VABALOG

Tänases Päevalehes ilmus Rainer Katteliga intervjuu, kuid Kattel on enda avalikes sõnavõttudes piisavalt üldsõnaliseks muutunud, et millestki kinni haarata nagu eriti polegi.

Astmeline tulumaks kui idee ja üks võimalik maksupoliitika muudatus väärib diskussiooni, kuid mitte ilma konkreetsete numbriteta – mitu astet, mis määr ja kui suurelt sissetulekult.

Haridusse investeerimise vastu ei ole keegi vaid kõik on poolt, kuid kuidas seda korraldada on juba märksa huvitavam küsimus. Kahju, et see laiemale lugejaskonnale eriti korda ei lähe.

Mis aga puudutab erasektorit, siis kindlasti ei ole maksukoormuse tõstmine ettevõtetele praegu, kus enamus üritab kohaneda uue olukorraga ja kasumit teenida, just kõige mõistlikum lahendus. Huvitav on ka see, et kui valitsus tõstab makse, siis on see probleemide lükkamine erasektorile kui sama ettepaneku teeb Kattel, siis nagu probleemi polegi.

Ja mida ta riigieelarve fetišeerimise all mõtleb jääb minule arusaamatuks.

Postitus sai enda pealkirja aga sellest, et Vabalogis on professor Kattel’i arvamuslugudest varasemalt korduvalt juttu olnud sealjuures ka arvamusloost “Enesetapjalik majanduspoliitika”.

“Kaugemas vaates on minu arvates põhiküsimus üldse selles, kui kaua õnnestub Euroopa riikide poliitilisel eliidil kogu seda ühinemisprojekti enda hõlma all hoida, ilma et see sealt tänavale pudeneks. Kui see kord juhtuma peaks, siis ei pruugi ka keskpangal pikka pidu olla, sest nn tänavasakslase ja -kreeklase vahel ei tundu praegu olevat just kõige soojemad tunded,” märkis ta.

“Ega meil pole siin muud kui pöialt hoida, et koostöötahe, sallivus ja mõistlikkus ka seekord peale jäävad, sest kõik see, mis murendab Euroopat, saeb otseselt paraku ka meie iseseisvusoksa,” lisas Pajula.

Hardo Pajula pole loobunud vaimukatest mõttepärlitest ja tabas järjekordselt kümneses ERR’i uudisteportaalile antud kommentaaris. Ma nimetasin praegust olukorda mõni aeg tagasi Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide majanduspoliitilise iseseisvuse hõõrdumiseks.

The Deflationist – New Yorkerile omaselt köitev portreelugu Paul Krugmanist. Eks ta natuke hagiograafia valda kipu kuuluma, kuid seda valgustavamad on mõned süütud kirjeldused tema kolumnide valmimisest:

If he is writing his column, he will start it on the morning of the day it’s due, and, if the spirit is with him, he will be done soon after lunch. When he has a draft, he gives it to Wells to edit. Early on, she edited a lot—she had, they felt, a better sense than he did of how to communicate economics to the layperson. (She is also an economist—they met when she was a postdoc at M.I.T. and he was teaching there.) But he’s much better at that now, and these days she focusses on making him less dry, less abstract, angrier. Recently, he gave her a draft of an article he’d done for Rolling Stone. He had written, “As Obama tries to deal with the crisis, he will get no help from Republican leaders,” and after this she inserted the sentence “Worse yet, he’ll get obstruction and lies.” Where he had written that the stimulus bill would at best “mitigate the slump, not cure it,” she crossed out that phrase and substituted “somewhat soften the economic hardship that we face for the next few years.” Here and there, she suggested things for him to add. “This would be a good place to flesh out the vehement objections from the G.O.P. and bankers to nationalization,” she wrote on page 9. “Show us all their huffing and puffing before you dismiss it as nonsense in the following graf.”

Kusjuures hiljuti juhtis Tim Kane tähelepanu Krugmani jätkuvatele krutskitele, kus tegelikkus allutatakse sõnumile mõne osava lihtsustuse või valikuga. Stefan Karlsson’i tõi aga välja vastuolu Krugman’i kolumni ja õpiku vahel.

*   *   *

The Boy Who Heard Too Much – elas kord üks poiss, kes oli sündinud pimedana vaesesse perekonda. Tal ei olnud midagi peale kuulmise, kuid selle eest millise kuulmise:

Like a comic-book villain transformed by a tragic accident, Weigman discovered at an early age that his acute hearing gave him superpowers on the telephone. He could impersonate any voice, memorize phone numbers by the sound of the buttons and decipher the inner workings of a phone system by the frequencies and clicks on a call, which he refers to as “songs.” The knowledge enabled him to hack into cellphones, order phone lines disconnected and even tap home phones. “Man, it felt pretty powerful for a little kid,” he says. “Anyone said something bad about me, and I’d press a button, and I’d get them.”

Lugu läheb siit ainult paremaks. See pärl pärineb Conor Friedersdorf’i postitusest The Best of Journalism (2009). Väärib kiikamist.

