VABALOG

Ametiühingute Keskliit kui töökohtade hävitaja ja kõrgema töötuse eestseisja

Hiljuti selgus taas kord, et Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatuses puuduvad inimesed, kes oleks endale selgeks teinud, mis praegu majanduses (nii Eestis kui üle terve maailma) toimub ja millised on toimuva tagajärjed. Jääb mulje, et isegi ajalehti ei viitsita lugeda, sest miinimumpalga tõstmine 2009. aastal 900 krooni võrra – ligi 20% – 5250-le kroonile lõppeb kõrgema töötusega kui ta tegelikult oleks. 

Olukorras, kus nii sise- kui välisnõudlus on oluliselt langenud, ettevõtete laienemisplaanid takerduvad kõrgemate laenuintresside ja tihedama konkurentsi taha, mis sunnib järjest enam tähelepanu pöörama kõigile kulutustele, ei saa taolisi soovunelmaid jätta kriitikata. Lihtsalt kuulutada, et meie nõuame järgmisest aastast 5250 kroonist miinimumpalka on lühinägelik ja üllatavaltki vaenulik enamusele neist, kes praegu miinimumpalka teenivad või on töötud.

Esiteks, jäävad taolise miinimumpalga tõus puhul kaotajaks need, kelle tootlikus on kõige madalam. Eestis tähendab see eelkõige madalama haridusega, muutustega raskemini kohanevate vanemate ja kahjuks ka vene keelt emakeelena kõnelevate töötajate panekut keerulisel ajal veel keerulisemasse olukorda. Osad neist inimestest on juba töö kaotanud ja otsivad uut töökohta, kuid ilma spetsiifiliste oskusteta taandub nende valik eelkõige tagasihoidlikele töökohtadele, mille tootlikus võimaldab maksta miinimumpalka. Miinimumpalga tõstmine tähendab automaatselt eeldusi kõrgemale tootlikkusele, mida aga sarnaselt miinimumpalgale pole võimalik seadusandliku diktaadiga kehtestada. Tulemuseks on kõrgem tööpuudus just nendes piirkondades ja nende inimeste seas, kes on tööpuuduse vastu kõige tundlikumad (vaata ka: Miks miinimumpalgast tasub loobuda). 

Teiseks, enamus inimesi pole kahjuks teadlikud sellest, et sotsiaalmaksud ei tule kuskilt mujalt kui nende endi tootlikkusest. Ükski ettevõtja ei hakka oma taskust kinni maksma tööjõu palkamisega kaasnevaid makse. Jah, raha läheb tööandja arvelt, kuid sinna arvele jõudis see ikkagi töötaja panuse tõttu. Koos miinimumpalgaga tõuseb ka maksukoormus, mis sunnib iga ettevõtjaid tõsiselt kaaluma automatiseerimise võimalusi. Võib-olla oleks ta jätkanud praeguses majandusolukorras 5 töötaja asemel hoopis 4 töötajaga, kuid miinimumpalga tõstmine võib märksa mõistlikumaks teha kõigi 5 töötaja vallandamise ja asendamise paari oskustöölisega. Alternatiivselt võib üks varasematest töötajatest jätkata, kuid nüüd hoopis mõne seadme operaatorina, mille liisingumaksed jäävad alla 4 inimese palgakulude. Paljuski on taoline tendents vältimatu, kuid selle kunstlik peale sundimine tähendab kõrgemat tööpuudust niigi keerulisel ajal (vaata ka: Miinimumpalk ja selle tõstmine kui varjatud russofoobia).

Kolmandaks, üleüldine palgakasv Eestis peab oluliselt aeglustuma, sest Eesti konkurentsivõime eurotsoonis on juba niigi langenud samas kui kroon on euros suhtes üpris tõenäoliselt üle hinnatud. Kui üleüldine palgakasv ei aeglustu ja enamus inimestest leiab, et nad nende palgakasv peab jätkuma samas tempos, siis lõpuks nad selle palga ka saavad ainult, et krooni kurss euro suhtes ei ole siis enam 1=15,6 vaid pigem 1=30 ja seda kui läheb hästi. Viimane aeg on endalt küsida, kas me tahame stabiilset raha, mille väärtusega me suudame kõik arvestada või pidevalt kasvavat palganumbrit, mille väärtus samal ajal pidevalt langeb. Igal valikul on omad tagajärjed, mõnede valikute tagajärjed on lihtsalt märksa ebasoovitavamad.

Neljandaks, enamus eestlastest töötab väikeettevõtetes (1-49 töötajat), kus miinimumpalga tõus ja sellega kaasnev sotsiaalmaks võib üle öö kasumlikust ettevõttest teha kahjumliku. Sageli tähendab see tööandja asetamist keerulisse olukorda, kus tal on valida kas tegevuse lõpetamise või vähemalt osalise lükkamise vahel varimajandusse. Ümbrikupalkade üle on lihtne kurjustada, kuid kui valida on inimese töötuks jätmise ja ümbrikupalga vahel, siis valivad mitmed ettevõtjad just viimase variandi. Paljud väikeettevõtjad tajuvad selget kohustust enda töötajate ees ja olukorras, kus lihtsalt pole võimalik maksta nii kõrget palka kui EAKL heaks peab, tullakse inimestele vähemalt mingitki moodi vastu. Kahjuks on aga inimesi igasuguseid ja nii ka ettevõtjaid, kes kuritarvitavad lepinguta töötajate õiguskaitse puudumist. Samas ei jää paljudel nendest töötajatest muud üle kui vähemalt mingigi palga nimel ümbrikupalka aksepteerida (vaata ka: Miinimumpalk ja selle tõstmine kui varjatud russofoobia )

Viiendaks, miinimumpalk on neile, kes töötavad mitte neile, kes on töötud. Individuaalse töötuse peamiseks põhjuseks on madal tootlikus, mis väljendub eelkõige erinevate oskuste, kogemuse või hariduse puudumises. Eestis on hulgaliselt inimesi, keda saaks palgata paarituhande krooni eest kuus tegema mida erinevamaid asju, kuid kahjuks pole see miinimumpalga tõttu võimalik. Samas pärineb miinimumpalga mõte ajast, kus eesmärgiks oli just osade inimeste tööjõuturule sisenemist takistada. Kahjuks pole enamus inimesi sellest lihtsalt teadlikud (vaata ka: Miinimumpalga eugeenilisest ajaloost)

Eesti Ametiühingute Keskliidu näol on tegu poliitilise parasiidiga – üpriski piiratud grupi huve esindava organisatsiooniga, mille nõuded tõsta miinimumpalka 20% võrra praeguse majandussituatsiooni võib niigi keerulise olukorra veelgi keerulisemaks teha. Piiratud ressursside seadusandliku diktaadiga suunamine suurendab ebaefektiivsust niigi, kuid praeguses olukorras tundub see juba kitsarinnalise ja pahatahtliku poliitikana, mille eesmärgiks töötuse suurendamine.

Mainimist väärib kindlasti ka tõsiasi, et EAKL ei pea kunagi aru andma neile, kes on miinimumpalga või selle tõusu tõttu jäänud tööta vaid ainult enda liikmetele. Töötuid, teadupärast, aga ametiühingud kuulama ei pea, sest nad moodustavad nende liikmetest kaduvväikese osa.


Categorised as: ...


7 Comments

  1. PaulV ütleb:

    Väärt analüüs koos viidetega varasematele tekstidele samal teemal. Olen nõus kõigega välja arvatud kolmanda punktiga. Palgakasv saab toimuda ainult tööandja nõusolekul ning mitte ainult töötaja tahtmisel (selline soov on töötajatel KOGU aeg aga on ka perioode kus palgad ei tõuse). Avatud majanduses ning olukorras kus riik ei sekku aktiivselt turu toimimisse (ei päästa panktrotti minevaid firmasid) tähendab kohatu palgatõus ettevõtete pankrotte, töökohtade kadu ning töötuse suurenemist mis kindlasti palgatõusu vähendab (suureneb tööjõu pakkumine, järelikult alaneb selle hind).

    Eesti Panka, kes tagab raha kurssi, erafirmade palgatõus ei mõjuta ning ei muuda see ka krooni kattevarade hulka – just sealt tuleneb krooni kursi stabiilsus.

    Ühesõnaga on kaitseventiiliks kohatu palgatõusu eest ettevõtete pankrott või selle oht ning sellest tulenev töökohtade kadumine või vähenemine antud ettevõtetes.

    Ametiühingud tänasel päeval on süüdi mitmetes pattudes kuid valuutakursside muutmine ja/või inflatsiooni tekitamine ei ole üks nendest.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Igati nõus, et valuutakursside muutmises ega inflatsiooni tekitamises pole süüdi ametiühingud. Pigem oli jutt tendentsidest (kõigi punktide puhul) ehk kui ametiühingud nõuavad miinimumpalga tõstmist, siis on see üldisem signaal kõigile, et ruumi palgatõusuks veel jagub.

    2. Sul kahtlemata ka õigus pankrottide kaitseventiili funktsioonist, kuid siin on ka üks “aga”. Minule on jäänud miskipärast mulje, et avalikus sektoris üks olulisemaid palgamäära kujundajad ongi miinimumpalk. Osade töötajate palk on otseses sõltuvuses miinimumpalgast ja nii on ka mitmed toetused. Kahjuks on avalik sektor juba demonstreerinud, et koondada eriti kedagi ei saa/taha ja pigem makstakse rohkem. Ma kaldun arvama, et niimõneski piirkonnas hoitakse avaliku sektori palgal miinimumpalgaga inimesi, kelle tehtav töö sarnast palka erasektoris ei vääriks.

    Pigem on tegu marginaalse – piiri pealse – nähtusega, mida on ka miinumpalk ise, kuid segastel aegadel võivad marginaalsed nähtused mängida olulist rolli.

  3. PaulV ütleb:

    See kuidas riigieelarve lõpuks tasakaalu jääb või ei jää saab veel näha, aga üldiselt näen mina seal positiivseid signaale. See tähendab, et poliitikute jaoks on eelarve tasakaal siiski eesmärgiks ning defitsiiti ei minda. Lisaks on meil suured reservid mis on mitte-naftariigi ning EU liikme puhul üsna harukordne. Isegi kui tehakse puudujäägiga eelarve saab need kulutused katta reservide kulutamisega. Ning isegi kui need saavad kulutatud siis on Eestil veel alles ka suur laenupotensiaal (laenusid on meil vähem kui reserve) millega defitsiiti katta.

    See kõik tähendab, et juhul kui miinimumpalk sunniks riigiametnike palkasid tõstma ja sellest tulenevalt riigieelarvet paisutab on meil veel ruumi enne kui riik peab hakkama ellearve puudujäägi katteks raha juurde trükkima hakkama. See viimane samm on juriidiliselt ka väga raske teha kuna peame selleks valuutakomiteesüsteemist loobuma.

    Teoreetiline risk on olemas, et miinimumpalk valuutakurssi ohustab aga sinna on väga pikk maa minna ning selleks peaks AÜ supertugev olema ning valitsus puruloll.

    Mis puudutab väiteid, et EEK on ülehinnatud siis on seda väga raske kommenteerida. Juhul kui meie palgad ei vasta tootlikuse tasemele siis korrigeeritakse palkasid, kui neid korrigeerida ei anna siis järgnevad pankrotid ja töötuse tõus. Toimiva valuutakomitee puhul ei saa kasutada samu hindamismudeleid mis ujuva kursiga riikide puhul, aga seda pahatihti kiputakse tegema.

    Lisaks pannakse meid ühte patta Lätiga kellel on ujuv kurss. Loogika – lätlased sõidavad Zigulliga (see on keha auto ja varsti läheb katki); lätlased elavad Baltikumis; Eestlased on lätlaste naabrid, räägivad peaaegu sarnast keelt (s.t. analüütik ei saa sellest aru :-P), elavad ka Baltikumis; ergo – eestlased sõidavad ka Zigulliga ja nende auto kräshib ka varsti. Kuna 90% majandusteadlastest/analüütikutest ei taipa midagi rahateooriast (mida siis veel rääkida tavainimestest, rääkimata ajakirjanikest) siis ongi Eesti krooni kohene devalveerimine VÄLTIMATU!!!

  4. toivo ütleb:

    “parasiit”, “piiratud grupi huve esindav”, “diktaat” jne.

    Yeeah.

  5. Jüri Saar ütleb:

    toivo: Ma olen täheldanud, et selliseid kentsakaid kommentaare mingit üksikute sõnadega on juba kolm tükki ilmunud. Milleks? Mida see annab sinule või minule? Praeguse seisuga mitte midagi. Ehk selgitad, mis on sinu harjutuse point.

  6. Jüri Saar ütleb:

    Paul: kas tõesti arvad, et laenu võtmine väikeriigi poolt jooksvate kulude katteks on üldse võimalik? Lätlastelt juba üks võlakirja emissioon läks aia taha ja isegi sakslastel ja inglastel olevat tõsiseid probleeme.

  7. PaulV ütleb:

    Praeguses turuolukorras on raske seda hinnata. Kuna ma ise olen selle vastu siis loodan et ei ole 😀

    Aga tõenäoliselt midagi ikka saaks. Pole ise väikeriik ja ei ole sellisena ka laenu võtnud…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga