See protsess 1996-98 oli üheltpoolt teadustöö, kuid minu arvates mitte ainult. Mingis osas oli ikkagi tegu ka tooterarendusega, kui nad 1998 septembris eraettevõttes Google Inc. tööle asusid, olid neil juba teatud toode olemas, mitte ainult idee või publitseeritud artiklid.

Point on aga just selles, et see töö 1996-98 tehti suures osas riikliku raha eest. Nii Brin kui Page istusid personaalsete NSF grantide otsas, Stanfordi arvutiteaduste osakond oli ise riiklike grante täis jne.
Võibolla oleks seda kõike võinud teha ka eraraha, võibolla ka FFF-s pool, tagantjärele me ei saa seda kontrollida. Ma lihtsalt viitan selle näite abil sellele, et piir teaduse ja tootearenduse vahel on hägune.
Praktiliselt 100% uutest turule tulevatest ravimitest on oma algfaasis rahastatud NHF grantdie abil. Üks osa neist uuringutest lõpetab (paremal juhul) mõne artikliga, mingis teadusajakirjas. Osad jõuavad ka apteekide lettidele.

Öelda, et kui riik teadust ei rahastaks, siis võtaks selle üle tegevuse üle paljuski suurettevõtted, kõlab kaunisti, aga kas see ka tegelikult nii juhtuks?

http://cba.unomaha.edu/faculty/adiamond/WEB/DiamondPDFs/FundscEurJourn4.pdf

Uurimuses on omad probleemid, kuid kindlasti pole need uurimust tühistavad.

Ma ei tahaks hästi nõustuda, et kõik riigid toetavad varajases faasis mingit toote vormi, kuid samas on see väga laialivalguv termin. Ja isegi kui toetaks, siis järgmine küsimus on, et kas ka tulemuslikult? Äkki loobitakse raha lihtsalt musta auku palju lootes ja vähe saades.

See “midagi” rahastatakse üldjuhul kui mitte ettevõtja säästudest või isiklikest laenudest, siis FFF-i (friends, foolds, family) poolt. Sa väidad, et reeglina rahastatakse teistes riikides avalikust rahast, kuid mind huvitaks teada, miks sa nii arvad ja mida “midagi” all silmas pead?

VC raha ei alusta reeglina päris nullist. Isegi mitte inglite raha ei alusta nullist, vaid ikka tuleb sisse kohas kus “midagi” on juba olemas. See “midagi” ei pruugi olla valmsi toode, aga reeglina pole see enam ka lihtsalt kellegi idee või mõte, ikka konkreetsem asi. Seda “midagit” teistes riikides reeglina rahastatakse avalikust rahast.

Olen ise kõrvalt näinud, kuidas vähegi uudsemad ärimudelid ja kontseptsioonid praagitakse konkurentsist välja, sest hindajad ei taju näiteks brändi väärtust või meedimaastikul toimuvate muutuste tagajärgi. Mõnele ei meeldi aga inimene, mitte idee.

Praeguse seisuga tundub avaliku sektori poolt kõige mõistlikum (kõrg)haridusse panustamine, kus on võimalik saada spetsialiste, keda ettevõtted saavad kaasata ja piisavalt laia silmaringiga inimesi, kes näevad ja tajuvad globaalseid võimalusi, mida saaks ära kasutada. Kindlasti on eestlastel vaja rohkem panustada koostööle teiste riikidega, mis tähendab, et välismaalastel võiks siin töötamise piiranguid ja kitsendusi vähendada.

Eraraha kaasamine on keeruline juba ainüksi sellepärast, et enamus projekte ei ole eriti suure potentsiaaliga. Kui erasektoris on raha jagaja ja omanik kui mitte sama isik, siis vähemalt tegutseb ta selgelt raha omaniku huvides, siis avaliku sektori puhul pole raha nagu kellegi oma ja järelevalve on pigem protsessi kui tulemuse keskne.

veiko: mul oli alguses plaanis postituse pealkirjaks panna “innovatsiooni võimatusest avalikus sektoris”, kuid see tundus liiga absoluutne. Millest saab ja peab avaliku sektori puhul rääkima on pidevalt muutuva keskkonnaga kohanemine ja tehnoloogiliste võimaluste kasutusele võtmine, sest keskkond, milles tegutsetaks on pidevas muutumises.

Ma võtaks ikkagi innovatsiooni kui protsessi mitte kui omadust, ilma mingi organisatsiooni koondatud ressursside (s.h. ka inimesed) ei õnnestue üldjuhul ideest kaugemale jõuda. Juhiks ühtlasi tähelepanu ka sellel, et seadusandlik raamistik paneb paika mängureeglid, mille raamesse peavad mahtuma ka inimeste tegevused.

Mind huvitaks lugeda, mida sa maadevahetuse juures pead innovaatiliseks ja mida pead silmas “muu taolise” all.

Kas see postitus on üldse vajalik – tõenäoliselt mitte kuid sama võib öelda valdava enamuse kohta, mis terve inimajaloo vältel kirjutatud. Mind ajendas postitust kirjutama tõsi asi, et ainuüksi fraasile “public sector innovation” pakub Google 20 tuhat vastust ja Eestiski räägitakse meeleldi avaliku sektori innovatsioonist.

toivo:
(1) oleneb SA’st ja MTÜ’st – minu teada on taolistele organisatsioonidele omistatud kolmanda sektori nimeline ühisnimetus. Minule arusaam on, et kui avaliku sektori organisatsioon loob SA või MTÜ, siis tuleb neil paljuski lähtuda haldusõigusest, kuid kui loojateks on indiviidid või ettevõtted, siis lähtutakse eelkõige tsiviilõigusest. Kui MTÜ’le või SA’le pole antud spetsiifiliselt eriõigusi, siis saab rääkida konkurentsist nii teiste äri- kui mittetulundusühigutega. Annetus on minu arvates kvalitatiivselt erinev asi kui maksutulu – üks on indiviidi poolt suunatav ja vabatahtlikuse alusel saadav, teisel juhul on tegu sunniviisilise rahavõtmisega ebamääraseks otstarbeks.

(2) ma ei ole veendunud, et traditsioonide sälitamist või pikaealisust saab innovatsiooniks nimetada. Äkki sa täpsustad, mida sa täpselt innovaatiliseks pead, sest lõppude lõpuks võime innovatsiooniks kutsuda suvalist meeldivat või soovitud tegevust. See ei tähenda, et veel tegu oleks innovatsiooniga (kasvõi definitsiooni alusel, mis toodud eelmises postituses) Praegu tundub, et peaks rääkima hakkama hoopis väärtustest, millest enda tegevuses juhinduda.

innovaatiline ei võrdu kvaliteetne…minu arvates on meie keel piisavalt rikkalik, et erinevaid nähtusi või protsesse erinevate sõnadega tähistada.

teiseks. riigi “innovatsioon” võib seisneda ka püsimajäämises, kestuses, pikaealisuses, traditsioonides. paigalseismises või -püsimises. ses osas oli soome 1940 – ndatel innovatiivsem kui eesti. paigalseismine eeldab teistsuguseid kvaliteete.

olgu, kas innovatiivne võiks lihtsalt asendada (omadus)sõnaga kvaliteetne?

Teemat võiks pikalt lahata, aga ma olen täheldanud, et innovatiivsed (või siis mitte) on inimesed, mitte sektorid. Paljud innovatiivsed lahendused avalikus sektoris (maadevahetused ja muu taoline) tõestavad seda ilmekalt. Eri sektorites on lihtsalt erinevad reeglid ja erinevad võimalused. Kogu avalik sektor pole ka sõjavägi minu teada.