(Miinimumpalga määra leiad SIIT)

Miinimumpalga negatiivsest mõjust on konkreetsete näidete varal üllatavalt vähe kirjutatud, kuid hiljuti puutusin ise ühe taolise juhtumiga kokku, mis süvendas minus veelgi veendumust, et miinimumpalk on just kõige nõrgemate ja väiksema sõnaõigusega inimeste vastu vaenulik, sisuliselt kinnitades ühes varasemas postituses käsitletud miinimumpalga eugeenilist ajalugu.

Nimelt on Maardus üks väike autoremonditöökoda, kus töötab isa koos poja ning veel paari töötajaga. Nad on tegutsenud nendes näotutes ja amortiseerunud ruumides juba aastaid, kuid tubli töö tulemusena on jutud heast ja üpriski kiirest teenindusest toonud neile järjest enam kliente ka Lasnamäelt. Paar aastat tagasi jõudis remonditöökoja ruume rentiv ja lisaks veel kolmele inimesele tööd pakkunud pereisa sinna maale, kus soovis lõpuks enda tegevuse legaliseerida – luua osaühingu, hakata korralikult raamatupidamist pidama ja ametlikult palka maksta.

Kuna tegu oli eelkõige vene keelt kõnelevate inimestega, siis oli aastaid tegutsetud varimajanduses, kus palgad maksti inimestele otse kätte ja tööruumide rendi eest tasuti samuti sularahas. Kuna kliente huvitas eelkõige madal hind ja enam-vähem korralik tulemus, siis ei tulnud probleeme ka klientidega arveldamisel. Need, kes olid kohast teadlikud, olid sinna jõudnud läbi sõprade või tuttavate isiklike soovituste ja kõik, kes töökojas töötasid , olid teadlikud sellest kuivõrd sõltub nende töö ja teeninduse kvaliteedist nende endi edasine käekäik.

Varimajandusest välja ravikindlustuse nimel
Kui paar aastat tagasi otsustati kõigile töötajatele palka maksma hakata, siis seda kõigest miinimumpalga ulatuses samal ajal kui enamus palgast said töötajad otse kätte – ümbrikupalgana. Miinimumpalga maksmise üheks peamiseks argumendiks oli aga ravikindlustus, mis siiani oli olemas vaid ühel inimesel ja sedagi kaudselt. Tõsi, see täiendav (ja vähemalt ühe inimese arvates mõttetu) kulutus oli taolise väikeettevõtte jaoks arvestatav, kuid majanduskasvu tingimustes, mis väljendus ka nende klientide valmisolekus suuremaid töid ette võtta, siiski vastuvõetav kulutus.

Loomulikult võiks siinkohal kurta selle üle, kuidas mõned inimesed makse ei maksa, kuid samas ei tasu unustada, et nii kuidas suureneb palk suurenevad ka maksud. Kui aga ettevõttel lihtsalt pole piisavalt hästi maksvaid kliente, kes suudaksid maksta hindasid, kuhu maksud on kenasti sisse arvutatud, siis pole neil võimalik ka tegevust jätkata. Ametlikult oleks jätkata saanud ainult mõne töötaja vallandamisel, kuid kollektiivis, kus iga inimene on tähtis juba ainuüksi klientide hulga tõttu, keda ta suudab teenindada, polnud taoline plaan realistlik.

Mulle on jäänud mulje, et üldjuhul tajuvad majanduskasvu aeglustumist kõige kiiremini need inimesed, kes teistele madalapalgalistele mõnda teenust pakuvad, sest just eelmise aasta sügisel tajuti tööotsade vähenemist ka remonditöökojas ja seda paralleelselt erinevate toiduainete ja tarbekaupade hindade tõusuga. Veel enne aasta lõppu jõuti koos järeldusele, et kui miinimumpalk tõuseb ja sellega koos ka kohustus kõrgemat sotsiaalmaksu maksta, siis ei tasu neil miinimumpalga maksmisega jätkata vaid pigem tagasi minna vanale süsteemile, kus sisuliselt kogu majandustegevus on illegaalne. Ühtlasi loobuti ametlike arvete kirjutamisest, mis tegi omakorda raamatupidamisteenuse sisse ostmise mõttetuks. Loobuti ka sellest.

Tänase seisuga on vahepeal asutatud osaühing likvideeritud ning enam-vähem vastuvõetava palga nimel, mis võimaldab kõigil edasi töötada on loobutud kõigi miinimumpalga maksmisest, sest ühe inimese eelistamine teistele oli nende jaoks vastuvõetamatu.

Ja nii nad elavad, vaikselt enda remonditöökojas nokitsedes ja maksude asemele hoopis toidulauale ning laste tulevikule panustades – lootes, et neist keegi vähegi tõsisemalt haigeks ei jää.

Miinimumpalga häbematud tagajärjed
Eelnev lugu on vaid üks paljudest sarnastest, kus miinimumpalga tõstmine võib ametliku majandustegevuse sisuliselt üle öö kahjumlikuks ettevõtmiseks muuta ja tähendada mitte väiksemaid maksutulusid vaid ka kaotatud töökohti. Taolised lood ei jõua aga poliitikute ja ametnikeni nagu ei jõua ka arusaam, et miinimumpalga kehtestamisel on omad tagajärjed, mis tabavad kõige valusamalt just Eesti ühiskonna kõige piiratumate võimalustega inimesi.

Kahjuks on erinevate keeleseadusest tulenevate piirangute tõttu eelkõige venekeelt kõnelevad inimesed olukorras, kus alternatiivset töökohta leida on keeruline. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks vähese haridusega eestlane suudab stabiilselt endale tagada kõrgema sissetuleku kui samaväärse haridusega venelane. Seda loomulikult kui sind keegi üldse tööle soovib võtta. Kui oled veel juhuslikult keskikka jõudnud mees, siis vähenevad sinu väljavaated veelgi. Sealt edasi käegalöömise ja alkoholismini on vaid väike samm.

Paljude nende inimeste oskused ei võimalda neile maksta isegi miinimumpalka samas kui just ametlik palk on see, mis võimaldab näiteks pangast suht soodsatel tingimustel laenu saada. Odav laenuraha suurpankadest tuleb enamusele meist kätte nagu iseenesest samas kui arvestatava hulga Eesti Vabariigi kodanike jaoks on SMS laenud üks väheseid võimalusi mingilegi krediidile ligi pääseda.

Kui nüüd majanduskasv aeglustub ja paralleelselt tõstetakse ka miinimumpalka, siis kas on põhjust imestada kui töötute (loe: ametliku palgata) inimeste hulk tõuseb? Mitmed nendest, kes jäävad tööta ei mõista, kuidas nende pangaarvele jõudev suht väike summa sisuliselt teist sama suurt tööandjale tähendab ja kuidas tal on vaja kuskilt kulusid kärpida, et üldse edasi tegutseda. Te üritage sellele inimesele selgitada, et te maksaksite talle meelsasti sama palka edasi, kuid tulenevalt seadusest ei ole teile õigust seda teha.

Jah, ametiühingud rõõmustavad suure hurraaga, kuid lõppkokkuvõttes on neil töökohad olemas ja kõrgem miinimumpalk on lihtsalt veel üks meetod potentsiaalset usinat konkurenti eemal hoida.

Üks alatu nähtus on see miinimumpalk.