*   *   *

How slums can save the planet – üks kaugemale vaatav artikkel linnastumisest, mille erinevat väidete üle võib vaielda, kuid mis on kaasahaarava visiooniga:

Instead of just compiling numbers and filtering them through theory, researchers hung out in the slums and talked to people. They came back with an unexpected observation: “Cities are so much more successful in promoting new forms of income generation, and it is so much cheaper to provide services in urban areas, that some experts have actually suggested that the only realistic poverty reduction strategy is to get as many people as possible to move to the city.”

Eesti jaoks võiks siit samuti teha järelduse: maapiirkondade tulevik on suuremates linnades mitte suuremates regionaalarengu toetustes.

*   *   *

Ten Russian Propositions (PDF) – Inglismaa endine suursaadik Venemaale on kirja pannud kümme punkti arengutest Venemaal, millega on mõistlik kursis olla, kuid ta ei häbene tegemast ka järeldusi:

Outsiders would do well to consider that Russians have long memories, particularly regarding Western behaviour. Compromising our values or passing them over in silence is dangerous. The EU is seen as weak, even hypocritical, because it has shown itself desperate to please. Western companies as well as governments need to be careful to speak to more than just those currently in power and to calibrate their messages to the reality of different Russian audiences. Failure to do so will be seen as acknowledgement that they are in hock to the present regime.

Viide Edward Lucase blogist, kelle Läti valikuid kaitsev artikkel on saanud tagasisidet, mis on küll mõnevõrra kirjutatust mööda läinud.

*   *   *

How a New Jobless Era Will Transform America – pikem lugu töötuse tagajärgedest erinevatele ühiskonna gruppidele, kuid erilise tähelepanu osakas saavad noored, keskealised mehed ja naised, kes moodustavad peatselt USA – esimest korda riigi ajaloos – üle 50% hõivatud tööjõust. Muidu kaasahaaravast (kuigi natuke depressiivsest) artiklist võib aga leida väiteid, mis oleks väärinud natuke tagasihoidlikumat sõnastust:

One big reason that the economy stabilized last summer and fall is the stimulus; the Congressional Budget Office estimates that without the stimulus, growth would have been anywhere from 1.2 to 3.2 percentage points lower in the third quarter of 2009. The stimulus will continue to trickle into the economy for the next couple of years, but as a concentrated force, it’s largely spent. Christina Romer, the chair of President Obama’s Council of Economic Advisers, said last fall, “By mid-2010, fiscal stimulus will likely be contributing little to further growth,” adding that she didn’t expect unemployment to fall significantly until 2011. That prediction has since been echoed, more or less, by the Federal Reserve and Goldman Sachs.

David Leonhardt kirjutas mõni aeg tagasi New York Times’is, miks USA fiskaalpoliitilisi samme on põhjust edukaks pidada, kuid seda arvamust ei jaga kaugeltki kõik. Philip Levy tõi välja selle, mida Leonhardt ei pidanud mainimise vääriliseks.

*   *   *

Ja lõpetuseks City Journalist kaks artiklit. Theodor Darlymple’ lahkab J. K. Galbright’i pärandit:

Galbraith’s thinking about social and economic matters was always de haut en bas; his solutions emerged from the Olympian heights of his own ratiocination, to be applied to the clueless multitudes below. (No doubt his own great height, over 6 foot 8, accustomed him to looking down on people.) His literary style is symptomatic of his attitude, a true case of the style being the man himself. Hundreds of times, he uses question-begging locutions that intimidate with their orotund grandeur. I open a book of his at random and find the following: “The controlling fact is”; “This trade-off is present in all accepted thought”; “Nor should one wish otherwise”; “It has now been adequately urged”; “This is not a matter of choice; it is the modern imperative”; “It would, of course, be a serious error”; “This has long been recognized”; “All of this is to be welcomed”; “The lesson is clear”; “The solution is not difficult; it has the advantage of inevitability.” The cumulative effect is to intimidate those who believe themselves not well enough informed to contradict so high an authority.

Peter Sloterdijk on sukeldunud poleemilisematesse vetesse kirjeldades demokraatliku ühiskonna korraldust kui kõige tootlikumate kodanike röövimist:

In an earlier day, the rich lived at the expense of the poor, directly and unequivocally; in a modern economy, unproductive citizens increasingly live at the expense of productive ones—though in an equivocal way, since they are told, and believe, that they are disadvantaged and deserve more still. Today, in fact, a good half of the population of every modern nation is made up of people with little or no income, who are exempt from taxes and live, to a large extent, off the other half of the population, which pays taxes. If such a situation were to be radicalized, it could give rise to massive social conflict. The eminently plausible free-market thesis of exploitation by the unproductive would then have prevailed over the much less promising socialist thesis of the exploitation of labor by capital. This reversal would imply the coming of a post-democratic age.

Täna avaldati Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimus Responding to the challenge of financial sustainability in Estonia’s health system (pdf), mis leidis ka ajakirjanduses kajastamist. See postitus jääb pigem viidete küllaseks järjehoidjaks, sest enamus materjalist vajab alles seedimist.

• Kindlustusseltsid: eraravikindlustus oleks Eestile parim variant
• Eesti tervishoiu võiks päästa täiendav maksuraha
• Sõltuvus sotsiaalmaksust niidab Eesti tervishoiul jalad alt
• Aruanne: praeguse maksusüsteemi najal haigekassa vastu ei pea
• 5 ettepanekut parema arstiabi nimel
• WHO: haigekassa vajab lisaraha

Esimese hooga torkas kõige rohkem silma, et kõik probleemid lahendab raha. Nagu ikka.

Kust raha tuleb või millised mõjud oleks (kõrgemal või täiendaval maksul) näiteks tööhõivele või ettevõtlusega tegelemisele ei ole tähtis, sest see ei puuduta uurimust. Tõstke makse, aktsiise või mida iganes. Raha juurde küsimine ei ole aga mingi reform ega isegi reformi plaan kui pole poliitikuid, kes saaks/tahaks sellega kaasa minna.

Ühtlasi on solidaarsusest saanud sõna, mis enam erilist tähendust ei oma, kuid selle kõigeni loodetavasti veel jõuab.Ma kibelen juba praegu rohkem kirjutama kui kaine mõistus lubab, kuid loodetavasti tuleb postitus rahulikumalt võttes taasakaalukam ja konstruktiivsem.

The ideal of freedom and equality may be unrealistic, with only rare exceptions. It could be that the most natural human condition is one of dominance and submission. You can start from a different equilibrium, but somehow you end up with a few people in dominant positions and most people submitting, some quite willingly, to domination.

. . .

It is not just that there are people who desire to enslave others. It may be very natural for most people to opt for enslavement.

Need mõtted Arnold Klingi eilsest postitusest tulid meelde kui lugesin Päevalehe uudist Eestlased on ülekaalukalt palgaarmee vastu.

Vaatasin ka uurimust ennast (pdf), kust torkab silma, et sundteenistuse ja kutselise kaitseväe küsimused on üks-teisest lahutatud. Ühtlasi ei saa väga tõsiselt võtta uurimust, kust ei selgu isegi see, kuidas olid küsimused sõnastatud ja millised olid vastuste variandid.

Üldjuhul kuulub uuringu tulemuste avaldamise hea tava juurde, et välja tuuakse mitte ainult küsitud küsimused ja vastuse variandid vaid lausa küsimustiku vorm. Põhjus selleks on lihtne: sellest mida ja kuidas sa küsid sõltub ka küsimusele saadav vastus. Sisukorrast selgub, et uuringu autorid on selle küsimustiku lisanud, kuid miskipärast ei pea kaitseministeerium vajalikuks seda avalikkusega jagada.

Ei üllata.

Igal juhul annab küsitluse ja küsimuste potentsiaalsest tendentslikkusest aimu ka punkt 7.2, mis peaks kajastama suhtumist kutselisse kaitseväkke. Küsimuse sõnastust leida ei ole võimalik, kuid vastusevariantidest selgub kiiresti, et need on juba enda sõnastuselt lohakad – üks annab mõista, et midagi likvideeritakse (ega kutselise osa suurendamist ei mainita) ja teine, et lisaks kutselistele kaasatakse täiendavaid inimesi (aga sellest ei sõnagi, et elukutseliste osa on taolisel juhul väiksem). Lisaks on problemaatilised ka küsitlusele vastanute teadmised sellest, kui paljud sundteenistuse üldse läbivad nagu ka kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, milline vahe on ajateenistuse läbinul ja elukutselisel sõjaväelase või mida kujutab endast üldse reservarmee.

Meeldetuletamist väärib ka tõsiasi, et vaid kolmandik iga aastakäigu noormeestest läbib sundteenistuse samas kui naiste seas on tegu täiesti vabatahtliku ettevõtmisega. Sisuliselt tähendab see, et sundteenistusele põhinevas kaitseväes katab personalikulud eelkõige teenitust ise parajasti läbiv inimene ainuisikuliselt:

Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.

Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, milline oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelsel tööperioodil.

Sundteenistus on majandusteaduses sageli võrdsustatud maksuga, mida tasutakse raha asemel hoopis “tasuta” tööjõuga.

Praegusel kaitseväe korralduse avaliku arvamuse uuringul Eestis on aga veel üks nüanss (lisaks tendentslikele küsimustele), mis võimaldab ehk paremini mõista, miks küsitluse tulemused näivad viitavat elukutselise kaitseväe ebapopulaarsusele.

Kui sundteenistuse näol on tegu maksuga, mis rakendub parimal juhul viiendiku suurusele vähemusele eestlastest, siis elukutseline kaitsevägi hajutaks neid kulusid tervele elanikkonnale (töö eest saab tasuda ikkagi eelkõige rahas), mis tähendaks aga kõrgemaid makse (vähemalt kaitseministeeriumi retoorikas) või vähemalt maksulaekumistest eraldatud eelarve piiranguid elukutselise kaitseväe komplekteerimisel. Loomulikult ei ole valdav enamus huvitatud kõrgemast maksumäärast ja sundteenistus koos enda näiliselt “tasuta” tööjõuga võimaldab valdaval enamusel kaitseväe komplekteerimisega kaasnevad personalikulud libistada sundteenistusse kutsutuile.

John Stuart Mill kutsus taolist nähtust “enamuse türanniaks” ja see termin tundub siinkohal täiesti õigustatud.

Selgub ju samast uurimusest, et need, kes on reaalselt sunnitud enda aega sundteenistusele raiskama, on selle suhtes märksa negatiivsemalt häälestatud ja need, kelle kokkupuude sundteenistusega kõige väiksem, on selle suhtes kõige positiivsemalt meelestatud.

Minu jaoks ei ole riigikaitse korraldus rahu ajal, mis põhineb sunnil mitte inimese vabal valikul, aktsepteeritav. Sund devalveerib inimest ja tegevust, milleks inimest sunnitakse. Kui inimesi pole võimalik vabatahtlikult (kui suur on kaitseliidu liikmeskond?) kaitsetegevusse kaasata, siis pole kas argumendid piisavalt mõjuvad või ajendid piisavad, et sellest ainsast ja lühikesest elust ohverdada terve aasta kaitseväeteenistusele.

Tahame seda või mitte, kuid nõuanded on vältimatu osa elust. Mõni kord võivad ka kõige labasemad küsimused väärida sisukamat vastust.

Kuidas õieti sushit süüa ja mida sushibaaris mitte teha, esitatud lihtsate jooniste ja selgitava tekstiga. Ainus punkt, mille vastu olen viimasel ajal eksinud, on wasabi sojakastmesse segamine, kuid seda eelkõige soovi tõttu saada ühtlaselt teravamat maitset ilma pideva wasabi tükikeste määrimise.

Miks osad kurgid on mõrud ja millest see tuleneb koos soovitusega kasvatajatele. Tundub, et suurim mõjuta on temperatuur ja kurgi sort, kuid asja uurinud õpetlased soovitavad panustada ka piisavale kastmisele ja viljakale pinnasele, et mõrkjat maitset vältida.

Miks keegi ei ole immuunne talvistele kõhuviirustele. Rootslased uurisid natuke sihikindlamalt ja leidsid, et viirus moondub pidevalt. Isegi looduslik immuunsus, mis kaitses varem viiendiku maailma elanikkonnast, on viiruse poolt vallutatud.

Mida kirjanikud peaksid meeles pidama ilukirjandust kirjutades. Guardian küsis mõnedelt tuntuimatelt kirjanikelt (muu hulgas Neil Gaiman, Jonathan Franzen, Margaret Atwood) kümmet reeglit, mis tuleks kirjutajal kirjutades meeles pidada.

Kõik on nõuanded, kuid vahel väärib ka nõuande enda olemus eraldi tähelepanu – Ben Casnocha (praegu “tviidib” Tshiilist) postitus 14 Thoughts on Advice Giving and Receiving on üllatavaltki sisukas mõtisklus nõu/soovituste andmisest ja saamisest.

Alates selle aasta algusest pidid kõik Eestis veebipõhiseid kaughasartmänge võimaldavad ettevõtted ennast maksu- ja tolliametis arvele võtma. Arvestades kohaliku turu suurust ja suuremate rahvusvaheliste tegijate leiget huvi Eestis tegutsemise nimel täiendavalt pingutada, ei saa ma mööda mõttest, et tegu on peamiselt suurematele Eestis tegutsevale hasartmängude korraldajatele ülimalt soodsa regulatsiooniga.

Vähemalt teoreetiliselt peaks taoline lahendus olema tillukese kaughasartmängu turuosaga Olympic Casinole ülimalt soodne. Need, kes siiani on mänginud on seda teinud eelkõige tuntumates rahvusvahelistes keskkondades, kus mängijaid hulgaliselt üle terve maailma, mis oma korda võimaldab välja panna auhindu, mida pole ilma suurema mängijate hulgata võimalik teha. Igal juhul on maksu- ja tolliamet mõista andnud, et lähiajal hakatakse ligipääsu netikasiinodele piirama:

Alates 1. jaanuarist 2010 on võimalik alustada hasartmängude korraldamist kaughasartmängudena. Selleks peab hasartmängukorraldajal olema kaughasartmängu korraldusluba. Kaughasartmängu korraldusloa taotlus tuleb esitada maksu- ja tolliametile, täpsemat informatsiooni leiab ameti kodulehelt.

Juhul, kui hasartmängukorraldajal puudub nõutud luba, on maksu- ja tolliametil õigus takistada kaughasartmängu korraldamist.

Hasartmänguseadus võimaldab sellisel juhul piirata juurdepääsu ebaseadusliku kaughasartmängu korraldamiseks kasutatavale veebilehele ja sulgeda võitude vahendamiseks kasutatava pangakonto.

Kolm väikest tähelepanekut.

