Järgmine kord kui keegi hakkab teile rääkima “jätkusuutlikkusest” või sellest, et “inimesed tarbivad liiga palju” küsige selle inimese käest, kas ta ise ikka teab, millest ta räägib. Seejärel viidake Jon Christenseni artiklile Are We Consuming Too Much? ajakirjas Conservation in Practice ja öelge, et olete nõus pärast artikli lugemist samal teemal vestlust jätkama…seda loomulikult eeldusel, et olete ka ise artikli läbi lugenud.

Artikkel räägib samanimelisest uurimustööst, mis üritab vastata küsimusele: kas me tarbime liiga palju? Uurimustöö teeb eriliseks see, et mitmed nimekad ökoloogid (Paul Erlich) ja majandusteadlased (Kenneth Arrow) istusid koos maha ja üritasid sellele keerulisele küsimusele koos vastata, usaldades üks teist ja kasutades ära teine teise ekspertiisi ning seda mõnevõrra üllatava tulemusega:

It turns out that even we with our Priuses and SUVs and venti lattés we might not be consuming too much, as long as we are investing enough in the future to ensure that generations to come enjoy standards of living at least as high as ours. And that suggests that we might be worrying way too much about how much we consume and far too little about how to invest in the poorest regions of the world, many of which are home to some of the earth’s greatest biodiversity as well as its most desperate people.

Nagu kõik uuemad lähenemised on ka uurimustöös välja töötatud mudel “work in progress”, mida kindlasti aja jooksul täiendatakse. Sellele vaatamata on tegu märkimisväärse interdistsiplinaarse uurimustööga, mis võimaldab teha teadlikumaid otsuseid näiteks keskkonnakaitse poliitika kujundamisel – paremini võrrelda erinevate valikutega kaasnevaid kulutusi.

Jääb üle huvi tunda, millal mõni eestlane uurimustöö põhjal vastavad arvutused ka Eesti kohta teeb.

Post Scriptum: Kellel sügavam huvi teema vastus, siis lisan viite ka terviktekstile uurimustööst Are We Consuming Too Much? (PDF)