuse õiguslik iseloom
Üks huvitavamaid seikasid oli Haigekassa soov taandada kogu küsimus menetluslikele nüanssidele, millest tuleb välja, et kui tegu on otsusega, mis nagu ei olegi otsus, siis see edasi kaebamisele ei kuulu ehk Haigekassa esindajate sõnastuses:
Halduskohtu otsuses on jäetud tähelepanuta Eesti Haigekassa käsitlus, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna nende suhtes ei ole vaidluse esemeks olev haldusmenetlus alanud.
. . .
Kaebajate õigusi saaks haldusmenetluse algatamata jätmine nende suhtes rikkuda ainult siis, kui haldusorganil oleks kohustus haldusmenetlus algatada. Selline kohustus vastustajal puudub (RaKS § 35 lg 2). Otsus ei välista kaebajate õigust taotleda ravi rahastamise lepingu sõlmimist, kui vastustaja poolt RaKS § 36 lg‑s 4 sätestatud kriteeriumide kaalumisel ilmneb sellise otsuse õigsus
Ei Tallinna Ringkonnakohus ega Riigikohtu kolleegium pidanud taolist arutluskäiku tõsiselt võetavaks:
Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune otsus on haldusakt, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhjusel vastab otsus nr 295 eelhaldusakti tunnustele, millega HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus on sarnane hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused ja mida kolleegium on oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks.
Haigekassa esimene argument näib olevat eelkõige ajendatud tõsiasjast, et Haigekassa poolt tehtud kaalutlusotsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Kohtule oli seega vaja jätta mulje, et Haigekassa ei pidanud põhjendamist vajalikuks, sest nende arvates polnud haldusmenetlust üldse alustatudki. Kui taoline manööverdus oleks läbi läinud, siis ülejäänud küsimuste arutamiseks poleks enam põhjust olnud.
Kaalutlusotsuste põhjendamise kohustusest ja põhjendamisvigade tagajärgedest
Vaidluse teine osa käsitles seda, kuidas Haigekassa enda valikuid teeb ja kuidas valikute tegemise aluseid on asjaosalistele kättesaadavas vormis dokumenteeritud. Kuna haigekassa valikud toimusid kaalutlusõiguse alusel, siis varasemale kohtupraktikale toetudes oleks haldusakti motivatsioon pidanud olema “eriti põhjalik”. Vaidlusaluse Haigekassa otsuse tekst ei sisaldanud aga faktilisi aluseid ega kaalutlusi, mille tõttu polnud võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses (ringkonnakohus) esitatud, põhjendustest juhinduti juba haldusakti andmisel.
Vaatamata sellele asus Riigikohtu kolleegiumi enamus seisukohale, et tegemist oli erandliku olukorraga, kus pole põhjust kahelda, et Haigekassa juhindus otsuste tegemistel muudest kaalutlusest kui riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest ja haiglavõrgu arengukavast, mille arvestamise kohustuse tuleneb ravikindlustuse seadusest. Taolise erandi tegemine üldistel ja segastel alustel sai aga terava kriitika osaliseks riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamuses, millega ühines riigikohtunik Harri Salman.
Eriarvamusest selgub, et kahe riigikohtuniku hinnangul on taolises otsuses mitmeid puudusi, mis teevad sarnaste juhtumite lahendamise tulevikus oluliselt keerulisemaks:
vaidlustatud otsus oli kaalutlusotsus, seega oleks tulnud kõigepealt selgitada, kas kaalutlusotsuse tegemisel oli võimalik ja tuli kaaluda erinevaid lahendusi. Riigikohus nendele küsimustele ei vastanud ja ebaselgeks jäi, milliseid võimalikke lahendusi otsuse tegemisel kaaluti ning millest on haldusorgan haldusakti andmisel lähtunud;
kolleegiumi enamus ei võtnud otsuse osas kindlat seisukohta, kas muudetakse senist järjekindlat paraktikat või luuakse uus erand. Nii jäi lahtiseks, millistest reeglitest tuleb sarnaste asjade lahendamisel tulevikus lähtuda. Eriarvamuses rõhutatakse, et Riigikohtu üheks rolliks on kohtupraktika ühtlustamine, mis tähendab selgete seisukohtade esitamist;
eriarvamuses ei nõustuta enamuse seisukohaga, et kui haldusaktis puuduvad põhjendused ja kaalutlused, ei ole see haldusakti tühistamise aluseks juhul, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samast põhjendusest, mis esitati kohtumenetluses. Selline seisukoht halvendab kaebaja võimalusi end kaitsta ja kahjustab menetlusökonoomiat;
ringkonnakohus pole lähtunud tõendamiskoormise jagamisest ja tuginetud on üksnes abstraktsetele järeldusele, et kohtul pole põhjust kahelda haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlustes. Ka kolleegiumi otsusest ei nähtu, et haldusorgan lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendustest kaalutlusotsuse tegemisel;
problemaatiline on kolleegiumi seisukoht, et kohtumenetluses esitatud põhjendusi ja kaalutusi võib arvestada kui mõistliku inimese jaoks pidi olema arusaadava, et haldusorgan juhindus samadest põhjendustest, mis esitati kohtumenetluse käigus. Põhimõtteliselt tähendab taoline seisukoht, et tulevikus tuleb kaaluda ka seda, kas kaebaja pidi aru saama, millistest haldusaktis esitamata põhjendustest ja kaalutlustest haldusorgan lähtus;
olukorras, kus puudutatud isik on sunnitud ainuüksi haldusakti kaalutluste ja põhjenduste saamiseks kohtusse pöörduma nihutatab haldustegevuses vajalikku tasakaalu käsukeskse lähenemise ning isikute õiguste ja vabaduste austamise vahel käsukeskse lähenemise kasuks. Haldusorgani eksimust kompenseeritakse puudutatud isiku koormamisega. Samuti nõrgestatakse tema seisundit, kindlustunnet ja võimalusi. Sisuliselt on ahendatud isikute võimalust kasutada kaebeõigust.
kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kõnealuses kaasuses aga puuduvad tõendid ja mõistlik ei ole ka eeldada, et otsust tehes kaalumist üldse teostati. Asja materjalidest ja kolleegiumi kohtuotsusest ei selgu, kas ja milliseid erinevaid lahendusi võrreldi. Selline viga haldustegevuses kujutab endast mitte formaalset, vaid sisulist õigusrikkumist – diskretsiooni teostamata jätmist.
Haigekassa otsuse sisulise õiguspärasuse kontroll
Eelnevalt toodud kahele formaalsele küsimusele lisaks arutas Riigikohus ka Haigekassa otsuse sisulist õiguspärasust, mis tundus vähemalt minule oluliselt nüansirikkam kui Riigikohtu kolleegiumi arutluskäik välja tõi. Sisulise küsimuse arutamine on jaotatav kaheks: RaKS § 36 lõikes 4 toodud kriteeriumite käsitlemine ja piirkonna määramine.
Kriteeriumitest
Riigikohus pidas oluliseks määratleda Haigekassa kaalutlusõiguse piirid RaKS § 36 kohaldamisel. RaKS § 36 lg 4 sätestab, et ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa asjaolusid lähtuvalt RaKS § 36 lõikest 4, mis sisaldab 10-punktilist loetelu.
Enda otsuses viitas Riigikohus varasemas haldusasjas asutud seisukohale, mille kohaselt RaKS § 36 lg 4 sõnastus ei võimalda sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada, ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta. Kaalutlusotsuse tegijal peab selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid.
Kolleegium jäi seisukohal, et viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg‑s 4 sätestatud kriteeriume.
Eriarvamuses asutakse aga seisukohale, et varasemas haldusasjas võetud seisukohta ei saa mõista selliselt, et käesolevas asjas on ühe kriteeriumi alusel eelvaliku tegemine põhjendatud. Edasist hindamist enamikus väljakuulutatud “piirkondades” ei toimu, sest sisuliselt on eelvalikuga tehtud lõplik valik. Eriarvamuse kohaselt on taoline kolleegiumi RaKS § 36 lg 4 tõlgendus väär. Kui Haigekassa annab mõnele kriteeriumile suurema kaalu kui teistele või välistab mõne kriteeriumi, tuleb see otsuses välja tuua ja põhjendada.
Piirkonnast
Toetudes ravikindlustuse seadusele leidis ringkonnakohus, et üks ravikindlustuse põhimõtetest on ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, millest tulenevalt võib Haigekassa ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teha piirkondlikke eelistusi. Seda seisukohta toetab ka RaKS § 36 lg 4 p 7, mis kohustab Haigekassat lähtuma ravi rahastamise lepingute sõlmimisel riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest ning haiglavõrgu arengukavast. Riigikohtu kolleegium leidis, et kohtud järeldasid õigesti, et kuna õigusaktidest ei tulene piirkondlikke eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, võib teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondlikku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondlikku kättesaadavuse huvides põhjendatud.
Riigikohtu kolleegium nõustus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et Haigekassa poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlused valikukohtade määramise kohta olid asjakohased ja piisavad, seega oli vaidlustatud Haigekassa otsus sisuliselt õiguspärane.
Eriarvamuses juhiti aga tähelepanu taolise tõlgenduse problemaatilisusele. Kuigi regionaalpoliitiliselt olid Haigekassa argumendid asjakohased (igal kindlustatud isikul võiks olla võimalikult kodu lähedal mõni vastavate teenuste pakkuja), siis kaebajad väitsid, et patsiendid ei vali taastus- või hooldusraviteenuse osutajat tingimata selle järgi, milline neist tegutseb kodule kõige lähemal, vaid võivad eelistada näiteks töökohale lähemal olevat asutust või teha valiku teenuse kvaliteedi põhjal sealjuures esitasid kaebajad ka vastavaid statistilisi andmeid. Teenuse mõistlik kättesaadavus on võimalik tagada ka juhul, kui valikupiirkonda ei määrata mitte konkreetse linnana või suisa linnaosana, vaid mõistliku suurusega piirkonnana, näiteks maakond või vald.
Viimase seigana väärib eriarvamusest välja toomist, et riigikohtunik Tõnu Antoni arvates oleks vastupidiselt Haigekassa soovile tulnud selles haldusajas vaielda ka haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutajate eelistamise õiguspärasuse üle, sest piirkondade valik Haigekassa otsuses sõltus just sellest, millist tervishoiuteenuse vajadust ei suuda arengukavas märgitud haiglad ära katta.
Riigikohtu kolleegiumi lõpliku otsuse antud kaasuses võib kokku võtta järgnevalt: Haigekassa haldusakt oli piisavalt puudulik, et välja mõista kaebajatele kohtukulud, kuid piisavalt kohtumenetluse käigus sisustatud, et mitte otsust tühistada. Kaebajad said küll võidu, kuid mitmed olulised küsimused jäi vastuseta nagu selgus ka Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamusest.
Kaugeleulatuvatest nüanssidest
Minu arvates oli kogu kaasuse võtmeküsimuseks, kuidas on võimalik eelistada Keila ja Kallavere hooldusravihaiglaid, millest viimasega kokkupuutunud ei ole just kõige paremal arvamusel, Villa Benitale? Kirjavahetuse käigus Haigekassa esindajatega selgus, et Haigekassa hinnangul kattis Lääne-Harjumaa hooldusravi vajaduse Keila haigla, mis kuulus siis veel Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA alla ning nendega oli hooldusravi osutamiseks sõlmitud 5-aastane leping 2009. aastal. Taolise käsitlusega on aga kaks probleemi.
Esimene neist käsitleb teenuse osutamise piirkonna täiendavat kitsendamist, millega ei olnud konkurssi ajal võimalik arvestada. Täiendava hooldusravi valiku konkursi tingimustes ja isegi vaidlustatud Haigekassa otsuses on täiendava valiku piirkonnaks Harjumaa. Harjumaa täiendavat jagamist piirkondadeks nagu “Lääne-Harjumaa”, “Ida-Harjumaa” ja “Tallinn” ei ole dokumenteeritud ja kaalutlused, millest lähtuvalt on taolised kitsendused tehtud (millega arvestatud, millega mitte) jäävad mõistatuseks.
Kui juhtisin Haigekassa esindajate tähelepanu tõsiasjale, et Keila haigla näol oli tegu Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, siis kuidas saab juttu olla ainult Lääne-Harjumaa teenindamisest, kui sisuliselt on tegu tervet Põhja-Eestit teenindava regionaalhaigla hooldusravi osakonnaga? PERH’i enda arengukavas (pdf) on PERH’i teeninduspiirkonnaks oluliselt laiem piirkond kui Harjumaa. Vastuseks sain, et “Keila haigla” on PERH-i hooldusravi kliinik ning tema teeninduspiirkond on tõesti oluliselt laiem ja sinna võivad pöörduda pere- või eriarsti saatekirjaga kõik Tallinna ja Harjumaa patsiendid, kes on kantud Eesti Haigekassa Harju osakonna kindlustatud isikute nimekirja. Välistatud ei ole teenuse osutamine ka teistes piirkondades elavatele kindlustatud isikutele.
Kui palusin täpsustada, kust tuleneb jaotus “ida” ja “lääne” piirkonnaks, siis viidati Harju maakonna hooldusravi arengukavale aastateks 2004 – 2015 (pdf). Arengukavas on küll ühes tabelis tõesti toodud “lääne” ja “ida” jaotus, kuid millest taolise jaotuse tegemisel on lähtutud ei selgu kuskilt. Mõtlemisainet pakuvad aga tõsiasjad, et arengukava koostajateks on nende haiglate esindajad, kes Haigekassaga lepinguid omasid ja vaatamata sellele, et arengukava koostati 2004. aastal järgmiseks kümneks aastaks, ei ole isegi mitte proovitud arvestada tõenäosusega, et hooldusravi osutajaid võib selle aja jooksul juurde tulla. Seega jääb üle ainult nentida, et Harjumaa jaotamine täiendavatakse piirkondadeks oli meelevaldne ja lähtus eelkõige arengukavast, mis välistab konkurentsi ja vähendab seeläbi survet osutatavate teenuste kvaliteedile.
Teine probleem käsitleb aga Keila hooldusravi haigla juriidilist staatust. Nimelt oli juba 2010. aasta augustis selge, et PERH on huvitatud Keila hooldusravi haigla võõrandamisest ja võõrandamine viidi läbi avalikul (!) enampakkumisel. Et müügi vormistamiseni jõuti alles 2011. aasta mais ei muuda vähem oluliseks tõsiasja, et Haigekassa Keila hooldusravi haiglaga täiendavate lepingute sõlmimine pärast PERH poolset võõrandamise protsessi algust on parimal juhul küsitav tegevus. Sisuliselt sõlmiti täiendavate ravijuhtude osas lepingud kaheks aastaks haiglavõrgu arengukavasse kuulumise ettekäändel haiglaga, mis mõned kuud hiljem kuulus SA PJV Hooldusravile, mis aga haiglavõrgu arengukavasse ei kuulunud. Ilmselt on siinkohal mõistetav ka Villa Benita esindajate nördimus ja arvamus, et tehinguga venitati meelega samas kui Haigekassa soov oli tähelepanu hajutada jutuga, mis oli kahetsusväärselt ühekülgne ja paljuski lihtsalt eksitav.
Järeldusi pika jutu lõpuks.
Maksumaksjate raha administratiivsel ümberjagamisel tervishoius muutuvad järjest olulisemaks arengukavad, mille koostajatena on kaasatud aga eelkõige olemasolevad organisatsioonid. Uute tulijate või potentsiaalsete muudatustega, mis on vähegi pikemas perspektiivis süsteemi edasiseks arenguks ja konkurentsi loomiseks lausa vajalikud, arengukavade koostamisel ei arvestata. See lihtsalt ei ole arengukavade koostajate huvides, kellest arvestatav osa on kas vahetud rahalise kasusaajad või passiivsed administratiivsed osalised.
Ei pea olema hooldusravispetsialist, et mõista kui suur on keskkonna kvaliteedi vahe Kallavere hooldusravi haigla ja Villa Benita vahel. Olemasolev seadusandlus ei käsitle aga kvaliteeti muus ulatuses kui miinimumnõuete täitmise osas ning patsiendist maksumaksja eest otsustab hoopis tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi rahastav organisatsioon, mis ei pea osutatava teenuse keskkonna kvaliteeti mingiks valikukriteeriumiks – peaasi, et miinimumnõuded on täidetud. Tõsiasi, et inimesed oleks omast taskust nõus maksma, et Kallavere asemel hoopis Villa Benitasse jõuda ning eelistavad kvaliteeti teenuse elukoha läheduse asemel, ei ole Haigekassa jaoks argument.
Haigekassa on loodud üllal eesmärgil, kuid kõigi jaoks peaks olema järjest selgem, et olemasolev süsteem on jäik ning ei arvesta uute tulijatega, kes võivad osutada patsientide jaoks märksa meeldivamas keskkonnas paremat teenust sama raha eest, mis vanad tegijad. Haigekassa esindajate väited turutõrgetest on silmakirjalikud olukorras, kus olemasolev süsteem kannatab pidevate administratiivsete tõrgete all ja patsiendi huvidest seisavad kõrgemal administratiivsed otsused, mis lähtuvad kaalutlustest, mille hulgast patsiendi rahulolu ei leia.
Võib-olla jätab eelnevalt kirjutatu valdava osa eestlaste täiest külmaks, kuid need on otsused, mille najal kujuneb ja areneb kohalik tervishoiusüsteem. Ma arvan, et vaidlusalune Haigekassa otsus oleks tulnud Riigikohtul tühistada, sest praeguse otsuse ja eriti veel eriarvamuse valguses võib aimata järjest suurema probleemina süsteemi suletust ja järjest ulatuslikumat toetumist administratiivsetele otsustele, mille kaalutluste kohta puudub lihtsurelikel igasugune teave.
Post Scriptum: käesoleva postituse koostamisel on toetutud ulatuslikule kirjavahetusele Haigekassa esindajaga, Haigekassa dokumendiregistrist pärit dokumentidele ja intervjuudele, millest kõigile pole otseselt viidatud.
Suure huviga ootasin, et mõni ajakirjanik kirjutaks natuke pikemalt AS Tallinna Vesi ja Konkurentsiameti peatselt algava kohtuprotsessiga seos tulnud otsusest. Asjata. Teema pakub ilmselt huvi üpris kitsale ringkonnale, sest kuidas muidu mõista ükskõiksust olukorra suhtes, kus AS Tallinna Vesi soovib menetluse avalikuks kuulutamist, kuid Konkurentsiamet – avalike ülesandeid täitev organisatsioon, mis reguleerib hindasid ja peaks enda tegevuses püüdlema igakülgse läbipaistvuse poole – seda ei soovi vaid taotleb vastupidist:
Konkurentsiamet keeldus avalikust menetlusest ning nendepoolse avalduse rahuldas Tallinna ringkonnakohus 31.05.2012 ilma AS-iga Tallinna Vesi menetluslikult konsulteerimata. Kuna ettevõte omas piisavalt tõendusmaterjali põhjendamaks miks haldusasja on mõttekas avalikult menetleda, taotles AS Tallinna Vesi kohtumenetluse taasavalikustamist.
See tähendab, et kohtumenetlus on avalik erastamise protsessi käsitlemise, erastamislepingu seadusele vastavuse, hinnametoodika ning ettevõtte majandusnäitajate osas. Hoolimata ettevõtte korduvatest püüdlustest kohtuasja avalikult menetleda, otsustas kohus Konkurentsiameti taotlusel, et tegelikku hinnametoodikat ning Ameti põhjendusi arutatakse kinnisel istungil, kaitsmaks informatsiooni, mida Konkurentsiamet käsitleb oma ärisaladusena.
Mulle jääb artikli põhjal arusaamatuks, miks ja kuidas toetub Konkurentsiamet “ärisaladusele”, kuid ainuüksi tõsiasi, et tegu on valitsusasutusega, tekitab hulgaliselt küsimusi.
Taolised küsimused on problemaatilised kui tegu on ametiga, mis teostab seadusega sätestatud ülesannete ulatuses riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi ning menetleb süütegusid. Kui riikliku sundi ja süütegusid menetlev asutus ei ole enda tegevuses ja protsessides läbipaistev, siis on kahtlused ameti erapooletuse puudumisest lihtsad tekkima ja ka juurduma. Taolisi kahtlusi hiljem hajutada on aga oluliselt keerulisem kui hoida avalikuna ühte kohtuprotsessi, mille tulemus mõjutab otseselt kümned kui mitte sadu tuhandeid inimesi.
Eelnevalt viidatud Postimehes toodud artikkel on äravahetamiseni sarnane AS Tallinn Vesi uudiste leheküljel ilmunud uudisega, kuid Konkurentsiamet pole enda seisukohta/kommentaari pidanud vajalikuks laiema avalikkusega jagada. Ideaalis küsiks mõni ajakirjanik ka Konkurentsiameti kommentaari salatsemise vajalikkuse kohta, kuid kui kedagi see teema ei huvita, siis milleks küsida?
Häda ajab aga isegi Küprose härja kaevu ja tulemuseks on olukord, kus parlament on andud valitsusele volitused järgmiste piirangute kehtestamiseks:
Restrictions in daily withdrawals
Ban on premature termination of time savings deposits
Compulsory renewal of all time savings deposits upon maturity
Conversion of current accounts to time deposits
Ban or restrictions on non cash transactions
Restrictions on use of debit, credit or prepaid debit cards
Ban or restriction on cashing in checks
Restrictions on domestic interbank transfers or transfers within the same bank
Restrictions on the interactions/transactions of the public with credit institutions
Restrictions on movements of capital, payments, transfers
Any other measure which the Finance Minister or the Governor of Cyprus Central Bank see necessary for reasons of public order and safety
Eelneva taustal tõuseb esiplaanile tõdemus, et Küprosel asuv euro ei ole väärt kaugeltki nii palju kui ülejäänud eurotsoonis asuv euro, mis teeb Küprose lahkumise/väljaviskamise eurotsoonist aga sedavõrd lihtsamaks ja atraktiivsemaks lahenduseks.
Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.
Lisame siia veel juurde Küprose valitsuses ja troika soovi näha hoiustajate vara konfiskeerimist ning jääb ainult sarnaselt Christopher Pissaridesele küsida, et milleks lubada kui lubadused ei oma mingit kaalu:
First, deposits under 100,000 are insured. What happened to that insurance? How could the euro group agree to taxing deposits as small as one euro? What is the meaning of deposit insurance in the euro zone? Second, deposits include the savings of honest people who have paid their taxes and saved for retirement, to buy a home, educate their children or whatever. Why pay a hefty additional tax? And how would these people feel when they woke up on Saturday morning to be told, “Sorry guys, we are not letting you withdraw your money anymore, until we sort out how to take a big chunk away from you.” And why? Because two banks out of the tens operating in Cyprus made bad investment decisions three years ago to help Greece out of its crisis, and got hit by the troika. What’s the incentive that banks now have in the European Union to treat risky investments with caution? If one of them takes bad risks the others will pay for it; if it works well for it, it will keep the profits. A classic scenario for market breakdown.
Tundub, et alla 100 000 euroseid deposiite praeguse seisuga siiski ei maksustata, kuid otsus selle võimaldamiseks tuli siis natuke liiga lihtsalt. Pissarides andis ka väga huvitava hoiatuse, mis on tegelikult algusest peale selge olnud, kuid mis on kahjuks eurooptimistliku retoorika vahu sisse kadunud ka Eestis:
Small countries be warned when joining the euro zone. You could be bullied any time by your big brothers if it suits their political objectives.
Väikeriigi elanikel jääb ainult üle olla valvsam ja suhtuda oluliselt skeptilisemalt igasugustesse Brüsselist tulevatesse lubadustesse. Usalduse ja õigusriigi põhimõtete õõnestamine suurendab aga möödapääsmatult tehingukulusid, mis võivad vähegi pikemas perspektiivis valusalt kätte maksta. Arvestagem sellega.
Fetish for making things ignores real work – John Kay paneb lühikeses, kuid tabavas kirjutises diagnoosi inimestele, kes arvavad, et majandusliku edu A ja O on tootmine. Tootmisfetish ei ole võõras ka mitmetele eestlastele, kes suunaks tootmisesse meeleldi oluliselt rohkem maksumaksjate raha kui seda praegu tehakse, kuid nagu Kay selgitab, pole selleks erilist alus. Tootmise fetisheerimist on põhjust näha anakronismina, mis pärineb ajast kui naised tegelesid kodus laste ja majapidamisega.
* * *
The Expendables – William Langewiesche kirjutab Vanity Fair’is pikemalt Prantsuse Võõrleegionist 21. sajandi alguses. Mis inimesi Võõrleegion ligi meelitab, mis neile lubatakse, kuidas neid välja õpetatakse ja millega ning kus nad täna kõige rohkem tegelevad on vaid mõned küsimused, mis vastuse saavad. Mitte just kõige romantilisem artikkel vaid pigem kaasahaarav pilk leegionääri halliargipäeva. Kusjuures artiklis leiab mainimist, et grupis, mille õppusi ajakirjanik jälgib, on ka üks eestlane.
* * *
How Do Porcupines Mate? Very Carefully - kui pealkiri ei tekitanud huvi artikli vastu, siis ilmselt pole mõtet edasi lugeda. Selgub, et okassigade paaritumine on keerulisem kui arvata oleks võinud. Lõbusalt kirjutatud artikkel on harivalt informatiivne, kuid jätab siiski õhku küsimuse: kui palju keskmine inimene ikkagi okassigade paaritumisest teada tahab ja üldse teadma peaks.
* * *
How I learned a language in 22 hours – selgub, et see sama tung, mis sunnib paljusid pidevalt Facebooki, Twitterit või e-posti vaatama on rakendatav märksa produktiivsemateks tegevusteks nagu näiteks võõrkeele õppimine. Artiklist selgub, et keelt ei pruugi kõigest 22 tunniga selgeks saada, kuid kindlasti saab piisava sõnavara baasi, et õpinguid juba võõrkeelses keskkonnas. Kusjuures õpitav keel ei pea olema sugugi tuntud või laialt kasutatud. Kas keeleõppe tulevik paljude jaoks või lihtsalt huvitav kurioosum?
* * *
A Million First Dates – pikem Dan Slater’i lugu Atlantic’us online tutvumiskeskkondade mõjust pikemaajalistele suhetele ja monogaamiale laiemalt. Lugu pöörleb kolmekümnendates Jacob’i ümber, kes avastas enda suureks üllatuseks kui lihtne on tutvumiskeskkondade kaudu kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Ainult, et koos positiivsega kaasneb tihti ka negatiivne, mis alguses jääb märkamatuks, kuid aja jooksul muutub järjest möödapääsmatumaks probleemiks. Kui alati on võimalik leida keegi parem, siis kas taolisest hoiakust on üldse võimalik hiljem enam vabaneda?
* * *
Everybody get popped – David Runciman kirjutab London Review of Books jaoks Tyler Hamiltoni Tour de France’i telgitaguseid avavast raamatust. Ilmselt mitte just eriti üllatavalt tuleb artiklis juttu eelkõige dopingust ja dopingu kasutamisest nagu ka Lance Armstrongi valimatust ja kompromissitust dopingu kasutamisest. Juttu tuleb nii kasutatavate ainete valikust, nendega kaasnevatest ohtudest kui ka sellest, miks just rattasport on dopingu suhtes sedavõrd vastuvõtlik olnud. Artikkel on kirjutatud enne Armstrongi dopingu kasutamise tunnistamist, 2012. aasta novembris.
Täna võis muuhulgas Delfist lugeda, kuidas piletita sõitmise eest trahvitud noormees avastas, et tal pole õigust ennast eksamile registreerida, sest koos piletita sõitmise eest saadud väärteokaristusega pikenes ka varasem kiiruse ületamise eest saadud karistus. Ma saan küll aru, et liiklusrikkumise korral oleks taoline tegevus veel põhjendatud, kuid nagu ametnike kommentaaridest selgub võib tegu olla suvalise väärteoga, milleks võib osutuda vales kohas suitsetamine või näiteks koeraga jalutamine ilma, et tal oleks suukorvi.
Iseenesest oleks siinkohal huvitav teada, kas tegu ei ole mitte teistkordse karistamisega, mis on vastuolus põhiseaduse 23. paragrahviga:
Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
Kui inimene kandis karistuse ära, siis mulle tundub, et teisest täiesti sõltumatust väärteost tulenev karistusregistri arhiveerimise pikendamine, millega kaasneb sisuliselt täiendav karistus (ARK’is eksamikeeld), on inimeses teist korda karistamine. Või kuidas?
Teine huvitav seik kogu loo juures on aga Maanteeameti avalike suhete osakonna peaspetsialisti Allan Kasesalu selgitus:
Kasesalu selgitas, et igasugune rikkumine näitab seda, kas inimene on sobiv autojuhiloa või näiteks relvaloa taotlemiseks. „Rikkumine on rikkumine ja küsimus on inimese seaduskuulekuses,“ sõnas ta. „Laps on ikka paha, ta peab nurgas edasi seisma,“ näitlikustas Kasesalu.
Mulle tundub, ega ikka ei ole küll nii, et rikkumine on rikkumine. Meil on hulgaliselt seaduseid ja piiranguid, mille täitmist ei ole sisuliselt võimalik kontrollida ja mille rikkumine on laialt levinud. Ühtlasi on üksjagu piiranguid, mida politsei kas ei soovi või taha menetleda, sest nende menetlemiseks on vaja piiratud ressursse suunata tegevustele, kus kasu neist on üpris väike. Seega on rikkumisel ja rikkumisel ikkagi vahe.
Täiesti kohatu ja minu jaoks jälk on aga Kasesalu “laps on ikka paha, ta peab nurgas edasi seisma” kommentaar. Mulle tundub, et kui mõni ametnik arvab, et ta on täiskasvanud inimestel lapsevanema eest või seadused täidavad mingit kasvatusliku funktsiooni, siis on kuskil midagi väga valesti läinud. Taolist üleolevat suhtumist nimetatakse paternalismiks ja see on täiesti õigustatult enamuses tsiviliseeritud riikidest vähemalt avalikult põlu all. Kahetsusväärne, kuid sugugi mitte üllatav, on näha taolist suhtumist ametnike seas, kes liiga tihti peavad ennast teistest targemaks, paremaks või valgustatumaks. Sealjuures ekslikult.
Ajal kui enamus meist soovib vähegi positiivsetes uudistes ka positiivset näha annavad nii mõnedki inimesed järjekindlalt märku, et Euroopa võlakriisi lõpp-vaatus on alles ees ja seda rohkem kui ühel põhjusel.
Wall Street Journalil õnnestus vestelda Bernard Connolly’ga. Tegu on härrasmehega, kes ennustas Euroopa praegust olukorda juba seitseteist aastat tagasi ette kui oli alles Euroopa Komisjoni teenistuses. Vaevalt oli ta jõudnud aga enda arvamuse raamatuks vormistada kui tal paluti töölt lahkuda. Connolly poolt tõstatatud probleemid on aastatega aga ainult teravamaks muutunud:
At some point, the people in the affected countries presumably will call a halt to the pain and sweep in a government willing to think the impossible—leaving the euro, for example.
To avoid that, Germany could well agree to pay for a transfer union, either believing that the transfers needn’t be permanent, or hoping they’d be less expensive than a euro break up. But, Mr. Connolly warns, once a mechanism is in place to transfer money from Germany to the current-account deficit countries, it’s only a matter of time before Germany is faced with the question of adding France to its list of dependents—something even Berlin may not be willing or able to afford.
German reunification has cost the former West Germany about 5% of GDP a year, with no end in sight. The expense has proved politically tolerable, Mr. Connolly says, because there was a strong sense that “they were reuniting their country.” But such solidarity does not exist within Europe.
“There is no European demos, and you’re not going to create a demos by setting up a system in which you say, ‘We will give you money, you will follow these rules,’ ” says Mr. Connolly. “It simply will not work.
Ei midagi shokeerivalt uut, lihtsalt meeldetuletus, et põhiprobleemid on lahendamata.
Young people are moving from the weak economies on the periphery to the comparatively stronger ones in the core, or out of an ever older EU altogether. This has the simple consequence that the deficit issues in the core are reduced, while those on the periphery only get worse as health and pension systems become ever less affordable. Meanwhile, more and more young people follow the lead of Gerard Depardieu and look for somewhere where there isn’t such a high fiscal burden, preferably where the elderly dependency ratio isn’t shooting up so fast.
Loomulikult võib Eestis kehtestada täiendavaid makse, kuid lõppude-lõpuks sõltub ka Eesti tulevik sellest, kas erksamad noored soovivad siin ettevõtlusega katsetada/töötada või lihtsalt kolida mõnda teise riiki, kus pärast makse jääb oluliselt suurem hulk raha kätte. Arvestades seda kui tagurlik on kohalik immigratsioonipoliitika jääb üle loota, et enamus eestlasi mõistab vähemalt ühte: nooremate töötavate inimeste koormamine täiendavate maksudega ei lõppe hästi.
Jättes kõrvale selle, kuidas tõlgendada Maanteeameti pressibriifingul öeldut, on vähegi pikemas perspektiivis hoopis olulisem küsimus, kust tuleb raha teede infrastruktuuri säilitamiseks ja arendamiseks? Kütuseaktsiisis katab veel mõneks ajaks kulutused, kuid praegu on õige aeg hakata mõtlema otsustele, mida viimasel hetkel ei ole mõistlik ega tõenäoliselt ka võimalik ilma aktiivse vastuseisuta teha.
Tõenäoliselt saavad lähemas tulevikus kõige suuremaks infrastruktuuri kulutuste mõjutajaks tehnoloogilised arengud – seda loomulikult tingimusel, et Euroopa Liit (koos rahastusega) enda poliitiliste ja majanduslike vastuolude vahel enne kokku ei varise.
Esimene tehnoloogilistest arengutest on juba pikemat aega kõigile nähtav olnud. Hübriidajamitega autod ei ole ammu enam haruldus ja elektrisõidukid on samuti kogumas kui mitte just populaarsust, siis kindlasti toetajaid, kelle utsitamisel ehitatakse laadimisjaamu tihedusega, mis paneb järjest suuremat hulka isegi eestlastest tõsisemalt mõtlema elektriauto soetamisele. Nii elektri- kui hübriidajamiga sõidukite hulga suurenemine hakkab möödapääsmatult kajastuma ka kütuseaktsiisi laekumises, kuid kütuseaktsiisi laekumist negatiivselt mõjutavaid tehnoloogiaid on teisigi. Neist olulisem on isesõitvad autod
This year has been full of big news about the progress of self-driving cars. They are currently street legal in three states and Google says that on a given day, they have a dozen autonomous cars on the road. This August, they passed 300,000 driver-hours. In Spain this summer, Volvo drove a convoy of three cars through 200 kilometers of desert highway with just one driver and a police escort. Cadillac’s newest models park themselves. The writing, one might think, is on the wall.
Isegi uuemad Kia’d suudavad ennast ise parkida rääkimata kallimatest mudelitest. Eelnevalt viidatud artikkel peatub aga pikemalt isesõitvate autode kõige suuremal probleemil, mis ei pruugi olla niivõrd tehnoloogiline kuivõrd juriidiline.
Imagine a not-implausible situation: you are driving down a brisk road at 30 mph with a car heading towards you in the other lane at approximately the same speed. A large ball rolls out into the street, too close for you to brake. You, the human, knows that the ball is likely to be followed, in seconds, by a small child; you slam on the brakes (perhaps giving yourself whiplash) or swerve, at considerable risk of hitting the other car.
What should a self-driving car do? More to the point, if you hit the kid, or the other car, who gets sued?
The lawyer could go after you, with your piddling $250,000 liability policy and approximately 83 cents worth of equity in your home. Or he could go after the automaker, which has billions in cash, and the ultimate responsibility for whatever decision the car made. What do you think is going to happen?
Vaatamata juriidilistele takistustele jääb karmiks faktiks, et enamus autoõnnetusi (eriti raskemaid) oleks ennetatavad kui juhtimine ei oleks usaldatud inimesele. Enamus liiklusõnnetusi on põhjustatud inimeste valikutest, mis masinate puhul oleks välistatud. Võtame veel arvesse liiklusõnnetustest tingitud varalise kahju suuruse ja isesõitvad sõidukid tunduvad juba üpris ahvatlevad. Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. KPMG poolt tehtud uurimuses (pdf) on välja toodud hulgaliselt teisi isesõitvate sõidukite eeliseid sealhulgas:
Isesõitvaid sõidukeid mahuks teedele rohkem ja seda ilma ummikuid tekitamata, see tähendab võimalust olemasolevast infrastruktuurist rohkem välja pigistada – KPMG uurimuses toodud hinnangu kohaselt mahutada kuni 500% rohkem sõidukeid maanteedele. Parkimine ei peaks taolisel juhul samuti leidma aset töö- või elukoha lähedal vaid näiteks kuskil eemal. Auto toob inimese kontorisse ja siis sõidab kaugemalt ootama.
Tõsiasi, et enamus meist kasutab autot vaid üksikud tunnid päevas samas kui sõiduk enamuse ajast lihtsalt seisab annaks hoogu aga autode jagamist võimaldavatele teenustele. Milleks osta kallis auto seisma tänavale või garaazi 20 tundi päevas kui sa oled tegelikult huvitatud vaid mõnetunnisest sõidust? Kui auto sulle ise järgi tuleb kui sa seda vajad, siis on tagatud sama mugavus oluliselt väiksemate kulutustega.
Kui sa ei ole roolis, siis muutub oluliselt aja olemus, mida sa autos veedad. Autos osutub võimalikuks lõõgastumine (vaatad filmi, teed väikse uinaku) ja töötamine – osa vajalikest (ja mittevajalikest) tegevustest liigub kodust/kontorist autosse. See võib tähendada ka võimalust kaugemalt keskustesse tööl käia. Tööpäev algab lihtsalt autosse istudes mitte kontorisse jõudes.
Maanteedel kolonnides liikumine võimaldaks liikuda oluliselt energiasäästlikumalt, masinad suudaks kalkuleerida ideaalsemad teekonnad kahe punkti vahel. Vastupidiselt inimesele puudub masinal soov gaasipedaali mõne sekundi nimel agressiivselt muljuda. Sõidukid võiksid olla kergemad ja tänavavalgustus oleks eelkõige jalakäijatele mitte aga sõidukitele, kuid üks on kindel – energiat kuluks oluliselt vähem.
Mida rohkem isesõitvatele autodele mõelda, sead revolutsioonilisem tundub kogu kontseptsioon. Küsimus ei ole väikestes muudatustes vaid revolutsioonilises murrangus, mis võib ümber kujundada terve ühiskonna ja riigi. Suurem mobiilsus vanadele ja noortele, mis on turvaline ja ohutu ühelt poolt ning uued ärimudelid ja keskkonnasõbralikum eluviis teiselt poolt.
Me räägime täna Rail Baltica investeeringutest kümnekonna aasta perspektiivis, kuid kui mõistlik on investeerida raudteeinfrastruktuuri miljard eurot kui me oleme odavam ja mitmekülgsem alternatiiv lävel? Kas meil ei oleks äkki mõistlik mõelda sellele, kuidas miljardit eurot märksa mõjuvamalt kasutada järgmise mitte eelmise põlvkonna infrastruktuuri jaoks? Ainuüksi Rail Baltica omafinantseering ulatuks sadadesse miljonitesse sealjuures on aga kogu ettevõtmise tasuvuses juba praegu, enne kui on üldse asutud tegema konkreetseid plaane, kaheldav.
Ikka ja jälle tuntakse Eestis puudust suurtest algatustest, kuid isesõitvatele autodele soodsa keskkonna loomine võiks olla üks nendest kaua otsitud suurtest algatustest. See ei pruugiks esialgu tähenda muud kui juriidiliste eelduste loomist isesõitvate autode liiklusesse lubamiseks, kuid võiks koostöös isesõitvate autode arendajatega luua ainulaadse keskkonna, mis oleks eeskujukus ehk tervele maailmale. Praegu on õige aeg taolistele algatustele mõelda.
Meil kõigil oleks sellest palju võita ja üllatavalt vähe kaotada.
Mulle tundub, et skeptilisuseks annavad põhjust igasugused otsused, mida on tagantjärgi võimatu hinnata. Kui aasta lõpus loetaks hukkunute lõplikud arvud kokku, siis mis iganes need ka ei oleks on võimalik Juhan Partsil öelda, et otsus oli õige: liiklussurmasid oli eelmisest aastast vähem, järelikult piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennest; liiklussurmasid oli eelmisest aastast rohkem, järelikult oleks piirkiirust tõstes hukkunute arv olnud veel suurem – piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennast.
Politsei- ja piirivalveameti korrakaitse valdkonna pressiesindaja Helin Vaheri sõnul oli tänu eelmisel aastal vastu võetud muudatustele näha, et aasta II pool näitas liikluses paranemise märke ja seega soovitakse seda trendi samade meetoditega ka jätkata.
Huvitav, milles need “liikluse paranemise märgid seisnesid”? Tahaks olla üllatunud, et riigiameti pressiesindaja korrelatsioonist ilma igasuguse piinlikustundeta kausaalsuse tuletab, kuid kahjuks ei ole. Taoline areng oli juba eelmisel aastal ette näha. Lihtsalt Juhan Partsi asemel tuleb see jutt hoopis Helin Vaherilt, Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindajalt, kes näib täieliku ükskõiksusega suhtuvat tõsiasja, et liiklussurmade vähenemise taga võib olla väga mitmeid erinevaid põhjuseid alustades meediakajastusega ja lõpetades lihtlabase juhusega.
Esialgsetele andmetel hukkus 2012. aastal Eestis liikluses kokku 88 inimest, 2011. aastal registreeriti 101 liiklussurma. Jalgsi liiklejaid hukkus 31 (2011. aastal 26), sõiduautot juhtides või selles kaasa sõites kaotas elu 42 (56) inimest. Kaherattalistega liiklejatele kujunes aasta varasemast veidi paremaks – jalgrattal, mopeedil või mootorrattal sõitjaid sai surma 11 (18), õnnetuse hetkel bussis, veokis või traktorikabiinis viibinuist hukkus 4 (1) inimest.
. . .
Äsjalõppenud 2012. aasta 88st liiklusõnnetustes hukkunust olid 31 jalakäijad. Teisisõnu kirjutati jalakäijate kontole koguni 35% kõigist liiklussurmadest – see on viimase kaheksa aasta kõige kurvem rekord. Eriti tähelepanuväärne on olukorra muutus viimase kahe aasta jooksul. Kui 2011. aastal sagenesid jalakäijate surmajuhtumid pigem linnaliikluses, siis lõppenud aasta kasvatas jõudsalt just maanteedel hukkunud jalakäijate arvu ja seda mitte ainult pimeda ajal.
