VABALOG

Kui erinev on innovatsioon avalikus ja erasektoris?

Eelmise postituse jätkuks tooks Jeffery Phillipsilt välja veel ühe huvitava postituse, mis haakub mind ennast juba peaaegu aasta kummitanud täheldusega, mis tundub kohati olevat sügavmõtteline, kuid järgmisel hetkel jälle triviaalne:

Innovatsioon on avalikus sektoris üldjuhul välistatud ainuüksi institutsionaalse raamistiku tõttu, milles avalik sektor tegutseb. Lisaks ei pea avaliku sektori “innovaatilised” lahendused läbima konkurentsi tihedat sõela, ega sõltu tarbija vabast valikust, sest pakutule lihtsalt pole teist alternatiivi. On ainult see, mida monopoolses seisundis avaliku sektori organisatsioon pakub.

Kui erasektorist tulev innovatsioon on sunnitud konkureerivate lahenduste survest tulenevalt arvestama tarbija huvidega (kasutuslihtsus, hind, disain), sest muidu ei oleks võimalik toodet ega teenust edukalt müüa, siis avaliku sektori uuendused taolist nõudlikku filtrit läbima ei pea. Alternatiivseid valikuid üldjuhul pole ja kui uuendus on vähegi keerulisem või kulukam, siis tarbijal ei ole seda sageli võimalik mitte kasutada. See tingib aga olukorra, kus innovatsiooni lipu alla viiakse ellu uuendusi, mis on sageli toored, tarbija reaalsete vajaduste ja huvidega mitte arvestavad lahendused.

Tulles aga tagasi Jeffery Phillipsi juurde, siis tema tõi võrdluseks sellised kaks organisatsiooni nagu USA merejalavägi ja maavägi:

The old joke about the US military says that the Marines have a rule: That which isn’t forbidden is permitted, and the Army has a similar rule: That which isn’t permitted is forbidden. I suspect a bit of inter-service rivalry exists here especially since I grew up in a Marine household, but there is a larger truth at work. If your team operates from the standpoint that something not expressly permitted is absolutely forbidden, you’ll have an exceptionally difficult time innovating. The rule attributed to the Marines provides a lot more leeway and latitude to the decision makers – unless something is expressly forbidden, it is permitted.

Arvestades sellega, et Eestis rajaneb tsiviilõigus põhimõttele “kõik, mis pole keelatud, on lubatud” ja haldusõigus põhimõttele “kõik, mis pole lubatud, on keelatud”, siis on tulemused ka innovatsiooni osas vastavad.

Eesti puhul kerkib minu jaoks esile küsimus sellest, et kuidas on sellisel juhul võimalik meie e-riigiga seonduvate lahenduste suhteline edukus ja populaarsus (PDF)? Tundub, et põhjuseid on mitmeid, kuid kaks olulisemat näivad olevat (1) seadusandliku raamistiku pidev muutumine ja arenemine, kus lisaks seadusandluse kaasajastamisel tuli arvestada ka uuemate arengutega tehnoloogiliste võimaluste osas ja (2) organisatsioonilise jäikuse puudumine ehk ükskiüritajatel oli rohkem võimalust initsiatiivi näidata, sest mõned valdkonnad polnud reguleeritud ning (3) seadusandliku põhja loomine erinevate infoühiskonda käsitlevate seaduste, määruste ja arengukavade näol, mis kohustasid osasid samme astuma.

Ühtlasi järeldub eelnevalt toodud punktidest, et mida konkreetsem on riigi õigusruum, mida juurdunum on avalikule sektorile omane organisatsioonikultuur (eelkõige vastutuse hajutamise näol), seda tagasihoidlikumaks ja harvemaks muutuvad avaliku sektori innovaatilised algatused. Need, kes on mingit võimu (eelkõige otsustusvõimaluste näol) omavatel positsioonidel pole huvitatud riskidest ega nendega kaasnevast vastutusest samas kui kõige tavalisema ametniku võimalused on äärmiselt piiratud.

Erasektoris võib aga kõige tavalisem innovaatilise lahendusega töötaja enda ideed juhtkonnale tutvustada. Kui ta saab juhtkonnalt “eitava” vastuse, siis jääb talle alati võimalus ettevõttest lahkuda, et enda lahendust ettevõtjana edasi arendada koos sealt saadava potentsiaalse kasuga. Avalikus sektoris sarnast võimalust pole. Ei saa asutada konkureerivat Tarbijakaitseametit või Veeteedeameti või Maa-ameti – isegi mõnda nende funktsiooni täitvat asutust.

See on ka üks põhjuseid, miks kaldun arvama, et mida rohkem erinevate ametite poolt täidetavaid funktsioone on võimalik üle viia erasektorisse, seda suurem on ka tõenäosus, et tuleb uudseid lahendusi ja lähenemisi, mille arendamisel lähtutakse eelkõige tarbija huvidest. Ühtlasi tähendab see, et avalik sektor võiks järjest rohkem enda funktsioonidest üle anda erasektorile sealjuures ise tegeldes võimalikult mitmeküglse konkurentsi tagamisega läbi sisenemisbarjääride madalal hoidmise ja täiendavate omandiõiguste loomise.


Categorised as: ...


9 kommentaari

  1. Mikk ütleb:

    Aga kas avalik sektor peaks mingil viisil osalema innovatsioonis?
    Või kuidas, milliste sammude ja meedetega saaks avalik sektor kaasa aidata, et erasektor tegeleks innovatsiooniga?

  2. veigo ütleb:

    Küsiks triviaalse küsimuse: kas avalik sektor peab olema alati innovatiivne? Kui vastuseks on “alati”, siis millel selline arvamus põhineb? Kui vastuseks on “vahel”, “kui võimalik” või midagi muud analoogset, siis küsiks “kunas peab? ja “kunas ei pea?”. Kui vastuseks on, et “ei pea”, siis milleks see artikkel üldse hea on?

    Teemat võiks pikalt lahata, aga ma olen täheldanud, et innovatiivsed (või siis mitte) on inimesed, mitte sektorid. Paljud innovatiivsed lahendused avalikus sektoris (maadevahetused ja muu taoline) tõestavad seda ilmekalt. Eri sektorites on lihtsalt erinevad reeglid ja erinevad võimalused. Kogu avalik sektor pole ka sõjavägi minu teada.

  3. toivo ütleb:

    esiteks. sa võtad liiga kitsalt, avalik sektor = riik. aga kas MTÜ või SA võib teenuseid pakkuda? innovatiivseid teenuseid, rahastatuna maksudest? aga kui neid maksudest ei rahastata, vaid aint annetustest, siis ükskaks muutub innovatiivseks, ähh?

    teiseks. riigi “innovatsioon” võib seisneda ka püsimajäämises, kestuses, pikaealisuses, traditsioonides. paigalseismises või -püsimises. ses osas oli soome 1940 – ndatel innovatiivsem kui eesti. paigalseismine eeldab teistsuguseid kvaliteete.

    olgu, kas innovatiivne võiks lihtsalt asendada (omadus)sõnaga kvaliteetne?

  4. Jüri Saar ütleb:

    mikk: minu arvates peaks avalik sektor innovatsiooni soosiva keskkonna tagamisega tegelema – hoiduma liigsest reguleerimisest, konkurentsi piiravatest nõudmistest ja toimima erinevate asutuste kätte koonduva informatsiooni vahendaja jagajana.

    veiko: mul oli alguses plaanis postituse pealkirjaks panna “innovatsiooni võimatusest avalikus sektoris”, kuid see tundus liiga absoluutne. Millest saab ja peab avaliku sektori puhul rääkima on pidevalt muutuva keskkonnaga kohanemine ja tehnoloogiliste võimaluste kasutusele võtmine, sest keskkond, milles tegutsetaks on pidevas muutumises.

    Ma võtaks ikkagi innovatsiooni kui protsessi mitte kui omadust, ilma mingi organisatsiooni koondatud ressursside (s.h. ka inimesed) ei õnnestue üldjuhul ideest kaugemale jõuda. Juhiks ühtlasi tähelepanu ka sellel, et seadusandlik raamistik paneb paika mängureeglid, mille raamesse peavad mahtuma ka inimeste tegevused.

    Mind huvitaks lugeda, mida sa maadevahetuse juures pead innovaatiliseks ja mida pead silmas “muu taolise” all.

    Kas see postitus on üldse vajalik – tõenäoliselt mitte kuid sama võib öelda valdava enamuse kohta, mis terve inimajaloo vältel kirjutatud. Mind ajendas postitust kirjutama tõsi asi, et ainuüksi fraasile “public sector innovation” pakub Google 20 tuhat vastust ja Eestiski räägitakse meeleldi avaliku sektori innovatsioonist.

    toivo:
    (1) oleneb SA’st ja MTÜ’st – minu teada on taolistele organisatsioonidele omistatud kolmanda sektori nimeline ühisnimetus. Minule arusaam on, et kui avaliku sektori organisatsioon loob SA või MTÜ, siis tuleb neil paljuski lähtuda haldusõigusest, kuid kui loojateks on indiviidid või ettevõtted, siis lähtutakse eelkõige tsiviilõigusest. Kui MTÜ’le või SA’le pole antud spetsiifiliselt eriõigusi, siis saab rääkida konkurentsist nii teiste äri- kui mittetulundusühigutega. Annetus on minu arvates kvalitatiivselt erinev asi kui maksutulu – üks on indiviidi poolt suunatav ja vabatahtlikuse alusel saadav, teisel juhul on tegu sunniviisilise rahavõtmisega ebamääraseks otstarbeks.

    (2) ma ei ole veendunud, et traditsioonide sälitamist või pikaealisust saab innovatsiooniks nimetada. Äkki sa täpsustad, mida sa täpselt innovaatiliseks pead, sest lõppude lõpuks võime innovatsiooniks kutsuda suvalist meeldivat või soovitud tegevust. See ei tähenda, et veel tegu oleks innovatsiooniga (kasvõi definitsiooni alusel, mis toodud eelmises postituses) Praegu tundub, et peaks rääkima hakkama hoopis väärtustest, millest enda tegevuses juhinduda.

    innovaatiline ei võrdu kvaliteetne…minu arvates on meie keel piisavalt rikkalik, et erinevaid nähtusi või protsesse erinevate sõnadega tähistada.

  5. mikk ütleb:

    Aga kas avalik sektor võiks innovatsiooni rahastada või siis mingeid sisendeid, mis innovatsiooni tekkeks vajalikud? Võibolla mingites etappides, kus eraraha ei taha, ei saa, ei julge sisse tulla? Nagu vist kõigis innovaatlistes maades see niimoodi käib…

  6. Jüri Saar ütleb:

    mikk: kui me räägime rahastamisest maksumaksjate rahaga, siis kõiki innovatsiooni projekte nagunii rahastada ei suudeta, see tähendab valikute tegemist. Mida suuremad on summad, seda suurem on tõenäosus, et keegi ei ole valmis riskima vähegi radikaalsemate projektidega (ja kas peakski?!), kuid tulemus on see, et raha liigub valdkondadesse, kus on mõjukaid toetajaid ja eeskostjaid, keda võetakse rohkem kuulda kui teisi.

    Olen ise kõrvalt näinud, kuidas vähegi uudsemad ärimudelid ja kontseptsioonid praagitakse konkurentsist välja, sest hindajad ei taju näiteks brändi väärtust või meedimaastikul toimuvate muutuste tagajärgi. Mõnele ei meeldi aga inimene, mitte idee.

    Praeguse seisuga tundub avaliku sektori poolt kõige mõistlikum (kõrg)haridusse panustamine, kus on võimalik saada spetsialiste, keda ettevõtted saavad kaasata ja piisavalt laia silmaringiga inimesi, kes näevad ja tajuvad globaalseid võimalusi, mida saaks ära kasutada. Kindlasti on eestlastel vaja rohkem panustada koostööle teiste riikidega, mis tähendab, et välismaalastel võiks siin töötamise piiranguid ja kitsendusi vähendada.

    Eraraha kaasamine on keeruline juba ainüksi sellepärast, et enamus projekte ei ole eriti suure potentsiaaliga. Kui erasektoris on raha jagaja ja omanik kui mitte sama isik, siis vähemalt tegutseb ta selgelt raha omaniku huvides, siis avaliku sektori puhul pole raha nagu kellegi oma ja järelevalve on pigem protsessi kui tulemuse keskne.

  7. Mikk ütleb:

    Ma pidasin siin eelkõige silmas väga varases staadiumis projektide rahastamist. Kindlasti näiteks teaduse rahastamist? Selle etapi rahastamist, kus mingi teaduslik teooria (lahendus) muutub omandab mingisuguse toote vormi… Kõik innovatiivsed riigid seda teevad, kui Eesti ei tee, kas me ei kaota oma innovaatlisuses?

    VC raha ei alusta reeglina päris nullist. Isegi mitte inglite raha ei alusta nullist, vaid ikka tuleb sisse kohas kus “midagi” on juba olemas. See “midagi” ei pruugi olla valmsi toode, aga reeglina pole see enam ka lihtsalt kellegi idee või mõte, ikka konkreetsem asi. Seda “midagit” teistes riikides reeglina rahastatakse avalikust rahast.

  8. Jüri Saar ütleb:

    Teadus ei ole ettevõtlus ega otseselt kommertseesmärgil tehtu vaid pigem käsitletav avaliku hüvena, sest üldjuhul peavad teadustöö tulemused lõpema ka aruannete ja artiklitega, mis on aga kõigile huvilistele saadavad. Samas on teaduse riiklik rahastamine pigem 1940ndatest hoogu kogunud (paljuski USA eestvedamisel ja tänu Vannevar Bushi panusele), kuid kui riik teadust ei rahastaks, siis võtaks selle tegevuse üle paljuski suurettevõtted (teevad seda nagunii, ka alusuuringute tasemel). Ühtlasi on põhjust mõtiskleda selle üle, mida ja kui tulemuslikult rahastab avalik ja mida erasektor:

    http://cba.unomaha.edu/faculty/adiamond/WEB/DiamondPDFs/FundscEurJourn4.pdf

    Uurimuses on omad probleemid, kuid kindlasti pole need uurimust tühistavad.

    Ma ei tahaks hästi nõustuda, et kõik riigid toetavad varajases faasis mingit toote vormi, kuid samas on see väga laialivalguv termin. Ja isegi kui toetaks, siis järgmine küsimus on, et kas ka tulemuslikult? Äkki loobitakse raha lihtsalt musta auku palju lootes ja vähe saades.

    See “midagi” rahastatakse üldjuhul kui mitte ettevõtja säästudest või isiklikest laenudest, siis FFF-i (friends, foolds, family) poolt. Sa väidad, et reeglina rahastatakse teistes riikides avalikust rahast, kuid mind huvitaks teada, miks sa nii arvad ja mida “midagi” all silmas pead?

  9. Mikk ütleb:

    Sellest mis asi on “midagi”, võiks näiteks tuua sellesama Google´i. Firma registreeriti 1998. aasta septembris, mõni nädal varem oli sõlmitud ka esimene leping erainvestori poolseks rahastamiseks.
    Töö selle nimel aga hakkas 1995-96. Juba 96. aasta lõpul oli Google esimene versioon üleval, siis küll BackRubi nime all. Esimene Google nimeline jooksis aadressil http://google.stanford.edu. Ja muidugi Page ja Brin ka publitseerisid.

    See protsess 1996-98 oli üheltpoolt teadustöö, kuid minu arvates mitte ainult. Mingis osas oli ikkagi tegu ka tooterarendusega, kui nad 1998 septembris eraettevõttes Google Inc. tööle asusid, olid neil juba teatud toode olemas, mitte ainult idee või publitseeritud artiklid.

    Point on aga just selles, et see töö 1996-98 tehti suures osas riikliku raha eest. Nii Brin kui Page istusid personaalsete NSF grantide otsas, Stanfordi arvutiteaduste osakond oli ise riiklike grante täis jne.
    Võibolla oleks seda kõike võinud teha ka eraraha, võibolla ka FFF-s pool, tagantjärele me ei saa seda kontrollida. Ma lihtsalt viitan selle näite abil sellele, et piir teaduse ja tootearenduse vahel on hägune.
    Praktiliselt 100% uutest turule tulevatest ravimitest on oma algfaasis rahastatud NHF grantdie abil. Üks osa neist uuringutest lõpetab (paremal juhul) mõne artikliga, mingis teadusajakirjas. Osad jõuavad ka apteekide lettidele.

    Öelda, et kui riik teadust ei rahastaks, siis võtaks selle üle tegevuse üle paljuski suurettevõtted, kõlab kaunisti, aga kas see ka tegelikult nii juhtuks?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga