VABALOG

Krediidi snoobidest ehk laenamise kaitseks

Olete tähelepannud, et valdav enamus inimesi, kes räägivad laenukoormusest ja kurdavad selle üle, kuidas inimesed on ennast lõhki laenanud või ei anna endale riskide suurusest aru, on ise laenu võtnud?

Laenuteemad on üpris aktuaalsed mitte ainult eestlaste vaid ka ameeriklaste seas, kes tõenäoliselt seisavad arvestatava majanduskasvu aeglustumise lävel. Ka Eesti ajakirjandusest on see sõnum tagasihoidlikult läbi käinud ja seda päris pessimistlikult toonil.

Eelnev tuli meelde, kui lugesin Tyler Coweni järjekordset postitust, mis tundus olevat üllatavalt tabav kirjeldus ka nii mõnestki kohalikust kommentaatorist, kelle nimed jäävad esialgu mainimata:

[Those] generating hysteria about defaults in the mortgage market are credit snobs – they think credit is something that only the rich can handle. Just look at the language that Roubini uses to analogize borrowers – they are “reckless patients” who “spent the last few years on a diet of booze, drugs and artery clogging junk food.” Similarly, the Washington Post tells us that it’s the end of the “borrowing binge.”

Yeah, we get it. Credit is ok for us, the “sober” borrowers but poor people can’t handle credit. Too much credit among the poor generates decay and social pathology. Credit must be regulated. We can’t, for example, have credit stores in poor neighborhoods. Don’t you know that credit is bad for people without self-discipline? Let the poor buy on installment credit? That’s unconscionable. Today’s furor over sub-prime mortgages is the same old story.
. . .
The democratization of credit worries the credit snobs. The credit snobs fear that capitalism isn’t just for the rich.

Soovitan lugeda tervet postitust, kus Cowen selgitab ka seda, miks ta nii arvab (globaliseerunud finantsturud, mitmekesisem finantsinstrumentide valik). Täiendavalt valgustab USA olukorda aga BusinessWeekis ilmunud artikkel This Is A Correction, Not A Meltdown.

Tõsi, USA ei ole Eesti, kuid samas on kohalikul turul tegutsevad pangad muutunud konservatiivsemaks ja hindavad enda laenupoliitikat ümber. Näiteks SEB Ühispank positsioneerib ennast aktiivselt “konservatiivse skandinaavia pangana” ja sarnast tegevust võib oodata kõikidelt teistelt välisomanikega pankadelt.

Pangad ei ole ju huvitatud “halvaks läinud” laenudest, mille järel on nad järsku pooleldi kinnisvaramaaklerid. See ei ole nende põhitegevus ega valdkond, millega nad soovivad tegeleda. Nende töötajate oskused leiavad palju sobivaimaid ja tulusamaid rakendusi.


Categorised as: Määratlemata


3 kommentaari

  1. AR ütleb:

    Tahtsin Sulle vastata sõnadega “The fact that there are defaults is partly a learning process in response to financial innovation, and thus evolution, but also partly a simple matter of risk. Defaults are to be expected.” aga Cowen oli selle mu esimese mõtte juba ära öelnud.

    See on loomulik, et aeg-ajalt tuleb jama aga sedasorti pisivärinaid on ikka aeg-ajalt olnud. Eesti maksedistsipliin läks mingi aeg paremaks ja nüüd on tagasi probleemsuse suunas – ületähtaegsus kasvab, kui ma mingit hiljutist artiklit mäletan.

    Eesti ei ole oma “teadliku elu” (>1991) jooksul tõelist laenukriisi veel näinud. Aga kuluks üks selline ära. Nii inimestele õppimiseks kui laenuandjatele ohumärkide õppimiseks nii laenaja kui makromajanduse tasemel.

    Muidugi see “regulated” on üks amerikanism. Ma ei näe võimalust, et Eesti Pank hakkaks kuidagi SMS-laenamist piirama või panku rängemate kapitaliadekvaatsusnõuetega pitsitama. See, mis aset leiab on vist ikka terve mõistus ja Rootsi bürokraatide alalhoidlikkus. Aga mine Sa tea, äkki on eestlase maamehemõistus pangaametniku ja ka laenuvõtja peas.

    Igal juhul pole ma enda jaoks päris lõpuni mõelnud, et mis saab siis kui meie laenukoormus on näiteks 1.5 GDP-d ja käib väike laks. Äkki Sina oled?

  2. Jüri Saar ütleb:

    Kas just laenukriis, kuid need, kes laenavad ette ja taha ning arvavad, et nii lähebki edasi võivad nii mõnegi ebameeldiva üllatuse otsa põrkuda. Maailmalõppu sellest ei tohiks tulla, kuid kindlasti annaks see laenajatele ühe korraliku põntsu, mille taustal enne laenu võtmist rohkem mõeldakse.

    Avatud majandusega riigis, mille kapitaliturud on üpris tihedalt integreeritud skandinaavia kapitaliturgudega ei tohiks mingil väikesel “laksul” eriti suuri tagajärgi olla.

    Ma olen tagasihoidlikult optimistlik, kuid samas ei ole rahandus minu valdkond.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga