VABALOG

Pikemat aega pole visuaalsemalt ahvatlevat postitust olnud, kuid seda viga annab parandada.

Pakistani sõjaväelased päästavad inimesi uputuse jalust
Allikas: Boston Globe – The Big Picture

Boston Globe on juba mõnda aega enda veebis kajastanud viimaste päevade jooksul oluliseks kujunenud uudiseid fotodes. The Big Picutre pakub mõnikümmend kvaliteetset fotot uudise kohta, mis võimaldab saada parema ülevaate just erinevate sündmustest ulatusest, mis sõnades väljendatuna ei kipu adekvaatset ettekujutust looma.

*   *   *

Sõbrapäeva uus logo neile, kes pole viimaste arengutega kursis
Allikas: Brand New

Veebruaris jäi silma üks humoorikas katsetus sõbrapäeva omanäolisemaks kujundada, kuid ühel või teisel põhjusel jäi sellele katsetusele varem viitamata. Kogu loovprotsess on kenasti sammude kaupa lahti seletatud ja kogu ettevõtmisele lähenetakse kui brändimisstrateegiale koos visuaalsete muudatustega. Kentsakas, kuid lõbus.

*   *   *

“This electron microscope photograph catches self-assembling polymers in action,
but it could also represent people’s cooperative efforts to save the Earth,
says materials scientist Joanna Aizenberg of Harvard University”
Allikas: National Sceince Foundation

USA National Science Foundation on juba mõnda aega mõistnud, et inimestele läheb teadus palju rohkem korda kui neil on ka midagi visuaalset, mille järgi orienteeruda. Koos ajakirjaga Science üritataks igal aastal parimatest fotodest ja visuaalidest leida auhinna väärilised, keda teistele ühel või teisel põhjusel eeskujuks tõsta.

*   *   *

Todd Eberle’i foto termaalidest, Valsis, Shveitsis.
Allikas: Vanity Fair

Vanity Fair palus 52 eksperdil valida 5 arhitektuuriliselt kõige olulisemat ehitist, mis valminud pärast 1980ndat aastat. Kokku pakuti 132 erinevat ehitist, millest Vanity Fair toob välja 21 kõige populaarsemat. Osade hoonete võlu ja olulisus jäid minu jaoks kaugeks, kuid eks inimeste maitsed ole erinevad.

Andes Võrk kirjutas esmaspäevas Päevalehes arvamusloos Tuld sotsiaalmaksule paljuski õigustatult, et sotsiaalmaksule lage tahavad kõik, kuid sellega kaasnevast puudujäägist ei räägi eriti keegi. Kui küsimus ise väärib tähelepanu, siis Andrese käsitlus sellest tekitas mõningaid…mõtteid:

• Mulle jääb arusaamatuks, miks üldse kirjutada, et hoiuseintressi ja dividenditulu ei maksustata sotsiaalmaksuga. Intress ei ole tulu vaid kompensatsioon edasi lükatud tarbimise eest, mida maksustada ja veel parem maksustada tervisekindlustusega on siiani õigustamata. Dividenditulu maksustamisest rääkides on vist liiga lihtne ignoreerida tõsiasja, et väga paljude jaoks on dividendid täiendav sissetulek palgale, mis terviskindlustusega ettevõtlustulu koormamisel tähendab nende inimeste topeltmaksustamist samas kui saadavatest hüvedest pole mingit juttu.
• Tööjõumaksud on kõrgemad kapitalimaksudest eelkõige sellepärast, et tööjõul on liikuda märksa keerulisem kui kapitalil, mille taga on märksa rohkem maksumäärale tähelepanu pööravaid inimesi. Ühtlasi peaks kohalike ettevõtete laenukoorumus ja drastiline kasumite vähenemine olema piisavalt heaks tunnistuseks sellest, et kapitali on jätkuvalt vähe ja kapitali Eestisse liikumisele tuleks takistused võimalikult madalal hoida mitte mõelda kuidas neid suurendada.
• Huvitav oli ka väide, et kõrgepalgalised on maksude suhtes enamasti vähem tundlikud ja seetõttu julgetakse ka neile kõrgemaid maksumäärasid peale panna. Samas on mulle jäänud mulje, et maksusüsteemid on potentsiaalsetes võrdlusriikides oluliselt keerulisemad ja nüansirikkamad, sest esineb mitmeid maksusoodustusi ja erandeid, mida kõrgema sissetulekuga inimesed saavad ära kasutada seeläbi makstes kohati isegi vähem kui keskmise sissetulekuga inimene. Maksusüsteemi adminstreerimise keerulisusega kaasnevad aga väikeriigile arvestatavad ja suhteliselt suuremad kulud. Ühtlasi tundub mulle, et “kõrgepalgaline” Eestis ei ole sama, mis kõrgepalgaline Soomes, Rootsis, Belgias jne.
• Kui juttu jõuab meditsiin rahastamise osa eraldamiseni sotsiaalmaksust ja liitmisele tulumaksuga, siis minul jääb mulje, et autori varjatud eelistus on praegust sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi edasi juurutada ja sisuliselt erasektori alternatiivide esile kerkimine välistada. Samas võib see tuleneda minu isiklikest eelistustest ja järeldustest, mis on tehtud varem Andrese poolt kirjutatust.
• Ma ei saa pidada muuks kui elukaugeks, küüniliseks ja isegi pahatahtlikuks väidet nagu tööandjate soovid oleks eelkõige seotud kõrgem kohaga mingis edetabelis. Milleks taoline labasus? Valdavat enamust ettevõtjaid jätavad kohad taolistes tabelites külmaks, sest nende huvi on kasumit teenida mitte abstraktsetes edetabelites figureerida. Kasumit saab teenida kas panustades inimeste kompetentsi (kõrgemad palgad) või hulka (palgafondi suurus), kuid vältimatult on nii ühe kui teisega keerulisem kui maksud sinu kasumi lihtsalt ära söövad.

Mulle tundub, et Andres lähtub mitmetest maailmavaatelistest eelistustest, mida ei jaga kaugeltki kõik, samas kui Praxise analüütikuna esinedes jääb mulje, et tegu on terve mõttekoja seisukohaga.

Mind isiklikult häirib järjest tehnokraatlikum lähenemine majandus- ja maksupoliitika kujundamisel, kuid vähemalt  ei kirjuta Praxise inimesed midagi nii haledalt vastuolulist, segast ja teadmatut kui Kaire Uusen, kellel õnnestus TTÜ haldusjuhtimise magistriprogrammi oluliselt kõigest ühe artikliga devalveerida.

Arvestades sellega, et tegu on tulevase ametnikuga, kes võib sattuda kujundama kohaliku majanduspoliitikat, jääb minu veendumusel, et mida vähem eelistakse, suunatakse ja soodustatakse, üle ainult süveneda ja teistele meelde tuletada, et kaugeltki kõik inimesed, kes teevad otsuseid kõigi eest ei pruugi olla pädevad neid otsuseid tegema.

Jane Mayer pakub kõigile huvilistele hea näite pahatahtlikust artiklist. Kahju, et Covert Oprerations New Yorkeris ilmus, kuid eks see ole samuti omamoodi kõnekas fakt.

Õnneks ei pea mina kõike seda tendentslikkust eraldi välja tooma hakkama, sest Ira Stoll on seda juba osaliselt teinud. Nick Gillespie lisab omalt poolt mõnes asjakohased kommentaarid ja Koch Industires ametlik repliik väärib samuti lugemist.

Tänases Postimehes kurdab linnaarhitekt Endrik Mänd, et poed ja inimesed kolivad vanalinnast välja ja põhjendab seda kõrgete rendihindade ja väheste püsielanikega vanalinnas.

Iseenesest oleks loogiline, et järgmiseks üritaks linnaarhitekt mõista, MIKS on rendihinnad sedavõrd kõrged, et poodide ja lihtsurelike jaoks ei ole need vastuvõetavad ning eelistatakse teisi piirkondi. Ilmselt palju tahetud, sest linnaarhitekt ennast majanduslike küsimustega ei määri. Igal juhul oleks mul välja pakkuda kolm põhjust, miks poed ja inimesed kolivad vanalinnast välja:

