VABALOG

Vastandlikud ja hägused arusaamad riigikaitsest

Hiljuti siunas Leo Kunnas (jälle) Kaitseministeeriumit ja põristas totaalkaitsetrummi. Et ikka esmane kaitsevõime ja mobilisatsioon ja vaadake, mis Soomes tehakse ja kuidas seal hakkama saadakse.

Oeh.

Aga Eesti ei ole Soome – ei rahvaarvu, pindala, ajaloo ega rahaliste vahendite poolest samas kui Eesti kuulub NATO’sse ja Soome mitte.

Vastupidiselt Leo Kunnasele ei ole valdav enamus eestlasi ei sõjaväest ega sõjaväelaste mängimisest (mida sundteenistus kahjuks on) eriti huvitatud. Nende huvid on mujal ja seda paljuski õigustatult, sest kui nii NATO kui EL’i liikmelisus ei ole piisavad julgeolekugarantiid ja ei täida isegi enda sümboolset funktsiooni, siis mis lootust on eestlastel üldmobilisatsiooniga saavutada midagi muud kui rahvusliku enesetappu.

Eraldi huvitav küsimus on loomulikult see, millist ohtu siis Kunnas näeb, mida keegi teine ei näe. Midagi täpsustama ta ei vaevu vaid raijub kindlalt, et on totaalkaitse ja üldmobilisatsiooni ettevalmistusi vaja teha ja Kaitseministeeriumis on ainult äpud koos. Aga milleks see jutt üldmobilisatsiooni ettevalmistamisest? Kes see siia mingite inimmassidega peale tuleb? Mitte keegi. 

Kunnas arvab, et tema teab, kus on probleemid ja mis tuleks teha. Probleeme on ta marineerinud küllaga, kuid lahendusi ja ettepanekuid pole temalt tulnud. Kas sellepärast, et enamus eestlastele poleks need aksepteeritavad ja seetõttu ka mitte poliitikutele? Karta on. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et sundteenistus on täna eestlaste poolt aksepteeritud eelkõige sellepärast, et vaid väike osa elanikkonnast läbib sundteenistuse.

Ma olen riigikaitsest piisavalt kirjutanud, et pigem viidata asjatundlikumatele inimestele nagu Peeter Meos, kes ka Kunnase artiklit enda blogis kommenteeris:

…kasutu öelda, et ebapädevad ametnikud on jätnud vastu võtmata liitlasriikide raskerelvade pakkumised. Pole eriti suur saladus, et enamjaolt on pakutud moraalselt ja füüsiliselt vana tehnikat, mille töölepanemiseks meil ilma suurema rihmapingutamiseta jaksu pole. Sinna juurde on jama, et ta raiub totaalkaitse juttu kui aksiomaatilist imperatiivi, mis tegelikult sugugi nii raudkõva pole. Seletatagu enne rahvale, mida totaalkaitse all mõeldakse.

Minu kogemus erinevatest väitlustest ja diskussioonidest ütleb, et need, kes on ainult elukutselistest ja vabatahtlikest koosneva kaitseväe vastu, ei oma ühtset nägemust sellest, kuidas peaks riigikaitse olema Eestis korraldatud. Pigem on tegu 3-4 variatsiooniga, kus rõhuasetused on vägagi erinevad – alustades lennuväega, peatudes tankivägedele ja lõpetades 100% guerillasõjaga.

Kahjuks on need nägemused leidnud ühise vastase vabatahtliku ja elukutselises kaitseväe pooldajate näol ning sellepärast pole ka nende omavahelised eriarvamused esile kerkinud. Mulle tundub, et riigikaitse on Eestis kohati tabuteema, sest kui sundteenistuse pooldajad hakkavad omavahel “maid” jagama, siis leiduks kindlasti nende seas neid, kes mõistaksid, et sundteenistus ei taga sellist riigikaitset, millest nemad on huvitatud. Sealt edasi vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe pooldamiseni ei ole vaja väga suurt sammu astuda.


Categorised as: ...


2 Comments

  1. offf ütleb:

    Üks hea variant oleks peale paarinädalast kiirväljaõpet jagada kõigile Eesti Vabariigi kodanikele välja tulirelvad. Eriti kallis ka poleks.

  2. Jüri Saar ütleb:

    See võiks päris huvitav sümboolne samm olla, kuid huvitav, kas sellel oleks ka mõni ettenägematu tagajärg? Kas nii lühikesest perioodist piisab? Kui palju lisandub tulirelvadega hooletust ümberkäimisest tekkinud vigastusi?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga