VABALOG

Enne kui täitub aasta vaikust…

Vabalog jäi 2014. jaanuaris mõneks ajaks puhkusel.

Pikemate postituste ja artiklite kirjutamisest õnnestus küll hoiduda, kuid huvitavamaid mõtteid ja artikleid tahaks ikka jagada või vähemalt enda jaoks kuskile hoiule panna. Selgus, et kõige lihtsam moodus selleks on Twitter. Kui keegi tunneb Vabalogist puudust, siis võib ennast kursis hoida minu Twitteri vooga, mis on inglise keeles ja leitav aadressilt: twitter.com/jyrisaar

Pikema Vabalogi uuendamise pausi kõrval on küpsenud ka mõte, et jaanuarist võiks uuesti Vabalogis postitused ilmuda, kuid mitte eesti vaid peamiselt hoopis inglise keeles.

Jaanuarile eelneb aga siiski detsember koos enda üllatustega, seega tuleb uus aasta enne ära oodata kui saab konkreetsematel plaanidel seoses Vabalogiga peatud. Seniks head vana-aasta lõppu kõigile lugejatele…nendele vähestele, kes veel aega-ajalt siia eksivad.


Ilmumata jäänud antoloogiast

Aasta alguses tehti mulle huvitav ettepanek: panna kokku majandusteemaliste artiklite antoloogia, mis oleks huvitav eestlasest lugejale, kes igapäevaselt majandusteemadega kokku ei puutu. Tegu oleks olnud pikemate artiklitega, mis ilmunud inglise keeles, kuid antoloogia jaoks oleks tõlgitud eesti keelde koos lühikese kaassõnaga, mis selgitab natuke artiklite valimise tausta. Kuna antoloogia idee ajendiks oli varasemalt Sirbis ilmunud artikkel, siis oli üheks eesmärgiks integreerida ka juba eesti keeles ilmunud artikleid.

Vaatamata sellele, et mul oli kahtlusi seoses antoloogia koostamisega, mille lugejaskond oleks olnud üpris piiratud (keda huvitab on lugenud inglise keeles ja kes inglise keeles pole lugenud seda ei huvita), siis panin kokku esialgse valiku, mis oleks olnud lähtepunktiks – esialgseks valikuks, mida oleks saanud harvendada ja täiendada vastavalt värsketele pilkudele.

Minust sõltumatutel põhjustel esialgsest artiklite valikust kaugemale antoloogiaga kunagi ei jõudnud. Inimesed vahetusid, asjaolud muutusid ning prioriteedid vaadati üle. Kuna aga nimekiri artiklitest sai koostatud ja esialgne jaotus tehtud, siis pakub tulemus ehk kellelegi huvi. Allpool on toodud artiklid koos viidetega terviktekstidele (seal, kus võimalik). Sulgudesse lisasin artikli orienteeruva pikkuse (sõnades), et lugejal oleks võimalik aimata kui pika kirjutisega on tegu.

POLIITÖKONOOMIA ALUSTEST (23 000)

KASINUS JA LAENAMINE (11 800)

MAJANDUSLIK EBAVÕRDSUS (10 200)

MAJANDUSTEADUSE KUJUNEMISEST (11 600)

LÄBI MAJANDUSTEADUSE PRISMA (35 100)

KOMBATES INIMTAJU PIIRE (21 000)

MAJANDUSKASVU PLANEERIMISEST (13 600)

MAJANDUSKASV TULEVIKUS (10 700)


Huvitavaid artikleid uue aasta esimeseks lumeks

Uue aasta algusesse üksteist pikemat artiklit kuni ma mõtisklen palmide all selle üle, kuidas või mida Vabalogiga edasi.

Ilmselt peab midagi ümber mõtlema ja kuidagi teisiti blogimisele lähenema, kuid samas on näha, et nii käibemaksu kogumise osas planeeritavad muudatused, heakorra tagamine vanalinnas kui ka Eesti Vabariigi ametnikukesksus on teemad, mis vajaks natuke rohkem perspektiivi ka ettevõtjate poolelt.

Ehk pakub kaugus perspektiivi ja inspiratsiooni. 

  1. Meet The Guy Who Drove Across The U.S. In A Record 28 Hours 50 Minutes – aega-ajalt tuleb mõnele ameeriklasele pähe, et ta tahaks kihutada ühest mandri otsast teise ja teha seda kiiremini kui ükski inimene enne teda. See on lugu kõige värskemast katsest, ürituse ettevalmistusest, rekordiks vajalikust autost ja loomulikust inimestest, kes taolisi eesmärke endale seavad.
  2. Paul Krugman's Blind Spot – Krugmani põiklevatest deklaratsioonidest ja ennustustest on varem olnud korduvalt põhjust kirjutada, kuid Andres Åslund kirjutas mõni aeg tagasi Foreign Policy jaoks Krugmani suutmatusest Euroopa majandusarengu suundumusi ja tagajärgi ette näha. Juttu tuleb ka Eestist ja Lätist, kuid sõnum jääb lihtsaks: Krugman ei ole sugugi eksimatu.
  3. Imagining the Post-Antibiotics Future – 21. sajandi alguse üheks olulisemaks teemaks kujuneb tõenäoliselt inimkonna hirmuäratava kiirusega vähenev antibiootikumide arsenal, mis võib kiiremini kui keegi meist tunnistada sooviks hakata meie kõigi valikuid oluliselt piirama. Ei ole just lõbus lugemine, kuid ülevaatlik ja kõhedust tekitavalt mõtlemapanev. Õnneks antakse ka lootust läbi potentsiaalse lahenduse.
  4. Do We Live in the Matrix? – kui reaalne on reaalsus, on küsimus, mille vastu inimesed on juba sadu aastaid huvi tundnud, kuid just viimaste aastakümnete jooksul on huvi seoses virtuaalse reaalsuse ning simulatsioonidega pälvinud ka teadlaste tähelepanu. Siiani on pea võimatu olnud tõestada või ümber lükata simulatsiooni varianti, kuid nüüd on mõned teadlased välja pakkunud, et üks eksperiment võiks küsimusele anda ammendava vastuse. 
  5. The Amazon Whisperer – selgub, et on üks huvitav ettevõte, mille töötajad jälgivad pidevalt amazon.com'i toodete kommentaare, nopivad sealt välja inimeste kommentaarid toote puuduste/puuduvate omaduste kohta ja lasevad hiinlastele juba lisafunktsionaalsusega toote teha. Tulemuseks on huvitav ärimudel, mis näib vähemalt ühe ettevõtte jaoks olevat tulus.
  6. Stuxnet's Secret Twin – kuskil 2009. aastal juhtus midagi veidrat Iraani tuumakütust rikastavate tsentrifuugidega – mingil kummalisel põhjusel langesid üks-teise järel rivist välja sajad tsentrifuugid, kuid miks täpselt, ei olnud võimalik tuvastada. Alles hiljem selgus, et tegu oli tööstusseadmete viirusega, mis enda keerulisuse ja salakavalusega suutis üllatada isegi kõike näinud turvaeksperte. Harukordne võimalus Stuxneti avastamisest ja jälgede ajamisest lugeda.
  7. Auto Correct – New Yorkeris ilmunud pikem artikkel isesõitvatest autodest, mis näib olevat autotööstuse ja ühtlasi ka personaalse transpordi tulevik. Volvo, Audi, Lexus, Toyota ja Google on vaid mõned tuntuimad brändid, mille arendusmeeskonnad isesõitvaid autosid ette valmistavad. Huvitavate projektide taga on loomulikult ka huvitavad inimesed, kellest mitmeid näivad olevat lausa geeniused.
  8. Inside TAO: Documents Reveal Top NSA Hacking Unit – Der Spiegeli pikem artikkel NSA kõige salajasemast meeskonnast, mille ülesandeks on leida sissepääs ka kõige paremini turvatud süsteemidesse. Artikli aluseks on jätkuvalt Snowdeni poolt kogutud dokumendid, kust selgub nii kentsakaid kui ka masendavaid seikasid.
  9. The Food Lab: The Science of the Best Chocolate Chip Cookies – üks mees, 32 naela jahu, 100 individuaalset testi 1536 shokolaadi küpsisega, et välja uurida, kuidas teha täiusliku shokolaadiküpsist. Pikk ja ülidetailne artikkel, millest on kasu kõigile neile, kes soovivad jõuda täiusliku küpsiseretsepti saladusteni, mis peitub nii koostisosade temperatuuri, järjekorra kui segamise viisis mitte ainult kogustes.
  10. How Did Zimbabwe Become So Poor—And Yet So Expensive? – hüperinflatsioonile tehti lõpp juba mõni aasta tagasi, kui terve riik läks üle USA dollaritele, kuid hüperinflatsiooni tagajärgedega elatakse siiani. Ühelt poolt laostatud kohalik tööstus, mida ähvardab lisaks veel välisinvesteeringuid eemale hoidev Mugabe deklaratsioon kõik tootmisettevõtted vähemalt 51% ulatuses riigistada ning teiselt poolt kohalike inimeste mentaliteet, kes on õnnelikud ainuüksi selle üle, et hinnad on stabiliseerunud.
  11. What makes a football player smart? – ameerika jalgpall on enamusele eestlaste elukauge ja võõras sport, mis näib jõhker ja loomalik vastastiku ründamine ilma erilise strateegiata. Mäng ei näi mängijatelt erilist vaimset võimekust nõudvat, kuid päris nii see siiski ei ole. Lühem artikkel sellest, milliseid inimesi ja miks on ameerika jalgpallis väljakul vaja nagu ka nende vaimsetest võimetest. Üllatav.

Huvitavamaid artikleid Edward Snowdeni NSA paljastustest

NSA elektrooniliste andmete kogumisprogrammi ulatusest ja mahust on artikleid ilmunud alates maist. Tõenäoliselt ilmub neid veel mõnda aega, sest nii Edward Snowden kui Glenn Greenwald on mõista andud, et huvitavat materjali on hulgaliselt ja teema päevakajalisena hoidmiseks ei paisata seda kõike korraga välja. Snowden on isegi mõista andnud, et temal materjale enam ei ole ning tema ei ole see, kes otsustab, mis saab avaldatud ja mis mitte.

Viimaste kuude vältel on ilmunud mitmeid pikemaid artikleid, mis võimaldavad natuke sügavamalt erinevate osapoolte tausta ja ka paljastuste tagajärgi mõista. Mõned neist on piisavalt kaasahaaravad, et teistelegi huvi pakkuda.

The Cowboy of the NSA – Shane Harris kirjutab pikemas Foreign Policy artiklis NSA praeguse juhi Keith Alexander'i tõusust NSA juhiks, tema varasematest positsioonidest ja saavutustest, peamistest kaastöötajatest nagu ka vaadetest ja arusaamadest. Artiklis saavad avalikult ja vähem avalikult sõna mitmed kõrged ametnikud, kes jagavad ka enda muljeid Alexanderist. Hea ülevaade suhtumisest ja mentaliteedist, mis NSA'd viimaste aastate jooksul on kujundanud.

How Laura Poitras Helped Snowden Spill His Secrets – pikem New York Times'i artikkel sellest, mis eelnes Snowdeni kogutud materjali avalikustavatele artiklitele ja millist rollis mängis selles kõiges dokfilmide tegija Laura Poitras. Nii selgub muu hulgas, et Snowden sai Poitrast teadlikuks tänu viimase pidevale läbiotsimisele lennujaamades, mis äratas ka meedia tähelepanu. Ühtlasi saab aimu ka turvameetmetest, mida NSA saladuste paljastajad kasutavad.

What Happens When We Actually Catch Edward Snowden? – David Pozen mõtiskleb selle üle, millised tagajärjed oleksid kohtumõistmisel Snowden'i üle USA-s ja leiab, et kasu oleks sellest tõenäoliselt vähe samas kui kahju ületakse võimaliku kasu. NSA dokumendid on ringluses ja seda dzinni enam pudelisse tagasi ei topi. Küll aga tõmbaks kaasus endale hulgaliselt tähelepanu, hoiaks teema pikalt aktuaalsena ja annaks alust kohtul NSA tegevusega oluliselt detailsemalt tutvuda kui see siiani on võimalik olnud.

The End of Hypocrisy – Henry Farrell ja Martha Finnemore kirjutavad Foreign Affair'sis ilmunud artiklis USA välispoliitika silmakirjalikkusest, mille ulatus on tänu Snowdeni paljastustele oluliselt selgemaks saanud. Vastuolu avaliku retoorika ja varjatud tegevuste vahel, millest tulenev silmakirjalikus võimaldas varem vähemalt teeselda siirast õilsust. Autorid mõtisklevad ka silmakirjalikkuse paljastamise tagajärgede üle, mis võib USA-t kallutada nii õilsama retoorika või hoopis alatumate tegude poole, kuid lõplik otsus jääb USA valimisõiguslikele kodanikele. 

NSA infiltrates links to Yahoo, Google data centers worldwide – Washington Post jagab enda lugejatega Snowdeni dokumentidest selgunud tõsiasja, et NSA on ennast pookinud nii Google'i kui Yahoo valguskaablite infrastruktuuri külge, kus juhitakse massiliselt kõrvale andmevoogusid, millele NSA-l tegelikult juurdepääsu olla ei tohiks. Sarnanen skeem tuli ära lõpetada NSA üle järelevalvet teostava FISA kohtunike nõudmisel, kuid tegevuse üleviimisega teistesse riikidesse on NSA pääsenud ebamugavast kohtu järelevalvest.

65 Things We've Learned About the NSA – Ted Gioia on kogunud ühte kohta olulisemaid NSA tegevust paljastavad artiklid. Ilmselt nimekiri veel täieneb, kuid väärib tähelepanu juba ainuüksi teema kajastuse ulatuse ja sügavuse üle. Kahetsusväärselt masendav kogumik artikleid kõigi nende jaoks, kes taolist laiaulatusliku andmekogumist heaks ei kiida.

Tõenäoliselt on NSA ja riiklike luureorganite massiline elektrooniliste andmete kogumine üks olulisemaid interneti arenguid kujundavaid tegureid järgneva paari aasta jooksul.


Riigihangete seaduse uuendamine kui fasaadi kosmeetiline kohendamine

Esmaspäeval selgus, et riigihangete seadusel seisab hiljemalt 2015. aastal ees ulatuslikum uuenduskuur. Muudatuste ulatus pole veel avalik ja ilmselt ka päris selge, kuid vähemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil näib olevat ideid, kuidas lisaks direktiividest tulenevatele muudatustele riigihangete seadust täiendada:

"Ettevõtte tootearendus ei saa tekkida tühjast kohast. See peab olema tunnetatud paratamatus või selge signaal turult, et seda toodet või teenust on tarvis. Riik targa tellijana saaks olla informatsiooni vahendaja ja turu tekitaja. Mis on siinjuures kriitiline, et riik ei jääks ettevõtte ainsaks kliendiks. See tellimus või toode peab olema selline, et lõpuks saab ettevõte seda toodet või teenust eksportida," selgitas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi innovatsioonitalituse juhataja Marika Popp.

Ühtlasi selgub ERR'i uudisest, et seaduse muutmisega soovitakse muuta ka arusaama, mille järgi olulisim kriteerium riigihanke võitmiseks on odavaim hind. 

Olles praegu üpris tihedalt seotud riigihangetega nii nendel osalemise kui korraldamise läbi, siis tekitavad taolised sõnavõtud minus skeptilisust.

  1. Mul pole midagi selle vastu kui abstraktselt või üldise jutu sees keegi räägib, et "riik" teeb midagi. Riigihangete puhul on avaliku sektori organisatsioonide kompetents ja suutlikkus aga väga erinev, millest tulenevalt ei ole põhjust rääkida ühest tellijast nimega "riik". Kas mõni avaliku sektori organisatsioon on "tark tellija" selgub alles konkreetse riigihanke raames. Mulle meenub üks riigihange (viitenumber 132833), kus MKM soovis rentida Microsofti tarkvaralitsentse selle asemel, et lubada alternatiivseid lahendusi ja võitles tulihingeliselt selle eest, et alternatiivsed lahendusi ei saaks isegi mitte pakkuda. Taolistel juhtudel tekib veel täiendavalt küsimus, milles see "tarkus" väljendub – kas mugavuses, uudses lahenduses või rahalises kokkuhoius?
  2. Hind oli, on ja jääb määravaks, sest eelarved seavad omad piirangud ja igasugsed uuenduslikumad erilahendused on möödapääsmatult ka kallimad. Vähegi uudsematel lahendustel on  kalduvus oluliselt kallimaks kujuneda juba ainuüksi sellepärast, et puudub võrdlusbaas ja ettenägematute kulude osakaal võib kujuneda sama suureks kui esialgne lepingu maksumus. Isegi tavaliste lepingute puhul võib riigihangete aruandeid jälgides taolist tendentsi märgata ja seal on tööde ulatust ja vajalikkust märksa selgemalt võimalik määratleda.
  3. Uuenduslikud lahendused riigihangete raames on problemaatilised juba ainuüksi lähteülesande formuleerimise ja hilisema võrdleva hindamise tõttu. Kriteeriumid tuleb panna paika enne lahenduste selgumist, mis aga tähendab juba osade lahenduste välistamist, mis ühel (ühilduvus) või teisel (usaldusväärsus) põhjusel ei sobi. Tegu ei ole seega niivõrd uuendusliku lahendusega kuivõrd mingite lahenduste kohendamisega, mis annavad eeliseid ühtedele ettevõtetele teiste ees. Võimalused läbi uuenduslike lahenduste tellimise hoopis konkurentsi piirata on ulatuslikud ning ilma riigihankeid ise tegemata või neis osalemata jäävad seaduse usinatel täiendajatel need võimalused tähelepanuta.
  4. Kui otsustavaks ei ole hind, siis tuleb hankijal määratleda hindamiskriteeriumid. Kõik, kes arvavad, et see käib niisama lihtsalt, ei tea, millest nad räägivad. Esiteks peavad hindamiskriteeriumide olema objektiivsed, kuid seda pole sugugi lihtne saavutada kui vaadata hindamiskriteeriumeid kasutavaid hankijaid. Hiljuti olin ühe RIA riigihanke (viitnumber 146769) raames sunnitud hankijalt seoses hindamismetoodikaga küsima rida küsimusi sealhulgas tundma huvi ka selle vastu, mis vahe on "suuremate muutusteta kasutamise" ja "väiksemate parandustega kasutamise" vahel, sest vastusest küsimusele olenes ka omistatav punktide arv. Teiseks peab hindamiskriteeriumitele vastavus olema ka kontrollitav. Riigi Kinnisvara AS on üks kompetentsemaid riigihangete korraldajaid, kuid üritades hindamiskriteeriume kasutada Eesti Rahva Muuseumi omanikujärelevalve riigihankes (viitenumber 140111) tuli paljuski hindamise aluseks olnud kogemus kontrollimatuse tõttu tühistada lõpuks terve hange, mida vaidlustati kokku neljal erineval korral.

Eraldi huvitav oli lugeda Äripäeva toimetuse mõtteid riigihangete suuremast läbipaistvusest. Probleemiks on aga see, et hankijad ei ole huvitatud suuremast läbipaistvusest ja erinevaid tõendusdokumente varjatakse teiste pakkujate eest kiivalt. Nii tuli näiteks ühe Kaitseministeeriumi riigihanke raames pöörduda lausa Andmekaitse Inspektsiooni poole, et saada teoreetiliselt täiesti avaliku informatsiooni, mille väljastamisest keelduti vaatamata teabenõude esitamisele. Kusjuures põhjus, miks teabenõue tuli üldse esitada, tulenes riigihangete seaduse teadlikust väänamisest, mille käigus viidi osade kvalifitseerimisdokumentide esitamine hankemenetluse järgsesse perioodi.

Küsimus ei ole riigihangete seaduse puhul seega selles, et seadus ei võimaldaks vaid selles, et praktikas ei soovi hankijad seadusest tulenevaid nõudeid täita või järgida põhjustel, mis jäävad tihti mitte edukaks osutunud pakkujatele mõistatuseks.

Lihtsam on teeselda probleemide puudumist kui tegeleda nende lahendamisega.


Huvitavaid artikleid tuuliseks kesknädalaks

The World as Free-Fire Zone –  Fred Kaplan kirjutab MIT Technology Review's pikemalt droonidest USA sõjaväe arsenalis. Lisaks tehnoloogia arengu ülevaatele saavad tähelepanu ka selle kasutamise tagajärjed ja sõjaliste konfliktide strateegilistele eesmärkide saavutamine. Üks huvitavamaid seikasid oli inimeste hulk, kes drooniga kriitilisematel hetkedel tegutsevad: nii 40 inimest kolmes vahetuses, keda toetab enam kui 60-liikmeline luureüksus. 

*   *   *

Embracing the void – Ross Andersen kirjutab ajakirja Aeon jaoks maastikukunstniku Charles Rossi peatselt valmivast projektist New Mexico kõrbeavarustes. Aastakümneid teostamisel olnud taies hakkab valmima ning täidab paljuski enda eesmärki juba täna, kuid kunstnik ise pole tulemusega piisavalt rahul, et selle täpset asukohta avaldada. Kontseptsioon on võimas ja artikkel ainult süvendab huvi 26 000 aasta pikkust tsüklit rõhutava installatsiooni külastamise vastu. 

*   *   *

A brand-new U.S. military headquarters in Afghanistan. And nobody to use it – kui see lugu oleks ilmunud mujal kui Washington Post'is, siis poleks võib-olla seda kõik uskunud. Aga ta ei ilmunud mujal. Fantastiline lugu USA sõjaväe inertsist ja hangete problemaatilisusest olukorras, kus huvid on vastandlikud. Tulemuseks hulka mõttetuid ehitisi Afganistanis: 34 miljoni dollari eest ehitatud täiesti uus sõjaväe peakorter, mida koalitsiooniväed kunagi kasutama ei hakka, 45 miljoni dollar eest ehitatud soomustranspordi hooldekeskus, mida kunagi hooldekeskusena kasutama ei hakata ja 80 miljoni dollari eest ehitatud konsulaarhoone…mida keegi kunagi ei kasuta. 

*   *   *

Man Making Ireland Tax Avoidance Hub Proves Local Hero – Jesse Drucker kirjutab Bloombergi jaoks Feargal O'Rourke'ist, PwC maksueksperdist, kes on muu hulgas ka maksude optimeerimist võimaldava "topelt iirlase" vaimne isa. O'Rourke on veendunud, et tema riik ei ole mingi maksuparadiis vaatamata sellele, et ta on nii Google'i, Facebooki kui LinkedIn'i nõustaja. Hea taustaartikkel.

*   *   *

How to lose half a trillion euros – The Economist kajastas hiljuti Euroopa suuremate energiatootjate kapitali devalveerumise probleeme ehk kuidas traditsioonilised elektrijaamad (söe, gaasi, tuuma) enda väärtust kaotavad ja mitmete energiahiidude bilanssi suuri kraatreid jätavad. Võiks ju arvata, et need probleemid on pigem tunnistus taastuvenergia võidukäigust, kuid kahjuks tähendab see hoopis teistsugust koormust elektrivõrgule, puudullike investeeringuid ja isegi tootlusprobleeme pensionifondidele.

*   *   *

Why I changed my mind on weed – CNN-i saatejuht ja tervisespetsialist Sanjay Gupta on viimase aasta jooksul tegelenud kanepiteemalise dokfilmiga, mille käigus on ta endalegi üllatavalt leidnud, et esialgseid hoiakuid ja seisukohti tuleb korrigeerida. Millest Gupta meelemuutus tulenes ja millele see põhineb väärib lugemist, sest tegu on arstiga, kes vaid mõni aeg tagasi ei pooldanud kanepi dekriminaliseerimist.

*   *   *

New Physics Complications Lend Support to Multiverse Hypothesis – ülevaatlik artikkel probleemidest, millega teoreetiline füüsika praegu maadleb. Hea võimalus mõtiskleda eksistentsiaalsete küsimuste ja multiversumi üle. Minu katsed seda lugu lühidalt kokku võtta…ei õnnestunud.


Oliver Kruuda julgelt ja otsekoheselt maksusüsteemi eelistustest

Eesti Päevalehe sõsarväljaandes Ärileht ilmus mõni päev tagasi huvitav intervjuu Oliver Kruudaga, mis väärib märkimist konkreetsuse ja selguse poolest maksuküsimustes. Kruuda ei ole poliitika (ega ilmselt soovi poliitikuks saada), mis võimaldab tal häbenemata välja öelda enda maksusüsteemi eelistused:

Ettevõtlusele tuleb tulumaks peale panna. Väljaviidav kapital tuleb maksustada. Ettevõtluse tulumaks võib olla ka 5%. Kõik tööjõuga seotud maksud tuleb kanda töövõtjale ja kehtestada astmeline tulumaks: kuni 1200 euroni ei maksa midagi ja üle 4000 euro 15% ja üle 7000 euro 20%.

Tõstame käibemaksu 25%-le, esmatarbekaupadele 5% või 0% peale, kehtestame luksusmaksu. Luksusautol Mercedesel ei pea olema sama maks nagu kilepiimal või kiludel. Üldine tulumaks peaks olema 5–10–15%. Kui tulumaks viiakse sellisele tasemele, siis keegi ei viitsi keegi enam musta rahaga tegeleda ja ümbrikupalka maksta.

Kui tulumaksu vähendada, siis tarbimine suureneb ja raha laekub riigile suurema käibemaksu arvelt.

Ma ei arva, et taoline maksusüsteem oleks võrreldes praeguse tulude laekumise suhtes neutraalne (laekumised väheneks, kõvasti) ja luksuskaupade maksu problemaatilisusest olen juba viis aastat tagasi kirjutanud, kuid vähemalt ütleb Kruuda protsendid välja – midagi milleks Indrek Neivelt pole seni suuteline olnud.

Kruuda pakutud astmelise tulumaksu vastu poleks tõenäoliselt ühelgi eestlasel midagi arvestades tõsiasjaga, et peaaegu kõik maksaksid oluliselt vähem maksudeks kui praegu. Kahjuks on kas intervjuu käigus või selle kirja panemise tulemusena läinud astmed natuke nihkesse (1200 – 4000 eurot on ilmselt ikkagi 15% ja järgmine aste 20%), kuid sõnum on ikkagi selge ja hea põhjendusega.

Ettevõtte tulumaksu osas lähevad meie arvamused lahku, kuid 5% ettevõtte tulumaksuga suudaksid ilmselt ka enamus eestlasi leppida. Ma jään seisukohale, et ettevõtte tulumaks ei anna soovitud tulemusi (eelkõige välisfirmade kasumite maksustamine), sest võimalusi sellest hoidumiseks on lihtsalt liiga palju. Ühtlasi on sedavõrd madal ettevõtte tulumaks aga sama hästi kui välistatud olukorras, kus naaberriikides on see oluliselt kõrgem ja nurin Iirimaa 12 protsendi üle on tüütult tavapärane.

Huvitavalt progressiivne on ka Kruuda seisukoht tööjõuga seotud maksude osas, mis seisneb soovis näha neid makse tulevikus tasumas hoopis töövõtjaid. Seisukoht, millega saab ainult nõustuda. Arvestades seda, kui halvasti on informeeritud keskmine töötaja tema palkamisega kaasnevatest kohustustest võiks see mõjuda värskendavalt ka ettevõtlusele. Kas taoline ettepanek ka poliitilist toetust leiaks on eraldi küsimusi, kuid arvestades seda, et nii meditsiini- kui pensionisüsteem vajavad peatselt raha juurde, siis liiga avalikult (kõigile maksumaksjatele hoomatavalt) oleks sotsiaalmaksu keeruline tõsta. 


Vikerkaare ühetoonilisest majandusteadusest Sirbis

Peaaegu traditsiooniks saanud tava kohaselt ilmub kord aastas mõni pikem kirjutis minult ka Sirbis. Seekord oli teemaks Vikerkaare suvine topeltnumber, mis kajastas päris mitmes artiklis majandusteemasid, kuid seda kahetsusväärselt ühekülgselt:

Vikerkaare 7.-8. number (2013) on hea näide majandusteemade kajastamise problemaatilisusest Eesti kultuuriajakirjades: heatahtlikust soovist inimeste silmaringi laiendada saab hoopis ühekülgne toimetaja sümpaatiate peegeldus. Huvitatud ei olda mitte erinevate tõlgenduste esitamisest ja diskussioonist, vaid toimetajale meeldiva narratiivi võimendamisest. Tõenäoliselt ei ole tulemus taotluslik, vaid mitmete tegurite tulemus. Kahjuks võtab ühekülgsus aga neilt, kes majandusküsimuste vastu väljaspool kultuuriajakirju huvi ei tunne, võimaluse osa saada märksa mitmekülgsemast ja sügavamast debatist.

Kuna Sirbi toimetus teeb koostööd ka Postimehega, siis võib sama juttu lugeda ka Postimehe veebi arvamusrubriigist.

Kusjuures Vikerkaare kriitika täiendavaks jätkuks sobib suurepäraselt aga Chris Auld'i postitus 18 signs you’re reading bad criticism of economics, mis kattub üllatavalt hästi "teise kaanoni" eestkostjate jutuga, vähemalt järgneva valiku ulatuses:

2. Frames critique in terms of politics, most commonly the claim that economists are market fundamentalists.

3. Uses “neoclassical” as if it refers to a political philosophy, set of policy prescriptions, or actual economies. Bonus: spells it “neo-classical” or “Neo-classical.”

5. Uses “neoclassical economics” and “mainstream economics” interchangeably. Bonus: uses “neoliberal economics” interchangeably with either.

6. Uses the word “neoliberal” for any reason.

8. Claims economists think people are always rational.

9. Claims financial crisis disproved mainstream economics.

10. Explicitly claims that economics is not empirical, or does so implicitly by ignoring empirical economics.

11. Treats all of economics as if it’s battling schools of macroeconomics.

12. Misconstrues jargon: “rational.”

Tasub meeles pidada järgmine kord kui keegi hakkab konkreetselt asjast rääkimise asemel heietama turufundamentalismist, neoliberalismist või neoklassikalisest majandusteadusest.


Neivelti jätkuvatest heietustest maksuteemadel

Indrek Neivelt tuletas taas kord meelde, et ta on astmelise tulumaksu ja ettevõtte tulumaksu pooldaja. Jätkuvalt ei huvita teda taoliste muudatuste kehtestamise mõju tööhõivele või investeeringutele ning nende "pisiasjade" mõjule peab tähelepanu juhtima hoopis Jürgen Ligi. 

Eraldi huvitav, et seda juttu on Neivelt ajanud juba aastaid –  sama umbmääraselt ja segaselt kui täna. Uudisväärtus Neivelt järjekordsel sõnavõtul puudub ning pigem on artikli eesmärgiks lugejate tähelepanu koguda pealiskaudsuse, kuid lööva pealkirjaga "Eesti vajaks tulusid õiglasemalt jaotavat maksusüsteemi". Sealjuures ei ole kindlasti kõrgemat tulu saavate isikute arvates nende kõrgemalt maksustamine "õiglasem" ja kas eestlased taolist süsteemi vajavad kõigi kaasnevate negatiivsete kõrvalmõjudega on samuti küsitav. Kogu artikkel kubiseb aga ükskõiksusest, mille varjus jäävad segaseks mitmed olulised küsimused:

  1. Kui jutt käib ettevõtte tulumaksu kehtestamisest, siis jätkuvalt on kohalikus debatis üks kõige läbipaistmatumaid küsimusi, kuidas maksustamine reaalselt välja hakkaks nägema. Tegu on olulise ja keerulise küsimusega, mis jaotub veel täiendavalt kaheks:
    1. Riikides, kus ettevõtte tulumaks on kehtestatud, on kehtestatud ka mitmeid täiendavaid regulatsioone, mis ettevõtte tulumaksu negatiivset mõju vähendavad. Nii arendustegevuse kui investeeringute maksudest vabastamine on praktikas möödapääsmatu. Lisaks veel kahjumite edasi kandmine tulevastesse perioodidesse. Ainuüksi need kaks muudatust teevad ettevõtte tulumaksuga arvestamise riigi eelarve planeerimisel praegusest oluliselt keerulisemaks, kuid täna pole keegi isegi ettevõtte tulumaksu määra välja pakkunud rääkimate veel detailsematest regulatsioonidest.
    2. Mitte ükski ettevõtte tulumaksu kehtestamist pooldav isik või erakond pole täpsustanud, mida tähendab ettevõtte tulu maksustamine ettevõtja  tulu maksustamisel. Vaikimine võib paljuski olla tingitud tõsiasjast, et ettevõtjaid soovitaks topeltmaksustada – kõigepealt ettevõtte tasemel ja siis veel indiviidi tasemel. Ei pea raketiteadlane olema mõistmaks, et ettevõtjate palgatöötajatest oluliselt kõrgem maksustamine tähendab ka väiksemat ettevõtlusaktiivsust koos kõige kaasnevaga. Milleks tegeleda Eestis ettevõtlusega, kui sind maksustatakse oluliselt kõrgemalt palgatöötajast?
  2. Naiivne ja vastutustundetu on kuulutada, et niipea kui kehtestatakse ettevõtte tulumaks hakkavad vähegi suuremad korporatsioonid Eestis tulumaksu ka maksma. Taolise väidete valguses soovitaks inimestel mõelda natuke sellele, kui palju maksvad suurettevõtted tulumaksu näiteks USA-s, riigis, kus ettevõtte tulumaksumäär on üks kõrgemaid arenenud riikides ja maksuamet üks võimekamaid maailmas. Sellele vaatamata suudab Google optimeerida enda maksuarved pea olematuks. Igasugune juttu ettevõtte tulumaksu kehtestamisest peab algama ja lõppema sellest, keda lõppude lõpuks maksustatakse, kui palju loodetakse maksutulu saada ja kui suured on muudatuse jõustamiseks vajalikud investeeringud. 

Ettevõtte tulumaksust on siin blogis aastate jooksul kirjutatud piisavalt palju, et uue informatsiooni puudumisel teemal mitte pikemalt peatuda. 

Küll aga väärib täiendavat tähelepanu veel üks Neivelti väide:

Uus tehnoloogia ja ka globaliseerumine on tekitanud väga suure rikkuse kontsentratsiooni, mis ei ole Neivelti sõnul jätkusuutlik. „Tulude õiglasema ümberjaotusega on vaja tegeleda,  sest muidu tulevad revolutsioonid või sõjad. Sarnane rikkuse kontsentratsioon oli sadakond aastat tagasi. Millega see kõik lõppes, mäletame me kõik,” viitas ta.

Revolutsioonide ja sõdade juttu põhineb ajaloole, mida ei tasu tänapäeva konteksti üle tuua ilma vahepeal toimunut arvestamata. Sissetulekute ebavõrdsus on viimase 40 aasta jooksul (pdf) tõusnud kõigis arenenud riikides, kuid mida keegi meist täheldanud ei ole on revolutsioonid ja sõjad, mida Neivelt iseenesest mõistetavaks peab.

Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et inimesed on täna rikkamad kui kunagi varem ja mis veel olulisem, keskmiselt vanemad kui kunagi varem. Lähemate aastakümnete jooksul see trend aga pigem süveneb. XX sajandi alguses olid riikide demograafilised profiilid hoopis midagi muud kui täna, mille tõttu on ka Neivelti sajandivanused üldistused tänapäeva sobimatud. Vanemad inimesed on vähem sõjakad ning konservatiivsemad, mis tähendab, et isegi praegusest oluliselt suurem ebavõrdsus ei vii revolutsioonide ja sõdadeni. Need ajad on möödas ning laiapõhjalist toetust, mis väljenduks ka valimistel, ei paista suuremale ümberjaotamisel kuskilt. Küll aga paistab igalt poolt vanemate inimeste valimisaktiivsus koos kõigi kaasnevate poliitikatega.

Sissetulekute ebavõrdsusest on siin blogis samuti aastate jooksul mitmel erineval korral juttu olnud ning huvilistel soovitan nende postitustega tutvuda.

Neivelti artikli juures jääb aga kõige kahetsusväärsemaks tõsiasi, et midagi uut ega sisukat tal öelda pole samas kui ajakirjanikud eelistavad mõne terasema küsimuse asemel hoopis korrata vana head pealiskaudsust. 


Kui lahkub “per capita”, siis langeb ka SKP

Postimees kajastas Marju Lauristini esinemist Metsaülikoolis, kus Marju juhtis tähelepanu, et "ühiskonna edu ja majandusedu ei ole sünonüümid". Ma ei taha pikemalt peatuda sellel, et ühiskonna edu on juba ainuüksi mõistena problemaatiline ega sellel, et erinevatel inimestel on erinevad arusaamad edukast ühiskonnast, mis väga paljudele seostuvad just kõrgema sissetulekuga ehk majanduseduga (sealhulgas ka õpetajatel, arstidel ja paljudel teistel maksutuludest finantseeritud teenuste osutajatel), vaid hoopis artiklis toodud konkreetsemal näitel:

"Võtame näiteks SKP per capita. Selle kasvatamiseks on ju kaks võimalust – tõsta SKPd või vähendada capita'id ehk inimesi. Nii on väljaränne SKP per capita seisukohast küüniliselt võttes vähemasti lühiajaliselt hea võimalus. Üks alasüsteem võib olla edukas, teine selle tagajärjel aga hoopis põhja minna."

Kas ikka on nii nagu Marju väidab? Mulle tundub, et ei ole. Kui inimene lahkub Eestist, siis ta ei panusta enam Eesti SKP-sse, mille tõttu väheneb ka SKP per capita. Lahkujateks on ikkagi tööealised inimesed. 

Keegi ei arva, et inimeste lahkumine Eestist on soovitav või lausa eraldi eesmärk, kuid üle öö sarnast palka Soome või Rootsiga ei ole võimalik maksta. Lahkujad saavad aga välismaal kogemusi ja oskusi, mida nad on ehk tulevikus taas kodumaal valmis rakendama. Tähelepanuta ei tasu jätta, et ettevõtlikud eestlased asutavad Soomes firmasid, mis loob omakorda eeldused Eesti ettevõtetel Soomest uute koostööpartnerite leidmiseks ja uute turgude hõivamiseks.