VABALOG

Finantskriisist – algusest, levikust, inimestest ja eranditest

Finantskriisist on saanud viimaste kuude jooksul majanduskriis, mille taolist pole juba pikemat aega nähtud. Põhjuste otsimisega aga alles tegeletakse samas kui nii mõnigi majandusteadlane on tunnistanud, et selgeid ja ammendavaid vastuseid pole. Jäänud on ainult seisukohad ja arusaamad, mis mõjutatud inimeste isiklikest ideoloogilistest veendumustest.

Cato instituudi veebiväljaande Cato Unbound viimane number on pühndatud just finantskriisile, kuid seda läbi nelja teine-teisest erineva maailmavaatega majandusteadlase essee:

Lawrence H. White, the F.A. Hayek Professor of Economic History at the University of Missouri St. Louis; William K. Black, associate professor of economics and law at the University of Missouri, Kansas City and author of The Best Way to Rob a Bank Is to Own One; Casey Mulligan, professor of economics at the University of Chicago; and J. Bradford DeLong, professor of economics at the University of California, Berkeley. Each will provide a short essay laying out his best account of what happened. After all the essays are online, our panelists will then hash out their differences in a lively informal blog chat.

Juttu tuleb kriisi alguseks olevatest  tõukemehhanismidest (White), suurettevõtete juhtide ajendite problemaatilisusest (Black), põhjuste leidmise metodoloogiast (Mulligan) ja probleemide propageerumismehhanismist (DeLong). Vestlus läheb edasi ja valgustab meeste seisukohtade ja tõlgenduste vahelisis erinevusi, kuid ka sarnasusi. Eraldi huvitav on see, et ülejäänud kolm meest sisuliselt ignoreerivad William Black’i.

Olukorras, kus erilist selgust finantskriisi sügavuse põhjustest pole, võib objektiivset neutraalsust taotleva ajakirjaniku katse mingile ühtsele aruaamisele lähemale jõuda märka tõsiselt võetavamaks osutuda kui tavaliselt. Samas on siin ka üks tõsine eeldus: inimene peab vähemalt natukenegi finantsmaailmas orienteeruma.

The New Yorker’is ilmus mõni aeg tagasi John Lanchester’i artikkel Melting Into Air, kus kirjanikuna elatis teeniv Lanchester proovib finantskriisi põhjuseid lahti harutada. Tulemus on loetav ja isegi huvitav, kuid põhjused näivad eelkõige taanduvat kõigele, mis on vähegi keerulisem:

It seems wholly contrary to common sense that the market for products that derive from real things should be unimaginably vaster than the market for things themselves. With derivatives, we seem to enter a modernist world in which risk no longer means what it means in plain English, and in which there is a profound break between the language of finance and that of common sense. It is difficult for civilians to understand a derivatives contract, or any of a range of closely related instruments, such as credit-default swaps. These are all products that were designed initially to transfer or hedge risks—to purchase some insurance against the prospect of a price going down, when your main bet was that the price would go up. The farmer selling his next season’s crop might not have understood a modern financial derivative, but he would have recognized the use of it.

Tuletisinstrumentide ühe alamliig (CDS) olemuse üle on samuti käimas huvitav väitlus. Arnold Kling väidab, et tegu on finantsinstrumendiga, millest on rohkem kahju kui kasu (PDF – just viimane osa), kuid Felix Salmon, kes on juba mõnda aega CDS’ide kaitseks välja astunud, lükkab sisuliselt kõik Klingi väited ümber või laseb neist õhust välja. Mõlemad on intelligentsed ja enda seisukohtades kindlad inimesed, kelle selgituste lugemine võimaldab paremini mõista kui erinevalt saavad ühest tuletisinstrumendist aru teoreetikud ja praktikud.

Mitte kõiki ei tabanud finantskriis võrdselt. Üks paremini kriisiga toime tulnud pangandussektorid asub Kanadas ja Time’i artiklist selgub, et midagi imelist selles saavutuses pole kui eeltöö on tehtud:

The average capital reserves for Canada’s Big Six banks — defined as Tier 1 capital (common shares, retained earnings and non-cumulative preferred shares) to risk-adjusted assets — is 9.8%, several percentage points above the 7% required by Canada’s federal bank regulator. That’s a little better than major U.S. commercial banks like Bank of America, but significantly higher than an average capital ratio of about 4% for U.S. investment banks and 3.3% for European commercial banks.

Another factor that helped make Canada the new gold standard in banking was Ottawa’s decision in the late 1980s to allow commercials banks to acquire investment dealers on Toronto’s Bay Street, the country’s financial hub.

Kindlusega kaasnevad aga omad riskid headele aegadel. Nii ei olnud Kanada pankadel lubatud ühineda teiste riikide pankadega, mis tagas küll kohaliku stabiilsuse pikemas perspektiivis, kuid kahtlemata suunas hulgaliselt raha ka Kanadast mööda.

Lõpetuseks viitaks The New Yorker’is ilmunud portreeloole Föderaalreservei esimehest, Ben Bernankest. Vaikse ja sümpaatse akadeemikuna alustanud mehest on tänaseks saanud USA majanduselu suunanäitaja, kelle sõnavõtte, otsuseid ja tegusid koos tagajärgedega jälgib terve riik kui mitte maailm. Et tema ülesandeks on jäänud üle pika aja kõige suurema majandusliku sasipuntra lahtiharutamine annab aga põhjust ka huvi tunda, mida mees endast üldse kujutab, kuidas suhtuvad tema tegevusse teised ja kuidas ta enda poliitika kujundamist õigustab:

Bernanke’s knowledge of Lincoln was more limited, but one morning the man who organizes the parking pool in the basement of the Fed’s headquarters had given him a copy of a statement Lincoln made in 1862, after he was criticized by Congress for military blunders during the Civil War: “If I were to try to read, much less answer, all the attacks made on me, this shop might as well be closed for any other business. I do the very best I know how—the very best I can; and I mean to keep doing so until the end. If the end brings me out all right, what is said against me won’t amount to anything. If the end brings me out wrong, ten angels swearing I was right will make no difference.”

Huvitav lugu, mis aitab ehk paremini mõista otsuste tagamaid.

Kõike seda lugedes ei saanud ma mööda mõttest, et sisuliselt on tegu valikuga, kus suurem stabiilsuse nimel loobutakse kõrgemast majanduskasvust või kõrgema majanduskasvu nimel loobutakse stabiilsusest aeg-ajalt toimuvate tõrgete kasuks. Probleem on ainult selles, et stagneerumine on samuti stabiilne.

Minu seisukoht on tegelikult suht lihtne ja sarnaneb paljuski  ühele inglise keelsele ütlusele: “It’s better to have loved and lost than never to have loved at all.”

Tagged with:

Categorised as: ...