VABALOG

Kes on Björn Lomborg ja miks ma olen skeptiline

Kyoto protokolli käsitlesin juba ühes varasemas postituses, kuid millel pikemalt ei peatunud oli Kyoto protokolli peamine põhjus: globaalne soojenemine.

Nagu arvatagi võib kuulun sellesse seltskonda, kes ei arva, et olukord on pooltki nii jube nagu mõned aktivistid väidavad. Kuna ma ise ei ole teadlane, siis ei tule vist üllatusena, et olen enda järeldused teinud peamiselt erinevate artiklite ja arvamuslugude põhjal, kuid neist kõige märkimisväärsemate autoriks pean taanlast Björn Lomborgi, kelle 2001. aastal ilmunud raamat The Skeptical Environmentalist loobus lihtlabasest retoorikast ja hirmutamisest teaduse, ratsionaalsuse ning statistika kasuks.

Tulemus oli jahmatav.

Lomborg väitis, et olukord pole sugugi nii lootusetu, kui mitmed aktivistid kujutasid, kuid selle tagasihoidliku mõtteavalduse eest langes ta mitmete isiklike (verbaalsete ja pirukaga) rünnakute ja terava kriitika ohvriks. Neist esimese suhtes ei saa rünnatav suurt midagi teha, kuid konstruktiivse (ja isegi lahmiva) kriitika võttis mees ette ja sageli nullis ära, argumenteeris hauda. “Põgusa” ülevaate kriitikast ja Lomborgi vastustest võib leida tema koduleheküljelt kriitika alt. Ülevaate Lomborgi raamatust ja järeldustest annab aga Economistis ilmunud Lomborgi kirjutis, kus hulgaliselt ka näiteid ja statistikat.

Miks tõstatada seda teemat aga just nüüd? Mõned päevad tagasi võis vist pea igast Eesti päevalehest (näiteks Postimees) lugeda, et varsti pole enam jääkarudel kuskile minna, et jää sulab, kliima soojeneb…jne. Üldiselt ma olin imestunud, et ühe artikli kõrval laiutanud pildil polnud jääkaru kujutatud pisar silmas. Kahjuks ei orienteeru Eesti ajakirjandus teadust vähegi tõsisemalt puudutavates küsimustest kõige paremini ja tasakaalukas kajastamine jääb sageli kaugeks unistuseks.

Sellepärast pakun lugemiseks välja hoopis ajakirja Reason’i artikli Two Sides to Global Warming: Is it proven fact, or just conventional wisdom?, mis käsitleb ka Postimehes kajastamist leidnud uuringut:

The Arctic Council report states that satellite measurements find the area over which ice melts in the summer in Greenland increased 16 percent between 1979 and 2002. Should the ice cap in Greenland completely melt away, sea levels would rise seven meters or so, inundating Florida, New York City, London, and Bangladesh. Not an immediate worry, since this process even with extreme warming would take centuries.

But what to make of the report earlier this year in the scientific journal Climate Change by Petr Chylek and his colleagues from the Los Alamos Laboratory, which found that average temperatures in Greenland have been falling at the rather steep rate of 2.2 degrees Celsius since 1987?

In addition, the study found “summer temperatures, which are most relevant to Greenland ice sheet melting rates, do not show any persistent increase during the last fifty years.” Strangely, when I searched the Assessment I could not find any reference to the Chylek team’s study of Greenland temperature trends.

Huvitav või mis? Eks lõppude lõpuks otsustab iga inimene ise, mida ta usub, kuid kui läheb tegutsemiseks eriti veel globaalsel skaal, siis argumendid nagu “meie usume” lihtsalt ei ole aksepteeritavad. Kardan, et teadusest eemaldumine võib keskkonnakaitsjatele hiljem valusalt kätte maksta, kui tegu on tõelise probleemiga, kuid ajakirjandus viitab “kyoto fiaskole 21. sajandi alguses”. Mis siis?

Keskkonnakaitse on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne teema ning nende aastate jooksul, mis ma olen diskussiooni jälginud on mu vaated mõnevõrra muutunud, kuid see on ainult loomulik. Tõestuseks pakun ühe enda loo, mis ilmus Eesti Looduses enne kui ma EBSis teist semestrit jõudsin alustada.

TÄIENDATUD: Kommentaarides avaldati arvamust, et mis kahju see Kyoto protokolli ellu viimine ikka saab teha. Päris palju nagu selgub sellest artiklist:

Bjorn Lomborg, author of The Skeptical Environmentalist, makes the same argument in simpler terms. He notes that the worldwide cost of implementing the Kyoto Protocol would be about $350 billion per year beginning in 2010. Beginning in 2050, the cost rises to $900 billion per year. The cost of predicted global warming, if climate models are to be believed, would be about $900 billion in 2100. But even if fully implemented, Kyoto would only delay the predicted amount of warming by a mere six years.

So what does this mean? It means that the world will spend thousands of billions of dollars over the next 100 years to prevent global warming, at the end of which it would have to pay the costs of global warming anyway, if it materializes. Kyoto is like trading dollars for pennies and would have about as much affect on the climate.

Tagged with: ...

Categorised as: ...