VABALOG

Keda kaitseb tarbijate valikuid kitsendav Tarbijakaitseamet?

Selle aasta aprilli keskel ilmus Äripäevas väike artikkel sellest, kuidas Tarbijakaitseamet soovib e-kaubandusega tegelevatele ettevõtetele poole miljoni krooni suurust tagatisraha kehtestada. See ettepanek tundus ülimalt toores juba ainuüksi sellepärast, et taoline nõue mõjuks laastavalt valdavale enamusele e-kaubanduse ettevõtetest. Lubage mul selgitada.

Probleem on selles, et e-pood on mitmete ettevõtete jaoks vaid veel üks täiendav müügikanal, mis enamusel juhtudest moodustab vaid väikese osa ettevõtte käibest. Pool miljonit krooni on paljudele Eesti e-kaubanduse ettevõtetest terve aasta käive ja vaid mõned üksikud ettevõtted suudavad ainult läbi e-poodide müügi jõuda 500 000 kroonise kasumini – sedagi mitte enda tegevuse esimesel ega teisel aastal.

500 000 kroonise tagatisraha negatiivsest mõjust

Taolise nõude sisse viimine mõjuks laastavalt mitte ainult kohalikule e-kaubandusele vaid ka meie kõige (tarbijate) valikutele, sest taoline nõue sunniks päris kindlasti väiksemaid ettevõtteid enda e-poode sulgema. Pool miljonit krooni on raha, mida nad lihtsalt ei saa enda äritegevusest välja võtta ja samas kasumlikult edasi tegeleda. Lihtsam ja odavam on tegevus lõpetada.

Tagatisraha näol oleks tegu ka olulise turule sisenemise barjääriga, mis piiraks konkurentsi ja seeläbi vähendaks survet nii hindadele kui teenuse kvaliteedile. Eesti suuremate linnade elanike ja ettevõtteid taolised muutused võib-olla väga teravalt ei lööks, kuid hõredamalt asustatud piirkonnad, kus elanike on oluliselt vähem oleks taolisel nõudel tõenäoliselt kõige suuremad negatiivsed mõjud. 

Ühelt poolt on suurlinnadest väljaspool asuvad ettevõtted märksa sõltuvamad e-kaubandusest, sest interneti vahendusel on võimalik müüa nii Eestis kui kaugemalgi samas oluliselt kulusid suurendamata, mis oleks aga vältimatu oma esinduse või müügipunkti avamisel. Teiselt poolt aga kannatavad suurematest linnadest väljaspool asuvad tarbijad, kelle valikuvõimalused on tänu internetile kordades kasvanud sealjuures täiendavate kulutusteta. 

Internetikaubanduse peamine liikumapanev jõud on madalamad tehingukulud ehk tarbija ei pea poodi füüsiliselt kohale minema ja erinevat müügipunktide vahel hinnavõrdluse saamiseks ringi liikuma transpordiga, mis kindlasti keskkonnale midagi positiivset juurde ei anna. Kaupleja jaoks tähendavad madalamad tehingukulud aga võimalust jõuda just nendeni, kes on tema toodetest või teenustest huvitatud sealjuures avamata uut müügipunkti ja palkamata uusi töölisi – mõlemad on arvestatavad investeeringud, millega kaasnevad ka arvestatavad püsikulud. 

Tootlikus ja tehingukulud

Üldjuhul nimetatakse samade vahenditega parema tulemuse saavutamist efektiivsuseks ja ettevõtete puhul tootlikkuse kasvuks. Minule on jäänud mulje, et tootlikkuse kasv on midagi, mille vajalikkusest Eestis on kõik aru saanud, kuid see ei ole vist päris nii.

Kui tehingukulude vähendamisest saadav kasu ettevõtjalt mõne täiendav ja täiesti läbimõtlemata regulatsiooniga sisuliselt röövitakse, siis millised on tema ajendid e-kaubandusega Eestis tegutseda? Miks peaks ta enda tegevus kohaks valima riigi, kus talle kehtestatakse nõudeid, millega teiste riikide ettevõtted kokku ei puutu? 

Mõned üksikud ja majanduslikult vähetähtsad kaebused ei anna veel mingit alust torpedeerida tervet valdkonda, kus mõne läbimõtlemata regulatsiooni kehtestamine ei tähenda mitte ainult ühekordset majandusliku kahju mõnele üksikule vaid tervete ettevõtete ja nendega koos ka töökohtade likvideerimist.

Kuigi Tarbijakaitseamet edastas enda ettepaneku Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile pole sellega õnneks ministeeriumis keegi edasi pidanud vajalikuks tegeleda ja tagatisraha kehtestamine pole päevakorras. Samas on murettekitav tõsiasi, et tarbijatele lõppkokkuvõttes kahjuliku ettepanekuga tuli välja TarbijaKAITSEamet. Nii kahetsusväärne kui see ka pole, ei ole see esimene kord.

Vaata ka:

I osa: Keda kaitseb tarbijate valikuid kitsendav Tarbijakaitseamet?
II osa: Tarbijakaitseamet: enamus Eesti e-poodidest rikub seadust
III osa: Seadusandlus e-riigis ja Tarbijakaitseameti likvideerimine


Categorised as: ...


2 kommentaari

  1. Paul ütleb:

    Seda tagatisraha lugu lugedes tekib mõte, et Tarbijakaitse töötab antud juhul suurte kaupluste ja kauplusekettide, mitte kodumaise tarbija huvidest lähtuvalt.
    500 000.-EEK külmutamine on väga kõrge nõue ja avaldub tarbija jaoks kauba hinnale lisatava püsikuluna. Internetikaubanduse üks mõte aga ongi püsikulude vähendamine.

  2. Erkki ütleb:

    samas peaks ära märkima, et see nõue vähendab ebakindlust vastaspoole suhtes, vähendades tehingukulusid. Rothband jt anarho-kapitalistid ju vaatlevadki ühiskondlikke norme just selles valguses.
    Aga kokkuvõttes jään sinuga nõusse, sest kui pole kaupa pakkuvaid poode, pole ka riski.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga