Tiit Kändler üritab innovatsioon defineerida – vildakalt
Tänases Päevalehes üritab Tiit Kändler innovatsiooni defineerida ja kuulutab juba enda arvamusloo pealkirjas, et Innovatsiooni sund sarnaneb perestroikaga.
Innovatsiooni on uuritud väga intensiivselt vähemalt viimased 20 aastat, mille käigus on innovatsioon ka väga täpselt defineeritud – tõsi sageli erinevas sõnastuses, kuid lähtuvalt Joseph Schumpeter’i 1934. aasta definitsioonist:
1) The introduction of a new good —that is one with which consumers are not yet familiar—or of a new quality of a good. 2) The introduction of a new method of production, which need by no means be founded upon a discovery scientifically new, and can also exist in a new way of handling a commodity commercially. 3) The opening of a new market, that is a market into which the particular branch of manufacture of the country in question has not previously entered, whether or not this market has existed before. 4) The conquest of a new source of supply of raw materials or half-manufactured goods, again irrespective of whether this source already exists or whether it has first to be created. 5) The carrying out of the new organization of any industry, like the creation of a monopoly position.
Schumpeter rõhutas uudsust ja seotust turujõududega, mis oli vajalik innovatsiooni eristamiseks leiutisest. Leiutis muutub innovatsiooniks siis kui see on konkureerinud teiste juba turul olevate kaupadega meie tähelepanu ja raha pärast.
Kändleri poolt viidatud kepikõnd on pigem sotsiaalne innovatsioon, kus üks tegevus konkureerib kõikide teistega inimeste tähelepanu ja aja pärast. Harakas, mis kasutab oksaraagu või lind, mis otsib sööki, ei tegele innovatsiooniga nagu ka laps, kes laob klotse virna või ettevõte, mis ehitab uue hoone.
Üleinnovatiivsust ei ole olemas, sest turujõud määratlevad läbi inimeste eelistuste selle, kust läheb piir, kust maalt alates inimesed pole enam nõus täiendavalt maksma. Innovatsioon on võimaluse nägemine seal, kus seda varem ei olnud, sest inimesed soovivad midagi ja on nõus selle eest maksma – nii müüs Carphone Warehouse vanu Nokia’id ja lõi seeläbi uue turunishi.
Jah, uute toodetega on probleeme, kuid autolatern, mis on üks tervik võimaldab seda kasutada mitmetes erinevates mudelites, mis tähendab suuremat kogust ja madalamat hinda ning laiemat valikut. Ei tasu ka unustada, et tänane puudulik toode võib juba homme mõne leidliku ja odava täiendusega olla odavam, mugavam ja parem ning asendada aastakümneid kasutusel olnud tooteid. Ei pea kaugemale kui digikaamera vaatama, et mõista, kuidas järkjärgulised täiendused on eksentrilisest ja kohmakast mänguasjast teinud valdava enamuse jaoks ainuõige lahenduse.
Tõeliselt edukas innovatsioon on aga alati olnud inimkeskne, sest just inimene otsustab, mille eest ta on nõus maksma ja mida väärtustab.
Innovatsioon on hetkel moesõna, mida kasutatakse sedavõrd erinevatel puhkudel, et innovatsiooni ilma kontekstita defineerida on praktiliselt võimatu ja sellest saab alguse ka Kändleri eksirännak.
Innovatsioon ei ole mingi sund vaid valik neile, kes soovivad konkurentsis püsida ning meile kõigile pakkuda odavamaid, paremaid ja kasulikumaid kaupu. Detsentraliseeritud ja alt-üles innovatsioonil pole midagi ühist perestroikaga, mis oli ülevalt-alla suunatud tsentraliseeritud uuenduste programm.
Kui on suur tahtmine midagi perestroikaga võrrelda, siis palju paremini sobib selleks hoopis “jätkusuutlikus” – proovige parem seda seitsmepealist lohe defineerida.
Paul wrote,
Kaldun siiski arvama, et innovatsioon ei ole ainult turumajanduslik termin. Sinu viited sellele, et innovatsioon tähendab “…odavamaid, paremaid ja kasulikumaid kaupu”tundub kuidagi liiga kitsas. Miks mitte innovatsioon kunstis, teaduses või mujal, kus sellel on ka muid mõõtmeid, kui raha?
Link | May 17th, 2006 at 7:43 pm
Jüri Saar wrote,
Hea küsimus
Kui on midagi uudset teaduses, siis on see avastus. Kunsti kohta on keerulisem midagi öelda, sest kunstis on samuti ajenditeks paljuski majanduslikud põhjused. Sa võid välja tulla mingi täiesti uudse tehnikaga, kuid kui see ei paku teistele (kunstnikele või kunstist huvitunutele) mingit huvi, siis on pigem tegu leiutise või avastusega. Igasugust uudsust ei saa innovatsiooniks kutsuda…originaalsus, mis enamuses kunstis esineb eristabki teada tavalisest tootmisest ehk innovatsioon kunstis ongi kunst
Kunstiga on veel selline huvitav lugu, et siia alla mahub sedavõrd erinevaid kunsti liike – alustades kirjanduse ja maailikunstiga, lõpetades video- ja maalikunstiga, millest osades toimivad kunstnikud innovaatoritena teistes aga innovatsiooni tarbijatena.
Küsimus ei ole niivõrd rahas kuivõrd tagasisides tootja ja tarbija vahel, mida turumajandus võimaldab ja kuidas see tagasisidesüsteem võimaldab tarbija vajadustele reageerida. Ma mainisin ka kepikõndi kui sotsiaalset innovatsiooni, kus konkurents on erinevate tervisespordi liikide vahel ja kepikõnd peab konkureerima inimeste aja ja tähelepanu pärast. Turumehhanismid hakkavad tööle siis kui on vaja teha valikuid piiratud ressursside tingimustes. Raha on kõige selgem ja mõõdetavam nendest ressurssidest, kuid kaugeltki mitte ainus.
Odavus, parem kvaliteet ja kasulikus on pigem innovatsiooni tagajärjed, mis on ka ajendiks innovatsiooniga tegelemisel, sest võivad pakkuda konkurentsieeliseid ja võimaldavad inimestel saavutada enda eesmärke mugavalt, kiiremini, odavamalt. Higistamine, hingeldamine ja lihasevalu on kõik sporditagajärjed mitte aga sport.
Iga keel areneb ja sõnad saavad ajajooksul täiendavaid tähendusi, mis tõrjuvad kõrvale vanemaid termineid, mida varem kasutati. Innovatsioonist on saamas igasuguse uudsuse sünonüüm, millel näib olevat mingi ahvatlev võlu. Mulle tuleb ka üks teine sõna meelde, mille saatus sarnaneb paljuski innovatsioonile: demokraatia. Kõigil on mingi arvamus demokraatiast, kuid kiskudes ta kontekstist välja ja proovides seda siis defineerida mingite suvaliste näidetega võib vägagi huvitavatele järeldustele tulla.
Link | May 17th, 2006 at 8:24 pm