Teoreetiliselt võivad ka tuletisinstrumendid olla kriisi põhjustajad aga antud juhul – kui oleks jätkunud normaalne majanduslik kasv (maksevõime eeldus) ja ei oleks toimunud meelevaldne krediidi laienemine teadvalt maksevõimetutele segmentidele, siis CDS-i pidu oleks rahulikult edasi kestnud.

Tuletisinstrumentide ohtlikkus / kahjulikkus jms viib meid mitmete igipõliste probleemide juurde:

a) paljud tuletisinstrumendid on insurance by another name. Täpselt senikaua kuni üks turultoimija kasutab tuletisinstrumente oma teadaolevate riskide tasakaalustamiseks / hedgemiseks ei ole probleem. Kui ekspositsioon keskendub nö ühe suuna instrumentidele – ainult tõusule või ainult langusele, siis kiputakse võtma risk, mis ületab konkreetse üksikinvestori kapitalisatsiooni / puhvreid;

b) me oleme vabad inimesed vabal maal ja põhimõtteliselt võime ju kõike teha aga kui täiesti legitiimseid instrumente kasutades on võimalik, et väikese hulga üksiktoimijate tegevuse või kokkukukkumise tagajärjel kannatab suur enamus, siis on see koht, kus avalikul võimul on tavaks re-aktiivselt sekkuda. Tüüpnäide – rahasüstid pangandusse ja agressiivne sekkumine rahaturgudele ja ka väärtpaberiturgudele;

c) re-aktiivsus on tagantjärele tarkus. Seetõttu üritab avalik võim käituda ka pro-aktiivselt. Reguleerides, lubades, keelates. Eraldi probleem on rikkuv sekkumine (rämpslaenude soodustamine), piirangutele järgnev susserdamine (aina keerulisemad derivatiivid regulatsioonidest möödahiilimiseks), vastutustundetu mittesekkumine (pankade krediidinõudlikkuse kontrolli lõdvendamine) ja mitmed selle kõrvalnähud – reitinguagentuuride tegevuse mõtte kadumine jms. Selge on see, et kiusatus ja ka objektiivne vajadus avalikul võimul sekkuda, eesmärgiga kaitsta enamust vähemuse lolluse eest või inimest iseenda lolluse eest on ja jääb. Küsimus on selle valdkondades, ulatuses ja agressiivsuses;

d) väärtpaberite, s.h tuletisinstrumentide maaklerlusega ei saa tegeleda iga külamees. Selleks on vaja omada vastavat kvalifikatsiooni, mida sertifitseeritakse (taas kord avaliku võimu või tsunfti sekkumine). Mida rohkem tavatarbija või muidulolli suunas, seda suurem on tõenäosus, et on tehtud investeerimisotsus, mis tekitab märkimisväärseid kahjumeid. Ja mitte ainult ebaõnnestuvale investorile endale. Mingil hetkel jõuavad ka hästimaandatud ja paketeeritud tuletisinstrumendid tarbijani, kellel pole õrna aimdustki instrumendi kuratlikkusest või keerulisusest. Investeerimisnõustaja võib isegi olla kõik pro forma korrektselt teinud aga kui tulemuseks on megakahjum, siis tekib õigustatud küsimus, kes kas lolle tohib meepoti kallale lasta;

e) siit jõuame eriti fundamentaalse küsimuseni, et kas väärtpaberiturg on ilmtingimata avalikul teadmusel ja üldkättesaadaval õpitaval kogemusel põhinev või on tegemist seguga loteriist (juhuslikkusest) ja asümmeetrilisest informatsioonist. Hea arbitraaž on ju võimalik siis kui ühel osalisel on olulist infot, mida teistel pole. Kui ollakse piisavalt osav insaiderlusest mööda hiilimiseks, siis on kõik tore. Juhul kui sellised teadmised ja kogemused oleks üldkättesaadavad ja universaalsed, kaotaks väärtpaberiturg oma mõtte – kõik võidaksid võrdsel määral ehk suhteliselt vähe. Isegi aktsia hind ei tuletu otseslt P/E-st, õpiku-tehnilisest analüüsist või sektorianalüüsi ennustustest. On veel palju faktoreid.

f) kas siis midagi ei peak olema keelatud ja kõik peaks olema tuletisinstrumentide puhul lubatud? Mitmed tuletisinstrumendid on ära keelatud nende raskesti tajutava olemuse tõttu. Kuidas oleks klassikalise püramiidskeemiga: kõrge intressi maksmine investeeringuportfelli kasvu rahavoo arvelt. Kui erinevad siiski on kasiino ja börs?