Ehk teisisõnu – kui keegi meid kangesti vallutada tahaks, õnnestuks see sel riigil nagunii. Miks on veel kõiki neid hukkunuid vaja?

Tõenäoliselt ei oleks meil nagunii valikut – paar suuremat (lokaalset) pommi Eestile või Tallinnale ja venelasel (sissetungijal) pole isegi vaja Eesti piiri ületada selleks, et meid alistada…

Olgem reaalsed – metsavendlust enam ei saa lihtsalt eksisteerida (sellel ei oleks lihtsalt mõtet), kuna relvad on tänapäeval niivõrd head, et sõda saab pidada ka vaid arvutiekraanilt (Venemaa, näiteks). Ja kui sõda on arvutiekraanil – siis kelle vastu sa võitled, kui isegi vaenlast ei näe või ta pole isegi lähima 500 km raadiuses? Meil ei ole lihtsalt sellist tehnikat!!!

Kõige õigem tegu oleks sõja korral põgeneda võimalikult kaugele või siis nii kaugele kui võimalik on. See ongi see, mida üks mees või naine oma perele teha saab, kui olukord ebastabiilseks muutub.

Meil kõigil on üks elu ja õigus otsustada, mis me sellega peale hakkame. Igal ühel on õigus otsustada, et tema on nõus n.ö võitlema, ent samas peab olema ka igal inimesel õigus ise otsustada, kui ta seda teha ei soovi.

Nagu ka Kunnas oma raamatus on maininud, on 5000 meheline palgaarmee rahuaja jaoks liiga suur ja sõjaaja jaoks liiga väike.

5000 mees võib paigutada üksnes ümber tallinna, et sadamasse sissepääsu vaba hoida- aga kogu ülejäänud rannik, saared ja sisemaa on seega täiesti vabalt vaenlase kontrollitavad.

Mis abijõudude toomisest me saame rääkida, kui puuduvad õhu ja rannakaitse elemendid piki ida ja läänerannikut? Lisaks puuduksid ka edasi rühkivaid vaenlase maavägesid aeglustavad üksused. Tallinn oleks lihtsalt blokaadis olev linn kuhu mingite abijõudude toomine oleks äärmiselt raskendatud.

Mis kavalusse puutub siis arvan, et riske tuleb hajutada- mitte panustada kõike ühele kaardile. See tähendab usutava kaitsevõimega sõjaväga mille koosseisus on ka elukutselised nn kiirreageerimisüksused- lisaks loomulikult poliitilised liidud jmt.

Vaenlasele kasulik olemine tähendab sinu pidevat ahistamist ja vägistamist. Sellepärast ta ju vaenlane ongi. Aga meie tahame ju elada vabal maal- kas pole?

Igatahes ei saa kasvatada rahvas mentaliteeti, et “küll teised teevad ja kaitsevad”. Lõppudelõpuks on see ju meie kodumaa ja me vastutame selle maa käekäigu eest isiklikult!

Ja üldse- ma pole kunagi aru saanud nendest isenditest, kes eesti riiki ja selle kaitsmisesse mingi targutava üleolekuga suhtuvad A la “eestit pole võimalik kaitsta ja mina emigreerun”.
100 000 otsusekindlat ja korralikult relvastatud meest kaitsevad eestit vajaduse korral kuid (luues võimaluse NATO lisaüksuste toomiseks). 5000 meest sõdivad ehk nädala- kuni unepuudus, pidevad rünnakud, liikumine ja kurnatus nad apaatseks muudavad (kui rääkida avatud lahingutegevusest)…

Arvan, et väikeriigil tuleb end poliitiliselt “mittesöödavaks” muuta või siis potentsiaalsele vaenlasele nii kasulik olla, et see parem ei ründa. Totaalne sõda viib aga totaalsete kaotusteni ning riigi ja rahva kiirele kadumisele. Kavalus, mitte jõud on väikeriigi relv. Serviti, ikka serviti!

Praegu käib ju debatt ja sellel pole iseenesest häda midagi. Kui ainult saaksime selle debati käigus eesmärgi selgeks rääkida. Kas eesmärk on riigi tõhusam kaitsmine? Või hoopis majanduslikum/odavam kaitsmine? Kas kaitsmine nii, nagu meile kõige parem tundub, või nii, nagu Läänest poolmälutult ette söödetakse, nagu tervishoid jms. asjad meil korraldatud on? Pealegi, millist riiki me kaitsta tahame? Kas praegune riigikord vajab iga hinna eest kaitsmist (ka oma rahva eest) või tuleks siiski mõelda eesti(keelse ja -meelse) rahva säilimisele Eesti absoluutse enamusrahvana?

