VABALOG

Islamofashism Hollandis – kas suutmatus kohaneda modernismiga?

New Yorkeri järgmise aasta esimesest numbrist (artiklid jõuavad internetti natuke kiiremini) võib leida Hollandi päritolu ameeriklase Ian Buruma kirja Amesterdamist Final Cut, mis käsitleb Theo van Gogh’i mõrva järgseid pingeid Euroopa kõige tolerantsemas ja vabameelsemas riigis:

This is the problem. Although Theo van Gogh was Dutch and was killed by a Dutch citizen, in the end this is not just a Dutch story but a Middle Eastern one imported to the heart of Europe. Mohammed Bouyeri, and hundreds like him, have plugged into a wider world of violent Web-based rhetoric and terrorist cells. The integration of Muslims in the Netherlands has not been a greater failure than anywhere else. But the country may have been less prepared for the holy war.

It was raining when I said goodbye to Paul Scheerder. The streets of Amsterdam-North, though bleak, looked peaceful enough. I said as much to Scheerder, who smiled thinly. “There is a lot of grief behind closed doors in this neighborhood,” he said. Then he mentioned a news segment about Theo van Gogh on Moroccan TV, and an interview it had featured with a Moroccan immigrant in Amsterdam. I asked Scheerder what the man had said. He thought for a moment and spoke softly: “He said that his death was just, and that he was punished by God.

Lääne tsivilisatsioon on läbi elanud enam kui sada aastat modernismi, mille käigus on maha peetud kaks laastavat sõda peamiselt Euroopas. Lähis-Idas pole aga midagi taolist toimunud. Sisuliselt elatakse seal veel praegugi paljudes kohtades nagu sada, kakssada, kolmsada isegi nelisada aastat tagasi ja seda isoleeritud ühiskondades, kus tolerants ei ole kunagi päevakorras olnud, sest kõik olid “omad”.

Inimesed elasid ja surid teadmata, mis asub järgmise mäekuru taga. Igasugune võrdlusmoment eluga Euroopas või USAs puudus ja seega tuli lihtsalt leppida sellega, mis elul oli pakkuda. Nigelast olukorrast pigistati välja parim, mis võimalik ja elati, vahel ennast surmajärgse eluga paradiisis lohutades.

Üleminek agraarühiskonnast modernismi oli Euroopas järkjärguline, tehnoloogia areng aga sugugi mitte nii frustratsiooni tekitavalt kiire kui praegu. Töö tehases ja hiljem kontoris laua taga ei osutunud võimalikuks üle öö. See protsess oli aeglane ja võimaldas nii sotsiaalsetel kui religioossetel institutsioonidel kohaneda muutustega, pehmendada seda üksildust, mis sageli kaasneb suurlinnas elamisega, kus sinu naaber võib olla inimene teisest maailma otsast, radikaalselt teistsuguse ja võõra maailmavaatega. Inimesed, kes sind päevast päeva aga ümbritsevad on võõrad, sageli nii välimuselt kui kommetelt. Sarnane kultuuriline ja sotsiaalne tagataust võimaldas lääne ühiskonnal modernismi võõrandavate ja turumajanduse kohati kalkide jõududega kohaneda nii inimestel kui neid toetavatel institutsioonidel.

Kristlus tegi 16. sajandil läbi ulatusliku reformi, mis vabastas inimesed dogmadest võimaldades neile mõelda vabamalt, loovamalt ja loomulikult iseseisvamalt. Islam ei ole sarnast reformatsiooni läbi teinud. Tundub, et seda on vaja nüüd rohkem kui kunagi varem, sest muidu ei ole islam suuteline olema piisavalt avatud muutustele, mis võimaldaksid usklikele toetust modernismi mõnikord liigagi halvavate tagajärgede ees. Loota ju loomulikult võib, kuid hetkeseis ei anna optimismiks just eriti põhjust.

Kui lääne ühiskond kohanes modernismiga aeglaselt, aastakümnete kui mitte sadade jooksul (ja seda peeti kiireks!) ja sedagi kahe maailmasõjalise kulminatsiooniga, siis islamistlikest ühiskondadest tulnud tulevad enda keskaegse usuga ühiskondadesse, mis ei suuda neid enam õieti mõistagi. Esialgne kultuurishokk ja hämming asendub peaaegu nähtamatult frustratsiooni ja vihaga, sest kõik see, mis televiisorist vaadates tundub nii lähedane, on tegelikult kauge ja kättesaamatu. Frustratsioonist saab peagi viha, mida kütavad usujuhid, kes kangekaelselt kinni kesk- kui mitte kiviajas. Vahendid, millega nad enda ideoloogilist saasta levitavad on aga tehnoloogilise progressi ja sellega kaasneva modernismi viljad.

Satelliittelevisioon ja internet annavad viha ja sallimatust kuulutavatele imamidele ja fundamentalistidele võimaluse levitada enda sõnumit praktiliselt tasuta. Demagoogia ja propaganda, millega läänetsivilisatsioon tegi tutvust peamiselt Teise maailmasõja ajal on nüüdseks aheldatud institutsioonide külge, mis leevendavad ja kohati isegi neutraliseerivad propagandistliku negatiivsust Euroopas ja USAs.

Meie ühiskond suudab propagandaga kohaneda osaliselt tänu katkematule reklaamide voogudele, mis hoiavad meie skeptilisust jätkuvalt teravana – harjutavad meid läbi nägema tühistest ent näiliselt võrratutest lubadustest.

Inimene, kes tuleb aga sisuliselt keskajast ei suuda paigutada tema “väiksesse maailma” tungivat vaenu ja vihkamist õigesse konteksti – konteksti, kus tähtsat rolli mängivad tolerants ja isiklik vastutus koos arusaamaga, et enda tegude eest vastutavad kõik siin ja praegu mitte mingi ettekujutuse ees pärast surma. Eraldi problemaatiline on ka Lähis-Ida kultuuride kollektiivsus, kus indiviidi arvamus ei oma erilist tähtsust ning enamus on harjunud käskude täitmise ja isikliku vastutuse puudumisega, sest kui sa täidad käsku, siis sa ei vastuta tagajärgede eest. Mitmes riigis on see tendents teravust juurde saanud tänu kohaliku eliidi totalitaarsuse lembelisusele.

Olen varem selles blogis pööranud tähelepanu sellele, et islamil ja islamismil on vahe, kuid olen siiani hoidunud islamismi kutsumast selleks, mis ta tegelikult on: islamofashism. Paralleelid 1930ndate Itaalia ja Saksamaaga jäävad kõigil enda tõmmata, sest see teema on liiga lai, et ühes blogipostituses kajastamist leida.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga