Keila-Joa lossi müümata jäämise põhjustest
Nejapäeval, 7. mail selgus, et Keila-Joa lossi ostmisest pole keegi isegi 5 miljoni krooniga huvitatud. Mõistagi ei ole see ühelegi mõtlevale inimesele üllatus, kes on vähegi Keila-Joa lossi staatusega kursis. Probleem on väga lihtne: Muinsuskaitseamet on seadnud lossile, lossi pargile ja teistele kompleksi kuuluvatele hoonetele muinsuskaitselised eritingimused, millega kaasnevad tegelikult hämmastavalt suured rahalised kohustused.
Kindlasti on Muinsuskaitseamet teinud kitsendusi taastustöödel kasutatavate materjalide osas ning kindlasti nõutakse hoone jätkuva lagunemise vältimist. Avalik müügihind, mida meediasse paisatakse võib ju 5 miljonit krooni olla, kuid ma arvan, et ostuga kaasneb vähemalt 50 miljoni krooni ulatuses kohustusi. Tõenäoliselt on see veel konservatiivne hinnang. Eraldi küsimus, millised sammud on Muinsuskaitseameti arvates piisavad selleks, et Keila-Joa lossi edasist lagunemist vältida ehk kui kiiresti on uus omanik sunnitud objekti raha matma.
Vaevalt, et uuel omanikul õnnestub Muinsuskaitseameti ametnikega mingile kompromisslahendusele jõuda näiteks ajakava või kasutatavate materjalide osas. Väga kitsalt muinsuskaitse võtmes tegutsevad ametnikud pole mingitest kompromissidest huvitatud. See lihtsalt ei ole see, mille eest nad palka saavad ja nemad raiuvad halastamatult oma rida edasi.
Lossil saab lasta laguneda ainult keskvalitsuse vahetut soosingut nautiv Riigi Kinnisvara AS, sest niipea kui loss on ostetud mõne ettevõtte või isegi füüsilise isiku poolt, kaasneb sellega kindlasti kohustus kohe tegutsema asuda. Eks Riigi Kinnisvara AS üritab kõigest jõust müüdavasse hoonesse raha mitte matta ja on sellepärast ka näiliselt suht soodsa alghinna pannud.
Lisaks kõigele eelnevale on kinnistule määratud sotsiaalmaa staatus, mis kitsendab aga veelgi inimeste ja ettevõtete ringi, kes on taolisest kohustusest huvitatud. Tõenäoliselt poleks renoveeritud hoonega võimalik isegi mingit erilist tulu teenida, mis tähendab, et tegu oleks eelkõige heategevusliku projektiga. Jääb üle ainult küsida, et milleks siis veel täiendavat 5 miljonit heategijalt küsida.
Kahjuks ei ole see sugugi ainulaadne kaasus. Muinsuskaitseamet võib küll õige asja eest väljas olla, kuid Eestis on hulgaliselt muinsuskaitse all olevaid objekti, mille saatus on vaikne lagunemine prügihunnikuks, sest riigil pole raha ja ükski normaalne inimene pole huvitatud kinnisvara omandamisest, millele on pandud räiged piirangud ja kohustused. Kui omanikule jääb ainult kohustuste täitmise rõõm, siis on tõesti keeruline ostjat leida.
Nii jõuamegi valikuni: kas tõupuhas Muinsuskaitseametile sobivalt taastatud hoone või igaveseks kadunud kultuuripärand. Esimene variant on puhas utoopia ja nii jääbki järgi ainult teine variant. On ka kolmas võimalus, mis arvestaks ettevõtjate poolt reaalseks peetavate võimalustega, kuid ega ükski Muinsuskaitseametnik pole sellest huvitatud. Nii jääbki üle ainult lagunemine prügihunnikuks.
Tahetakse paremat, kuid välja kukub nagu alati.
Categorised as: ...
KUKU raadio Keskpäevatunnis arvas Rein Kilk, kes ise kunagi Pärnus koos H.H. Luigega Ammende villa renoveerimist finantseeris ja korraldas, et nii umbes 100 miljonit EEK peaks esimese hooga sisse panema!
Mina küll ei kujuta ette, et mis äri see oleks, mis nii väikeselt hoonelt taolise summa tagasi võiks teenida.
Seega siis järeldus sama, mis Jürilgi -see oloeks heategevuslik projekt. Äärmisel juhul tasuks mingid kunagiste omanike sugulased üles otsida ja neile pakkuda, et tehke mingi peremuuseum.
Kui raha juhtub olema, siis ehk teevadki. Mitte raha pärast vaid siis rohkem nostalgiliste mälestuste pärast.
Ja sellele teoreetilisele ostjale võiks küll lubada, et saab oma 5 milli tagasi, kui on jba 55 miljonit investeerinud.