Eelmise nädala visiidil Rootsi sattusin ka mina neid “piletimasinaid” igal pool nägema… järjekorrad siin ja seal.

Tahtsime saata mõne postkaardi oma kodustele, kuid oh üllatust – postkaardi järjekord oli nii pikk, et ei viitsinud oodata.

Käisime oma seltskonnaga ka Göteborgi lõbustuspargis (Skandinaavia suurim muide) ning valmistasin ennast juba varakult ette pikemaks sabas-seismiseks. Teadagi peab suurtes lõbustusparkides tundide viisi sabas seisma, et midagi lühikest ja kiiret kogedada. Minu üllatuseks ei olnud aga need sabad sugugi nii pikad. Maksimaalne pikkus sabas seismiseks oli 35 minutit ning seda tegime vaid korra… enamus atraktsioonidele sai 15 minutiga… üksikutele parematele läks veidi rohkem aega. Päeva lõpuks sai aga isegi 5 minutiga hakkama, et puude vahel “Ameerika mägedel” kihutada.

Seda artiklit lugedes tuli mulle meelde ka enda analoogne kogemus Mäkibrugeri ostmisest. Kui ma Lundis ühte Big Mac’i ootasin, siis hakkasin sügavalt mõtlema, et mida see “kiirtoidu restoran” ikkagi Rootsis tähendab? Aega mul ju oli, sest meil läks rohkelt üle 15 minuti, et kaks einet kätte saada… kassa esine oli ümbritsetud inimestest, kes olid tellimuse esitanud, aga mingil põhjusel ühtegi burgerit ei tulnud. Sellisel juhul poleks aidanud ka rohkemate kassade avamine, sest mingit pikka saba tegelikult ei olnud… inimesed lihtsalt ootasid, et oma makstud burger lõpuks kätte saada.

Siin Eestis minu töökoha kõrval asuvas väikeses sööklas saab korraliku lõuna (loe: mitte rämpstoit) kohe kätte ning selle jõuab ka ära süüa sama aja jooksul, mis kulus ühe burgeri saamiseks Rootsis… vot see on kiirtoit – ja veel tervislikum ka.

Kuigi Eesti teeninduskultuuril on veel hulka arenguruumi suudab mõni üksik koht mind ikkagi üllatada. Nimelt, olen tööalaselt seotud Narva maantee remondiga ning objekti külastustel ka aeg-ajalt sealses väikses alevikus söömas käinud. Tänu suurejoonelisele teedeehitusele nende ümbruses on sealne väike söökla ülipopulaarseks saanud. Võiks arvata, et seal on lõunatundidel ka pikad sabad… aga ei ole. Sealse väikese söökla ühe kassaga leti taga on korraga töötamas 3-4 inimest. Igal ühel on oma kindel funktsioon: üks-kaks võtavad tellimusi ja tõstavad toitu, üks tegeleb rahaga ning veel üks-kaks pidevalt varustavad, et midagi ei jääks puudu. Menüü valik on neil samuti üllatavalt mitmekesine… ma kujutan ette, et ka köögis on neil igati suur kokkade meeskond. Igatahes on seal alati meeldiv käia ning on selgelt näha, et tavaliselt seal nii palju inimesi tööl ei oleks, aga tugev nõudlus on taganud ka korraliku pakkumise. Ainuke, mis kipub napiks jääma, on laudade arv.