VABALOG

Keynes ja keinslus – paar tsitaati

Praeguste struktuursete probleemide taustal võetakse üllatavalt tihti suhu Keynes’i nime ja seda majanduspoliitika õigustamiseks, millega Keynes tõenäoliselt poleks nõustunud. 

NYU ja austria koolkonnaga tihedalt seotud majandusteadlane Mario Rizzo on aga viimastel nädalatel hoos olnud ja juhtinud tähelepanu nendele Keynes’i seisukohtadele, millest miskipärast eriti ei räägita. Miks? Eks ikka sellepärast, et see seaks massiivse rahakühveldamise tõsise kahtluse alla:

“Organized public works, at home and abroad, may be the right cure for a chronic tendency to a deficiency of effective demand. But they are not capable of sufficiently rapid organisation (and above all cannot be reversed or undone at a later date), to be the most serviceable instrument for the prevention of the trade cycle.”

People need to pay more attention to Keynes’s mature policy ideas of the late 1930s and 1940s and less to his simple advice of the early ‘30s.  

 (Keynes, Collected Writings, vol. XXVII, p.122 ).

Lisame siia veel tõsiasja, et praeguste probleemide taga pole mitte ainult Eestis struktuursed probleemid (mis tööd inimesed teevad ja mille järgi on nõudlust, millist haridust/oskusi selleks on vaja vs. milline on haridus ja oskused täna ) vaid ka USA’s, kus näiteks autotööstust on varsti juba aastakümneid riigiabiga hoitud kunstlikult suuremana kui ta oleks selleks, et kasumlikult edasi tegutseda. Loova-hävitamise takistamine või segamine on lihtsalt tulevaste probleemide edasi lükkamine kunstliku nõudluse abil, mida ei ole keegi nõus igavesti subsideerima. 

Infrastruktuurile tehtavad kulutused ei ole aga kohe kindlasti mingi absoluutne lahendus eriti kui hakatakse kiirustama ja loobutakse tasuvusanalüüsist selle nimel, et kõigi poliitikute valijatele oleks mingi präänik kuskilt tulemas kõrgema tööhõive nimel. Olukorras, kus eriti Eestil on vaja saada inimesed ehitusest välja ja tegema midagi, mille eest on nõus maksma mitte ainult eestlased vaid ka paljud teised. See tähendab ümberõpet ja kohanemist uute tingimustega väga paljudele ehitajatele ja kahjuks ka tootmisettevõtete töötajatele Eestis. 

See surub esile aga järjekordse portsu küsimus, mis seotud nende inimeste vanusega, valmisolekuga ümber õppida, nende rahaliste võimaluste nagu ka täiend-/ümberõppevõimalustega. Mingit lihtsat ega kiiret lahendust mina siin ei näe – ainult keerulisi valikuid, mille langetamisel hakkavad olulist rolli mängima ka maailmavaatelised seisukohad.

Teine Rizzo poolt väljatoodud Keynes’i tsitaat on samuti aktuaalne Eesti kontekstis:

 

In correspondence with the economist James Meade in 1942 Keynes says he is “converted” to Meade’s idea of altering the social security payroll tax over the business cycle. Here are Keynes’s words:

I am converted to your proposal…for varying rates of contributions in good and bad times. (June 16, 1942). Keynes, Collected Writings, vol. 27, p. 208. 

…[Y]ou are able to show fluctuations in income of an order of magnitude which is significant in the context… So far as employees are concerned, reductions in contributions are more likely to lead to increased expenditure as compared with saving than a reduction in income tax would, and are free from the objection to a reduction in income tax that the wealthier classes would benefit disproportionately. At the same time, the reduction to employers, operating as a mitigation of the costs of production, will come in particularly helpfully in bad times.  (July 1, 1942). Keynes, Collected Writings, vol. 27, p. 218.

My purpose in this post is not to say that because Keynes supported this idea that it is a bad one. In fact, I am expressing no opinion – at this writing – about whether it is advisable to have a temporary reduction in payroll taxes as a stimulus. However, let me add that the other part of the Meade-Keynes plan was to pay for the lowering by a commensurate rise in good times.

Forget about the idea of making up for the lowering, for a moment: Does our political system have what it takes to go back to the current rate after a “temporary” decline? I don’t know.

Sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisega on eestlasi juba viimased pool aastat ettevaatlikult harjutatud, kuid miks mitte kasutada võimalust terve sotsiaalmaksu olemus ülevaatamiseks? Nii või naa vajab tervishoiu rahastamine Eestis tõsiselt ümber mõtlemist ja indiviidikesksemaks kujundamist. Kindlasti mõjuks aga kohalikule ettevõtlusele turgutavalt sotsiaalmaksu alandamine, sest kui palgad on suht jäigad ja muutused neis on siiani veel üpris tagasihoidlikud, siis kõige laastavamalt mõjub praegune olukord just kohalike ettevõtete kasumlikkusele ja konkurentsivõimele. 

Eraldi küsimus loomulikult, kas ka Eestis õnnestub pärast langetamist sotsiaalmaksu ka tagasi endisele tasemele tõsta või millise augu see eelarvesse jätab.


Categorised as: ...


10 Comments

  1. Paul ütleb:

    Kindlasti on ebaõige minna seda teed nagu meil praegu kavatsetakse teha: edastada osa sotsiaalkulusid ettevõtjatele ja jätta sotsiaalmaks samaks, mis enne. Kellele ja milleks me seda sotsiaalmaksu (33% !!!) siis maksame?
    Sotsiaalmaks tuleks kaotada või viia hästi madalaks ning asendada see isikukohase kohustusliku tervise- ja pensionikindlustusega.
    Võtame näite. Keegi sõidab purjus peaga ennast vigaseks. Miks peavad teised töötajad tasuma selle inimese ravi eest ja töövõimetuspensioni? Või miks peaks keegi teine tasuma suitsetaja ravikulud tema kopsude raviks?
    Personaalne kindlustus arvestaks kindlustusmaksu kehtestamisel inimese harjumuste ja varasema tegevusega. Kes elab vähem ohtlikku elu, see tasub ka vähem.

  2. Mikk ütleb:

    Sotsiaalmaksu kaotamisel ja isikukohase kohustusliku tervise- ja pensionikindlustuse kehtestamisel on vähemalt kaks puhtpraktilist raskust:
    1) valijad pole sellega lihtsalt nõus;
    2) ma võin kihla vedada, et ka see uus spsteem tuleks üks surra-murra, mille vundamendiks oleks lõppkokkuvõttes ikkagi riigi garantii. Vaata kasvõi praegust hoiupangandust, kus riigid garanteerivad hoiustajate säästud (garanteeriti ka enne kriisi, aga väiksemas ulatuses). Milline suurepärane ärimudel, millises sektoris veel on kasumid eraõiguslikud aga kahjumid avalikõiguslikud.
    Täiesti kindel, et see isikukohane eraõiguslik tervisekindlustus tuleks täpselt samasugune. Ma ei näe vähimatki shanssi, et näiteks juhul kui kindlustusselts X läheks pankrotti, ütleksime neile sajale tuhandele nüüdsest ilma kindlustuseta kliendile, et sorry poisid, teate küll risk ja reward, järgmine kord olge targemad ja valige parem kindlustusselts.

  3. Mikk ütleb:

    Ahjaa, üks asi veel. Pole üldsegi kindel, et suitsetajad on üldise sotsiaalkindlustuse juures koormaks. Kes teab, äkki nende peal see püsibki. Ma ei pea siin silmas mitte nende poolt tasutud aktsiisimakse, vaid seda et nad surevad (keskmiselt) kümme(?) aastat varem kui mittesuitsetajad. Ehk siis nemad ei kasseeri sisse neid pensione mille heaks nad kogu oma tööea jooksul makse maksnud ja ei kasseeri sisse ka suurt osa tervisekindlustust, mille heaks nad samuti kogu oma tööea maksnud.

  4. Paul ütleb:

    1. Nõustun, et suur (tõenäoliselt suurem) osa valijatest pole sotsiaalkindlustuse süsteemiga nõus, kuid ega neid keegi veenda pole ka proovinud. Kui teha selgitustööd ja asja seletada, siis võib arvamus muutuda.
    2. Era kindlustusseltsid on alati teatud riskiastmega, sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Samas, mis garantii on meil haigekassa näol? Kui raha puudu tuleb, siis ikka ja jälle riigi abi ning maksude tõstmine!
    Positiivse näitena võib tuua kohustusliku liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse. Muidugi, ka nende juures on probleeme, kuid nad toimivad! Ja toimivad ilma riigi abi ja sekkumiseta.
    Nii, et jään ikkagi oma seisukoha juurde, et vajalik oleks personaalne sotsiaalkindlustus.
    P.S. See suitsetajate kohta tehtud märkus on huvitav, kuid sisetunne ütleb, et kahju on ikka vist suurem, kui kasu. Keegi võiks selle kohta analüüsi teha. Ehk on juba tehtudki?

  5. Mikk ütleb:

    Tegelikult on sellise debati juures hoopis olulisem küsimus kuludest. Cato võib produtseerida kümneid Euroopa tervishoiusüsteemi suhtes kriitilisi pabereid, millest osad päris asjalikud, osad jälle anektootide ja selektiivse statistikaga täidetud.
    Mida aga ma ei ole Catost leidnud, on veenev seletus miks ameeriklaste kulutused meditsiinile suhtena GDP-sse on kaks kohta kõrgemad kui Euroopas keskmiselt, aga vastu saavad nad samasuguse kvaliteediga meditsiiniteenuse. See on kõige fundmentaalsem küsimus, sest Cato ideoloogi järgi peaks asi olema ju risti vastupidi – suurem eraoslus peaks tõstma süsteemi efektiivsust ja kulude kokkuhoidu.

    (Ameerika ja Euroopa vastandamine on muidugi lihtsustatud lähenemine, lõpuks on mõlemal pool ookeani segasüsteem, USA-s küll oluliselt kõrgem eraõigusliku personaalse kindlustuse osakaal).

  6. Jüri Saar ütleb:

    Mikk:

    Ma ei arva, et sotsiaalmaksu peaks täiesti kaotama, kuid piirmäära kehtestamine on lihtsalt “common sense” kui soov on inimestele vähegi kõrgemat palka võimaldada. Ilmselgelt pole kõik inimesed ühel või teisele põhjusel ise suutelised enda tervisekindlustust garanteerima ja nende jaoks võiks solidaarsuse printsiibist lähtuvalt mingi summa siiski ka sotsiaalmaksust laekuda, kuid ilmselgelt mitte 33% ega 11%.

    Tervishoiuga seotud kindlustused on kindlasti võimalik näiteks finantsinstitutsioonide/tehingute kindlustamisest eraldada ja seeläbi märksa sõltumatumaks taolisest pullist nagu praegu toimub teha. Kindlasti on täpsema analüüsi korral võimalik seade näiteks täiendava stabiilsusfondi nõue, kuid eks palju oleneb sellest, kui palju keegi on valmis maksma. Konkurentsile põhinev erakindlusts võimaldaks tagasisidet selle kohta, mis töötab ja mis mitte, osalejatele. Kuna otsused on detsenraliseeritud, siis on võimalik süsteemi pidevalt täiendada ilma mingi poliitilise tahte või koalitsioonita. Küsimus ei ole niivõrd ideaali saavutamise võimalikuses kuivõrd selles, kumb süsteem suudab paremini kohaneda erinevate muutustega – kas see, mis on tsentraliseeritud ja kus indiviidi huvid on teisejärgulised või detsentaliseeritud, kus indiviidi huvidest lähtumine tagab ka kasumlikuse.

    Suitsetajatega on see probleem, et mõned peavad väga kaua vastu ja nende ravikulud on tavaliselt kõrgamad samas kui osa loobub enne kui asi väga hulluks läheb ja nendega kaasnevad varasemast tegevusest tulenevad tüsistused koos kuludega.

    Kui otstarbekas on rääkida Cato uurimustest (eriti negatiivselt) ilma konkreetsetele näidetele viitamata? Ei pea mõtekaks diskussiooni edasi arendada institutsioonide seisukoha najal, kus tegelikult inimesi ja arvamusi märksa rohkem.

    Kui aga jutt juba Cato’le läks, siis nende tervishoidu käsitlev osa veebist (http://www.cato.org/researcharea.php?display=6) paistab silma eeskätt sellega, et jutt on eelkõige USA keskne ja kuludele orienteeritud. Lisaks sellele on debatt USA viimased paar aastat kohe kindlasti olnud eeskätt kuludele orienteeritud. Tõenäoliselt üks paremaid ülevaateid teemast on Arnold Klingi “Crisis of Abundance”, milles välja pakutu võiks ka Eestile sobida.

    USA suurte kulutuste taga on seotus tööandjaga (tema peab sind kindlustama) ja regulatiivsete piirangutega, mis sunnivad kindlustajaid pakkuma pakette, millest on huvitatud eelkõige seadusandjad ja tervishoiu bürokraatia. Tulemus on süsteem, kus indiviid ei tea enda tervihoiukuludest ning tarbib teenust maksimunimi. Tagasiside süsteem puudub.

    Minul isiklikult ei olnud keeruline Cato lehelt selgitavat uurimust leida:

    Why Health Care Costs Too Much (1994!)
    http://www.cato.org/pubs/pas/pa211.html

  7. Mikk ütleb:

    Jüri,

    see suitsetamise märkus oli lihtsalt mõttevälgatusena õhku visatud, ma pole seda uurinud.

    Teemase tagasi. Kõigpealt Cato. Ma pole nende suhtes kriitiline per se. Aga ideoloogiliselt laetud mõttekodadega on ikka nii, et vastused on ette teada, enne küsimustegi esitamist. Supplysideritel on alati lahenduseks (käigu see siis eelarvedefitsiidi, globaalse soojenemise või kodutute koerte kohta) – tuleb alandada makse . Sotsidel samamoodi, mis iganes küsimus, lahenduseks ikka, reguleerida, reguleerida, reguleerida.

    Ja eks selektiivne statistika, interpretatsioon vastavalt vajadusele, kehtib nii paremal kui vasakul. Vaata kasvõi seda kuidas Kling ja Liebowitz (http://www.cato.org/pubs/pas/pa211.html) kritiseerivad Ameerikas tervishoiu (premium medicine) ebavajalikku ületarbimist kui peamist põhjust üleliigsete kulude tekitajana. Teisalt sealsamas Catos näiteks Michael Tanner (http://www.cato.org/pub_display.php?pub_id=9272) tõstab selle tarbimise just kilbile, kõik need miljonid MRI, CDS, BRP-d jne.
    Ühesugust tõsiasja interpreteeritakse erinevalt kuna eesmärgid on erinevad. Kling tahab kritiseerida Ammerika kõrgeid kulutusi ja viitab ebavajalikele protseduuridele, Tanner tahab peedistada eurooplaseid ja ütleb, et näe meil tehakse hoopis rohkem selliseid ja selliseid protseduure.

    Või teine näide. Tihti tuuakse näiteks Hong-Kong kui väga konkurentisvõimeline majandus. Mis on enam-vähem tõsi. Siis viidatakse Hong-Kongi madalale maksusüsteemile. Mis on ka enam-vähem tõsi. Ja siis tehakse asi kausaalseks. See on aga juba vaieldav. Miks selles kontekstis näiteks „unustatakse“ ära, et maa Hong-Kongis kuulub valitsusele ja aitab neil lisatulu teenida. Enamike teiste riikdie jaoks poleks see mõeldav lahendus. Või msi veelgi olulsie, kontrollides sellises spetsiifilises kohas maad, Hong-Kongi valitsus valib (ja juhib sellega majandust) kellele ja mis tingimustel rentida. Pole imestada, et enamik Hong-Kongi olulsi sektoreid on riigi oamnduses või mingis kvaasisuhtes riigiga.

    Aga see selleks.

    Ma saan aru, et nii sina Jüri kui ka Paul (Sotsiaalmaks tuleks kaotada või viia hästi madalaks ning asendada see isikukohase kohustusliku tervise- ja pensionikindlustusega.) eeldate, et riigile jääb siiski oluline roll. Küll mitte teenuse pakkujana, aga reguleerija, järelvalvaja, seaduste kehtestaja, inspekteerijana. Lõpuks ka Kling räägib sellest, kuidas riik peaks tegema seda, teist ja kolmandat.
    Mis aga juhtub ikkagi sellisel juhul kui süsteem failib. See pole nurgapealne saiapood, mille kokkukukkumine ei muuda midagi, see on meditsiin. Me ei suuda isegi autotootjat lasta failida kuigi auto on täielikult asendatav kaup, siis meditsiin on veelgi tundlikum. Kas riik jääb ikka „last resort“ garanteerijaks? Kui ta on niikuinii süsteemi püstipanija, järelvalvaja ja reguleerija, kas tal pole siis moraalset kohustust ka selle toimimist tagada. Mulle tundub, et paljud inimesed hindavad meditsiini tomimist teistmoodi kui teiste ärivaldkondade oma. Kui tesite puhul nähakse eesmärgina õnnestumisele (ja pole midagi hullu kui õnnestuta) ning seetõttu ollaske valmis rohkem riskima, siis meditsiini puhul on eesmärgiks hoopiski rohkem mitte ebaõnnestumine…

    Aga ma küsiks konkreetsemalt. Sa ütled “Tõenäoliselt üks paremaid ülevaateid teemast on Arnold Klingi “Crisis of Abundance”, milles välja pakutu võiks ka Eestile sobida.” Kuna sa oled seda ilmselt lugenud, siis sa tead kui palju kordi Kling räägib “kultuurikontekstist”, et ameeriklastel on nii arstide kui patsientide poolt eriline kultuur, et Ameerika kultuur väärtustab teistsuguseid eelistusi, et selles või teises tendentsis võib näha kultuurilisi peegeldusi. Ka sinu arvates on ka Eestis Ameerikalik kultuur, et meile võiks sobida Klingi pakutu?

    Kirjutad: “USA suurte kulutuste taga on seotus tööandjaga (tema peab sind kindlustama) ja regulatiivsete piirangutega, mis sunnivad kindlustajaid pakkuma pakette, millest on huvitatud eelkõige seadusandjad ja tervishoiu bürokraatia. Tulemus on süsteem, kus indiviid ei tea enda tervihoiukuludest ning tarbib teenust maksimunimi. Tagasiside süsteem puudub. Why Health Care Costs Too Much (1994!) http://www.cato.org/pubs/pas/pa211.html
    Vaata, see ei anna ikkagi vastust küsimusele, miks ikkagi Euroopas on kulutused kaks korda madalamad. Sest Euroopas on sama süsteem, tagasiside puudub, indiviid ei tea oma tervishoiukuludest jne. Ometi, kulud kaks korda väiksemad.

    Kling astub sammu edasi ja ütleb, et peamine (NB!) põhjus on Ameerika premium medicine, et Ameerika kultuur väärtustab premium medicine tarbimist (ja tema aravtes siis ka “ebavajalikku” tarbimist).

    Klingi juures mulle meeldib see, et ta ei võta hoiakut, et “mina tean, tean, tean mis on viga ja, et tean, mida tuleb teha.” Ta on tunduvalt paindlikum. Ütleb, et ideaalset süsteemi pole. Et tõenäoliselt jääb ikagi mingi riigi-era segasüsteem. Et meditsiinis on tõepoolest teatud faktorid, mis eristavad seda muust ärist.
    Aga tema nõrkus tuleb minu arvates ettepanekutest. Esiteks, need on väga üldised. Ilmselt taotluslikult. Teiseks, ta ei seleta väga täpselt kuidas see uus süsteem aitab isoleeritusest üle saada. Lõpuks on ka praegu USA-s erakindlustus ja tarbija on hindadest isoleeritud. Ma ei saa aru, miks ei ole neil erakindlustustel motivatsiooni teenuse pakkujatega hindade üle kaubelda. Okei, trarbijal pole, sest tema on hinadest isoleeritud, aga kindustusseltsid. Kling mainib möödaminnes, et kindlustusseltsidel pole seda motivatsiooni, aga ei selgita lahti. Kui üks autofirma on püsti pannud mingi oma kindlustusseltsi, peaks tal see motivatsioon töötama ju turbokäigul.

  8. Mikk ütleb:

    Ahjaa, et oleks selge, sotsiaalmaksu ülempiiri paika panemist ma toetan (kuigi natuke ärritab see, et jälle kärbitakse makse ülevaltpoolt), küll aga olen ma skeptiline grandioossete reformide suhtes.

  9. Jüri Saar ütleb:

    Suitsetamisest: mulle tuli sinu jutu peale muide meelde, et mingi taoline uudis käis mingi hetk läbi küll, et mingi uuringu kohaselt hoiab suitsetajate varajane “lahkumine” tervihoiukulusid kokku.

    Ideoloogilisest kallutatusest: nõustun sellega, et ideoloogia kallutab inimesi, kuid vaevalt, et liberaalses mõttekojas nagu Cato rohkem kui näiteks akadeemilisemas õhkkonnas mõnes ülikoolis, kus on samuti põhjust küsida, et kes siis uurimust rahastas, eriti Euroopas.

    Tanner ja Kling: minu arvates juhivad Kling ja Tanner tähelepanu n.ö. sama mündi erinevatele külgedele. Tanner räägib sellest, mida USA süsteem võimaldab samas kui Kling peatub sellel palju see maksab ja mida selle eest üldse annab. Kling juhib tähelepanu sellele, et USA süsteemil on puudused ja Tanner sellele, et universaalne kaetus ei tähenda veel universaalset teenust. Minu arvates ütleb see Cato avatuse kohta üpris palju, et tervisekindlustusele lähenetakse mitmest erinevast vaatepunktist.

    Ma arvan, et kommentaarides või blogis põhjaliku tervishoiusüsteemi reformikava on natuke palju oodata, kuid nõustud ehk sellega, et meil samas vaimus Eesti tervihoiusüsteem jätkata ei saa. Ma arvan, et sellel teemal on veel põhjust küllaga kirjutada.

    Klingi argument kultuuriga seoses on eelkõige, et inimesed USA’s tahavad (ja on harjunud saama) võimalikult palju, kuid maksumusest puudub sageli ettekujutus. Nii võetakse süsteemist maksimum. Meil lihtsalt maksad ja kui tahad teenust, siis kas ei saa või ootad mitu kuud. Ma julgeks väita, et meil on reformimiseks natuke paremad võimalused, sest saaks vähemalt järjekordade kaotamist lubada.

    Kling on minu arvates suht selgelt välja öelnud ka veebis, et “premium medicine” ajab kulutused kõrgeks, kuid selle taga on eelkõige isoleerimisest tulenevad ajendid, mis on vorminud ka kultuuri.

    http://www.cato-unbound.org/2007/01/08/arnold-kling/insulation-vs-insurance/

    Miks on Euroopas kulutused kõrgemad peaks samast artiklist selguma nagu ka konkreetsed ettepanekud ja isoleerituse vähendamine.

  10. Mikk ütleb:

    Ma ei arva, et praegused tervisekindlutuse süsteemid on täiuslikud, kuid nad pole ka staatilised ning muutuvad pidevalt nii ehk naa. Võib ju öelda, et toimub kohanemine turuguga, toimuvad reformid, parandatakse, täiendatakse süsteeme. Sotsiaalmaksu ülempiiri sättimist võiks kaaluda. Samamoodi näiteks sotsiaalmaksu jagamist tööandja ja töövõtja vahel. Erakindlutuse ja inimeste isikliku rahakoti osa suureneb samuti. Aga ma olen väga-väga skeptiline grandioossete reformide suhtes. Paradoksaalsena mõjub Kling ise vahel nagu plaanikomitee esimees, kes tõmbab paberile jooni ja kavasid, räägib kuidas asjad hakkavad toimima ja inimesed käituma.

    Lõppkokkuvõttes pole tema jutt siiski ei midagi muud kui spekulatsioon. Me teglikutl saakime teada seda kuidas “päris kindlustus” reaalselt toimima hakkab, alles siis kui see “päris kindlustus” päriselt tekiks. Enne seda on tegu ikkagi spekulatsioonide, lootuste, ootuste ja arvamustega. Meil pole kusagilt võtta toimivaid näidiseid ja võrdlusi. Neis limiteeritud kohtades, kus midagi sellesarnast tehtud – näiteks hambaravis Ameerika Ühendriikides asi toimib umbes sellisel “päris kindlustuse” põhimõttel ning tulemused pole sugugi üheselt mõistetavad.

    Paljud räägivad, et meditsiin on eriline ja seda ei saa võrrelda kõigi teiste sektorite. Cato mehed muidugi sellega nõustuda ei taha. Tesialt nad siiski kõhklevad ka ise paljdues asjades. Näiteks Kling ütleb, et kindlutuse kohustuslikkus on talle raske küsimus. Justnagu ei tahaks, aga teisalt free riderite probleem on suur.

    Pole ka väga selge, kas kliendid ikkagi oleksid võimelised kauplema teenustepakkujatega mingit ravimite, protseduuride, operatsioonide või mis iganes meditsiiniteenuse vajalikkuse ja hinna üle. Kling pakub välja umbmääraselt, et tarbijaid tuleks harida (riigi poolt).
    Aga siin on kaks nüanssi. Esitesk, üks Klingi kriitik on viidanud, et tänapäeva ostmiskultuurile jaekaubanduses. Turul kauplemise kultuur on kadunud, Wal-Martist (või Eesti puhul Rimist) ostetakse ilma kauplemiseta ja selline käitumine on juurdunud. Wal-Mart on vahendaja, tarbija ja tootja vahel, tegelikult toimub ka siin tarbija ja tootja isoleerimine. Kling räägib vastu, et nn Türgi bazaari kultuuri saaks ju (taas)kasvatada ja õpetada. Ta toob anekdootlike näiteid, kuidas ise hambaarsti juures kaubelnud teenuse hinna ja sisu üle. Enamik muid inimesi aga siiski ei käitu ja muu arstiabi on selles mõttes hambaarsti teenusest siiski üüratult teistmoodi.

    Minu arvates pole aga küsimus mitte ainult kultuuris ega harjumuste muutmises. See, et paljudes kohtades on inimesed ennast toodetest isoleerinud, kauplemise unustanud ja usaldanud selle agentide (tervishoiu puhul kindlustusfirma, toiduainete puhul jaekaupmeeste kätte) – paljuski on see protsess vabatahtlik ja turumajanduslik. Enamike iniemste jaoks on see ratsionaalene turumajanduslik valik, Rimi hüpermarketis on 50 000 erinevat kaubaartiklit, on väga hea, et keegi teeb minu eest selle valiku ja hinnakauplemise ära. Kui ma kõike seda ise teeksin, kulutaksin ma tohutult aega, raha ja oma intelektuaalset kapitali.
    Erinevaid ravimeid ja mesitsiinilisi protseduure on tuhandeid, see oleks minu jaoks hiiglaslik kulu ennast sellega kurssi viia, las teeb parem agent selle ära. Pealegi, kas ma ikka suudaks lõppkokkuvõttes võrdselt kaubelda 8 aastat meditsiini õppinud arstiga. Ma töötasin aastaid tagasi Eestis tegutseva rahvusvahelise ravimifirma heaks. Lihtne reegel, kui uus ravim tuli turule, oli vaja info viia kõigepealt eriastideni. Perearstid vahivad neile suu ammuli alt üles ja teevad seda mida eriarstid ütlevad. Kui meditsiiniharidusega perearstid ei vaidle/kauple eriarstidega, kuidas seda suudaks teha inimene tänavalt.

    Muuseas, samast ajast sain ma kogemuse, et eriarstid on kõik testosterooni täis mehed, õudsad geeniused kõik, neile kõlbab alati ainult kõige uuem, kõige kallim protseduur ja ravim.

    Veel üks nüanss. Minu arvates on arstiteenuse pakkumise poolel, sisenemisbarjäär väga kõrge ja arstid on nagu üks suur korporatsioon. Willem Buiter kunagi mainis, et juristidel ja arstidel on loomulik kalduvus monopoolsusele…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga