Loobu anonüümsusest, too konkreetseid näiteid ja argumenteeri mitte ainult väida.

Ilmselgelt puudub sul ka igasugune arusaam sellest, kuidas ravimi omahind kujuneb. Väike vihje: tootmiskulud ei tähenda veel omahinda.

Väike soovitus – enne, kui sel teemal sõna võtta, võiks uurida, kus ravimifirmad (sh ka ameerika omad) oma teaduskeskusi peavad.

Lühidalt – ameerikas on ravimd kallid, kuna seal on raha ja sealne (ravikindlustus) süsteem võimaldab võtta maksimaalset kasumit. Euroopas seda võimalust ei ole, samas ei tähenda see seda, et siin neid ravimeid alla omahinna müüdaks.

USA presidendivalimiste üks võtmeteemasid näib aga sellel aastal olevat ravikindlustuse korraldamine ja eeskujude ning näidetena tuuakse üha rohkem ja rohkem välja just Euroopa riiklike ravikindlustussüsteeme nagu ka seda, kui palju vähem maksavad enda meditsiini eest Eurooplased.
Kui ameeriklastele peaks jääma mulje, et nad saavadsarnaselt eurooplastele toimetada, siis pole ka uusi ravimeid enam eriti loota.

Mis subsideerimisse puutub, siis vähemalt Euroopas peetakse subsideerimist sedavõrd enesest mõistetavaks, et sarnased ravimihinnad USA’le oleks skandaal. Aega ajalt on taolises olukorras otstarbekas mõelda sellele, kust ja millise protsessi tulemus need ravimid üldse on meie jõudnud.

Liiga paljude inimeste arvates saab uute ravimitega hakkama aga ka avalik sektor ja sellest müüdist tahakski õhu välja lasta.

Minu soovitus on sõna innovatsioon kasutada pigem protsessist kui selle tulemustest rääkides/kirjutades.

Mingi uue vidina või tehnoloogia kasutusele võtmine ei ole veel iseenesest innovatsioon, kuid nende integreerimine igapäeva tegevusse, mille läbi hoitakse kokku ajas või rahas või veel parem suudetakse pakkuda uut teenust, klassifitseerub juba innovatsiooniks. Ühtlasi on olemas ka institutsionaalne innovatsioon ehk see kuidas organisatsioonis asju tehakse, ülesandeid täidetakse. See ei ole niivõrd poliitiline ega manageriaalne probleem kui avaliku sektori puudulike ajendite probleem, mis on avaliku sektori olemusse sisse ehitatud.

Innovatsioon avaliku sektori mõttes tundub hoopis olema hoopis midagi muud kui erasektori mõttes. Avaliku sektori puhul on kaks täiesti erinevat aspekti:
a) kuidas avalik sektor oma tegevusega sisemiselt rakendab innovatsiooni – aga see on puhtal manageriaalne ja poliitiline probleem;
b) kuidas avalik sektor võimaldab ja toetab erasektori innovatsiooni – avalikus sektori regulatiivne roll

Erasektori puhul on asi lihtne – innovatsioon kas on või ei ole ja avalik sektor saab seda kas toetada, mitte toetada või pärssida. Seega äpplid ja orindžid.