VABALOG

Nädala Zimbabwe tsitaat

The Hanke Hyperinflation Index for Zimbabwe, which puts the country’s inflation at 89.7 Sextillion Percent. (You know what a sextillion is, right? It goes thousand, million, billion, trillion, quadrillion, quintillion, sextillion. Each one is three orders of magnitude greater than the last.)

It’s worth spelling this out in full, because I doubt I’ll have the opportunity to talk about numbers this big very often on this blog: Zimbabwe’s inflation right now is somewhere north of 89,700,000,000,000,000,000,000%. At this rate, it might eventually reach 1,000,000,000,000,000,000,000,000%, or one octillion.

Alati mitmekülgne Felix Salmon Cato instituudi uuest Zimbabwe inflatsiooniindeksist.


Categorised as: ...


7 kommentaari

  1. veigo ütleb:

    Ma saan väga hästi aru numbrimaagiast ja ka Zimbabwe inflatsiooni müstilisest inflatsioonist, sest juhuslikult olen seal just kuu aega tagasi ringi kolanud. See numbritsirkus on kõrgesti erudeeritud lääne majandusteadlastele (kes loomulikult ei tõsta oma enda jalga kunagi nii absurdsele maale) ilmselt ülim vaimne nauding.

    Eitamata Zimbabwe nigelat olukorda, võib neid numbreid kasutada vaimseks onanismiks kui reaalse olukorra kirjeldamiseks. Tõde on pigem kuskil sealkandis, et need numbrid omavad lihtsa zimbabwelase elule umbes samasugust mõju kui käesolev artikkel.
    Maa on suures osa dollariseerunud ja revalued Zimbabwe dollar pole nii hull ühti. Naturalmajanduse baasil aetakse asju vägagi edukalt ja katsed seletada sealset olukorda lääne analoogiaga viitavad – milleks halvasti öelda.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Veigo: Kahjuks ei ole lihtne zimbabwelane ka see, et riigi majanduse pärast uuesti kokku peab panema. Taolise kõrge inflatsiooni ja ebakindluse puhul on investeeringud sama hästi kui välistatud, mis tähendab, et majanduskasvu võimalused on olematud. Midagi toota pole võimalik ja inimesed põgenevad sinna, kus näevad tuleviku.

    Sa võid öelda küll, et naturaalmajanduse baasil sujuvad asjad küll ja pole seal nii hullu midagi, kuid oled sa teadlik sellest kui rikas riik Zimbabwe oli veel mõned aastad tagasi? Oled sa Zimbabwet külastanud enne 2000. aastat? Naturaalmajandus on viimane puruvaese hädaabinõu mitte valik.

    Ma miskipärast mõtlesin, et praeguse finantskriis tingimustes on stabiilse majanduskeskkonna ja raha olulisusest piisavalt juttu olnud.

    “katsed seletada sealset olukorda lääne analoogiaga viitavad – milleks halvasti öelda”

    Kas sa tahad öelda, et inflatsioon pole Aafrikas see, mis ta on Euroopas või hoopis seda, et zimbabwelastele hüperinflatsioon ei kehti?

  3. araterl ütleb:

    Veigo jutus on väike tera ikka ka sees. Kui meil siin monetariseerunud ühiskonnas on inflatsioon 20% siis on ikka üpris valus. 100% on katastroof. Kuna ellu jääda on troopikas võimalik ka enam-vähem palmi all istudes siis teatud elementaarsete vajaduste rahuldamiseks pole vaja vahetusväärtustega vaja mässata. Inimesed “ei lasku nii madalale”, et hakkaks telliskive autokummide vastu vahetama.

    Ühtpidi dollariseerumine ja teisalt naturaalmajandus ning kolmandaks ellujäämiseks sobivad looduslikud tingimused annavad lõppkokkuvõttes selle, et inimesed pole üldse nii kurvad kui võiks arvata. Kui sama asi oleks Eestis, siis oleksime kus?

    Võib-olla oleks mõistlik sellises olukorras inflatsiooni kuidagi teistmoodi mõõta?

  4. Jüri Saar ütleb:

    araterl: ma ei usu, et valdav enamus zimbabwelastest on huvitatud ainult “teatud elementaarsete vajaduste rahuldamisest”. See “vahetusväärtusega mässamine” võimaldab aga kaubandust, mis laiendab valikut ja toob kisub ka kauba hinna alla.

    Riik, mille majandus on pärast 2000. aastat kokku tõmbunud 40% (!) ja kus töötus oli enne Mugabe võimule tulekut alla 10% ning ületab nüüd 80% (!!) piiri on kohalike saatus ikka üpris masendav. Kuirtegevus on samuti Zimbabwes plahvatuslikult kasvanud nagu ka emigratsioon.

    Selleks, et dollareid kasutada peab sul olema midagi nende dollarite vastu anda, mida dollarite omaniks soovib. Riigis, kus inimesed nälgivad ja neil pole tööd, mis tagaks mingigi sissetuleku, mida dollarite vastu vahetada, ei saa tõsiselt võta väiteid dollariseerumisest. Lisaks sellele on valuutavahetus litsenseeritud tegevus, kus on seatu omad prioriteedid sellest, kellele eelisjärjekorras vahetatakse. Tänval dollarite vahetamine suvalise jorsiga on illegaalne.

    Keegi pole siin midagi rääkinud sedavõrd subjektiivsest ja suhtelisest nähtusest nagu “kurbus” või “õnnelikus”.

    “Võib-olla oleks mõistlik sellises olukorras inflatsiooni kuidagi teistmoodi mõõta?”

    ?!?

  5. veigo ütleb:

    Zimbabwe on tõepoolest väga hea näide sellest, mis halb riigijuhtimine majandusega teha võib.
    Samas ei ole veel kohanud Lääne allikat, mis suudaks enam-vähem adekvaatselt edasi anda, mis selles riigis tegelikult igapäevatasandil toimub.

    Dollariseerumine on fakt, mida on aina enam aktsepteeritud ka valitsuse tasandil. Info tänavapeal toimuvast illegaalsest valuutavahetusest on täiesti tõene, kui kasutada Lääne allikaid või Zimbabwe ametlikku retoorikat. Kohapealne praktika on siiski midagi muud. Mis teoorias illegaalne, on praktikas tegelikult täiesti aktsepteeritud ja igapäevane praktika. Dollarit kasutatakse inflatsioonist põgenemiseks täpselt samamoodi kui meil 80-ndate lõpp, 90-ndate algus.

    Kuritegevus on kasvanud. See on tõsi. Samas jääb see väga palju alla Lõuna-Aafrikale, mille majandusnäitajad oleks justkui meeletult paremad. Mina tundsin ennast Zimbabwes vägagi turvaliselt (loomulikult ilma tarbetuid riske võtmata), palju turvalisemalt kui LAV-is. Tsvangirai pildiga T-särgiga ringikäimine on täiesti võimalik (mitte et ma seda ise teinud oleks).

    Ma tahaksin väita, et kujundades oma arusaamisi ja hinnanguid puhtalt (Lääne) internetiallikate põhjal, võib pilt natuke vildakas tulla. Me kõik teame, mida on kokku kirjutatud Eestist.

    Kuna kõik katsed moodustada valimisjärgset valitsust, kus aktsepteeritaks ka valimised võitnud Tsvangirai soove, on luhtunud, siis ilmselt ei muutu asjad enne, kui Mugabe läheb taevalikku luksust nautima.

  6. araterl ütleb:

    Jüri, muuseas üldse ei vaidle, et asi on Z-s õnnetult tuksis aga huvitav mõte on see, et rahapõhise ühiskonna GDP, inflatsiooni jms mõõtmise meetodid eriti ei päde. Ma usun ka, et varimajandse osakaal on näiteks 80%.

    Et mingit hinnangut anda võiks äkki vaadata subjektiivse õnne indekseid, mille osas Zimbabwe on paraku ka absoluutses põhjas, seega tuksis ikka asjad on. Maailma üks vaesemaid riike Bangladesh ei ole sugugi kõige õnnetum riik.

    Küll vana uurimus aga ega asjad muutunud pole
    http://www.zimbabwejournalists.com/story.php?art_id=774&cat=8
    üks nendest uuringutest koos kaardiga
    http://www2.le.ac.uk/ebulletin/news/press-releases/2000-2009/2006/07/nparticle.2006-07-28.2448323827

  7. veigo ütleb:

    Sellega nõus, et tavapärased GDP ja inflatsiooni mõõtmise meetodid Zimbabwe puhul eriti ei päde. Aga ka Euroopa Komisjon on leidnud, et tavapärased mõõdikud ei pruugi parimad olla – vaata http://www.beyond-gdp.eu/.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga