VABALOG

Kangelastest, naiivsusest ja küünilisusest

Alustuseks olgu öeldud, et iga inimene võiks selguse mõttes tutvuda ka kommenteerimist leidvate kirjutiste endiga – mitte piirduda meelevaldsete tõlgendustega siin või mujal. See postitus on Meie mees Milaanos nimelises blogis ilmunud postituse Meie aja (blogi)kangelastest vastukajaks, kuid ühtlasi teemaarenduseks ja tundub, et vähemalt osaliselt Vabalogi eelmise postituse jätkuks.

“Ettevõtja – meie aja tunnustamata kangelane” oli ikkagi mõtisklus selle üle, miks üks arvestatav kontingent inimesi näeb turumajanduses ja eraomandis kõigi pahede algust ning peavad vajalikuks mõlemad kaotada. Ettevõtjat (ei ole sama mis ärimees!) peetakse aga orjastajaks, kes muud ei tahagi kui hunnikute viisi raha ja selle eesmärgi saavutamisel muust ei hooligi.

Jah, innovatsiooni poleks ilma ettevõtjateta ja rikkust ei ole mingi piiritletud kogus vaid seda saab juurde toota. See, et rikkuse juurde tootmine pole sugugi lihtne vaid keeruline ja riskide rohke, ongi üheks põhjuseks, miks ma ettevõtjatele rohkem tähelepanu soovisin pöörata.

Meid ümbritsev küllus ja progress on saavutatud läbi avatuse ja inimeste loova potentsiaali rakendamise probleemide lahendamisele, mida suudavad väärtustada paljud teised, kes on selle eest valmis ka maksma. Väita, et see progress on saavutatud kuidagi märkimisväärse osa maailma hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel on eksitav. Esiteks, on elatustase viimase paarikümne aasta jooksul, oluliselt kasvanud kõigis riikides, mis orienteerunud turumajandusliku ühiskonna poole. Hiina ja India on mõlemad heaks näiteks sellest, kuidas läbi kauba- ja teenustevahetus on võimalik ennast ilma mingi humanitaarabita vaesusest välja tõmmata. Teiseks, kaubavahetuse arenenud ja arenguriikide vahel, mis toimub peamiselt läbi turumajanduslike mehhanismide, on dickensliku olukorda pigem vähendanud. Võrrelgem kasvõi Hiinat või Indiat sellega, millised nad olid 20 või 30 aastat tagasi, kui mõlemad riigid olid kinnise majandusega, mis vaenulik kaubavahetusele ja välisinvesteeringutele.

Viimaste aastakümnete jooksul on absoluutsest vaesusest välja rabelenud ligi miljard inimest ja seda peamiselt turumajandus soosivate poliitikate realiseerimise läbi. Kas see progress võiks olla kiirem? Jah. Kas see progress oleks kiirem ilma võimalikult vaba turumajandust soosivate poliitikateta? Ei.

Väide, et progress on saavutatud kuidagi suurt osa maailmast Dickensliku Inglismaa tasemel hoides vajab selgitust ja konkreetseid näiteid. Mis riike ja kuidas sellel Diceknsi Inglismaa tasemel hoitakse?

Mis puutub aga SMS laenu, siis milles on probleem? Kui sinu jaoks ei ole teenus või sellega kaasnevad kulud vastuvõetavad, siis ära kasuta seda teenust. See ei ole mõeldud sinule ja tänu turumajandusele on sul alternatiive. SMS laen on teenus, mida veel 5 aastat tagasi polnud olemas ega võimalik üldse luua. Et lühiajaliselt saada väikelaen tuli ikkagi olla mõne suurpanga eeskujulik klient ja isegi siis koguda pabereid ja anda rida allkirju. Täna saad sa selle sama summa kätte mõne vormi täitmisega internetis. Selle lihtsuse ja kiiruse hind on aga kõrge intress. Kui sul on aega ja piisavalt ilus krediidiajalugu, siis saad sa sama laenu kätte mõnest tunnustatud pangast, kuid sellesse kategooriasse ei kuulu kaugeltki kõik inimesed, kellel on vaja auke enda eelarves vaja lappida enne järgmise palga laekumist. SMS laenud on pigem näide sellest, kuidas ettevõtjate innovaatiline teenus võimaldab teenust ja võimalusi, mis varem märkimisväärsel osal eestlaste puudusid.