Minu arust on ilmne, et sõja puhul lähevad Eesti riigiisad ummisjalu rettu või notitakse vaenlase poolt esmajärjekorras maha ja rahvas peab ise toime tulema. Nii on see olnud läbi ajaloo ja on ka järgmine kord. Mil viisil peab rahvas hakkama saama? Lootes, et NATO “annab signaali”? Kas ei tõmmatud meile 39. aastal ja siis Jaltas ja Nürnbergis järjest vett peale? Kas ei olnud ka meie esimesed uusiseseisvusaastad välispoliitiliselt väga ebakindlad? Ma olen rahvusvaheliste lepingute suhtes ülimalt skeptiline. Suured riigid tegutsevad ainult oma huvidest lähtuvalt ja seni on käsitletud Baltimaid kui suurriikidevahelist puhvertsooni. Kas tõesti on aeg vahepeal nii palju edasi läinud? Viimasest kähmlusest on vaid 15 aastat…

Loomulikult olen demokraatia poolt. Seepärast ei ole mul raasugi austust võimumeeste vastu, kes demokraatiast ja rahva säilimisest lugu ei pea. Muide, Iisraeli stiilis totaalkaitse on hea mõte, sest see kaitseks päriselt. Ainult et head mõtet ei tule neilt, kellel on võim see teoks teha. Kusjuures kindlasti on see mõte nendeni jõudnud, aga vaikitakse maha. Ja jääbki oluline seik debatist välja.

2) Eesti on iseseisev riik (st rahvusvaheliselt tunnustatud)- ründe korral PEAKSID siin kehtima sõjaseadused- mis loomulikult ei välista teatud terrorit, kuid vägivalda oleks oluliselt raskem teostada, kui kauges ja “mässulises” Tšetšeenias.

3)Mis puudutab kaost ja terrorit mis meie kodumaad sõja vastuvõtmise korral tabab, siis- millised alternatiivid meil on? vaikselt alistuda ja tunnustada seega vaenlase õigust meid okupeerida? Mida tunnevad inimesed oma hinges? Millist vaimsust annavad nad edasi oma lastele? Millisest riigist nad üldse enam rääkida saaksid?

Piltlikult üteldes- kui sind on kunagi vägistatud- kas sa järgmine kord lased seda jälle vabatahtlikult teha- või võitled vastu saagu mis saab? Sinu valik näitab igatahes mis inimene sa oled…- samamoodi nagu meie otsused rahvana näitavad, kes me oleme.

1 nüanss veel. Tallinna kesklinna kalmistule jalutama minnes võid u 60 m peale väravat vasakul tee ääres näha väikest tagasihoidlikku hauakivi. See on märkamatu ja asub ühe põõsa varjus.
Sellel on kiri” Harald Viegel, 1900-1919″, vabadussõjas langenud õppursõdur”.

Minu jaoks on see kõiga võimsama sõnumiga vabadussõja monument mida eestist leida. Kas me ei peaks mõtlema, miks läks 1 koolipoiss (selle asemel, et nö OMA elu ehitada) hoopis vastu meeletult ülekaalukale vaenlasele? Mis ta südames ja meeles mõlkus? Mida ta kartis ja mida oma teoga saavutada lootis? Kas tal oli ema või õde-vend, kes teda lahkudes saatsid? Ja kes teda mattis- ning kes teda mäletab?
Aga seda ma ütlen, et kui puudub idealism ja usk, et õigluse ja tõe eest peab seisma- ja et vabaduse eest sõdides pole ka surra liiast- siis ei juhtu kunagi midagi! Ja siis poleks ka meie praegust riiki ja võimalust ise otsustada. Nii vähe, kui me seda ka teeme…

Õnneks jõudsid enda jutuga sinna maale, kus selgub, et totaalkaitse ei olegi mõeldud niivõrd sõjaliseks vastupanuks kui võrd signaaliks vaenlasele. NATO täidab sama funktsioon ja märksa tõsiselt võetavalt kui meie illusioon totaalkaitsest. Mulle ei meeldi, et Eesti kaitsepoliitka on praegu üks paras nali, kus ei suudeta teha valikuid. Kui NATO, siis lõpuni välja. Kui totaalkaitse, siis mida me NATO’ga lollitame. Ühtlasi olgu öeldud, et kui juttu on totaalkaitsest, siis peab see Eesti puhul olema vähemalt samamoodi üles ehitatud olema nagu Iisrealis. Kõik käivad – mehed ja naised – ja mitte mõned kuud vaid 2 aastat. Ma väidan, et selline asi ei ole Venemaad täna vaadates realistlik ja sellise ettepaneku tegemine mõne poliitiku poolt oleks poliitiline enesetapp. Lihtsam ja minu arvates otstarbekam on moodustada elukutselistest kaitsevägi ja väärtustada teenistust mitte sundida inimesi seda läbim. Ajateenistus on see, mis Eesti kaitseväe mainet praegu alla tõmbab. IMHO.

Ma üritasin enda uurimustööd tehes leida mõõdikuid, mis võiks demonstreerida eestalste reaalset kaitsetahet. Mitte mingit aatelist (ja täiesti kasutut küsitlust) vaid tõesti seda, kust tuleb välja inimeste kaitsetahe. Mina suutsin lisaks elukutselistele kaitseväelastele reaalset kaitsetahet näha kaitseliitlastes. Kõik. Ülejäänud võivad väita mida iganes, kuid reaalselt nad siiksi midagi tee.

Muide, ma ei ole Johannes Saare poeg.

Eke: kui sa Leo Kunnasele (või ükspuha millisele elukutselisele sõjaväelasele) ütleks, et ta on palgasõdur ja riigikaitse seisukohalt “pole sittagi väärt”, siis ta tõenäoliselt vaataks sind ikka üpris põlastava pilguga. Sa oled varem Vabalogis kommenteerinud ja seda demokraatia teemal, kuid nagu sinu viimasest kommentaarist selgub oled sa tegeliku suht autoritaarsust armastav inimene, sest isegi debatti riigikaitse aluspõhimõtetest ei pea sa õigustatuks, sest see “kahjustab veelgi moraali, paneb inimesi kõhklema sõjaväeteenistuse otstarbekuses ja siis on üldise sõjaväekohustuse vastastel hea viidata, et nagunii keegi teenistuses ei osale.” Et parem kui inimesed vait oleksid ja lihtsalt teeniksid? Minul sellist orjamentaliteeti pole ja ei tule ka. Aga suhtuda hukka mõistvalt sellesse, et inimesed riigikaitse teemal sõna võtta ja samas neid sisuliselt ajateenistusse sundides kõlab väga tuttavalt – nii 20 aasta taguse olukorra moodi. Kas sa igatsed neid päevi tagasi?

Ma olen iga kell nõus valima vabatahtlikult kaitseväkke läinud ja palka saava sõduri vastu tahtmist ja olematu palgaga kaitseväkke sunnitud isiku üle. Parem palgasõdur kui orjast sõdur.

Ma ikka viitaks veel kord ajaloole. Minu arvates tegi rahvas 39. aastal seda, mida riigiisad ootasid: rahvas võttis rahulikult vastu riigiisade otsuse. Hiljema aga käitus rahvas riigikaitse seisukohast otse eeskujulikult, riigiisad üldse mitte. Üsna pea selgus, et 39. aasta baaside leping ei olnud Eesti riigi säilimise seisukohast kuigi jätkusuutlik, vaid äärmiselt kahjulik. Järgnenud sõjas ja 44. aasta okupatsiooni saabudes võttis märgatav osa rahvast relvad – tekkis hulk metsavendade salku. See oli võimalik, sest esimeses Eesti vabariigis oli üldine sõjaväekohustus ja riik ise suhteliselt au sees, nii et rahva hulgas oli kaitsetahe ja võitlusvaim olemas. Nagu ma varem väitsin, sõjaliselt metsavendi ei võidetud, vaid ainult poliitiliselt. Venelastel olid okupatsiooni ajal kõik poliitilised vahendid käepärast, iseasi kui teadlikult neid tarvitati, aga endise Eesti vabariigi juhid olid igasuguse poliitilise mänguruumi 39. aasta baaside lepingu sõlmimisest alates maha mänginud, sest seda lepingut sõlmides oleks tulnud jälgida ka sõjaliste jõudude vahekorda.

Tänapäeval on asi hullem. Riigiisad on teinud hämmastavalt palju selleks, et rahvas võõranduks riigist ega sooviks seda välisvaenlase vastu kaitsta. Aeg-ajalt üles kerkivad vaidlused selle üle, kas üleüldist sõjaväekohustust peaks või ei peaks olema, kahjustab veelgi moraali, paneb inimesi kõhklema sõjaväeteenistuse otstarbekuses ja siis on üldise sõjaväekohustuse vastastel hea viidata, et nagunii keegi teenistuses ei osale. Samas on kogu aeg selge, et kui eesmärgiks on riigi kaitsmine, siis on üldine sõjaväekohustus mingil määral abiks, aga palgasõdurid pole sellest seisukohast sittagi väärt. Järeldada saab ainult ühte: riigiisadel ei ole eesmärgiks Eesti riiki kaitsta. Ja järelejäänud väheste isamaaliste hingede tahtejõud kaob siin kahjuks ära.

Kuigi ajaloo ja tänapäeva võrdlemine toob alati kaasa süüdistusi selles, et ajalugu ja tänapäev “on segamini”, ei tasu selliseid süüdistusi tõsiselt võtta seni, kuni keegi pole näidanud paremat viisi ajaloost õppimiseks. Kui ikka on soov ajaloost õppida, siis on ajaloo õppetunnid iga kell olulised ja väärivad ülekordamist. Ei tasu arvata, et praegune hetk on kordumatu, peame ainult edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama.

Ja kas sa oled Johannes Saare poeg( see kunstikriitik…)?

Samas ei saa ma jätta reageerimate sinu lausele: “Kui minul on valida mingi abstaraktsus nagu Eesti riik ja reaalne perekond vahel, siis mina valin perekonna ja nende turvalisuse kõige pealt”.

Rääkisid ennem oletatava rünnaku võimalikust julmusest.
Ma ei saa aru, kuidas sa sellistes tingimustes kavatsed oma perekonna turvalisust tagada? Kui sind- kui võitlusvõimelist meest- arreteeritakse ja viiakse kuhugi kongi või augu äärde- siis on vist hilja turvalisusega tegeleda?

Teiseks- lisaks sõjalisele poolele, on küsimus ka kogu rahvuse enesehinnangu säilitamises ja eneseväärikuses.

Olles näinud vene ülemvõimu oma kodumaal- ei suuda ma isa- ja mehena (mul on 2 väikest tütart)taluda mõtet, et mu lapsed peavad seda kõike uuesti taluma- teadmisega, et keegi ei astunud sellele ülekohtule vastu. Ma ei suuda isiklikult taluda mõtet, et mu lapsed näevad minus isa, kes EI TEINUD MIDAGI, et kaitsta nende maailma.

Ma mäletan ise, kuidas ma küsisin oma isa käest, miks eestlased 39ndal aastal venelastele vastu ei hakanud (olin väike poiss). Ning ma mäletan isa lootusetut ja löödud hääletooni, kui ta rääkis, et “venelasi oli meie jaoks liiga palju…- heinamaa, kust venelased tulid mustas tankidest…”. Mulle see hinge ei mahtunud. Agressori ülekaal pole piisav põhjus, et jätta ÜLEKOHTULE vastu astumata.

Ja siin peab jätma jutu perekonna turvalisuse tagamisest. Turvalisim on mu perekonnal siis, kui eesti on võimeline korraldama vaenlasele nii pika, kuluka, vastiku ja ohvriterohke sõja, et parem on ründamata jätta.

ja lõppudelõpuks- kui soome mehed oleks kõik oma perede “turvalisust” kaitsnud…- oleks nad siis seda tegelikult kaitsnud? Pealegi saadeti “sõjalapsed” nagunii Rootsi peredesse sõja jalust ära.

Jutt, et reservväelased situvad püksid kohe täis ja unustavad õpitu, kui vastasega kokku puutuvad on tõsi niipalju, et KÕIK on inimesed- ja püksi situvad ka elukutselised. Asi on hoopis selles, et inimesele on omane kohaneda ja õppida- mitte unustada. Peale seda, kui püksid on korra või paar täis lastud on normaalne mees- või naine võimeline ennast taas koguma.

Mis puudutab Falklandi:
Tegemist oli ühe väikese episoodiga- ja mitte laiaulatusliku sõjategevusega. Pealegi olid Argentiina väeüksused, kes kaitsesid saare pealinna samuti elukutselised sõdurid. Ärgem unustagem, et elukutselised sõdurid pole mingid imemehed vaid surevad nii nagu kõik teisedki.