Kui inimelu väärtuslikuks pidada, siis miks mitte saja aasta tagust inimelu väärtuslikuks pidada?

WC vähendab bakteriaalse saastumise ohtu; külmik vähendab toidu enneaegset riknemist ja toidumürgituse ohtu; telefon võimaldab õnnetuse korral kiiremini abi kutsuda (tuletõrje, kiirabi, politsei); pesumasin vabastab naised nürist füüsilisest tööst ja võimaldab ka neile intellektuaalsemat tööd; tolmuimeja sama moodi; keskküte vähendab ka rasket füüsilise töö hulka.

Kõik need asjad vähendavad inimeste füüsilist koormust ja üldist ohtu nende tervisele, mille tulemusena pikeneb keskmine eluiga.

“Väärikad” ja “mitmekesised” ellujäämisvõimalused (nii umbes 30-40ks eluaastaks) on siiamaani alles, millegipärast eelistavad enamus inimesi ikkagi linnas elada ja linna kolimise trend kestab siiani (ka Eestis).

Kindlasti on positiivseid asju mis on protsessi käigus kaotsi läinud kuid nendel asjadel on pigem sentimentaalne väärtus. Kaotsi läinud halvad asjad on näiteks laste suur suremus; erinevad vähesest hügieenist tulenevad haigused; erinevad kuni 20. saj. ravimatud haigused (näit. lastehalvatus) ja nimekiri jätkub pea lõputult.

Keskmise eluea pikkus on elukvaliteedi tõusu üks parimaid näitajaid. Seda muidugi ainult siis, kui pead inimelu väärtuslikuks…

Elukvaliteeti käsitleb vist pigem ingliskeelne lõik, aga seda kahjuks ülivildakalt:
Näitajaks on siin nimelt “running water, flush toilets, refrigerators, gas, electric loghts, telephones, washing machines, radios, televisions, vacuum cleaners, central heating” aastal 1900??!!

Äkki lisaks nimekirja ka pangakaardid ja moblad, kindlasti leiaks veel nii mõndagi! Ajastul, mil enamus inimesi ei elanud linnades (isegi suurtes tööstusriikides mitte), vaid maal, polnud nimetatud rämpsu üldse vaja. Ja pole õigupoolest siiamaani neid asju vaja, sest ühtegi neist asjadest ei saa ära süüa ega selga panna. Küll aga tähendab nende tootmine, et varsti ei saa süüa ega selga panna neid asju, mida praegu veel natuke saab.

Vajadus nimetatud esemete järele tekkis (õigemini tekitati) linnastumise ja majandussektorite suhte ümberkujundamisega (pean silmas seda, kuidas tööstus, käsitöö, teenindus ja põllumajandus üksteisesse suhtuvad). Aastatuhandeid püsinud väärikatele ja mitmekesistele ellujäämisvõimalustele linnast väljaspool tõmmati kriips peale, rahvas sunniti linna palgatööliseks kolima ja sealt need labased riistvaralised vajadused tulevadki. Aga veel palju labasem on seda nähtust elukvaliteedi paranemiseks nimetada. Tasakaalukama seisukoha kujundamiseks tuleb vaadata seda, mis kõik on suure progressi käigus kaduma läinud.

Ma ei ütle, et neid asju pole vaja. Nüüd on. Aga enne polnud. See tähendab et need asjad ei mõõda elukvaliteeti mitte kuidagi. Sama hea oleks mõõta elukvaliteeti näiteks käibes ringleva rahamassiga – rohkem raha võrdub rohkem rikkust! Aga tegelikult ei mõõda raha mitte midagi, kui rahval on võimalus kaupu ja teenuseid natuuras vahetada.