1. Erinevad muinsuskaitselised piirangud võimaldavad küll säilitada Vanalinna ilmet nii seest kui väljast, kuid muinsuskaitsest tulenevad ka mitmeid olulised piirangud. Mis materjale võib kasutada, kes võib töid teostada nagu ka kuidas ja millal toimub objektile ligipääs on sageli üpris kitsendavalt reglementeeritud. Kõik see tähendab täiendavaid kulusid, mida iga arendaja soovib ka tagasi teenida ja muud viisi kui kõrgem üürihind lihtsalt pole.
2. Nii riik kui omavalitsus on andnud endast parima, et võimalikult paljudes vanalinna hoonetes asuks ametiasutusi ja ametkondi, mis võiks vabalt asuda vanalinnast kaugemal (kui mitte öelda, et olemata olla). Kuna nii riigil kui omavalitsusel on võimalik endale pinda eraldada soodsatel tingimustel esinduslikus piirkonnas, siis vähendab see oluliselt elamis- ja kaubanduspindade pakkumist. Üldist hinnataset taoline tendents kindlasti madalamale ei too.
3. Kesklinnas ja selle vahetus läheduses vohab NIMBY (not in my back yard), mille tulemusena on midagi uut isegi kesklinna piirkonnas keeruline teha. Heaks näiteks on hipodroom, mis asub täiesti ebamõistlikus ja ebapraktilises kohas. Nüüd, kus soovitaks sinna elamsipinda juurde ehitada, siis kohe mingi seltskond on vastu ja leiab, et omanikud võiksid jätkuvalt üksikute meelelahutust igal aastal miljonitega doteerida. Isa maksta ei taha aga nõuda jakstakse küll.

Siia juurde sobivad ka mõned Ed Glaeser’i uurimused:

• Clusters of Entrepreneurship (2009) – väikeettevõtest linnades ja püsikulude olulisusest ettevõtlusega alustamisel
• The Economics of Place-Making Policies (2007) – erinevate linna arengusuundade subsideerimisest ja elanike heaolust
• Urban Growth and Housing Supply (2005) – eluasemepindade olulisusest ja poliitika mõjust hindadele

Ma soovisin ka hiljuti vanalinna kolida, kuid isegi keskmisest suurema sissetulekuga ei ole see lihtsalt mõistlik. 700 meetrit vanalinnast väljas on samaväärse pinna üür 20% madalam ja sisaldab ka auto jaoks parkimiskohta samas kui reaalne elamispind on suurem ja kommunaalkulud väiksemad. Taolises olukorras ei tohiks linnaarhitekti vanalinnast põgenemine üllatada. Tuleb lihtsalt kaasa mõelda.

Silmakirjalik tundub see hala ja kurtmine – ühelt poolt soovitakse kena vanalinna, kuid maksta ei taha selle eest keegi peale turistide ja ettevõtjate. Nende raha kõlbab küll võtta, kuid see ei takista neid siunamast. Ja ega konkreetseid ettepanekuid ega analüüsi pole – linnaarhitekt ähvardab vähegi vanalinna kaubandust mõjutavaid projekte pidurdad ja ajakirjanik kirjutab et “leitagu” või “tehtagu”. Küll teiste otsuseid – üks kõik, millised nad ka poleks – saab tagantjärgi kiruda. Arendajal jääb üle ainult nentida, et lihtsam, odavam ja stressivabam on põllul kui linnas ehitada.

What Is It About 20-Somethings? – New York Times’i ilmus hiljuti pikem artikkel, kus spekuleeritakse selle üle, kas teismelistega sarnaselt tuleks kohelda ka kahekümnendates noori ehk pidada neid mitte “päris” täiskasvanuteks vaid “kujunevateks” (emerging) täiskasvanuteks. Juttu on palju ja osa sellest on üpriski köitev, kuid järelduste ja suurema selguseni artikkel jõuda ei võimalda, kuid küsimus ise väärib tähelepanu.

*  *  *

The Last Pop Star – hiljuti juba ühele Lady Gaga fenomeni analüüsivale artiklile viitasin, kuid tundub, et see oli alles esimene paljudest. James Parker proovib Atlantic’u veergudel mõista, kas Lady Gaga tähendab popmuusika lõppu ja kas Susan Boyle on anti-Lady Gaga. Ilmselt ei ole artikkel kõigile huvitav, kuid tõenäoliselt ei ole popmuusika pärast Lady Gaga’t enam  see, mis ta oli enne teda.

*  *  *

Point of No Return – Iraanlaste hiljutine teade, et Bushehr’i tuumajaama hakatakse kütusevardaid paigaldama, annab Jeffrey Goldbergi pikale ja põhjalikult ette valmistatud artiklile tuuma-Iraanist ainult kaalu juurde. Goldberg’ile pakuvad kõige rohkem huvi Iisraeli ja USA valikud, mis ulatuvad ennetavatest rünnakutest tuuma-Iraaniga leppimiseni, kuid juttu tuleb ka mentaliteedist ja suhtumisest.

*  *  *

Christopher Hitchens in Conversation – olen huviga lugenud Christopher Hitchens’i raamatuid ja artikleid juba kümmekond aastat ning nautinud tema sageli poleemilisi ja enesekindlaid  esinemisi ning intervjuusid. See on ka üks põhjuseid, miks teated tema vähki haigestumisest tulid äärmiselt ebameeldiva üllatusena. Jeffery Goldberg viis hiljuti läbi videointervjuu vähki põdeva poleemikuga, kelle haigestumise kõige selgem märk pärineb hoopis ravist, mille tulemusena on kunagisest uhkest tukast järgi ainult hall vari.

*  *  *

Nobel prizewinner: We are running out of helium – mul polnud aimugi, et heeliumi tootmine pole sugugi lihtne ja olemas olevate varude ammendudes võib see õhupallide täiteks kasutatav gaas, millel on hulgaliselt rakendusi ka tööstuses, kujuneda üheks väärtuslikumaks maailmas. Nagu selgub artiklist on kõige suurem probleem USA strateegilise heeliumivaru müümine turuhinnast oluliselt odavamalt, mis võimaldab ka heeliumi laristavamalt kasutada.

*  *  *

Is ‘Wal-Mart U.’ a Good Bargain for Students? – Wal-Mart’il on 1,4 miljonit töötajat, kellest poolel puudub kõrgharidus, kuid personali koolitamisesse panustav korporatsioon on otsustanud enda töötajatel pakkuda soodustingimustel kõrgharidust ning töökogemuse osalist ainepunktideks üle kandmist. Küsimusi tekib iga uuendusliku skeemiga loomulikult palju ning artiklis üritatakse mõnedele neist vastata, kuid ilmselt annab lõpliku hinnangu ettevõtmisele ikkagi aeg.

*  *  *

8 Unconventional Ways to be Buried – selgub, et tänapäeval on hulgaliselt alternatiive matustele, millest üks on huvitavam kui teine. Sügavama rahakotiga inimestele pakutakse igavest rahu kosmoses, kuid korallriifina jätkamine tundub loodussõbralikum alternatiiv olevat lihtsurelikele. Mulle endale tundus kõige sümpaatsem karbi pliiatsitena lõpetamine – võimalus olla kasulik ka pärast surma.

*  *  *

Andy Grove: How America Can Create Jobs – Inteli üks tuntuimaid ja tunnustatumaid endisi juhte leiab, et töökohtade loomisesse on USA’s liiga kergekäeliselt suhtutud ja midagi tuleks kiiremas korras ettevõtte. Grove on piisavalt edukas olnud, et tema ettepanekuid lihtsalt ignoreerida ei ole mõtet, kuid tema ettepanekud on pigem protektsionistlikud ja nii ameeriklaste kui hiinlaste heaolu vähendavad. Ühtlasi jäi mulje, et Grove on õigustamatult heal arvamusel avaliku sektori suutlikkusest.

*  *  *

First Bank of the Living Dead – Daniel Drezner luges läbi neli raamatut finantskriisist ja selle põhjustest (autorid: Mallaby, Quiggin, Reich, Roubini), mille vormistas kenaks kriitiliseks arvustuseks, mis juhib tähelepanu raamatutes toodud argumentide tugevustele ja puudustele. Samal teemal on praeguseks vist ilmunud vähemalt kümmekond raamatut, kuid huvitav on jälgida konkureerivate narratiivide võitlust.

*  *  *

The Transformer – Foreign Policy’s hiljuti ilmunud artikkel USA kaitseministri Robert Gates’i rollist USA sõjaväe reformimisel annab hea ülevaate suundumustest ja trendidest maailma kõige suuremate kaitsekulutustega riigis. Juttu tuleb relvastusprogrammide ja eelarve kärpimisest, personalipoliitikast ning selle potentsiaalsest mõjust nagu ka vabariiklasest ministri ja demokraadist presidendi läbisaamisest (via ajaleht.eu)

Viimati oli ettevõtlustoetuste problemaatilisusel põhjust peatuda eraldi postitusega aprilli lõpus seoses Äripäevas ilmunud artiklitega. Mai lõpus juhtis aga Postimees artiklitega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jagab firmadele toetusi nagu kombinaat ja EASi juht: meie juures käivad ka toetusekütid tähelepanu toetuste jagamise protsessile ja sellega seonduvatele küsitavustele.

Samas on ka siin blogis ilmunud postituste kommentaarides mõned terasemad lugejad tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et konkreetseid numbreid või analüüsi pole ning kriitilisemate seisukohtade omajatele tasub meeles pidada ütlust “the plural of anecdote is not data” mis, tõsi küll, näib esialgselt olnud “the plural of anecdote is data”. Aga see pole praegu oluline.

Oluline on hoopis see, et Riigikontrolli audiitorid Urmet Lee, Piret Tõnurist ja Ermo Liedemann on  ühele poole saanud uurimusega Riigi ettevõtlustoetuste mõju Eesti majanduse konkurentsivõimele: Kas riik toetab oma ettevõtteid parimal viisil? (PDF), millest saab ülevaatliku arusaama pressi taustabriifinguga (PDF) tutvudes. Kindlasti on uurimusest põhjust pikemalt kirjutada, kuid lugemine ja seedimine võtab aega.

Esialgse vaatluse põhjal saab öelda, et ära on tehtud suur ja igati tänuväärne töö, kuid mulle tundub, et järeldused vajavad natuke argumenteeritumat tähelepanu, mis võtab aga natuke aega . Seniks viited meediakajastusele:

• Riigikontroll: toetuste kasu on väike (Äripäev)
• Meerits: toetused toovad kaasa kulud (Äripäev)
• Ligi: toetuste kasv ei saa jätkuda (Äripäev)
• Riik lööb toetustega raha laiaks? (Päevaleht)
• Ivar Tallo: EAS on toetanud ettevõtteid, millel seos Eestiga sisuliselt puudub (Päevaleht)
• Edukad projektid peavad katma ebaõnnestujate kahjud (Päevaleht)
• Riik külvab ettevõtlustoetusi tuulde (Postimees)
• Parts: riigikontroll on pahatahtlik (Postimees)
• Ettevõtlustoetus: palju kisa, vähe villa (Postimees)
• Riik lööb toetustega raha laiaks (Eugen Veges, sest on varasemalt probleemidele tähelepanu juhtinud)

Mõned Vabalogi ettevõtlustoetuste teemalised postitused leiab siit, kuid lähiajal on plaanis olulisemad postitused eraldi nimekirja koondada.

Are macro-prudential policies prudent? (Gianluca Benigno; Huigang Chen; Christopher Otrok; Alessandro Rebucci; Eric Young)

The fallout from global crisis has left many calling for economy-wide, macro-prudential policies, such as taxes on capital flows and capital controls. This column argues that the case for such measures is ambiguous at best – the excessive borrowing on which they are predicated is not a general and robust feature of financially developed and integrated economies.

Pop internationalism: Has half a century of world music trade displaced local culture? (Fernando Ferreira; Joel Waldfogel)

Is pop music leading to cultural globalisation with the US at the helm? This column examines data from over a million chart entries in 22 countries covering 98% of the world music market. It finds no evidence that the rise of music trade has eroded interest in local music production or consumption. In fact some smaller countries actually benefit disproportionately.

Debt and growth revisited (Carmen M. Reinhart; Kenneth Rogoff)

With the advanced economies at a critical juncture, some economists are urging more fiscal stimulus while others argue that raising debt levels will stunt growth. This column presents the Reinhart-Rogoff findings on the relationship between debt and growth based on data from 44 countries over 200 years with a focus on the debt-growth link during high-debt episodes.

Can the Baltic economies adjust and grow? (Uwe Böwer; Julia Lendvai; Alessandro Turrini)

In 2009 the Baltic countries were hit by record recessions. Growth rates fell to -14% in Estonia, -18% in Latvia, and -15% in Lithuania. This column argues that structural adjustment towards the tradable sector is needed not only for a durable adjustment of their external position, but also for sustained growth in the long run – and sooner, rather than later.

Does openness increase volatility? Not if countries are sufficiently diversified (Mona Haddad; Jamus Lim; Christian Saborowski)

Does openness increase volatility? This column argues that it doesn’t when countries are sufficiently diversified. These results amount to a powerful argument in favour of export differentiation policies as a means of deriving larger benefits from trade openness and shielding against global shocks.

Kui juuli alguses lõpetasid rootslased väikese osa enda elanikkonna diskrimineerimise sundteenistusega, siis oli selge, et see ei jää sugugi viimaseks taoliseks arenguks Euroopas.

Juuli keskel ilmus Economistis artikkel Germany’s armed forces: At ease, mis juhtis tähelepanu Saksamaa sundteenistuses toimuvatele arengutele või õigemini debatile, mis on sundteenistusega jätkamise seadunud tõsise kahtluse alla. Debatile lükkas hoo sisse vajadus eelarvekulusid kärpida, mille varjus heideti kriitiline pilk ka sundteenistusele:

Draftees cannot be deployed abroad. They cost the Bundeswehr some €400m a year; training and organising them ties up an estimated 10,000-20,000 professional soldiers who could otherwise be employed more usefully.

Eestis on kahetsusväärselt vähestel inimestel arusaam sellest, mida kujutab endast alternatiivkulu sundteenistuse konttekstis, mida kahjuks süvendab jäärapäiselt isegi üleriigilise päevalehe juhtkiri. See, et personalikulude real on number suhteliselt väiksem kui Lätis või Leedus ei ütle veel midagi tegelike personalikulude kohta, mida sisuliselt katavad ajateenistuse puhul sundteenistuse läbijad maksuga, mis võrdub nende sundteenistuses veedetud perioodi palgaga.

Vastupidiselt vabatahtlikest koosnevale elukutselisele kaitseväele ei jaotu sundteenistuse puhul kaitsekulud võimalikult laiale osale ühiskonnast läbi maksude (millest rahastatakse ka personalikulusid) vaid valdavas osas tillukesele vähemusele, kes katab personalikulud ajaga, mille maksumust on märksa lihtsam ignoreerida. Pole põhjust väita nagu oleks “Eesti mudel” personalikulude osas kokkuhoidlikum või kaitseväe ülalpidamine oluliselt odavam olukorras, kus osad kulud on lihtsalt varjatud ja ei leia raamatupidamisliku kajastust.

Aeg-ajalt mõni inimene siiski üritab selgitada, et kulu ei ole ainult kulutatud raha vaid ka saamata tulu. Kari Käsper üritas just sellele tõsiasjale tähelepanu juhtida natuke rohkem kui 2 aastat tagasi ilmunud arvamusloos Ajateenistuse tegelik hind:

Tegelik ja palju olulisem, ent määratlematum majanduslik kahju kogu ühiskonnale on noorte meeste arv, kelle riik vägisi üheksaks kuuks tööjõuturult eemaldab. Meie majanduskriisi üks põhjus on kindlasti ka pidev tööjõupuudus, eriti kõrgelt haritud noorte osas, mis ei lase meie majandusel areneda. See hind on ilmselt üpris soolane.

Kas ei oleks seega aeg lõpetada pseudopatriotism ning teha tõeliselt isamaaline otsus – loobuda meilt kõigilt nii suurt hinda nõudvast, ent meile nii vähe pakkuvast ajateenistusest?

Kramplikult diskrimineerivast sundteenistusest kinni hoidmine on Eestis kohati aga moondumas lausa koomiliseks, sest NATO’s ja Euroopa Liidus ju ollakse ning Lissaboni leping on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Majandussurutise tagajärjel on oluliselt suurenenud surve kulude kokkuhoiule, mida kahtlemata võimaldab järjest tihenev kaitsealane koostöö liikmesriikide vahel, kuid kõik see võtab aega ja vajab elukutselisi kaitseväelasi mitte harrastajaid. Nagu ka Economist märgib:

The European Union’s 27 armies have barely begun claiming the savings that would come from pooling resources and sharing tasks. Defence reform, the dashing Mr zu Guttenberg will discover, is a war of attrition, not a cavalry charge.

Sundteenistuse lõpp Euroopas ei ole juba ammu enam “kas” vaid hoopis “millal” küsimus. Kahju ainult, et osades riikides kultiveeritakse jätkuvalt illusoorseid seisukohti ja ignoreeritakse varjatud kulusid vähemuse isikuvabaduse arvelt puudulike argumentidega.

• Castle Bravo was the code name given to the first U.S. test of a dry fuel thermonuclear hydrogen bomb device, detonated on March 1, 1954, at Bikini Atoll, Marshall Islands, by the United States, as the first test of Operation Castle (a longer series of tests of various devices). Fallout from the detonation — intended to be a secret test — poisoned the islanders who inhabited the test site, as well as the crew of Daigo Fukuryū Maru (”Lucky Dragon No. 5″), a Japanese fishing boat, and created international concern about atmospheric thermonuclear testing.
• Kudzu is a climbing, coiling, and trailing vine native to southern Japan and southeast China. Kudzu was introduced from Japan into the United States in 1876 and is now common throughout most of the southeastern United States. Kudzu has been spreading at the rate of 150,000 acres (61,000 ha) annually.
• Vela Incident was an unidentified “double flash” of light that was detected by an American Vela Hotel satellite on September 22, 1979. Some specialists who examined the data speculated that the double flash, characteristic of a nuclear explosion, may have been the result of a nuclear weapons test: “The conclusions of the Presidential panel were reassuring, as they suggested that the most likely explanation of the Vela detection was a meteoroid hitting the satellite — in part because of the discrepancy in bhangmeter readings. Others who examined the data, including Defense Intelligence Agency (DIA), the national laboratories, and defense contractors reached a very different conclusion — that the data supported the conclusion that on 22 September 1979, Vela 6911 had detected a nuclear detonation.”
• The Immortality Drive is a small memory device which was taken to the International Space Station and contains digitized DNA sequences of a select group of humans, such as physicist Stephen Hawking, comedian Stephen Colbert, Playboy Playmate Jo Garcia, game designer Richard Garriot, Pro Wrestler Matt Morgan, and athlete Lance Armstrong. The microchip also contains a copy of George’s Secret Key to the Universe, a children’s book authored by Stephen Hawking and his daughter, Lucy.
• Popperian cosmology is Karl Popper’s philosophical theory of reality that includes three interacting worlds, called World 1, World 2 and World 3. Popperian cosmology also includes Karl Popper’s theory of objective epistemology, also known as his theory of falsifiability.
• Zipper is a popular device for temporarily joining two edges of fabric. It is used in clothing, luggage and other bags, sporting goods, and other daily use items. The zipper was the product of a series of incremental improvements over more than twenty years, by inventors and engineers associated with a sequence of companies that were the progenitors of Talon, Inc. This process began with a version called the “clasp locker”, invented by Whitcomb L. Judson of Chicago, and for which a patent was first applied on Nov. 7, 1891.

Mind ausalt öeldes hämmastab ja kurvastab kui riigikogu liige ja kultuurikomisjoni juht leiab, et erakoolide rahastamine võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega on riigi raha raiskamine. Igal juhul tundus Postimeest lugedes, et just sellist seisukohta omab Peeter Kreitzberg:

«Olukorras, kus linna munitsipaalkoolides kohti tunduvalt rohkem kui lapsi, on tegu siis nüüd maksumaksja raha ebaotstarbeka kasutamisega,» arvas Kreitzberg, pidades selle sätte läbisurumise põhjuseks ainuüksi kildkondlikke huve

…

«Kui väikeses piirkonnas munitsipaalkool rahuldab haridusvajaduse ja kõikidel lastel on koht olemas, siis kujutage ette, kui sinna kõrvale tehakse erakool ja pooled lapsed lähevad sinna. Omavalitsus peab hakkama ülal pidama kahte kooli, kuigi kõik lapsed mahuksid ära ühte,» kritiseeris Kreitzberg. Maakohta erakooli loomise ohtu pidas ta teoreetiliselt absoluutselt võimalikuks. «See loob ka täiendava motivatsiooni erakooli loomiseks,» arvas ta.

Sellist suundumust, et riikliku toetuse tõttu erakoolid oma õppemakse vähendama hakkavad, poliitik ei uskunud: «Teisest küljest oleks see ikkagi raharaiskamine, sest kui lapsevanemad hakkavad linnakoolidest oma lapsi ära võtma, hakkame ülal pidama suurt hulka pooltühje koole.»

Kust otsast alustada taoliste eksitavate väidete lahti harutamist? Tõenäoliselt sellest, et Kreitzberg näib olevat unustanud pikkade riigikogus veedetud aastatega, kust “riigi raha” üldse tuleb. Makse maksavad täpselt samadel alustel kõigi teiste eestlastega ka erakoolide kasuks otsustanud lapsevanemad. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et jõukamad lapsevanemad maksavad oluliselt rohkem makse, kuid otsustanud erakooli kasuks peavad nad veel lisaks maksma ka õppemaksu.

Minu jaoks on läbimõtlemata ja kentsakas ka seisukoht, mille järgi on konkurents mingi teenuse osutamisel, kuidagi negatiivne. Lihtsalt ignoreerida erinevaid lähenemisi ja võimalusi koos potentsiaalse kasuga, mida erakoolid saavad pakkuda, sest lähtuvad märksa rohkem lapsevanemate ning õpilaste eelistustest, on lühinägelik. Inimestel peab olema võimalus valida ja enda maksudena makstud raha võimaluse korral ka suunata, sest vastasel juhul on omavalitsuste valmisolek hariduse kvaliteediga tõsiselt tegeleda enam kui puudulik.

Lausa koomiline tundub aga Kreitzbergi apelleerimine argumendile, et munitsipaalkoolid jäävad tühjaks, sest lapsevanemad hakkavad lapsi erakoolidesse panema ning siis on omavalitsus sunnitud ülal pidama “suurt hulka pooltühje koole”. Taoline mõttekäik saab tulla ainult inimeselt, kes pole pikemat aeg erasektori või mõne muutustele tundlikuma valdkonnaga kokku puutunud. Selle asemel, et küsida endalt, miks peaksid lapsevanemad eelistama erakoole munitsipaalkoolidele (kvaliteet? keskkond? suhtumine? asukoht?) ja kas mitte ei ole probleem hoopis lapsevanemate rahulolematuses paljude munitsipaalkoolidega, mis ei suuda pakkuda nende lastele nende jaoks vastuvõetava tasemel haridust, sest selleks lihtsalt puuduvad monoliitses süsteemis ajendid, näib Kreitzberg pidavat märksa olulisemaks kinnisvara haldamise kulusid “pooltühjade” hoonete näol. Austatud kultuurikomisjoni juht võiks arvestada ka tõsiasjaga, et kui inimestel puudub teenuse vastu huvi, siis selle rahastamine tuleb lõpetada. Kui munitsipaalkool on pooltühi ja ei suuda enam õigustada ruumidele tehtavaid kulutusi, siis tuleb kolida väiksemale pinnale või koole ühendad mitte lähtuda eeldusest, et hoone on püha ja puutumatu.

Mis aga sotsiaaldemokraadist Kreitzberg’i avalduste juures kõige rohkem hämmingut tekitab on Rootsi kogemuse jäärapäine ignoreerimine.

Nimelt toimub Rootsis erakoolide rahastamine võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega juba 1992. aastast. Muidu kõlbab sotsiaaldemokraatidel Rootsit Eestile eeskujuks tõsta küll, kuid nüüd järsku on kohalik nõukogudeaegne süsteem hea küll. Tõsi, Rootsis juurutasid uue süsteemi paremerakonnad, kuid naasnud võimule ei loobunud sotsiaaldemokraadid uuest süsteemist vaid isegi süvendasid ja juurutasid seda edasi. Miskipärast ei näinud rootslased konkurentsis ja valikuvõimaluste laiendamises probleemi vaid võimalust, mis on edukalt ära kasutatud:

One out of five Swedish compulsory or upper secondary schools today is independent. Before the voucher reform, the few private schools existing merely differed from public schools regarding ownership. Today, almost half of the independent schools differ more or less radically from public schools regarding pedagogical concept and methods to fulfill the curriculum. Around 10 percent of the independent schools are religious/confessional. More than six out of 10 independent schools are run as for-profit limited companies, a form for school operation that has become more common throughout the years. And there are small, local schools—founded by teachers and headmasters and run as only one unit—alongside larger chain school companies that are represented all over the country. One school corporation is even listed on the Stockholm Exchange Market.

Rootslaste kogemustest veel:

• umbes viiendik lapsevanematest ja õpilastest valib täna pigem era- kui munitsipaalkooli samas kui konkurents on sundinud ka munitsipaalkoole edasi arenema.
• erakoolides õpivad õpilased ja nende vanemad on märksa rohkem rahul enda valikuga kui munitsipaalkoolides õpivad õpilased või nende vanemad.
• erakoolide kulud õpilase kohta on Rootsis sageli madalamad kui munitsipaalkoolides, sest ajendid võimalikult kuluefektiivselt majandada on märksa selgemad.
• õpilaste akadeemilised tulemused on erakoolides isegi pärast õpilaste sotsiaalmajandusliku taustaga arvestamist umbes 10% paremad.

Arvestades rootslaste kogemusi jääb üle ainult spekuleerida, et Kreitzbergi jutud kildkondlikest huvidest käivad täpselt samuti tema enda poolt aetava poliitika kohta. Kahjuks näib Kreitzberg esindavat eelkõige nende õpetajate huve, keda erakoolid enda ridades tõenäoliselt näha ei soovi.

Erakoolide rahastamine samadel alustel munitsipaalkoolidega ei ole mitte ainult õige vaid ka õiglane. Isegi Rootsi sotsiaaldemokraadid jagavad seda seisukohta.