New York Times’is Eestist ja Milton Friedman ärist
Niipea kui paned kirja, et teed pausi postitamises, hakkab huvitavaid asju välja tulema paremalt ja vasakult.
New York Times’is kirjutab John Tierny Mart Laarist ja tema reformidest nagu ka olukorrast Eestis üldisemalt. Kahjuks on tegu arvamuslooga, mis kuulub TimesSelect’i tasulisse paketti. Mingi arusaama saab artiklist tänu Cafe Hayek’i postitusele Tierney on Estonia, the Baltic Tiger.
Milton Friedman on taas andnud pikema intervjuu, mida võib kuulata või lugeda, kuid üks huvitavamaid lõike puudutab ärimeeste kalduvust endale erandeid ühel või teisel moel välja kaubelda:
It’s always been true that business is not a friend of a free market. I have given a lecture from time to time under the title Suicidal Impulses of the Business Community, something like that, and it’s true. It’s in the self-interest of the business community to get government on its side. It’s in the self-interest of a particular business.
. . .
But the real puzzle—puzzle isn’t quite the right word—the real problem here is where do you find the support for free markets? If free markets weren’t so damn efficient, they could never have survived because they have so many enemies and so few friends. People think of capitalism or free markets as something that obviously is supported by business. People think that if a business party is a party in politics, it will promote free market. But that’s wrong. It will be in the self-interest of individual businesses to promote a tariff here and a tariff there, to promote the use of ethanol etc.
Minu seisukoht on jätkuvalt, et mida vähem on võimu keskvalitsusel – mida rohkem saavad inimesed ise valikuid teha – , seda ebatõenäolisem on ka mingite väga kitsaste huvigruppide huvide rahuldamine läbi poliitika ja lauspopulism, kus sisuliselt ostetakse hääli maksumaksjate rahaga.
PS. New York Times annab ka teada, et Battlestar Galactica kolmandale hooajale eelneva kuu igal teisipäeval ja neljapäeval paisatakse veebi mini-osad, mis mõeldud uue hooaja sissejuhatuseks. Kokku tuleb neid kümme.
Categorised as: ...
“Minu seisukoht on jätkuvalt, et mida vähem on võimu keskvalitsusel – mida rohkem saavad inimesed ise valikuid teha – , seda ebatõenäolisem on ka mingite väga kitsaste huvigruppide huvide rahuldamine läbi poliitika ja lauspopulism, kus sisuliselt ostetakse hääli maksumaksjate rahaga.”
Minu seisukoht on jätkuvalt, et mida vähem võimu on keskvalitsusel, seda suurem on *teiste* kitsaste huvigruppide võim. Seda enam süveneb varjatud üksuste võim, kelle üle pole isegi näilist kontrolli.
Kesk- ja omavalitsus on nn. demokraatlikes riikides ainsad üksused, mis lubavad ühiskonna valitsemisel mingisugustki ühiskondlikku osalust. Loomulikult pole see süsteem täiuslik, aga seda ei tasu muutma minna, kui eesmärgiks on olukord hullemaks ajada…
Keskvalitsus ja omavalitsused on juba enda loomult erinevad ja mina kirjutasin ainult keskvalitsusest. Omavalitsustega on natuke teine lugu, kuid üldiselt on minu arvates võimu detsentraliseerimine üks mõistlikumaid lahendusi osade inimeste võimuihaluse maandamiseks.
Oluliselt nõrgem keskvalitsus ei tähenda veel automaatselt kitsaste huvigruppide võimu. Ma küsiks parem niimoodi, kas endale riiklikul tasanadil soodustutse väljakauplemine on lihtsam läbi mõne erakonna toetamise, kes pärast valimisi sinu soovi täidab või olukorras, kus otseselt firmale kasulike samme pole võimalik erakonnal asutda – ainult üldiseid reegleid kehtestada?
Rohkem mängureegleid ja vähem piiranguid. Inimesed ei ole rumalad vaid leidlikud ja loovad ning kui ikka seadust taga ei ole, siis on ka üpris keeruline luua olukorda, kus ühel on mingeid ületamatuid eeliseid teiste ees.
Sa mainind “kitsaid huvigruppe” ja nende võimu, kuid sinu jutust ei tule välja, mis huvigrupid need sellised on ja milles väljendub nende võim?
“Sa mainind “kitsaid huvigruppe” ja nende võimu, kuid sinu jutust ei tule välja, mis huvigrupid need sellised on ja milles väljendub nende võim?”
Ettevõtjad. Iga ettevõttet juhib despoot, kes käsutab inimesi, kes pole teda valinud ja ei saa mingi seaduse alusel teda ümber valida.
Mitmetel suurettevõtetel on rohkem raha kui valitsusel. Raha juhib kõike, eriti poliitikas. Järelikult suurettevõtete omanikud manipuleerivad valitsusega, mitte vastupidi.
Kas sinu arvates keskvalitsus peabki kahanema ja sellele survele täielikult alistuma, muutes valitsuse samasuguseks valimatute isikute klikiks nagu ettevõtete juhtkonnad ja omanikud on?
“Ettevõtjad. Iga ettevõttet juhib despoot, kes käsutab inimesi, kes pole teda valinud ja ei saa mingi seaduse alusel teda ümber valida. “
Kummaline ja elukauge arusaam ettevõtjatest ja ettevõtjate suhetest töötajatega, mis on reaalusest sellise lohaka üldistusega ikka üpris kaugel.
“Kas sinu arvates keskvalitsus peabki kahanema ja sellele survele täielikult alistuma, muutes valitsuse samasuguseks valimatute isikute klikiks nagu ettevõtete juhtkonnad ja omanikud on?”
See, et keskvalitsus on nõrk ei tähenda minu jaoks muud, kui erandeid on praktiliselt võimatu teha ja kedagi/midagi eelisjärjekorras soosida on võimatu, sest ei ole võimu, mis seda võimaldaks teha. Kui sul ikka ei ole õigust teha erandeid, siis pole sinu juurde mõtet pöörduda.
Kõigil, kellel on raha, on võimalik manipuleerida valitsusega. Lahendus minu jaoks selles seisnebki, et kui poliitik ei saa sinu jaoks teha midagi erilist (võimaldada sul monopli või mingit toetust), siis pole sul mõtet ka poliitikuid rahaga taga ajada – nagunii ei saa midagi, mida teised saavad. Kui suurkorporatsiooni juhtkonnale on teada, et nad valimiste toetamise eest midagi vastu ei saa, mis samadel alustel laieneks ka nende konkurentidele, siis ei ole neil ka mõtet sinna raha matta.
“Kummaline ja elukauge arusaam ettevõtjatest ja ettevõtjate suhetest töötajatega….”
Arvad, et tööandja ja töövõtja on võrdsed? Mõtle ise, kumb on demokraatlikum, kas ettevõte, kus töötajal pole juhi isiku ega otsuste asjus sõnaõigust, või valitsus ja parlament, kus kodanikud saavad kord nelja aasta järel hääletada? Muidugi kui inimestel ei peagi oma elu üle mingit otsustusõigust olema, siis saan sust aru ja soovin sulle kõige räigemat turumajandust.
“Kui suurkorporatsiooni juhtkonnale on teada, et nad valimiste toetamise eest midagi vastu ei saa, mis samadel alustel laieneks ka nende konkurentidele, siis ei ole neil ka mõtet sinna raha matta.”
Ja kui neil on raha, mida pole mõtet keskvalitsusele anda, mida nad sellega siis teevad? Kas sa ei näe tühja kohta (võimuvaakumit), mis keskvalitsuse kahanemise järel tekib ja mida hakatakse kohe täitma?
Kui riik ei hakka suurettevõtete kasuks tööle (sest on kas nõrk või sõnakuulmatu), võtavad ettevõtted riigi ülesanded endale üle ja ongi käes see, millest ma rääkisin: INIMESTE elu juhib võimuahnete klikk – nagu seni, aga nüüd juba korporatiivsete seaduste järgi, kus INIMESTEL pole juhtide ega otsuste üle mingit sõnaõigust.
Huvitav, mina ei vaataks ka eraettevõtjat kui orjastajat. Kui on tagatud ühtse õigusruumi kehtimine kõigile, siis ei saa mingist orjapidamisest juttu olla. Arvan, et Jüri ei olegi teinud ettepanekut, nagu õigusmõistmise ülesanded tuleks valitavalt valitsuselt ära kaotada.
Loomulikult on tööandja ja töötaja ebavõrdsed. Kui firmal läheb kehvasti, siis peab omanik ehk tööandja selle kahjumi omast taskust kinni maksma, töötaja aga peab oma palga ikka kätte saama.
Samuti nagu tööandjal on õigus valida töötajat, on töötajal täiesti vaba valik tööandja osas. Eriti ere näide selles osas on Eesti tööjõuturg, kus töökäsi otsitakse tikutulega ning näiteks ehituses kui sa ikka ei maksa korralikku palka või ei loo head tööõhkkonda, siis töövõtja jalutab lihtsalt minema. See on suur vabadus töövõtja poolt. Tööandja samal ajal on seotud lepingutega ja kui tal töövõtja minema jalutab (vastavalt seadusele on töövõtjal vaid 1-kuuline etteteatamisõigus), siis tööandja lepingu täitmise juurest minema jalutada ei saa ja vajadusel peab trahve maksma, kuna töö hilineb.
Lisaks ei takista mitte miski töövõtjat ise ettevõtjaks hakkamisest kui talle ei meeldi töövõtja olla.
Arvata, et inimesed, kes kandideerivad meie valitsusasutusse, teevad seda vaid suurest südamesoovist rahvast teenida, oleks samuti naiivne. Kindlasti on olemas toredate ja hääde motiividega inimesi, aga millegipärast arvan, et nii mõnelgi on ka teistsuguseid motivatsioone.
Mis puudutab valimisi, siis arvan, et samamoodi nagu riigikogu valimised toimuvad 4 aasta tagant, vahetab ka keskmine inimene töökohta ca 4-7 aasta tagant ehk siis langetab oma valiku ehk valib töövõtjat.
Sõnaõiguse osas pakuks välja, et tööandja, kes ei soovi saada tagasisidet oma töötajatelt on lihtsalt rumal või siis selgeltnägija. Kui töövõtjad annaks muidu head tagasisidet ja teeks ettevõte edu kasvatavaid ettepanekuid (samas tuleks arvestada, et ka töövõtjate ettepankud võivad mitte kõige paremad olla), siis isegi sellise tagasiside võimaluse välistamine paratamatult maksab pikapeale kätte ja antud tööandja on lõpuks pankrotis tööandja.
Kui tagasi tulla postituse teema juurde, siis keskvalitsus peab olema tugev nendes küsimustes, milles see kasulik on ja peamiselt näen siis õigusemõistmisega seotut ja kõigile kodanikele võrsete õiguste garanteerimises.
Mida Jüri ilmselt öelda soovis oli see, et kui keskvalitsus ei tegeleks suurte dotatsioonide kehtestamisega, siis ei oleks ka ettevõtetel mõtet ressurssi keskvalitsuse mõjutamise peale kulutada ning nad peaksid eeliseid saavutama investeerides firma efektiivsuse parendamisse ning tootearendusse.
“Loomulikult on tööandja ja töötaja ebavõrdsed. Kui firmal läheb kehvasti, siis peab omanik ehk tööandja selle kahjumi omast taskust kinni maksma, töötaja aga peab oma palga ikka kätte saama.”
Lillelaps, ärka üles 😀
Samas kui seda uskuda http://vabalog.blogspot.com/2004/07/jri-saar-ja-vabalog-lhidalt-phjustest.html
siis tööelu sa nuusutanud ei ole, nii et ega ei tasugi oodata sinult tegelikkusega arvestamist. Pole lihtsalt vähimatki alust.
“Lillelaps, ärka üles 😀 “
Lihtsalt lame.
“…tööelu sa nuusutanud ei ole, nii et ega ei tasugi oodata sinult tegelikkusega arvestamist. Pole lihtsalt vähimatki alust.”
Minul jätkub täiskohaga töökogemust nii 4 aasta jagu ja seda kahes erinevas organisatsioonis. Lisaks sellele 3 aastat osalist tööaega, millega paralleelselt sai EBS’is Tudnegilehte veetud. Ma ei väida, et seda oleks palju, kuid seda on piisavalt.
Vabandust, Jüri. Ma ei pannud tähele, et eelmise kommentaari tegi härra John Doe. Kui see isik ei kattu Jüri Saarega, siis on minu eelmises kommentaaris viitega lõik kohatu.
Sisuliselt aga leian, et kui tegelikkusest on vastupidine arusaam, siis pole eriti mõtet ka teoreetiliselt midagi arutada.
Mina leian, et tööandja koorib töövõtjat, ja kinnitusena näen tõsiasja, et ärimees on töölisest enam-vähem eranditult rikkam. Kui te suvatsete vastupidist arvata, siis seda vastuolu saab ületada ainult suurte pedagoogilis-demagoogiliste pingutustega. Olen selleks katsumuseks mõnes mõttes valmis, aga kahjuks pole siin selleks sugugi sobiv koht.
Hmmm, tundub et Eke kuidagi pealiskaudselt loeb postitusi. Ei mõista kuidas ta sai minu postituse autoriks blogi omaniku Jüri arvata.
Ja ma ei oskagi kuidagi seda lillelapse märkust võtta, täiesti kontekstiga vastuolus tundub olevat. Aga olgu, ma üritan mitte lasta ennast teemast kõrvale kallutada.
Eriti “huvitavaks” teeb Eke kommentaari seisukoht, nagu tema teaks täpselt missugune tegelik olukord on ning minul puudub arusaam reaalsusest. Aga samas ei too ta mitte ühtegi näidet, ega osuta reaalsele vastuolule, mida ma peaksin “pedagoogilis-demagoogiliste” väidetega ümber lükkama! (samas tollest Eke lausest ja järgnevast lausest võib ka välja lugeda, nagu Eke ise peaks suuri “pedagoogilis-demagoogilisi” pingutusi tegema, mille üle ma sugugi ei imestaks, kuid vaevalt ta seda mõtles nii mõtles)
Pigem ütleksin, et Eke poolt kirjutatud kommentaar on nagu demagoogia õpikust maha kirjutatud. See ei käsitlenud ühtegi väidet konkreetselt vaid üritas minu seisukoha panna kahtluse alla, tehes oletuse ja seeläbi rünnaku minu isiku vastu (nagu mul puuduks arvestatav töökogemus, mis on loomulikult ekslik oletus).
Ok, tunnistan oma ülekohut. Ta ühe natukene konkreetsema näite tõi välja. Väitis, et tööandja on töövõtjast enam-vähem eranditult rikkam. Mis tähendab “enam-vähem eranditult”?? Kui see näitab, et 99%-i tööandjatest on rikkamad kui töövõtjad, siis teate mis…ma tean lahendust Eke tööandja-töövõtja ebavõrdsuse olukorrale. Nimelt kõik inimesed peaks tööandjateks hakkama ja ongi probleem lahendatud. Ühel päeval lihtsalt mõtlen, et homsest hakkan tööandjaks ja hopsti olengi ilus, edukas ja rikas. Ei mingit liigset pingutust.
Aga kui “enam-vähem eranditult” tähendab, et 50%-i tööandjatest teenib rohkem kui töövõtjatest, siis huvitav-huvitav mida need teised 50%-i teevad? Teenivad vähem kui töövõtja? Hmmm, aga kas see ei olegi see risk, millele tööandjaks olemise puhul viitasin?
Rõhutaksin siinkohal veelkord üle, et riigis peab olema tagatud meie jaoks enesestmõistetavate inimõiguste kehtimine ja valikuvabadus. Kui me asetame tööandja-töövõtja riiki, kus inimõigusi oluliselt piiratakse ja seaduste ühetaoline rakendamine pole tagatud, on tööandja poolt töövõtja rõhumine tõesti võimalik. Aga sellisel juhul me ei saa rääkida, et tööandjad oleksid ettevõtjad. Sellisel juhul ei tohi ka probleemi otsida tööandja-töövõtja omavahelistest suhetest, vaid hoopis riigikorrast ja võimul olevatest inimestest ning nende vaadetest elule.
Ma ei väida, nagu kõik ettevõtjad oleksid pühakud. Kaugel sellest. Nii mõnigi neist on paras mölakas. Samas nii mõnigi töövõtja on kohusetundetu mölakas.
Minu soovitus on jätkuvalt, et kui su boss on mölakas, siis vaheta ettevõtet kus töötad js kui sind just kuskile pimedasse keldrisse ketti pole pandud peaks see õnnestuma. Või kui sa leiad endas piisavalt pealehakkamist ning julgust, võid hoopis ise ettevõtlusega alustada.
“Ei mõista kuidas ta sai minu postituse autoriks blogi omaniku Jüri arvata.”
Jüri on endast kolmandas isikus kõnelenud küll ja küll ja teeb seda kindlasti ka edaspidi. Konkreetselt käesoleva sissekande all arvasin juba, et mul tekib temaga dialoog, aga siis ilmus välja John Doe…
“…ma tean lahendust Eke tööandja-töövõtja ebavõrdsuse olukorrale. Nimelt kõik inimesed peaks tööandjateks hakkama ja ongi probleem lahendatud.”
Viitan siinkohal tegelikkusele, mille järgi tööandjaid (inimeste hulk) on töötajatega (inimeste hulk) võrreldes kõigest käputäis. Kui võrrelda ettevõtete arvu (jur. isikud) töötajate arvuga, on olukord veelgi teravam. Mõtle oma targa peaga, kas põhjus on 1) see, et rõhuv enamus inimesi on ilgelt lollakad, et ei näe sinu ahvatlevat lahendust või 2) kõik juba teavad, et see pole mingi lahendus, ainult sina üksi arvad teisiti (ok, jälle liialdasin, tegelikult sinu äripartnerid pooldavad su seisukohti kahe käega).