Mitte kuskil ei nõudnud ma ettevõtjatele pühakustaatust. Kui ma midagi nõudsin, siis seda, et neid ei kutsutaks orjapidajateks või liigakasuvõtjateks vaid inimesteks nagu kõiki teisi. Ettevõtja mitte kui ükskõikne ärakasutaja vaid riskide võtja ja looja. Me hindame sarnaseid jooni kunstnikes, miks mitte ettevõtjates?

Lugedes kommentaari “Shokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele – majutusvautsherid” ei saa ma üle muljest, et kommenteerija pilk on korraks loost üle libisenud, kuid kahjuks lugemise jaoks pole aega jäänud.

Esiteks, võib-olla oleks ma pidanud seda natuke selgemini väljendama, kuid majutusvautshereid ei ole Katrina tagajärgede likvideerimiseks kasutusele võetud. Selle asemel on kasutusel ulatuslikud, kallid, aeglased ja priiskavad arendusprojektid, kus soovitakse ehitada uusi linnakuid kui mitte linnu. Sellepärast passivad New Orleansi elanikest paljud siiani tõesti nendes samades inimvaenulikes kämperites.

Kuna minu artikli põhirõhk oli ikkagi kohalike sundüürnikel ja Ekspressi poolt on loo pikkusele määratud piirangud, siis ei pidanud ma vajalikuks hakata selgitama, et New Orleansi puhul ettepanekust kaugemale ei jõutud. Tegu oli ühe majandusteadlase ettepanekuga, mis ei leidnud toetust vaatamata uuringutele, mis on selle mõjuvust tõestanud. See, et mõne potentsiaalse lahendusega tuleb välja ameeriklane, ei anna aga põhjust seda kohe hukka mõista. Äärmiselt kahetsusväärseks tuleb pidada aga olukorda, kus sisuliste argumentide asemel tuleb litaania vabariiklaste pahesid, mis automaatselt peaksid laienema ka minule.

Parafraseerides Emigrandi enda sõnu: kas olekski kommenteerijalt tõsimeeli põhjust oodata süvenemist praktilistesse probleemidesse kui teistsugused arvamused ja lahendused pälvivad ainult kõige pealiskaudsemat tähelepanu.

Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et omamoodi ideoloogilise kuuluvuse test on see, et vähemalt ühe korra tuleb mind siduda mõne seisukohaga nagu: jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse leidmisega.

Kas miski annab taoliste väidete kirja panemiseks minu kirjutatus põhjust? Kui jah, siis mind huvitaks väga, mis täpselt, sest siiani pole keegi ülamainitud ideoloogilise testi läbijatest seda vaevunud tegema.

Milliseid järeldusi ma siit enda jaoks teen? Esiteks, peab kirjutama veelgi lihtsamalt ja veelgi vähem eeldamata. Teiseks, kui keegi on sinu vastu vaenulikult meelestatud, siis loeb ta välja sinu kirjutatust mida iganes soovib.

Ja ikkagi – mida kujutavad endast intensiivsed ja ekstensiivsed majanduspraktikad ja lahendused? Eriti teretulnud on ka näited.


Categorised as: Määratlemata


12 kommentaari

  1. Emigrant ütleb:

    Jyri, chill out, ma lugesin su tekstid làbi kyll, esmalt rahulikult, siis pisut àrritunumalt.

    Sa tòid seoses sundyyrnikega yles Katrina kontekstist vòetud vautsherite plaani (plaanil endal on kyll jumet, seda ma sinu auks pean ytlema), samal ajal juhtub Katrina jàrgne ylesehitustòò olema yks hullemaid arenenud maailmas johtunuist ning seda vabariiklaste valitsuse ajal. Aga sina imestad, miks sa selliste kontekstide loomise tagajàrjel “ideoloogiliste testide ohvriks langed”?

    Kusjuures sa unustad màrkida (ka mulle tundus yhendus Katrinaga imelik, pole kuulnud-nàinud, aga paljugi mida mina pole nàinud), et see plaan ei saanud teoks. Ning siis kutsud mind pealiskaudseks???

    Mis puutub Dickensianasse. Liberalism vòib kyll meile tunduda tore ilmakord, kus inimestel on suuremad vabadused karjààriks ja ettevòtluseks, aga meie elame pisut teistsuguses yhiskonnas. Kolmandasse ilma impordituna omandab (neo)liberalism kòige tavalisemad kolonialismi mòòtmed.

    Vòrdluseks, nòukogude liit kuulutas sotsialistlikku hààoluyhiskonda, aga importis hoopis totalitarismi.

    Juhul, kui sulle tundub taoline vàide alusetu, vòiks kysida jàrgmisi kontrollkysimusi. Kas tootmise viimine kolmanda maailma riikidesse praegu praktiseeritaval kujul toob kaasa/ muudab valdavaks:
    1)sunni- vòi lastetòò
    2)yletòò (rohkem kui 50t/nàdalas) vòi alamakstuse (allpool vaesuspiiri, 1$ asemel 2 maksta yhiskonnas, kus pàevased kulutused on 3$ ei ole vaesusest vàlja tòmbamine)
    3)takistused tòòtajate organiseerumisel yhingutesse, takistused kollektiivsetel palgakokkulepetel, kokkupuudetel ajakirjandusega.
    4)elementaarsete tòòlepingutingimuste puudumine (vallandamistasud, pensionilepingud, tòòtukindlustus)
    5)ebainimlikud tòòtingimused (liiga palav, liiga kylm, pidevad kokkupuuted tervist kahjustavate ainetega)

    Nimekirja vòib rahulikult tàiendama jààdagi. Kirjeldatud nàhtused on iseloomulikud dickensilikule Inglismaale ja nende levik seaks igal juhul kahtluse alla meie “progressi”. See, et nònda kàituti sihtriikides enne tootmise sinna viimist ei loe, sest praegu on ju tegu meie progressi levitamisega…
    Selles, et vaba turumajandus erineb ròòv-kapitalismist nòustume me ju mòlemad, vòi ei?

  2. Jüri Saar ütleb:

    3500-4500 tähemärki on Ekspressi ilmuvate lugude pikkus. Pikemaid hakatakse kärpima. Minu lood on niigi kirjutatud maksimumi piiril ja seega pean leidma võimalusi tekste lühemalt kirjutada. Kuna jutt oli sundüürinkest, siis see, kas New Orleansis vautshereid rakendati või mitte on teise järguline küsimus. Minu jaoks oli see iseenesest mõistetav, et vähegi detsentraliseeritumad lahendused ei leia mingit toetust.

    Siiski.

    Kui ma kirjutan “soovitas Olsen kasutada”, siis ei järeldu sellest kohe kuidagi, et nii ka tehti või et tegu oli “plaaniga”. Ühtlasi on loo alguses juttu sellest, kuidas “ametnike ja poliitikute esimene reaktsioon oli, et ehitame neile uued majad/korterid ja rendime/müüme soodsalt välja” ja minu arvates tuleb välja ka see, et suurejoonelised lubadused ehitusprojektidest pole eriti tõsiselt võetavad, seega on vaja alternatiivseid lahendusi.

    Ma olen sinuga täitsa nõus, et Katrina tagajärgede likvideerimine on üks suur äpundus, kuid ma ei jaga seisukohta, et selles saaks kuidagi süüdistada ainult vabariiklasi. Lõppude lõpuks pole ju raha taha veel miski jäänud vaid pigem ametnike suva ja bürokraatia taha ning nendest pole kaugeltki kõik vabariiklased. Kaldun arvama, et olukord oleks suht sarnane ka demokraatide puhul, sest ega ametnik enda tööd kuidagi usinamalt ei tee kui valitsuses on hoopis demokraadid. Pärast Kobe maavärinat 1995. aastal Jaapanis võis seal suht sarnaseid tendentse näha – piirangud ja regulatsioonid, mida ametnikud kohusetundlikult jälgisid, kuid mis aeglustasid abi andmist ja taastustöid.

    Mis vahe on liberalismil ja neoliberalismil? Ja veel, milles see kolonialism väljendub? Kas välisinvesteeringud on kolonialism? Aga välismaal õpitu rakendamine kodus? Aga kaubavahetuse teiste “arenenumate” riikidega?

    Minu küsimused võivad tunduda tüütud või mõtetud, kuid üks suuremaid probleeme erineva maailmavaatega inimeste vahelises dialoogis on terminid ja nende definitsioonid. Nii liberalism, neoliberalism kui kolonialism on sedavõrd ära lörtsitud, et nende alla mahub kõik ja mitte midagi. Kui arutame, siis konkreetsete näidetega, et mõlemad saaks enam-vähem sarnaselt asjadest aru. Ma kaldun arvama, et see, mida sina pead neoliberaalseks kolonialismiks ei ole see, mida mina pean liberaalseks majanduspoliitikaks.

    Sinu kontrollküsimused on huvitavad ja ma meeleldi vastan neile.

    1. Sunni- või lastetöö. Ma ei mõista, milline näeb sinu arvates välja sunnitöö, kuid lastetöö kohta küsiks ma hoopis vastu – mis on nende laste alternatiivid? Keegi neid vaeseid lapsi ei toida. Nende vanemad on puruvaesed (vaevu-vaevu suutelised ennast toitma) ja nad sisuliselt hüljanud kui nende olemas olu üldse tunnistavad. Mida see laps tegema peaks? Nälga surema? Prügimäel sorima? Paljudel juhtudel on töö mõnes vabrikus vaatamata enda näilisele julmusele parim, mida see hariduse ja vanemateta laps saab üldse loota. Järgmiseks parim alternatiiv on põlluharimine, kuid see on märksa kurnavam ja laastavama noorele kehale. Jah, parem kui lapsed käiksid koolis ja omandaksid hariduse, kuid sageli on alternatiivid veel hullemad.

    2. Ületöö ja palk. Kui vaesus on sedavõrd kiratsev ja inimeste tootlikus (suutlikus kasutada automatiseeritud seadmeid) on minimaalne, siis tekib olukord, kus isegi 50 tundi nädalas minimaalse tasu eest on väga hästi saadud ja taolist tööd on valmis tegema sajad inimesed. Loodan, et lubad mul veel kord küsida, et mis on alternatiivid? Nendel inimestel puuduvad oskused, riigid kus nad elavad seavad ettevõtlusele pigem takistusi ja viimne kui üks neist teeb seda tööd vabatahtlikult, sest see on vähemalt mingi väljapääs ja mingi lootus. Mis siis saaks kui palgad tõsta lääne või isegi ida-eurooplaste tasemele? Lihtne, need töökohad püsiksid Euroopas või selle vahetus läheduses, sest transpordi ja logistikakulud võimaldavad Euroopas odavamalt töötada.

    3. Takistused organiseerumisel ja suhtlemisel. Ma olen juba korduvalt väljendanud seda, et inimesed võivad organiseeruda ametiühingutesse kui soovivad, kuid täpselt samasugune õigus peab seadmete omanikul või kaubaväljundi tagajal (ettevõtjal) olema õigus neid inimesi vallandada. Ei tasu ametiühinguid võtta ka kui ainult taevast õnnistust, sest tegu on ikkagi kartelliga, mis on huvitatud enda liikmete käekäeigust mitte aga nendest, kes on väljaspool kartelli. Kartelli liikmetele on aga alati olulisem kõrgem palk neile, kui see, et palgakõrgenduse asemel võetakse tööle täiendavalt inimesi. Ametiühingute korruptsiooni skandaale võib tuua viimase paari aasta jooksult nii Saksamaalt kui Rootsist ja loota, et midagi taolist ei juhtu “pisut teistsuguses ühiskonnas” on ei ole eriti veenev. Mis puutub ajakirjandusega suhtlemisse, siis see on iga inimese enda asi, kellega ja kuidas ta suhtleb. Suhtlemise takistamine – üks kõik kellega – on taunitav ja ei ole kooskõlas ei liberalismi ega vaba turumajandusega.

    4. Töölepinug tingimused. Kindlasti oled teadlik tehingukuludest ja sellest, et iga lepingu sõlmimisega kaasneb oma kulu. Kui sa nõuad vallandamistasusid, töötuskindlustust ja pensionilepinguid, siis räägime automaatselt töökohtadest, mis vajavad haridust ja teadmisi, mis võimaldaksid need kõik inimese palka sisse arvestada, mis eeldab aga tööd, mille poolt loodav lisandväärtus on piisavalt suur, et katta eelnevalt mainitud kindlusega kaasnevad kulud. Kahjuks tähendab see kõige vaesemale, vähem hairtud ja töötule osale elanikkonnast, et neid kunagi üldse ei palgatagi. Kas parem on kindel töötus või ebakindel töö on märksa pädevamad otsustama inimesed, kes sellisesse olukorraga silmitsi on, kuid ma vähemalt jätaks neile võimaluse endil otsustada.

    5. Töökoha tingimused. Ilmselt on külmaga vähestel probleem, pigem soojaga. Samas, kas füüsiline agraartöö või vähem füüsiline vabriku/tehase töö kuumas? Mulle on jäänud mulje, et inimesed eelistavad pigem kergemat tööd palavuses kui raskemat, mis neid füüsiliselt kurnab. Tervist kahjustav töö on loomulikult kurjast, kuid kui nälg on sinu igapäevane kaaslane, siis tundub suremine 10 aasta pärast kordades ahvatlevam surmast mõne kuu või isegi nädala pärast. See ei ole mingi lahendus, kuid samas võimaldab mõista, miks alati leidub inimesi neid töid tegema. Kui taolist olukorda suudab miksi leevenda, siis pigem avatud majandus, kus konkurents on tervitatav ja ettevõtlusega tegelemine tehtud võimalikult lihtsaks. Nii kuidas kasvab inimeste rikkus ja tekivad alternatiivid kaovad ka ettevõtted, mis käsitlevad inimest kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud resurssi. Samas on ka arenenud riikides ameteid, kus puututakse kokku tervist kahjustavate ainetega – selliseid ameteid tuleb alati olema ja alati tuleb olema inimesi, kes on piisavalt kõrge palga eest neid töid valmis tegema isegi siis kui nad on kõigist riskidest teadlikud.

    Kui ma tahaks nüüd olla küüniline, siis ütleksin viimase kolmanda ja neljanda puntki juurde, et tegu on teistsuguse ühiskonnaga, kuhu kollektiivlepingutel, vallandamistasudel, töötuskindlustusel ja ametiühingutel sama palju asja kui liberalismil. Ainult et sellisel juhul jõuame isolatsionismini ja välistame ka kaubavahetuse, mis on sadu miljoneid vaesusest välja tõmmanud. Vaevalt, et kumbki meist seda soovib.

  3. Paul ütleb:

    Seoses odava tööjõu kasutamisega arenevates maades, soovitan vaadata Johan Norbergi “Globalisation is Good”. Eriti hea võrdlus on toodud Vietnami ja Kenya vahel. Esimene laseb “rööv”kapitaliste enda maale ja teine ei lase seda (haamriga mehed potte valmistamas on ikka väga sünge pilt).

    http://video.google.com/videoplay?docid=5633239795464137680

    Põhiline on küsida, kas arenevatesse riikidese loodud töökohad teevad seal olud paremaks või halvemaks. Vastuseks on, et teevad paremaks. Kas nad loovad seal ideaalsed töötingimused? Ei. Aga kui ideaalseid tingimusi ei loo, kas siis ei tohiks natukenegi paremaks teha?

  4. Eke ütleb:

    Jüri Saare seisukohad siinsel leheküljel, eriti kommentaarisektoris võtab väga täpselt kokku see: …jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse leidmisega.

  5. Jüri Saar ütleb:

    Eke: millest see järeldub? Suudad äkki mõne konkreetse näite ka tuua või peab iga inimene endale ise sobivalt jubeda näite mõtlema ja automaatselt sellele minu nime juurde kleepima.

  6. Eke ütleb:

    Mulle sobivad täiesti su enda näited. Need on kenasti nummerdatud ka.

  7. Emigrant ütleb:

    Ma ei tea kas sa tegid mulle vastates nalja või mõtlesid enam-vähem tõsiselt. Viimasel juhul arvestan, et oleme “Dickensi Inglismaaga” ühele nõule jäänud ning soovitan selle ekslikuks kuulutamise oma postituses maha tõmmata. Meie vahel arutatud nn kontroll-küsimused kirjeldavad justnimelt sellist ühiskonda ning kuigi neid võib õigustada (nii nagu sa seda tegid) ei välista see minu poolt antud võrdluse kõlblikkust.
    Samuti pean ma õigeks ka edaspidi sind kasutada “ideoloogiliste testide” tegemisel, mida muud peaksin või saaksingi välja lugeda selgitusest “parem 10 aastat tööalast võitlust mürgiste ainetega, kui näljasurm homme”. Taoline lesser /necessary evil lõhnab kahtlaselt küünika järele surmavates doosides, ning ei kuulu 20 sajandi lääne ühiskonna normatiivide hulka, rakendagu seda needsamad lääne ettevõtjad kodus või mujal.
    Samuti võib sinu vastusest välja lugeda konkreetset demokraatia-vastasust. Õigus organiseeruda ja kollektiivsetele palgaläbirääkimistele kuulub nimelt demokraatia põhialuste alla, kedagi ametiühingusse kuulumise eest lahti lasta on keelatud isegi Ühendriikides. Sinu välja pakutud 19. sajandi vaated ei erine äärmuslikuselt leninistide üleskutsetest natsionaliseerimisele “valitseva” klassi represseerimise abil.
    See et liberaalse abipaketi abil suveräänsete riikide õigusi demokraatiat kaitsta piiratakse ei tee sellele poliitikale samuti au. Emotsionaalsele kartelli-karjele lisan, et tõelised kartellid on siiski multinatsionaalsed ettevõtted, kes omi tingimusi riikidele peale suruvad (IMF panga tagused) või omavahel poliitikas ja hindades kokku lepivad (nt naftatootjad).

  8. Jüri Saar ütleb:

    Kentsakas. Ma kirjutan põhjaliku selgituse, küsin täpsustavaid küsimusi ja palun selgitada, kuidas mõistad sa mitmeid “laetud” termineid, kuid vastu ei tule vastuseid ega dialoogi vaid minu eelnevalt kirjutatu ignoreerimist.

    Oleks siis, et sa selgitaks, kuidas sinu arvates need probleemid/küsimused tuleks lahendada, kuid sa ei paku ju isegi lahendusi – ainult hukkamõistvat retoorikat neile, kes enda seisukohti konkreetsemalt selgitavad või julgevad midagi muud kui utoopiat soovitada. Ma olen nõus, et minu lahendused ei ole täiuslikud, kuid mis on alternatiivid? Paku midagi!

    Aga vaatame konkreetsemalt.

    Dickens’i Inglismaa.
    Vaata nüüd enda esialgset postitust ja minu vastust. Sina väitsid, et “See kurikuulus progress, mille vilju me iga päev maitseme, on loodud märkimisväärse osa maailmast hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel.” Ma küsisin juba siis, et milles see väljendub ja kas saaks näiteid. Ei tulnud kumbagi – esimeses kommentaaris sa ignoreerisid seda küsimust ja nüüd teises täiesti süüdimatult teatad, et ma peaks midagi enda postituses muutma samas esialgset väidet ignoreerides.

    Ideoloogilised testid.
    Tead, kui sa paned midagi jutumärkidesse ja kirjutad veel ette “välja lugeda selgitusest”, siis annad sa mõista, et tegu on tsitaadiga. Täiesti oled sa aga ignoreerinud sellele eelneva ja järgneva jutu, kus on selgelt öeldud, kuidas taolist olukorda saab vältida ja miks ta üldse eksisteerib. Mind huvitav väga, mida sa mõistad

    Demokraatia vastasus.
    Ma olen seda korduvalt öelnud, et pahatahtlik lugeja või ka lasteraamatust üleskutse massimõrvadele välja lugeda. Kui sa ütled, et minu vastustest võib välja lugeda “demokraatiavastasust”, siis millest täpselt. Väites, et “õigus organiseeruda ja kollektiivsetele palgaläbirääkimistele” pead sa täpsem olema. Mul polnud kummagi vastu midagi ja minu pärast võib AÜ liikmete vallandamise ka keelata, kuid sellel on omad tagajärjed, mis väljenduvad enne kõike selles, kas ettevõtja investeerib pigem seadmetesse või võtab täiendavalt inimesi tööle. Jah, vaba organiseerumine kuulub demokraatia põhialuste alla (mis need on?), kuid kollektiivsed palgaläbirääkimised mitte. Lisaks sellele näib sul olevat täiesti suva nendest inimestest, kes jäävad AÜ kõrgete palkade tõttu ilma tööta.

    “Liberaalsest abipaketist”
    Äkki alustaks jälle selgitusega sellest, mida sa selle all silmas pead ja milles väljendub demokraatia kaitsmise piiramine? Ametiühingud on kartellid, sest tegu on organisatsiooniga, mis reguleerib enda liikmete poolt küsitavat hinda ja ühtlasi reguleerib ka kogust. Ettevõtluses saavad kartellid püsida seni kuni neid toetab keskvõimu sund või keskvõimu toel on loodud sektorisse sisenemiseks olulised barjäärid. Üldjuhul kartellid kauem kui aasta vabaturu tingimustes ei püsi. Milles naftatootjad kokku leppivad? OPEC on riikie mitte ettevõtete kartell ja seal juures väga tagurlik selline.

    Ma lugesin su kommentaari päris mitu korda läbi ja märkasin, et sa pigem annad hinnanguid ja väidad kui argumenteerid. Kuigi sa ei toeta enda väiteid ühegi konkreetse näitega, siis sa ei ole ka kohustatud seda tegema, kuid kahjuks tähendab see seda, et diskusioonist ei tule nii midagi välja. Minu arvates on siin oluline roll mängida ka sellel, et mina ei varja enda tegeliku nime, tausta, haridust ega ametit, kuid sina seda teed. Mida sa kardad?

  9. Jüri Saar ütleb:

    Ma loodan, et poolikud laused ja typod ei häri liiga palju – järgmine kord tähelepanelikumalt.

  10. Eke ütleb:

    Tees: Jüri Saar ei tunnista ideoloogiates kriiside olemasolu. Ideoloogiline kriis on aga tegelikkus, mis aitab igaühel igasuguseid vaateid nii kriitiliselt lugeda kui ka (enese)kriitiliselt väljendada. Jüri Saarel on see soon täiesti puudu ja selle asemel on mütomaania.

    Tõestus:
    JS: “Kui sa ütled, et minu vastustest võib välja lugeda “demokraatiavastasust”, siis millest täpselt. Väites, et “õigus organiseeruda ja kollektiivsetele palgaläbirääkimistele” pead sa täpsem olema. Mul polnud kummagi vastu midagi..”
    JS varem: “…inimesed võivad organiseeruda ametiühingutesse kui soovivad, kuid täpselt samasugune õigus peab seadmete omanikul või kaubaväljundi tagajal (ettevõtjal) olema õigus neid inimesi vallandada. Ei tasu ametiühinguid võtta ka kui ainult taevast õnnistust, sest tegu on ikkagi kartelliga..”

    Sisuliselt niisiis, inimesed tohivad organiseeruda, aga neid tohib selle eest elatiseta jätta.

    Ma ütlen nüüd otse välja, Jüri, kui sa seni aru ei saanud, et elatis on inimese põhiõigus (sest ta on tingimatu põhivajadus ja seda vajadust rahuldatakse vägivaldselt, kui rahulikult ei lubata). Kui ametiühing on kartell, siis see on olemas seetõttu, et ettevõte on täpselt samuti kartell, kusjuures selline, mida töölised ei saa laiali ajada.

    Mõtle veerand tundi asja peale inimlikult. Küsi endalt siiralt, miks kõigi tööstusriikide töölised sada aastat tagasi tänavatele tulid ja vere hinnaga ametiühingu- ja streigiõiguse endale kätte võitlesid. See oli täiesti üldrahvalik nõudmine, mitte lihtsalt “kartell”. Meeleavalduste vastu saadeti relvastatud politsei. Töörahva vastas oli üsnagi tigedaloomuline moodustis – ettevõtjad, keda toetas riigivõim (kokku päris suur kartell, mis?) – ja meeleavalduste pihta tulistati, mitte kummikuulidega nagu tänapäeval, vaid päriskuulidega. Vaat seepärast ongi töölised organiseerunud “kartellidesse”, sest ettevõtjad on ju ka kartellides (iga ettevõtet saab kartellina käsitleda, sest ettevõtte struktuur on igas riigis ebademokraatlik – ja sealt edasi teevad nad veel koostööd omavahel ja riigivõimuga igas selle avaldumisvormis) ja neid laiali ajamas pole mitte kedagi.

    Kas tõesti kaasneb majandusharidusega absoluutne üldinimliku mõtlemise siledaks loputamine? Kas majanduses ajalukku ei vaadata? Kas majandusteadlased mõistavad inimkonna ajalugu meelega vastupidi kui ülejäänud inimesed, või on see ikkagi kogemata?

    Ülaltoodu on ainult üks aspekt sinu demokraatiavastasusest ja inimvaenulikkusest. Kahjuks on lugu sama täbar iga vastusega kontrollküsimustele. Loodan, et ühel päeval hakkab sul enesekriitika kuskilt otsast koitma.

  11. Random ütleb:

    Ma arvan, et mida Emigrant üritab väita on see, et vaesus ei ole arengumaades vältimatu. Sina eeldad, et liberaalne majandus viib lõppude lõpuks elatustasemete võrdsustumiseni kogu maailmas, mis võib ka iseenesest tõsi olla. Peale seda poleks enam vaesust ja problleemi nälgivate laste ja ületöötatud inimestega. Mingil määral see ka kindlasti nii toimib, st. vähemarenenud riigid proovivad järgi jõuda rohkemarenenutele ja aja jooksul võib palju juhtuda. Ja kõik mis vahepeal toimub on sinu arvates üldise heaolu nimel vältimatu.

    Aga mõte on selles, et tegelikult pole ju tarvis oodata kuni n aasta jooksul, läbi nähtamatu käe, see ühtlustumine toimub, vaid luues põhjuse arenguriikides tootvatel ettevõtetel tööjõule tehtavaid kulutusi suurendada, ja protsessi oluliselt kiirendada. Kui tuleb hakata, näiteks tollide kehtestamisega importivale ettevõtjatele, kes ei maksa piisavalt oma tööjõu eest, päris palku maksma (ma ei väida, et nad peaksid olema võrdsed läänemaailma omadega), siis tuleb muuta tootmisprotsess efektiivsemaks (selleks et vahetada suurenenud tööjõu kulude tõttu inimesi kapitaliga), mis omakorda toob kahesugust kasu ühiskonnale milles tootmisprotsess toimub. Esiteks töö efektiivsuse töus tähendab, et kasutusele tuleb võtta uuemat tehnooogiat ja palgata haritumaid inimesi, mis tekitab positiivse surve hariduse hankimiseks (sest milleks musta töö tegijal on tarvis raisata oma ressurse hariduse hankimiseks, või miks peaks keegi teine seda tema eest tegema?). Teiseks palkade tõus tekkitab suurenenud nõudluse teenindussektori järele, kuhu saavad liikuda efektiivsuse tõustes vabanevad töökäed. Lisaks sellele palkade tõustes nii tootvas- kui ka teenindussektoris tekitab surve põllumajandussektorile palku tõsta ja efektiivsemaks muutuda, kuna ka sealt hakkaksid inimesed liikuma kõrgema palga poole. Mis kokkuvõttes tõstaks üldiselt inimeste palku veel enam ja muu hulgas suurendaks ka oluliselt sisemaist tarbimist, mis annaks jälle survet palku tõsta. Asi on lihtsalt selles, et ilma välise regulatsioonita eraettevõte selliseid asju läbi ei vii, kuna ta kaotaks koheselt konkurentsis teiste samasuguste ettevõttete vahel. Ega ka odava tööjõuga riik, kuna ta kaotaks konkurentsis teiste sarnasuguste riikidega. St. selliste asjade läbiviimine saaks toimuda ainult ekspordi sihtriikides mingite rahvusvaheliste kokkulepetega (tollid) või mingisuguse arengumaade rahvusvahelise üldkogu otsusega (regulatsioon).

    Ja nii kaua kuni eksisteerivad maailmas kohad kus inimesed peavad tööd tegema mõne dollari eest päevas võib lõdvalt väita, et rahvusvahelised ettevõtted teevad kõik et sealseid palku madalal hoida (mis on vägagi ratsionaalne), ja arenenud riigid ei suuda omavahel kokku leppida, et sundida vähemarenenuid, esialgu vähemalt ekspordiks minevate toodete eest, tööjõule tehtavaid kulutusi suurendama, vaid pigem säilib praegune seis (milles võib muidugi näha kapitalistide kurja kätt). Ei ole ju raske siis jõuda järeldusele, et sellisele seisule tuleks sekkuda ja aü-d ja muu selline on parem kui mitte midagi. Et isegi kui me ei suuda sundida odavtootjaid maksma inimestele rohkem, siis vähemalt mingeid terviseregulatsioone äkki ikka suudaks? Oluline ju on lõppude lõpuks see, et tänapäeval kuskil inimesed nälgivad surnuks, on sunnitud lapsest saati töötama tervistkahjustavates tingimustes ja surevad “vanadusse” ennem kui 40 saavad. Sellest on ju vähe lootust neile kui öelda, et 50 või äkki 100 aasta pärast on parem.

  12. Jüri Saar ütleb:

    Tänud kommentaari ja kannatlikuse eest, mida taolise kommentaari kirja panemine kahtlemata nõuab.

    Arvan, et ta väärib korraliku vastust, mis kindlasti ka lähipäevadel saab kirjutatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga