Vahelduseks auhindadest: Netflix ja NASA
Auhindadest pole juba mitme kuu jooksul juttu olnud samas kui üht-teist huvitavat on siiski toimunud.
Netflix andis aasta alguses välja järjekorras juba teise progressiauhinna. Auhind läks meeskonnale KorBell in Big Chaos, mis on 10% parema tulemuse eesmärgist vaid 0,56% kaugusel. Viimase paari kuu jooksul on aga tehtud täiendavaid edusamme ja eesmärgist on puudu jäänud ainult 0,37%. Tõenäosus, et miljoni dollari suurune auhind leiab veel sellel aastal omaniku, on juba päris arvestatav, sest progressiauhinna tulemusest parema tulemusega on hakkama saanud ka kolm konkurenti. Julgeks isegi spekuleerida, et enne suve lõppu on võitja teada.
Mul õnnestus mõned kuud tagasi komistada ka ühe Wired’i artikli otsa, mis juhtis tähelepanu auhindade kõige suuremale eelisele: suutlikkusele kaasata lahenduste otsimisse radikaalselt erinevate lähenemistega inimesi. Kui enamus meeskondi koosnevad matemaatikutest ja statistikutest, siis üks üritajatest on hariduselt hoopis psühholoog, kes enda tütre matemaatika oskustele toetudes, vähemalt mõneks ajaks 2008. aasta alguses ka konkurentsi sekkus:
The computer scientists and statisticians at the top of the leaderboard have developed elaborate and carefully tuned algorithms for representing movie watchers by lists of numbers, from which their tastes in movies can be estimated by a formula. Which is fine, in Gavin Potter’s view — except people aren’t lists of numbers and don’t watch movies as if they were.
Potter likes to use what psychologists know about human behavior. “The fact that these ratings were made by humans seems to me to be an important piece of information that should be and needs to be used,” he says. Potter has great respect for the technical prowess of BellKor — he is, after all, still behind the team in the rankings — but he thinks the computer science community studying this problem suffers from a bad case of groupthink. He refers to the psychological model underlying their mathematical approach as “crude.” His tone suggests that if I weren’t taping, he might use a stronger word.
Tänaseks on “just a guy in a garage” tagasihoidlikul 15. kohal, kuid nagu selgub Wired’i artiklist on konkurentide vaheline suhtlemine üllatavaltki avameelne. Kui Potter on enda tähelepanekuid teiste konkurentidega jaganud, siis võivad nende tulemused olla just Potter’i tähelepanekute võrra paremad.
Loomulikult ei ole Netflixi auhind ainuke, mis proovib keerulisele probleemile auhindade abil lahendust leida. NASA on välja pannud 4 miljoni dollari eest auhindu kosmoselifti erinevate elementide eest. Üks peamiseid elemente on loomulikult kaabel, mida mööda lift liikuda saaks.
Mõned aastad tagasi sai selgeks, et kaabli peamiseks koostisosaks peab tõenäoliselt olema mingi süsinik nanotorudest moodustatud kiud, kuid pikka aega oli üheks suuremaks probleemiks vähegi pikemate juppide tegemine. Jaanuari lõpus selgus, et Cambridge ülikoolis on välja töötatud meetod, mis võib osutuda päris oluliseks läbimurdeks:
The Cambridge team is making about 1 gram of the high-tech material per day, enough to stretch to 18 miles in length. “We have Nasa on the phone asking for 144,000 miles of the stuff, but there is a difference between what can be achieved in a lab and on an industrial level,” says Alan Windle, professor of materials science at Cambridge University, who is anxious not to let the work get ahead of itself.
. . .
“The key thing is that the process essentially makes carbon into smoke, but because the smoke particles are long thin nanotubes, they entangle and hold hands. We are actually making elastic smoke, which we can then wind up into a fibre,” says Windle.
Kosmoselift jääb veel esialgu kaugemasse tulevikku, kuid lootust jagub. Auhinna enda lehekülje koos viimaste arengutega võib leida siit.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar