VABALOG

Hobuvankrist raudteel ehk järjekordselt pidev-valimistest

Kuna tundub, et pidev-valimiste teema ei taha kuskile kaduda, siis on ehk põhjust selgitada, miks skeptilisus ei ole lihtsalt põhjuste otsimine nagu Peeter Marvet näib vihjavat enda “miks raudtee läbi kukub — näiteks on hobustel väga ebamugav liipreid mööda sammuda” kommentaariga vaid midagi märksa põhimõttelisemat, mis seotud mitmete praktiliste probleemidega ja sügavalt ka inimloomusega mitte mingi tehnoloogilise lahenduse rakendamisega.

Probleemidele on lihtne tähelepanu mitte pöörata ja veel lihtsam neist mõne armsa metafooriga üle rullida, kuid nad ei kao kuhugi. Kui pidev-valimistest ollakse tõesti huvitatud, siis peab hakkama keerulisi küsimusi küsima mitte oletama, et kõik läheb nii nagu soovitakse mingis häguses unistuses.

Siiani olen ma näinud ainult ühte inimest seda teemat tõsisemalt käsitlemas, ühte inimest, kes on unistamisest kaugemale jõudnud.

Veel mõned märkused Peeter Marveti kommentaarile:

JS lähtub seisukohast, et kõik jääb samaks peale valimiskorra ning tulemuseks on hüperebastabiilne süsteem… Aga kas jääb? Nagu näitavad äsjased kogemused kohukesega toimub kiire kohanemine, strateegiad mängitakse ümber ja olukorda püütakse vastavalt oma vaimuannile ära kasutada

Kui tähelepanelikult lugeda seda, mida ma kirjutasin, siis võib sealt suurema vaevata leida kaks uut tasakaalupunkti. Ebastabiilsus on ainult algus punkt, mis võib eraldi probleeme põhjustada. Punktist 1:

Esialgne e-entusiasm vaibub kiiresti ja asendub e-apaatiaga, kus võim koondub huvigruppide ja erakondade kätte. Huvigrupid, mis suudavad mobiliseerida inimesi hääletama, saavad võimaluse ebapopulaarsetele poliitikutele pakkuda võimul püsimiseks toetust – vastutasuks on vaja ainult mõnda teenet või algatust.

ja punktis 2:

Sellises olukorras liigub võim de facto ametnikule/diplomaadile, keda pole valinud ei mina ega sina vaid ametisse määranud poliitik. Enda poliitikat suudavad sellises olukorras ellu viia erakonnad, mis mõistavad ametisse määramise tähtsust ja suudavad ametisse määrata endale sõbralikud ametnikud. Valimistel on sellises olukorras veel vähem tähtsust kui varem.

Võib-olla oli minu rõhuasetus ebastabiilsusele liiga üldine ja oleks võinud olla täpsem, kuid samas on keeruline rääkida ideest, mis võtab iga inimese peas erineva kuju, ilma mõne vastuoluta.

Ja lõpetuseks Peetrilt veel üks tsitaat:

Olles ka ise pidev-valimiste pooldaja arvan, et pärast esimesi iganädalasi võimuvahetusi õpivad võimutoote valmistajad arvestama muutunud turusituatsiooniga, sest ebastabiilsus pole nende huvides. Vaja on senisest erinevat kommunikatsiooni, uusi eesmärke jne. Ma arvan, et pidevvalimised aitaksid vähendada populismi ja lisada kaalutlemist ning asjade sisulist läbirääkimist. Aga tegelikult oleks meil siinkohal vaja matemaatikuid-mänguteoreetikuid, kes ühe asjassepuutuva simulatsioonimudeli kokku keevitaksid.

Millele rajanevad oletused nagu “ärast esimesi iganädalasi võimuvahetusi õpivad võimutoote valmistajad arvestama muutunud turusituatsiooniga, sest ebastabiilsus pole nende huvides” ja “pidevvalimised aitaksid vähendada populismi ja lisada kaalutlemist ning asjade sisulist läbirääkimist”? Pigem on põhjust arvata vastupidist (vt. järgmist postitust).

Ettepanek läheneda pidev-valimistele mänguteoreetiliselt tundub aga vähemalt minule kahtlane olukorras, kus (1) “mängijaid” on mitusada tuhat (2) “mängijate” poolt tehtavad valikud/otsused on mõjutatud nende kognitiivsest raamistikust (varasemad kogemused, teadmised, suutlikus informatsiooni töödelda) ja (3) kus informatsioon, mida kasutakse ostuste/valikute tegemiseks on oluliselt mõjutatud meediast.

Kui “mängijate” hulk koos nende omadustega on taandatava mõnekümneks enam-vähem homogeenseks grupiks jääb äärmiselt dünaamilisteks muutujaks informatsioon, mille põhjal otsustatakse/valitakse. Arvestamata ei saa jätta ka “gruppide” vastastikust mõju strateegiate formuleerimisel, kuid siin põrkume juba lihtsustuse esimeste probleemide otsa ehk kuidas inimesed teevad valikuid/otsuseid; kui palju on nad valmis aega pühendama informatsiooni kogumisele ja analüüsimisele enne otsustamist ja mitte ei ole domineeriv strateegia hoopis pidev-valimistest hoidumine?

Ma oleks küll huvitatud mudelist, mis kõiki neid muutujaid arvesse võtab (veel rohkem aga inimes(t)est, kes sellega hakkama saab), kuid isegi mudeli olemas olu korral julgen juba praegu väita, et tegu oleks lihtsalt teoreetilise harjutusega, millele praktilist väljundit pole – mis ei ütle meil midagi selle kohta, kuidas inimesed käituvad.

Kuna tundub, et vajadus natuke põhjalikuma käsitluse jaoks on täitsa olemas, siis üritasin midagi kokku panna. Katsetuse tulemus järgneb sellele postitusele.

Võib jääda mulje, et ma olen põhimõtteliselt pidev-valimiste vastu, kuid see pole tõsi. Mind on võimalik ümber veenda, kuid seda argumentidega, mis rajanevad millelgi enamal kui lootusrikkale oletusel.

Tõsisem diskussioon sellel teemal tuleb meile kõigile kasuks, sest tõenäoliselt on mind märksa lihtsam ümber veenda kui nii mõndagi poliitikut. Me kõik nägime, kui keeruline oli osadel poliitikutel alla neelata e-valimisi. Pidev-valimised on aga põhimõtteline muutus, millest kaotada märksa suuremal hulgal poliitikutest.

TÄIENDATUD: Täiendusest sai eraldi postitus!


Categorised as: ...


2 Comments

  1. kapitalist ütleb:

    Mitu puud on mets?

    Pidevvalimised poleks mingi põhimõtteline muutus, abstraktses lähenduses toimuvad meil praegugi pidevvalimised. Ma saan aru, et me räägime 4 aastase perioodi lühendamisest 1’le nädalale? Midagi veel? Kui asi on ainult valimistevahelise perioodi pikkuses, siis mina paneks ette veel “põhimõttelisema” lahenduse – 1 päev. Iga Riigikogu tööpäeva eel paneb HAL2000 paika kohad ja valitsuse, need kes said sisse, tulevad tööle, teised jäävad ootele. Nüüd ootan põnevusega millal keegi pakub välja, et poole päeva pealt saaks ju kah juba uue teha :-)

  2. paul ütleb:

    Tundub, et asi kisub absurdi poole. Elektrooniliselt hääletades saaks ju praktiliselt pidevalt hääletada. See tähendab, et Riigikogu saali võiks võtta näiteks 202 saadikut ja kui läheb hääletamiseks, siis neist 101 saadiku (kes parasjagu toetust omavad ) hääletusnupud töötavad, teistel aga mitte. Järgmisel hääletusel pilt jälle muutub. Nii ei peaks pidevalt saali ja saalist välja käima. Noh, kas teeme ära?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga