Samas isegi minu ego suurus ei luba arvata, et mõni kohtunik Vabalogi satub lugema või isegi kui satub, siis siin kirjutatu põhjal enda otsust kujundab.

Ma olen sinuga nõus, et kaugeltki kõik seadusepunktid ei muutu isegi vastastikuse kokkuleppe tulemusena õigustühiseks, kuid samas on siin ikkagi arutluse all olnud kõigest täiesti tavaline ostu-müügitehing, kus eelduseks, et e-pood peab ülejäänud seadustest kinni.

Küsimustest.

Minu õigusalased teadmised piirduvad tegelikult vaid kolme kursusega kõrgkoolis, seega mingi ekspert ma ei ole. Minu pakutud variant pole kindlasti “kohtukindel”, kuid samas on ta parem kui jätkata nii nagu praegu. Nii jääb vähemalt vaidlustamise võimalus ja kui keegi tõesti kaebab kohtusse, siis lihtsam on kaevata neid, kes midagi pole teinud kui neid, kes on vähemalt tõlgendamise nüansid olukorda sisse toonud ja potentsiaalse kliendi tähelepanu juhtinud võimalikele probleemidele.

Kahjuks ei ole teadlik online-äri kliendiks olemise kindlustamisest. Minu loogika toimibi nii, et veebist millegi ostmine on sinu enda risk ka poest. Enamasti on müüja usaldusväärsust lihtne kontrollida ja saab natuke veendunumalt oste teha, kuid samas ei ole põhjust väga nukker olla kui kaup kohale ei tule. Minul isiklikult taoline kogemus aga puudub. Üks kord Aamazon’i raamatud ei jõudnud kohale, kuid saatsin neiel ühe ainsa e-kirja ja saadeti uuesti. Teine pakk jõudis kohale probleemideta.

Oled kindlasti minust parema õigusalase kogemusega – kas sa ise usud, et niimoodi registreerumistingimustega oleks tarbijakaitseseaduse paikamine võimalik?

Äkki tead, kas ja milliseid reaalseid online-äri kliendiks olemise kindlustamise võimalusi eesti pankade klientidele on? Ma vaatasin kiirelt SEBi ja Hansapanga krediitkaartide (ka virtuaalkrediitkaardinumber) pisikeses kirjas tingimusi, kuid kuskil ei paistnud infot raha tagasi küsimise võimaluse või pettuste korral pangapoolse vastutuse kohta.

Seaduse mõte tundub mulle lihtne: vähendada tõenäosust tavatarbijal nii rahast kui ka kaubast ilma jäämisest, keelates veebipoed, mis ei oma piisavalt omavahendeid, et vaid 50% ettemaksuga kaup kohale toimetada. See eesmärk on tarbijakaitsele sobiv, kuid meetod tõesti üle pingutatud. Selle asemel võiks tarbijakaitse näiteks välja tulla vabatahtliku “pankrotiohuta veebipoe märgiga”, mida tohivad kasutada ainult ettevõtted, kelle varade väärtus alati ületab makstud aga kätte toimetamata tellimuste väärtust. Aga vist praktiline kasu sellest märgist oleks minimaalne nagu ka <50% ettemaksu nõudmisest, sest veebipoed ei piirdu ainult eesti ettevõtetega ja kontrollimine oleks veelgi tülikam kui praegu…

Ma arvan, et kui kohus praeguse seaduse mõtet arvestab, siis ei saaks sinu trikki kasutades veebipoed oma ettemaksu piiramise kohustust vältida. On palju asju, mida ei ole lubatud ka poolte kokkuleppel teha, alustuseks näiteks kriminaalkuriteod. Ning selliste punktide esinemine lepingus ei pruugi veel kogu lepingut tühiseks muuta. Näiteks lapseootele jäämist keelav tööleping ei muutu tervenisti kehtetuks, isegi kui see punkt ei ole seaduslik. Seetõttu ennustangi, et samamoodi võidaks kaebuse korral kehtetuks tunnistada ka tarbijalt 100% ettemaksu nõudev veebilehe kasutajaks registreerimise tingimus – kuid ka nagu praegugi “<50% ettemaksu” nõudest, ei teeks kasutajad sellest reaalselt välja.

Vaata Tarbijakaitseamet ei toeta ei kliendi ega veebipoodi huvisid kui tehingud jäävad totruste pärast tegemata. Lisaks sellele ei tulene usaldus mingi ükskõikse ametniku tegevusest. Kui tegu oleks tõesti tarbijate huvide eest seismisega, siis oleks juba ammu pidanud seadusemuudatusega tegelema või vähemalt enda veebilehe usalduväärsete (või vastupidi) veebipoodide nimekirja pidada. Kui tõesti usaldus on kõige tähtsam, siis äkki peaks veebipoodidele seadma nõude, et poodnik peab isiklikult kliendile kauba kätte toimetama.

Ettevõtluse vabamaks muutmine on teoorias hea, aga mulle tundub, et siin on tegelikult toetab Tarbijakaitseamet nii veebipoodide kui ka nende klientide huvisid. Veebipoodide suurimaks miinuseks Eestis tundub olevat just mitte veidrad nõudmised (mida ei täidetagi), vaid inimeste hirm internetist ostmise ees. Kui tarbijakaitseameti poolt veebipoodidele seatud tingimused tõstavad tarbijate julgust üldse neist kaupa tellida, oleks see lisakulutus kasulik investeering.

Samas on need konkreetsed nõudmised (50% raha ette ja 500k EEK tagatiseks) ülemaailmset tava ja niši-veebipoodide käivet arvestades liigselt tülikad. Ehk oleks hoopis vaja seda, mis välismaal internetikaubandust turvaliseks teeb: vahendajatest krediitkaardifirmad, kes puuduva kauba või kehva teeninduse üle kurtes raha tagasi maksavad?

Tean mitmeid inimesi, kes on selle ameti poole pöördunud, kuid abi pole nad sealt saanud. Pigem on neil tulnud läbida mitmeid bürokraatlikke protseduure, mille tulemusena on nad teada saanud, et Tarbijakaitse amet on neile moraalseks toeks ja ongi kõik!

Tundub nii, et Tarbijakaitse amet kaitseb kaubanduse suurettevõtjaid tarbijate eest, olles tarbijatele “auru väljalaskmise ventiiliks”, kui nad saavad kaupluses petta või lubatust kehvema kvaliteediga kauba.