Pikema vastuse enda kommentaarile leiad siit:
http://vabalog.blogspot.com/2006/04/kas-ks-upsakalt-lbe-postitus.html

Loodan, et see selgitab, miks sisulisi argumente postituses polnud.

Ma ei ütle, kas pooldan laiemat palgateenistust või suuremat reservväge – ma räägin metadiskussioonist. Kuid minu arvates on siinne tekst taas väga sarnane suurele osale Eesti riigikaitse-alasele diskussioonile. Ehk paljuski kallutatud, loogiliste argumentide ja lähte-eeldusteta, manipulatiivne – mis ilmneb mõneti ka siin.

Positiivse näitena tõstaksin esile Ahto Lobjaka (http://www.epl.ee/artikkel_318710.html).

Aga muidu jõudu!

Aga kust see “kaasa noogutamine” tuleb? Sellest, et ma kirjutasin, et temast ei saa presidendi kandidaati? Vähemalt vaevus Männik selgitama, miks ta nii arvab – andis mõista, et on vähemalt MÕELNUD sellele küsimusele.

Minu arvates oli postituse iva selles, et praegune kaitseväe komplekteerimise viis on üks suur poliitiline kompromiss, mille üle ükski enda tulevikule poliitikas mõtlev inimene ei hakka juurdlema.

Samas, mingit tõsiselt võetavat totaalkaitset ei saa toimuda kui ajateenistuse on läbinud heal juhul 10-15% elanikkonnast ja ajateenijad maksavad sisuliselt üksinda paraja hulga riigikaitse kulutustest kinni. Puudub julgus, tahe ja vajadus neid küsimusi avalikult arutada ja tulemuseks on vaikimisi tegutsemine, mis vähestele üldse ei meeldi, kuid enamusele ei lähe midagi korda.

Aga minu tekstide post-modernistlikud tõlgendused koos vastavate viidetega sellel, mis tasemelt ma diskuteerin, on alati hea meelde tuletus.

Way to go

way to go.

eks igaüks diskuteerib ja suhtleb oma tasemel(t).

Teisest küljest ma saan muidugi aru neist memmekaist kes ei taha armeesse minna. Tegelikult ka miks kirevase päralt peab Presidendi vastuvõtule minema frakis, saaks ju ka dressides. Ilgelt mugav ja ei stressa üldse.

Vastuseks usalduse küsimusele, siis sõjas ma ei usalda kedagi, kes teeb midagi raha eest. Kahjuks.