Ma ei poolda CDO’de keelustamist ka praegu. Nad täidavad osade ettevõtete ja investorite jaoks vajaliku funktsiooni, mis sisuliselt võimaldab tulevaste rahavoogude abil finantseerida tulevasi projekte. Üks võimalus CDO’de väärtuse kohta rohkem infot saada on võimaldada nendega kauplemine börsil, kus probleemid ilmneks märksa varem. Sama lugu tuletisinstrumentidega, millest enamus toimib siiani suurepäraselt.

FDA on aga kohmakas bürokraatia, mis tõenäoliselt põhjustab läbi erinevate barjääride suurema hulga inimeste huku kui suudetakse läbi aastakümnete pikkuse testimise ära hoida. Tulemuseks inimeste valikute piiramine isegi kui need valikud päästaks elusid. (v.t. ka http://fdareview.org/)

(B) reitingu-agentuurid on juba aastaid ennast reguleerimisest läbi sõnavabaduse argumentide puhtana hoidnud. Kui nad poleks SEC’i poolt sedavõrd ebardliku olukorda pandud, siis tõenäoliselt mänigks nad ka väiksemat rolli. Laenamiskriteeriumite karmistamine peaks toimuma eelkõige pankade tasemel eeldusel, et ise tead kellele laenad ja ise ka vastutad. Kapitaliadekvaatsus on üks põhjus, miks eksootilisemad finantsinstrumendid üldse loodi. Raha otsib ikkagi kõige tulusamat pesa ja omakapital kohe kindlasti see kõige tulusam ja riskivabam kohta enamusele investoritest ei ole.

(C) Põhimõtteliselt nõus, kuid meeleldi näeks siikis mingit paindlikust, mis võimaldaks ka eksootilisemate lahendustega katsetada ja proovida.

Kriisid ja maaniad tunduvad olevat lahutamatu osa ka inimpsühholoogiast ja vähemalt osa eksperte soovibki reguleerimisest hoopis kindlustamisele üle minna, et võimalikult vähe turgude informatiivset väärtust solkida. Üldine konsensus tundub olevat, et kriise pole reguleerides võimalik ennetada. Globaalne majandusruum on sedavõrd keeruline ja võimalusterohke, et inimloovus leiab alati võimaluse nagu sa ka ise märkisid: “Pakun, et ceteris paribus oleks kriis nii ehk nii kohale jõudnud ka ilma CDO-de, hüpoteegituru solkimise, reitinguagentuuride bluffimise jms-ta”

Kinnisvaramull kui selline – ei ole mullis kui sellises midagi uut. Nii USA kui muu maailm on taolisi mitmeid läbi elanud.
CDO-d – sisuliselt petuinstrument, millesse keegi ei süvenenud ja/või ei soovinud seda reguleerida;
Soodusintressid ja spekulatsioon – intressipuhkusega hüpoteeke on USA-s varemgi tehtud. Spekuleerimiseks piisab juba tõusvast kinnisvaraturust. Intressisoodus küll võimendab seda aga pole midagi iseäralikku.
Enne kui miski kukkuma hakkas, toimus “midagi” ehk mis see oli? Kas turg küllastus spekulantidest, toimus mingi fundamentaalne muutus või vms ehk mis oli praeguse kriisi käivitav faktor?
Hoolimata Jüri mittesekkumise jutust, tundub, et sekkumist siiski on vaja aga hoopis teises vallas kui seda tegelikult tehti. Praegune sekkumine oli surve anda rohkem laene vähekrediidiväärsetele laenuvõtjatele samas kui oleks pidanud olema

a) CDO-de keelustamine. Isegi pärast 90-ndate lõpu tuletisinstrumentide skandaali tundub endiselt olevat põhimõte, et lastakse leiutada tuletisinstrument ja siis kui juhtub reaalne jama alles siis hakatakse neid reguleerima. Tegelikult peaks olema vastupidi – umbes nagu FDA, et enne mitu järku “kliinilisi uuringuid” ja alles siis lubatakse. Paindumatu aga kes pakub parema variandi välja?

b) laenamiskriteeriumide/kapitaliadekvaatsuse ja ka reitinguagentuuride karmim reguleerimine. USA pangandus on endiselt kõige reguleerituma pangasüsteemiga arenenud riik. Cross-state pangandus on vist endiselt keelatud (aga võib-olla see ongi paha?). Kommertspanku kontrollitakse üsna korralikult aga kas vale rakursi alt või seoses hüpoteegituru poliitilise solkimisega ei ole mõtet tähelepanu pöörata hüpoteekide kvaliteedile, sest Community Re-investment Act-i taolised lollused solgivad seda niigi

c) hüpoteegitüüpide piiramine. USA on viimaste osas tõeline Disneyland. Meie tunneme siin tavalist annuiteetmaksega hüpoteeki aga USA-s on konkurentsi tõttu juba aastakümneid igasusugsed kasvava ja kahaneva maksega, astmeliselt kasvavad kahanevad, segaintressiga (short-long, fix-variable), paindliku tagasimaksega jne jne hüpoteeke, mis kõik hägustavad pilt. Lubatud võiks olla ainult plain vanilla annuiteet ja plain vanilla interest on principal hüpoteegid. Igasugune flex-mortgage-te maailm on ainul lõivu maksmine laenuvõtja maksevõimele.

Mind nö häiribki praeguse kriisi selgituste juures kaks asja

a) põhjendused on kuidagi liiga triviaalsed: kinnisvaramull, halvad laenud, tuletisinstrumendid. Kõigis nendes pole midagi uut. Nende baasilt on juba kriise läbi elatud. Miks ei ole õpitud? Võib ju öelda, et uus ja teistsugune kombinatsioon vanadest faktoritest. Siis võib ka öelda, et kõik tuleviku kriisid võivad olla kombinatsioonid vanadest faktoritest. Kas see tähendab, et kriiside ennetamisel pole mõtet?

b) sõltumata spetsialistide arvamistest, poliitikud on mänginud oma überõigluse ja rahvale meeldimise mängu ja pole märke, et seda ka tulevikus mingi muu egiidi all ei tehtaks. Ja tehakse seda sõltumata sellest, kas spetsialistid ütlevad, et see on vale või mitte. Seega, loll poliitika tuleb nii ehk nii ja sellest tulenevad kriisid tulevad nii ehk nii. Ehk jälle fataalne tõdemus – kriiside ennetamisel pole mõtet / pole võimalik?

Kriisid ja buumid vahelduvad nii ehk nii. Kui buume väga nivelleerima hakata, siis jama on tunduvalt rohkem kui aeg-ajalt kriisis kõngemine ja vahepeal pidu pidades. Tulenevalt sellest, et kriis on manifesteerunud tuntud ja triviaalsete probleemidena, kuidas oleks hüpotees, et vaadata tuleks fundmentaalsemaid asjaolusid nagu

a) suur rahapakkumine Kagu-Aasiast: see, et sealt seda on tulnud ja tuleb on paratamatu ja kui seda ei paigutata kohta A siis paigutatakse see kohta B. Kui pakkumine on suur, siis hind ehk intress on madal. Möödunud nii laenu- kui aktsiaturu buum ei oleks kuidagi saanud võimalik olla ilma odava rahata. Mida madalam intress, seda enam raha pumbatakse aktsiatesse. Otsapidi ka Eesti buumiprobleem. Selle taustal on FED ja ECB intressimääru ka kunstlikult madalal hoidnud;

b) fundamentaalsed probleemid nii USA kui ka EU suurtes majandustes (Saksamaa). Selles osas ei ole ju tegelikult midagi väga palju ette võetud. Ühtpidi probleemiks need mitte väga ilmsed fundamentaalsed probleemid ja teisalt poliitikud, kes armastavad lihtsaid ja meeldivaid lahendusi. Meeldivussekkumine, kontrolli lõdvendamine, tuletisinstrumendid, intressi all hoidmine ainult hägustavad olukorda ja lükkavad suurt kriisi edasi, mis jõuab kohale niikuinii. Pakun, et ceteris paribus oleks kriis nii ehk nii kohale jõudnud ka ilma CDO-de, hüpoteegituru solkimise, reitinguagentuuride bluffimise jms-ta, sest ainuke tõde on inimeste maksevõime ja see sõltub kogu majanduse üldisest käekäigust.

Ma ei tahaks niivõrd rääkida ennustamisest kuivõrd probleemide märkamisest, mis võivad kriisini viia. Asi on selles, et nii Paul Krugman kui Nouriel Roubini on aktiivselt juba aastaid mõista andnud, et midagi on mäda ja “ennustanud” kriisi, kuid erinevatel aegadel erinevatel põhjustel samas tegelikult pole aga midagi juhtunud. Krugmani viimasest kaheksast kriisiennustusest on reaalseks osutunud ainult üks.

Kui piisavalt kaua ennustada, siis aeg ajalt mõni ennustus ikka täppi läheb.

Õigupoolest oleks hea kompileerida ka nimekiri kõikidest nö moodsatest kriisidest mida ajalugu teab, koos põhjustega, alates Suurest Depressioonist, lõpetades 70-ndate naftakriisi, 80-ndate kinnisvarakriisi, 90-ndate “valuutakriisi” ja 2000-nda aasta e-mulli lõhkemisega. Too oli siis vist viimane, kui jätta välja 9/11-i mõjud maailmamajandusele. Kas mõni oli ka vahepeal? 50-ndad 60-ndad? Ja loetletud kriiside vahepeal?

Vaheküsimus, et kas peale tsiteeritud isikute oli veel neid, kes praegust kriisi ette ennustasid?

Maksude tõstmisest majanduslanguse tingimustes tundub, et tegelikult õpitud ei ole või siis on paratamatuid faktoreid, mis ei võimalda seda reeglit järgida. Hea näide on Eesti. Koera saba kõrvade tagant raiumise loogikast lähtudes tõsteti aktsiise. Taustaks optimistlikud prognoosid. Samuti on see kontraintuitiivne (väiksem kasv – väiksem eelarve – poliitilised eesmärgid samad või kasvule orienteeritud – väiksem avaliku sektori kulutamine – väiksem nõudlus – väiksem kasv). Kõik see eeldab ju defitsiidis eelarvet, laenamist , reservide kasutamist. Näiteks Eesti rahasüsteemist tulenevalt ei ole võimalik laenata / eelarvet miinusesse lasta. Reserve pole teab kui palju ja nende kallale minekuks pole ehk veel õige aeg.

Aasia säästude paigutumine Lääne finantssüsteemi ja raha odavnemine on loomulik taust, mida ei saaks kriisi põhjuseks lugeda. Kui see oleks kriisi põhjuste hulgas, siis tekiks küsimus, et kuidas seda “reguleerida” või de-reguleerida. Hiinlaste hüpersäästlikkus, kasv ja hüperlikviidsus on tegelikkus aga mitte kriisi põhjus. Samas, minu arusaamise järgi on raha odavuses olnud ka palju kunstlikku – EUR-i intressimäär ei olnud pikalt madal mitte loomulikkusest vaid viimased 3-4 aasat on selles olnud ikkagi tugevalt Euroopa Keskpanga kätt, lootuses, et nii aidatakse tagant Saksa kiduvat majandust. Samamoodi, samas lootuses on manipuleerinud FED dollari intressimääraga. Ehk siit tulebki küsimus, et kus on piir loomulikkuse ja ühe efektiivse rahapoliitilise instrumendi kasutamise vahel. Väikeseid kriise on edasi lükatud ja tulemuseks on suur kriis?

Õhupalli metafoori edasi arendades, eeldades suletud süsteemi ehk õhk tekib ja kuhugi on see vaja paigutada, ainuke koht kuhu seda paigutada on üks õhupall: õhku oleks tekkinud ühel või teisel juhul ikkagi täpselt sama palju; see õhk oleks sellesse õhupalli siiski lastud; parimal juhul oleks õhupalli õhu laskjad käitunud intelligentsemalt aga ega nende võimuses pole ka palju muud kui õhu sinna laskmise tempos; kõige olulisem on õhupalli enda konstruktsioon.

Oletame siis, et probleem on ainult liigses rahapakkumises ja see kisub intressimäärad alla. Raha hulk ja madalad intressimäärad tähendavad automaatselt seda, et oluline osa rahast läheb sub-prime turule. Selle foonil justkui atraktiivsem aktisaturg neelab ka üksjagu raha. Aga kuna raha on ikka veel järel, siis leitakse võimalusi kuidas olemasolevasse väärtusesse veel rohkem raha paigutada = tuletisinstrumendid. Võib ju öelda, et see on kõik de-reguleeritud loomulik areng ja ainus viis sekkuda oleks hoopis intressimäärasid kõrgel hoida. Selle võimalikkus ja mõjud on hoopis eraldi teema. Kusjuures see oleks ka Eesti puhul olnud ainuke buumi nivelleeriv tegevus. Kõigele lisaks on see ka poliitilised ülimalt ebaatraktiivne.