Inkubaator võimaldab mul ühendada kõrghariduse omandamisel kogunenud teadmised minu huviga majandusteaduse vastu, kust sügavamat huvi pakub mulle just ettevõtlus ja ettevõtjad, kuidas nad tajuvad võimalusi ja kuidas neid tegelikult realiseerivad.

Ma saan parema ülevaate kogemusteta alustavate ettevõtjate probleemidest ja vahetu ligipääsu kümnetele ettevõtjatele, kes on lisaks vestlustele ja “pehmele” informatsioonile kohustatud ka enda finantsidest aru andma. Kuna informatsioon jookseb minu juurde kokku, siis saan seda analüüsida ja teha järeldusi mitte elukauge statistika vaid reaalse olukorra põhjal, millega nädalast nädalasse kokku puutun ehk lisaks andmetele on mul olemas märkimisväärses koguses taustinformatsiooni.

Ühe vestluse käigus enda Lundi kursakaaslastega ütles mulle üks austeralne, et minu jaoks on vist iga probleemi lahendus ettevõtlus. Ma vastasin – naljaga pooleks – et nii see ju tegelikult ka on, kuid jäin mõttesse, et millistel tingimustel ei ole ettevõtlus või ettevõtlikus lahendus.

Mulle pakuti tööd ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi innovatsiooni talituse meeldivas kollektiivis, kuid minu jaoks on nad liiga kaugel sellest, mis tegelikult toimub ja paljuski piiratud enda tegevuses ühelt poolt Euroopa Liidu ja teiselt poolt avaliku sektori olemusest tulenevate kitsendustega.

Ühtlasi on inkubaator Tallinna ja isegi Eesti ettevõtluspoliitika see tasand, kus astutakse reaalseid samme selle poliitika realiseerimiseks – eesmärk võib küll väljast tulla, kuid teostus on meie teha. Kuna mul ei ole suuremat sümpaatiat igasuguse avaliku sektori rahalise toetuse vastu, siis saan selgitada tulevastele ettevõtjatele, mida tähendab mingi toetuse taotlemine ja millised esialgu varjatuna näivad kulud sellega kaasnevad.

Innovatsiooniteadlikuse tõstmine oli samuti üks väike põhjus. Et ettevõte saaks olla innovaatlilne peab vastav mentaliteet olema ka ettevõtte juhtidel, kellega mul on võimalus varakult seda näiliselt lihtsat, kuid praktikas keerulisemat valdkonda arutada – anda konkreetseid näpunäiteid sellest, kuidas uuendusmeelsemalt mõelda ja häid ideid realiseerida.

Rahvusvahelistumisega sama lugu. Kõik teoorias oskavad, kuid reaalseid samme astuvad vähesed. Miks? Kas põhimõtteliste probleemide tõttu või oskuste ja kontaktide puudumise tõttu. Samas on praegu mul inkubaatoris tegemist olnud itaallaste, soomlaste, rootslaste, ameeriklaste, leedukate, poolakate ja isegi lõuna-korealastega, kes on Eestist huvitatud.

Riskikapitali temaatika on samuti huvitav. Mida kaugemal on inimesed ettevõtlusest, seda rohkem võib kuulad, et raha pole. Vahetult ettevõtjatega suheldes selgub üpris kiiresti, et küsimus pole niivõrd rahas kui ideedes. Millised firmad ja millistel tingimustel ning kellelt saavad raha? Kust tulid kontatkid ja tutvustused? Need küsimused saavad visalt, kuid kindlalt endale vastuse – võib-olla juba lähitulevikus.

Uued organisatsioonid on vaja aga üles ehitada ja see tähendab pidevaid ning muutuvad väljakutseid. Täna on veel inkubaatori võimalused ehk tõesti magedada, kuid potentsiaal on siiski arvestatavad. Kui siiani on inkubaatoritesse võetud kõik, kes soovivad, siis minu plaan on edaspidi suurendada oluliselt nende ettevõttete osakaalu, millel on korralik kasvupotentsiaal (15-20% aastas) või kes on kohe algusest peale orienteerunud suuremale turule kui Eesti. Nii sama nikerdamiseks pole inkubaatorit vaja.

Enne kui ma kandideerisin inkubaatorijuhi kohale kandideerisim ma Ülemiste City arendusjuhiks. Sealt pääsesin küll teise vooru, kuid mitte kaugemale – tõenäoliselt vanuse ja tagasihoidlike kogemuste tõttu. Mulle avaldas muljet Ülemiste City kontseptsioon, millest üks osa on Ülemiste inkubaator ja kui ma nägin, et inkubaatorile otsitakse uut juhti, siis otsustasin kandideerida. Eelmise aasta viimased kuud oli minu kontori vastas kohe Ülemiste City juhatus, seega jõudsin enam-vähem kohta, kuhu tahtsin – lihtsalt natuke teist teed mööda

Kõigel on aga lõpp. Juba inkubaatorisse tööle tulles sai otsustatud, et esialgu seoks enda saatuse inkubaatoriga kaheks aastaks, millest esimene hakkab jõudma ühele poole. Ühtlasi on mu vend magistrantuuris, mille ta peaks aga umbes aasta pärast lõpetama ja meil on mõlemal huvi ettevõtluse vastu. Teiselt poolt pole ma välistanud enda akadeemilise hariduskäigu jätkumist mõne teise riigi ülikooli doktorantuuris. Samas, kui inkubaatoris läheb tõesti hästi ja ma näen võimalust tegeleda nende asjadega, mis mulle kõige rohkem huvi pakuvad, siis ei välista ma ka inkubaatoris jätkamist.

Ma olen erinevatele võimalustele avatud ja kuni ma mõtlen selle üle, mis on väärt tegemist ja ühtlasi pühendumist võiks tegeleda asjadega, mis mulle huvi pakuvad, avardavad silmaringi ja ühtlasi loovad võimalusi. Ja miks mitte selle eest siis ka juba palka saada

Kuigi vastus tuli pikk ei ole see ammendav.

I consider myself an Estonian even though my mother’s Belarussian, my grandmother Polish, and one her sisters is Lithuanian.

I got a bachelor’s in international business administration from the Estonian Business School, where I wrote my final thesis on the Economic aspects of Estonian defense policy in light of NATO membership (http://www.hot.ee/cordwainer/THESIS.pdf). Not exactly a business subject, but it allowed me to analyize conscription and make some “guesstimates” on the move to an all-volunteer force, especially the cost side.

After that I worked full time for about two years in a consulting company managing procurement contracts and few EU funded projects. Nothing all that interesting but it gave me a good understanding of how public procurement works and the several reasons to dislike the work for bureaucrats.

Currently I’m studying at Lund University at CIRCLE that is managing the European Studies of Society, Science and Technology master programme in the south of Sweden. Right now I’m writing a thesis that looks into incentives for innovation with a focus on patents and especially prizes.

The title of the blog – Vabalog – translatets in to Freedomlog. I try to look at and write about the economics of various descisions and developments, but I’m not avarse to writing about anything that catches my interest. I’ve been influenced by the writings of Hayek, Friedman, and Mill along with the Austrians.

It’s not much, but it’s a start.

Terveisin, Teppo