Isegi Delfi vahendab uudist, et Rootsis – ühe karmima alkoholipoliitikaga maal Euroopas – liigub teedel iga päev umbes 20 000 purjus juhti.

Igasugused jutud sellest, et meie müügiaegade piiramine midagi oluliselt muudaksid on kahjuks kõige labasem populism, mis ei rajane muule kui soovunelmatele. Ei vähenda see alkoholismi ega muuda üldist olukorda märgatavalt paremaks.

Kui samal teemal jätkata, siis Äripäev särab täna kahjuks pigem pealiskaudsusega kui asjalikkusega kui kuulutab, et poekettide plaan üheskoos otsustada, mis ajast alkoholimüügi piirangute tõttu poed sulgevad, on kartell. See, et konkurentsiamet sarnast seisukohta näib kaaluvat on äärmiselt kahetsusväärne ja illustreerib pigem seda, et majandusküsimustes võiks ikkagi nõu küsida seda valdkonda mõistvatelt inimestelt.

Kartelli definitsioon algab ja lõppeb ikkagi hinnatõusust, mis kartelli tegevusega kaasneb.

Antud juhul on tegu varem sulgemisega, mis on pigem suunatud kulude vähendamisele ja olemas olevate töötajate kõige mõistlikumale rakendamisele. Kartelliga ei ole tegu veel sellepärast, et hinnad ei tõuse vaid muutub ainult lahtioleku aeg samas kui Prisma on juba praegu mõista andnud, et ei lähtu teiste plaanidest.

Õnneks mainiti vähemalt seda, et väikepoodidele mõjub suuremate taoline tegutsemine pigem võimalusi loovalt, kuid täiesti ebaadekvaatne on see, et artiklist puudub suuremate poekettide peamine argument – kui suurem tung on enne kella 20.00, siis tekivad ka pikemad järjekorrad, mis klientidele sugugi ei meeldi. See aga tähendab suurema hulga kassade kasutusele võtmist, mis tähendab olemas oleva inimressursi suunamist hilisematest tundidest varasemaks.

Kui kartelli definitsiooni tõesti sedavõrd lõdvaks tahetakse lasta ja poekettidele mingeid ettekirjutusi hakatakse tegema, siis mina tahaks järgmiseks sama kriitilist lähenemist näha ametiühingute korrale kutsumises, sest ametiühingute puhul on de facto tegu kartellidega.