Esiteks, ei õnnestunud minul leida täiendavat informatsiooni kaughasartmängu korraldusloa taotluse kohta EMTA lehelt. Otsing ei andnud mingeid mõistlike tulemusi ja alammenüü “hasartmängud”  ei pakkunud samuti võimalust isegi mitte taotlust vaadata. Kusjuures, ma otsisin informatsiooni eesti keeles. Inglise keeles on informatsiooni veel vähem ja mulle on siiani jäänud segaseks, kas välismaised kaughasartmängu korraldajad on üldse teadlikud mudatustest mõne tillukese riigi seadusandluses?

Teiseks, deklareerib maksu- ja tolliamet, et kokku on tuvastatud “200 kaughasartmängu veebilehte, mille kasutamine Eestis ei ole uue hasartmänguseadusega kooskõlas”. Kas keegi tõesti arvab, et taolisi lehekülgi on vaid 200 mitte 2000 või isegi 20 000? Ilmselgelt on tegu olukorraga, kus eelisjärjekorras hakatakse piirama ligipääsu suurematele ja populaarsematele veebilehtedele, mis on üldjuhul usaldusväärsemad. Ligipääsu piiramine kõikidele väiksematele lehekülgedele ei ole aga praktiline ega realiseeritav. Need, kes soovivad mängida keskkondades, kus leidub inimesi väljaspool Eestit, saavad seda jätkuvalt edasi teha väiksemates keskkondades, kus kahjuks on ka probleemide esile kerkimise tõenäosus oluliselt suurem. Ma ei hakka sellel isegi mitte peatuma, et mingi serveri blokeerimine näiteks Elioni poolt ei ole veel mingi eriline piirang.

Kolmandaks, mis saab näiteks välismaalasest, kes tuleb Eestisse ärireisile või puhkusele ning soovib enda õhtut mööda saata väikese pokkerimänguga? Ega ligipääsu piirangud ei tee vahet eestlasel ja välismaalasel? Veebipõhiste teenuste üks suuremaid eeliseid on ikkagi ligipääs, kus iganes sa ka poleks. Kui raha ei kanta ühelegi Eesti panga arvele, sa ei ole Eesti Vabariigi kodanik ja teenusepakkuja on olemas tegevusluba päritolu riigis, siis jääb kahjuks mulje, et tegu on puritaanliku teatud veebilehtede tsenseerimisega. Vaevalt keskmine külaline sellepärast Eestisse tulemise ära jätaks, kuid näiteks mingi rahvusvahelise pokkeriturniiri korraldamine on nüüd kindlasti keerulisem, sest ega need inimesed ainult laua taga üks-teisega mängi.

EMTA võib küll väita, et  ”veebilehtede piiramisega ei karistata mängijat, vaid ettevõtet, kes pakub ebaseaduslikku hasartmängu”, kuid kõige suuremaks kaotajaks sellest regulatsioonist on ikkagi mängijad mitte ettevõtted, kelle jaoks on eestlased kaduvväike hulk mängijatest. Ega kõik eestlased ei mängi ühes keskkonnas vaid on jaotunud mitmete suuremate keskkondade vahel, kes ei pane EMTA “karistusaktsioone” isegi mitte tähele.

Mõttetu regulatsioon, mis lehkab Olympic Casino lobitöö järgi. Inimesed on nutikad ja kes tahab mängida, see saab seda ka edaspidi seal, kus tahab.

Täiendatud: Peeter Marvetil informatiivne postitus koos vastusega mõnedele tehnilisematele küsimustele.

Assassins had Mahmoud al-Mabhouh in sight as soon as he got to Dubai – kõige paremini sobib seda artiklit vist kirjeldama fraas “elu nagu filmis” või “nii kuidas külvad, nii ka lõikad”, sest artikkel on nagu mõne Bourne’i filmi stsenaariumi visand ja paralleelid Spielbergi “München’iga” torkavad samuti vägisi silma:

Stepping out of the lift, al-Mabhouh was escorted to room 230 by a member of staff at the Al Bustan Rotana hotel, near Dubai airport. Unnoticed, the taller man followed him down the corridor, clocking his room number and that of the room opposite, 237. In the hours that followed, room 237 became the staging post for the audacious murder of the senior Hamas official.

*   *   *

The Human Shuffle – kuna kasutan MacBook Pro’d, siis on kaamera arvutisse sisse ehitatud ja panin ka ennast ChatRoulette “mängus” proovile, kuid ei pidanud sellele üllatavaltki köitvale ideele praktikas vastu rohkem kui neli raundi, mis olid möödas kiiremini kui 5 sekundiga – iga “next” tundus nagu hukkamõist:

The site activates your webcam automatically; when you click “start” you’re suddenly staring at another human on your screen and they’re staring back at you, at which point you can either choose to chat (via text or voice) or just click “next,” instantly calling up someone else. The result is surreal on many levels. Early ChatRoulette users traded anecdotes on comment boards with the eerie intensity of shipwreck survivors, both excited and freaked out by what they’d seen.

*   *   *

The Physics of Space Battles – huvitav mõtteharjutus atmosfääri ja kosmose inseneri poolt, kes armastab ulmekirjandust ja on natuke tõsisemalt mõelnud võimalike kosmoselahingute mehaanika üle sealjuures võttes arvesse füüsika poolt seatud piiranguid, tehnoloogilisi võimalusi ja praktilisi lahendusi:

One implication of rocket propulsion is that there will be relatively long periods during which Newtonian physics govern the motions of dogfighting spacecraft, punctuated by relatively short periods of maneuvering. Another is that combat in orbit would be very different from combat in “deep space,” which is what you probably think of as how space combat should be – where a spacecraft thrusts one way, and then keeps going that way forever. No, around a planet, the tactical advantage in a battle would be determined by orbit dynamics: which ship is in a lower (and faster) orbit than which; who has a circular orbit and who has gone for an ellipse; relative rendezvous trajectories that look like winding spirals rather than straight lines.

*   *   *

Should We Clone Neanderthals? – küsimusele otsitakse vastust pikemas artiklis, mis annab ühtlasi hea ettekujutuse kui keerulise küsimusega on tegu – lisaks tehnilistel probleemidele, mis seotud kloonimisega, tuleb veel lahendada ka moraalsed, eetilised ja juriidilised küsimused:

Legal precedent in the United States seems to be on the side of Neanderthal human rights. In 1997, Stuart Newman, a biology professor at New York Medical School attempted to patent the genome of a chimpanzee-human hybrid as a means of preventing anyone from creating such a creature. The patent office, however, turned down his application on the basis that it would violate the Constitution’s 13th amendment prohibition against slavery. Andrews believes the patent office’s ruling shows the law recognizes that an individual with a half-chimpanzee and half-human genome would deserve human rights. A Neanderthal would have a genome that is even more recognizably human than Newman’s hybrid. “If we are going to give the Neanderthals humans rights…what’s going to happen to that individual?” Andrews says. “Obviously, it won’t have traditional freedoms. It’s going to be studied and it’s going to be experimented on. And yet, if it is accorded legal protections, it will have the right to not be the subject of research, so the very reasons for which you would create it would be an abridgment of rights.”

*   *   *

Scrapheap Transhumanism – huvitav lugu mitte niivõrd seal kirjeldatu kui suhtumise poolest, mis annab sisuliselt tunnistust, et kui inimestel on kuskile võimalik minna või midagi teha, siis varem või hiljem üritavad seda ka entusiastid, kes leiavad selleks uusi ja odavamaid meetodeid. Kõige fantastilisemad tundusid kaks lõiku täiendava taju saamisest – kas tänane ekstreemsus on vilksatus enamuse tulevikust:

There’s an entire world of electromagnetic radiation out there, invisible to most. Our cities are saturated with it. A radio, for instance, gives off a field that’s bigger than the device itself. So do power supplies and wires in the walls. The implants pick up on the fields, and because they’re magnets, they fizz with gentle electricity, telling you this hard drive is currently active, that one is turned off, there’s the main line in the wall. Holding a mobile phone, you can feel the signals it sends and receives. You know it’s ringing before it starts to play any sounds, and when you answer it, you stick the touchscreen stylus to the back of your hand to hold it, then to your finger to type.

After a while, you don’t notice anything novel about this at all. Building computers, you pick up screws that have fallen down into the motherboard with one fingertip and stick them on the back of your wrist for safekeeping. You know not to touch the board when it’s powered, because your hands can “see” whether it is or not, just like you can see whether the hard drives being tested on the machine next to it are actually being written to or not. It’s just like any other sense, except that this one can be given to you for the price of a node, a needle and a bottle of antiseptic. A new way of seeing the world, all for about fifty euros. There’s nothing stopping you except your own sense of self-preservation. I say all this not to show off, but to invite more people in. I dream of seeing more body-tweakers around who are into these things. I know there are people out there who could open up home modification like we’ve never dreamed.

*   *   *

The Chemist’s War – õpetlik lugu sellest, kuidas USA valitsusametnikud kuiva seaduse ajal tööstusliku alkoholi metanooliga mürgitasid ja kõike seda õilsa eesmärgi nimel inimeste alkoholitarbimist vähendada. Mõistagi olid odava illegaalse alkoholi tarbijad pigem vaesed:

Frustrated that people continued to consume so much alcohol even after it was banned, federal officials had decided to try a different kind of enforcement. They ordered the poisoning of industrial alcohols manufactured in the United States, products regularly stolen by bootleggers and resold as drinkable spirits. The idea was to scare people into giving up illicit drinking. Instead, by the time Prohibition ended in 1933, the federal poisoning program, by some estimates, had killed at least 10,000 people.

*   *   *

First breath: Earth’s billion-year struggle for oxygen – New Scientist’is ilmunud artikkel sellest, kuidas hapnik üldse sellistes kogustes nagu teda praegu võib  leida, atmosfääri sai. Ühtlasi annab artikkel ka võimalus mõista, kuidas kujuneb teaduslik konsensus – kuidas uued avastused sunnivad vanu järeldusi üle vaatama:

The finding fitted a global pattern. Other 3.5-billion-year-old Australian rocks contained rippling structures that looked like fossil stromatolites. A few examples of these structures, domed edifices up to a metre high built by cyanobacteria, still eke out a marginal existence in salty lagoons on the coast of Western Australia and elsewhere. Meanwhile, 3.8-billion-year-old rocks from Greenland had reduced levels of one of the two stable carbon isotopes, carbon-13, compared with the other, carbon-12 – a chemical signature of photosynthesis. It seemed that life had come early to Earth: astonishingly soon after our planet formed some 4.6 billion years ago, photosynthesising bacteria were widespread.

This emerging consensus lasted only until 2002, when palaeontologist Martin Brasier of the University of Oxford unleashed a barrage of criticisms. The Apex cherts, he claimed, were far from being the tranquil sedimentary basin evoked by Schopf. In fact, they were shot through with hydrothermal veins that were no setting for cyanobacteria. Other evidence that the rocks had undergone convulsions in the past made the rippling stromatolites no more biological in origin than ripples on a sandy beach. As for the microfossils Schopf had identified, they ranged from the “almost plausible to the completely ridiculous”.

Mulle jäi silma üks blogipostitus, mis ajendatud samuti hiljutisest intervjuust Hardo Pajulaga. Kahjuks ei saa ma aru, miks peab Priit majandusteaduse võrdsustama astroloogiaga ainuüksi sellepärast, et Hardo soovitas olla ettevaatlikum ja alandlikum inimtaju/-mõistuse piiratuse juures.

Kvantelektrodünaamikas saab teha ennustusi täpsusega 12 kohta peale koma väga lihtsalt põhjusel – igal osakesel ei ole oma väärtushinnanguid, eelistusi ja ajendeid, mis mõjutavad ühte osakest ühte moodi ja teiste osakeste hoopis teisiti. Vähe sellest, osake ei oma illusioone enda maailma olemusest, toimimisest ega käitu või eelista üht teisele, sest tal on parajasti halb tuju. Ühtlasi ei haara osakesi ka irratsionaalsed maaniad ega paanikad.

Viimaste sajandite jooksul on maailmamajandus arenenud hirmuäratavalt keeruliseks süsteemiks, mida isegi väikeriigi nagu Eesti puhul ei suudaks haarata ka kõige suutlikumad ja intellektuaalselt võimekamad inimesed.

Kui jutt läheb majanduskeskkonna mõjude hindamisele või prognoosimisele, siis selgub üpris kiiresti, et inimene on suhteliselt piiratud vennike, kelle teadmised on spetsialiseerunud ühiskonnas pealiskaudsed ja sageli isegi eksitavad valdkondade osas, millega vahetu pikemaajaline kokkupuude puudub. Ja isegi sellest võib väheks jääda.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks austria koolkond on Mises’i ja Hayek’i poolt läbivaieldud majandusliku kalkulatsiooniprobleemi tõttu distantseerunud matemaatilisest modelleerimisest, mis tihti annab illusiooni konkreetsusest, mis tegelikult baseerub valitud andmetel, faktidel ja teoreetilistel raamistikel. Ühtlasi järeldub siit iga intellektuaalselt ausa majandusteadlase jaoks, et lubada, planeerida, ennustada ja seda teiste vabaduste kitsendamise arvelt ei ole enamasti õigustatud. Planeerijad lähtuvad samuti enda piiratud arusaamadest ainult, et nendel jagub upsakust uskuda, et nende teadmised ja arusaamad on kuidagi laiemad või ulatuslikumad.

Tõenäoliselt keegi ei arva, et USA praegune administratsioon oleks võimsaimate arvutite ja võimekaimate inimeste rakendamist kuidagi hoidunud enda majandusstiimuli paketi planeerimisel ja ennustuste tegemisel, ent nagu võib näha Greg Mankiw poolt toodud graafikult ei suudeta isegi planeeritud kulutuste mõju ennustada, mis olid eelnevalt teada.

Kui Priit tahab väita, et inimene ei ole majandusruumis tegutsedes “suhteliselt piiratud vennike”, siis võiks välja öelda, milles see väljendub ja mitte taandada jutt ebateadusele.

Iseenesest ei ole ju “progressiivsema” seltskonna veendumus, et inimmõistus suudab kõike haarata ja seeläbi ka tervete ühiskondade korraldust planeerida midagi uut. Wikipedia artikkel Economic calculation problem annab päris hea ettekujutuse küsimuse vanusest ning käsitlusest ja Hayek’i Use of Knowledge in Society võiks iga inimene läbi lugeda, kes arvab, et “arvutiressurss pole piisav”.

Mis aga Pajula lume sulamise näitesse puutub, siis pole see kaugeltki nii problemaatiline kui Priit näib arvavat. Jah, pealiskaudsemal vaatlusel võib tõesti jääda mulje, et lume sulamist pole võimalik prognoosida tehnilistel põhjustel, kuid isegi natuke põhjalikum arutluskäik annaks selgelt mõista, et lisaks arvutiressursile peab keegi valima muutujad, mida jälgida ning otsustama, millised kriteeriumid on olulised.

Kas lume sulamine minu maja vahetust ümbruses tähendab, et lumi on sulanud või hoopis peaks arvestama Tallinnat või tervet Eestit? Kas jutt käib sellest lumest, mis on sadanud või arvestame sisse ka selle, mis võib sadada? Aga suured lumekuhjad, mis on erinevatesse kohtadesse kokku tassitud, kas nende sulamisele peaks tegema erandi?

Nassim Nicholas Taleb on enda teostes korduvat tähelepanu juhtinud inimeste kalduvusele olla mugav ja eelistada seda, mis on näiliselt arusaadavama selle asemel, et öelda välja “me ei tea”. Tema tähelepanekud ajaloo selektiivsest kasutamisest ja sellest, mida me üldse ajalooliselt oluliseks peame kutsuvad samuti üles ettevaatlikkusele ennustuste tegemisel.

Priit kirjutab lõpus:

Pajula üritab selle näite varal tõestada, et kui juba teadlased ei suuda, siis pole ka miskit imet, kui majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada. See pole aga paraku nii…

Mis aga prognoosidesse puutub, siis majandusinimesed on neid suutelised tegema küll ainult, et sellega tõsisemalt tegelevad serveerivad seda vahemiku ja tõenäosustega.

Pajula ei ürita tõestada, et majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada vaid eelkõige seda, kuidas prognoosidest pole peale trendide mõtet eriti midagi järeldada nagu ta ka intervjuus ütles.

Mõned artiklid, mis võiksid enne kõike huvi pakkuda just väikeettevõtjatele ning loodetavasti väärivad ka teistega jagamist.

After Succeeding, Young Tycoons Try, Try Again – mitte just kõige õpetlikum ja kasulikum artikkel maailmas, kuid lugemist väärib eelkõige mentaliteedi tõttu, mida mõned edukaimad alustajad endas kannavad:

He thought he would spend the time after the sale “exploring my inner self.” Instead, he spent the better part of 12 months “feeling worthless and stupid” and baffled by what he might do with the remainder of his life. He felt too young to retire or downshift a gear or two — and too restless to become a philanthropist.

“I enjoy sitting on nice beaches and hanging out with my girlfriend and playing with my dog, but that’s three hours a day,” Mr. Levchin said. “What about the remaining 18 hours I’m awake?”

*   *   *

How to Market Your Business With Facebook – kui pealkiri veel artikli sisu ei reetnud, siis olgu lisatud, et tegu on pigem tutvustava artikliga, mis võimaldab ehk natuke mitmekülgsemalt mõelda Facebook’i kaasamisest enda turundustegevusse:

“You can waste a lot of time on Facebook,” said Ms. Shih, founder of Hearsay Labs, a Facebook marketing software company. “But if you’re a business, you don’t have any time to waste. Figure out your objectives first, start small and do things that help you accomplish your objectives.”

Ms. Shih suggests that businesses ask friends and family to become fans of their pages so that they display a respectable crowd of supporters when they debut. Pages can grow organically by word of mouth — the average Facebook user has 130 friends on the site — or by advertising or promotion.

*   *   *

How to set up an e-commerce site using PayPal to process – Ars Technicas mõni aeg tagasi ilmunud postitus PayPal’i rakendamisest enda väikese veebipoe makselahenduste haldamiseks. Kahjuks pole ise Eestis testinud, kuid teoreetiliselt ei tohiks erilisi takistusi olla:

To build an entire system from the ground up might require more time and resources than you currently have, but you can easily fake it by creating a site to hawk your wares and by using PayPal as a payment processing back-end—and your buyers don’t even have to have a PayPal account to buy from you. Here’s a simple tutorial for setting up your own site to sell stuff with the help of PayPal.

*   *   *

Inc. on Home-Based Businesses – Small Business Labs blogi postitus, mis toob ära kolm artiklit ajakirja Inc. kodust tegutsevate ettevõtjate rubriigist:

1. 9 Businesses You Can Start in Your Pajamas profiles 9 different home-based businesses.

2. How to Make a Million in Your Pajamas covers the growing ranks of home-based entrepreneurs and discusses two very interesting home businesses. One is a clothing company that has over 50 part-time and contract employees, the other creates digital maps.

3. Essential Tools for Every Home Office is a slide show of cool tools and equipment that make home offices more productive. I’m definitely looking into Idea Paint (pictured below). It turns walls into white boards.

*   *   *

Top 10 Homepreneur Trends for 2010 – Small Business Trends sai mõni aeg tagasi ühele poole uurimusega, mis kaardistas trende (majandus – 3, tehnoloogia – 4  ja ühiskond – 3) kodust tegutsevate ettevõtjate seas:

We estimate that about 6.6 million home-based enterprises provide at least half of their owners’ household income and together employ more than one in 10 private-sector workers.

The rise of the homepreneur is a long-term trend that will continue to accelerate over the next decade. Fueled by technology and enabled by low costs, businesses of all kinds are finding there is no place like home.

With a troubled but recovering economy as the back drop, here is our list of the Top 10 Homepreneur Trends for 2010.