”
Reaalsest elust on tuua hulgaliselt näiteid sellest, et sotsialiseeritud tervisekindlustussüsteem seisab silmitsi tõsise finantseerimiskriisiga, mis väljendub eelkõige halvemas ligipääsetavuses arstiabile kõigi jaoks. Mul on tunne, et ei sinule ega ühelgi sinu tuttaval pole viimasel ajal kohaliku meditsiinisüsteemiga erilist kokkupuudet olnud. Kui sa pead kuude kaupa passima järjekorras, et saada spetsialist juurde või mõnda protseduuri, samas kui meditsiinitöötajate “tuttavad” sinust ette lastakse, siis tundub kohe vägisi, et praegune süsteem ei tööta.”

Eelmine suvi pidin ise umbes 1,5 kuud ühte protseduuri ootama. Kas oleks tahtnud kiiremini saada? Jah, muidugi. Kas oli minu jaoks nii oluline küsimus, et sooviks kogu tervishoisüsteemi ümber muuta? Ei, ei olnud. kas oleksin nõus terve elu maksma 4 korda rohkem arstiabi eest kui praegu, selleks et saada 1,5 kuu ootamise asemel, arsti juurde ühe nädalaga? Vaevalt.

“Sa näid kirjutavat, et individuaalne kogumispension pole ennast õigustanud, et pigem vastupidi. Saaksid sa ehk täpsustada, mida sa silmas pead – mis on sinu mõõdikud ja millega toimub võrdlus? ”

Üheks mõõdikuks võiks olla administreerimiskulud ja haldustasud. Vaatasin Taani nn 2 samba kulusid http://www.atp.dk/X5/wps/wcm/connect/ATP/atp.com/ ja siis laadisin alla Hansa K3 aastaaruande. Vahed on mitme-mitmekümne kordsed. Ma ei viitsi kõiki Eesti fonde ja pakette ülekontrollid ja kokkuliita, kuid ma julgen isegi öelda et ilmselt pole isegi absoluutkuludes suurt vahet. Ainuke vahe on siis see, et ühelpool kulutatakse see 1,4 triljoni administreerimiseks, teiselpool 10 miljardi administreerimiseks 10-15 miljardi administreerimiseks.

Ja see on oluline näitaja, sest selle argumendiga (konkurents toob kulud alla) seda süsteemi omal ajal müüdi.

Muuseas, see pole ainult Eesti probleem. Maailmapank, kes ise seda erapenisonisüsteemi kõvasti promos, on tunudvalt ambivalentsemnaks sellel teemal muutnud.

“Ühtlasi ei jaga ma sinu seisukohta, et inimesed ei peaks enda tuleviku kindlustamise nimel ennast isegi mitte harima.

Kui keskmine klient ei taha arusaada ega teha valikuid vaid hoopis absoluutset kindlust, siis seda ta ei saa kunagi. PAYGO süsteem pole enamikus maailma riikides juba ainuüksi demograafilistel põhjustel võimalik.”

ma ei ütle seda, et inimesed ei pea ennast harima. Aga ma arvan tõesti, et Eesti 3 samba süsteem on keeruline ja pole kuigi läbipaistev. Kui ma ka küsin oma oma finatsistidest sõprade-tuttavate käest, kas nad saavad aru kui palju nad tulevikus hakkavad pensioni saama, kuidas nende pension kujuneb, mis ja mille eest tasusid küsitakse, kuidas nad saavad nad oma raha kasutada – see pole ka nende jaoks väga selge. Ainuke asi, mis on nende jaoks selge – kaeblemine üüratute haldustasude üle.

“Kindlustuse puhul on alati valik – tahad väiksemagi kriimu eest ennast kindlustada, siis maksad rohkem. Tahad ainult katastroofiliste juhtumite eest ennast kindlustada, siis maksad vähem. Miljonärina poleks sul äkki ennast üldse mõtet kindlustada, sest oled suuteline n.ö. “out of pocket” enda ravi eest tasuma. Kindlustus on ikkagi otstarbekas tagasihoidlikuma sissetulekuga inimestele.”
Sa ütlesid ennem, erakindlustus tähendab seda, et maksad niipalju kui saad. mina ütlesin, et kindlustuse mõte on ikkagi selles, et plajud maksavad ja vähesed saavad. Loomulikult võib selles olla ka elemente esimesest, kuid esimene reegel on ikka selles – paljud panustavad, vähesed saavad. Kui see poleks nii, siis ei ole inimesel ju ühtegi ratsionaalset põhjust ennast kindlustada. Sellisel juhul ei maksaks keegi midagi ja kui jama majas, siis makstakse järelmaksuga.

“Kui arvad, et töötab, siis järelikult tervis korras. Küsi nüüd mõne ebamugava või isegi valusa probeemi käes vaevlevalt inimeselt, kas tema arvates kuude pikkused spetsialistide- ja ravijärjekorrad tähendavad, et süsteem töötab.”

Ma möönan, kui mu enda kokkupuuted on olnud põgusad, siis võivad mu väited olla kallutatud. Kui ära unusta, et kallutatus kehtib ka teistpidi – kui kellelgi on ebameeldiv kokkupuude ja sellest kõvasti akrjub, ka siis võib kergesti langeda lõksu, kus üksikjuhtumite põhjal tehakse kaheldava väärtusega üldistus.

Ma vaatasin Faktumi traditsioonilist tervishoiu teemalist uuringut. Inimeste hinnang Eesti tervishoiule on positiivne ja see kasvab. Tervishoiu kvaliteedile on hinnang positiivne ja see kasvab. Suurima (enam-vähem ka ainukese probleemina) toodi välja järjekorrad. Tõepoolest, tervelt kolmandik inimestest vastas, et nad ei ole saanud eriarsti juurde soovitud jal. Tõsi, kaks kolmandiku said soovitud ajal. Aga ikkagi kolmandik on suur arv.

Ometi, ka selle põhjal keeruline probleemi olemust hinnata. Millised on mittesoovitud ajal eriarsti juurde pääsemise tagajärjed? Kas järjekordi saab vähendada ka kuidagi teisiti säilitades praegust meditsiinisüsteemi? Mis oleks erakindlutuse põhise meditsiinisüsteemi loomise hind? Kas erkindlustusele üleminekuga, isegi kui see vähendaks järjekordi, kas on oht, et mõnes teises aspektis hinnagud tervishoiusüsteemile langevad?

“Skandinaavia on halb näide. Keskmise rootslase sissetulekud on väiksemad ja võimalused ennast paksuks süüa samuti. Samas on rootslaste keskmine kaal samuti tõusnud ja näiteks allergikute hulk kasvanud. Ma pakun, et selleks ajaks kui nende sissetulekud samale tasemele küündivad, mis USA’s täna, on ka tervislikumat eluviisi vähem, kuid kuna teavitus tööd on tänu jänkidele (ja seeläbi tervele maailmale) tehtud aastaid rohkem, siis ei ole olukord nii karvane.”

Kas sa tahad öelda, et skandinaavlastel pole piisavalt raha, et Burger Kingis söömas käia. Tsekkasin järele, Soomes on keskmine palk enam-vähem samal tasemel USA-ga ja Norra näiteks kõrgemgi. Ja pealegi, kas ülekaalulisus ja tervishädad ei ähvarda suhteliselt enam just madalama sissetulekuga inimesi.

“Kui sinu tervisekindlustuseks makstav summa on selges korrelatsioonis sinu eluviisidega, siis sul on valik maksta rohkem ja elada nii nagu tahad või maksta vähem ja elada tervislikumalt. Erinevused summades võivad olla keskmise inimese jaoks üpriski motiveerivad. Tervislikemaks eluviisidega ajendite loomine on aga üks osa erakindlustustest mitte see kõige määravam küsimus.”
Ma saan sellest loogikast aru ja mingi iva selles on, aga pean seda siiski väga kaudseks arguemndiks. Kui sinu maja on tulekahju vastu kindlustatud või su maja pole tulekahju vastu kindlustatud, kas see muudab oluliselt su riskikäitumist? Inimesel on tervislikult elamiseks niivõrd palju muid motiiive, et ma hästi ei usu selle argumendi tulemuslikkusesse. USA näide seda kaudselt ka tõestab.

Minu jaoks on paremus tõhusam, valikute rohkem ja paindlikum süsteem ja need pole oletused vaid suvalise avatud konkurentsiga valdkonna omadused. Meditsiin pole kardinaalselt erinev valdkond mujal kui inimeste peas.

Reaalsest elust on tuua hulgaliselt näiteid sellest, et sotsialiseeritud tervisekindlustussüsteem seisab silmitsi tõsise finantseerimiskriisiga, mis väljendub eelkõige halvemas ligipääsetavuses arstiabile kõigi jaoks. Mul on tunne, et ei sinule ega ühelgi sinu tuttaval pole viimasel ajal kohaliku meditsiinisüsteemiga erilist kokkupuudet olnud. Kui sa pead kuude kaupa passima järjekorras, et saada spetsialist juurde või mõnda protseduuri, samas kui meditsiinitöötajate “tuttavad” sinust ette lastakse, siis tundub kohe vägisi, et praegune süsteem ei tööta.

(ei tasu unustada, et sotsialiseeritud meditsiinisüsteem töötati/arenes välja siis, kui arstide seas oli spetsialiseerumine haruldane, ravimite võimalused olmeatud ja kapitalimahukad diagnostika seadmed kauge tulevik. Tänapäeval on kõigi ootused teenusele ja ravile hoopis teised ja sellega kaasneb kulu, mida sotsialiseeritud meditsiinisüsteem ilma arvestatava täiendava rahastamiseta ei võimalda. Kust see raha tuleb?)

Sa näid kirjutavat, et individuaalne kogumispension pole ennast õigustanud, et pigem vastupidi. Saaksid sa ehk täpsustada, mida sa silmas pead – mis on sinu mõõdikud ja millega toimub võrdlus? Ühtlasi ei jaga ma sinu seisukohta, et inimesed ei peaks enda tuleviku kindlustamise nimel ennast isegi mitte harima.

Kui keskmine klient ei taha arusaada ega teha valikuid vaid hoopis absoluutset kindlust, siis seda ta ei saa kunagi. PAYGO süsteem pole enamikus maailma riikides juba ainuüksi demograafilistel põhjustel võimalik.

Küsimus ei ole niivõrd sammu revolutsioonilisuse kui vältimatuses.

Kindlustuse puhul on alati valik – tahad väiksemagi kriimu eest ennast kindlustada, siis maksad rohkem. Tahad ainult katastroofiliste juhtumite eest ennast kindlustada, siis maksad vähem. Miljonärina poleks sul äkki ennast üldse mõtet kindlustada, sest oled suuteline n.ö. “out of pocket” enda ravi eest tasuma. Kindlustus on ikkagi otstarbekas tagasihoidlikuma sissetulekuga inimestele. Ja isegi kui sa maksad kindlustust, siis indviidipõhise lähenemise puhul võib ühel hetkel summa olla sedavõrd suur, et täiendavad maksed on kaduvväiksed. Kindlustus on huvitav ja nüanssirikas valdkond, mille iseärasustega soovitan lähemalt tutvuda.

Garantii on praktika. Arstid on suutelised hindama erinevate ravivõimaluste mõjuvuse tõenäosust. Kui sul kindlustust pole ja avastad ennast vähiga, siis ekstreemseid ja kalleid protseduure, mille õnnestumise tõenäosus on väike, sulle ei pakuta. Kui sa siiski soovid proovida, siis tagad finantseerimise enne. Sotsialiseeritud meditsiinisüsteemis ei puutu sinu arvamus asjasse. Sa isegi ei saaks teada, et on vähese õnnestumistõenäosusega alternatiive, sest nad lihtsalt ei tasu ära. Eelarve piirang on ees.

Kui arvad, et töötab, siis järelikult tervis korras. Küsi nüüd mõne ebamugava või isegi valusa probeemi käes vaevlevalt inimeselt, kas tema arvates kuude pikkused spetsialistide- ja ravijärjekorrad tähendavad, et süsteem töötab.

Skandinaavia on halb näide. Keskmise rootslase sissetulekud on väiksemad ja võimalused ennast paksuks süüa samuti. Samas on rootslaste keskmine kaal samuti tõusnud ja näiteks allergikute hulk kasvanud. Ma pakun, et selleks ajaks kui nende sissetulekud samale tasemele küündivad, mis USA’s täna, on ka tervislikumat eluviisi vähem, kuid kuna teavitus tööd on tänu jänkidele (ja seeläbi tervele maailmale) tehtud aastaid rohkem, siis ei ole olukord nii karvane. Kui sinu tervisekindlustuseks makstav summa on selges korrelatsioonis sinu eluviisidega, siis sul on valik maksta rohkem ja elada nii nagu tahad või maksta vähem ja elada tervislikumalt. Erinevused summades võivad olla keskmise inimese jaoks üpriski motiveerivad. Tervislikemaks eluviisidega ajendite loomine on aga üks osa erakindlustustest mitte see kõige määravam küsimus.

The interesting stuff always happens on the margins.

Ok…mõned mõtted veel.

See, et kuskil pole laiaulatusliku erakindlustust ei tähenda veel, et tegu poleks hea ideega, mis väärib tõsist katsetamist. Kunagi tundus konkurents lennunduses ja energeetikas ja telekommunikatsioonis samuti utopistlik, kuid tänaseks on jäänud vähe neid arenenud riike, kus liberaliseerimist poleks toimunud.

Minu jaoks on erakindlustuse kõige suuremaks argumendiks kohanemisvõime, mida katse-eksituse meetod konkurentsi tingimustes igati soodustab. Võimalikud on erinevad lähenemised ja skeemid, mis monoliitse süsteemi puhul pole ainuüksi bürokraatlikust inertsist tingituna võimalikud.

Reaalsest elust on võtta väga vähe andmeid, et saavutada mingitki kindlust et erakindlustusel meditsiinisüsteem tõesti toimib nii nagu selle pooldajad loodavad. Miks me arvame, et see on efektiivsem, patsiendisõbralikum, kvaliteetsem, läbipaistvam, paneb inimesed tervislikumalt käituma.

30 aastat tagasi müüsid chicagolase samade argumentide Tshiilile maha erakindlustusel põhineva pensionisüsteemi, riburada pidi ka ülejäänud Lõuna-Ameerika riikidele ning 15 aastat hiljem Ida-Euroopale. On see olnud suur edulugu? Pehmelt öeldes mitte, mõni ütleks et lausa fiasko. Ja isegi mõni varasem müügimees on Saulusest muutunud Pauluseks. Kasvõi Eesti näitel, on see keskmisele kliendile arusaadav kuidas süsteem toimib, on see läbipaistev, kas konkurents on teinud administreerimise odavamaks, toonud teenustasud alla? Mul on suured kahtlused…

Just seesama põhjus, et ka erakindlustuse kasuks rääkiv jutt põhineb lihtsalt usul või lootusel, teeb mind skeptilsieks niivõrd revolutsioonilise sammu astumiseks.

“Pigem seda, et nii palju kui maksad, nii palju ka saad (sellest oli ajendatud ka originaalpostitus).”
Kindlustuse esmane mõte pole selles, et nii palju kui maksad, niipalju ka saad, vaid ikka selles et paljud maksavad ja vähesed saavad. Kui sa oled ka miljonär ja maksad palju, ei kahetse sa ju hiljem, et näe, ei tulnudki seda rasket ja keerulist haigust, pidin ma niipalju maksma – kogu raha läks raisku.

“Vabatahtlik. Kui ei soovi ennast kindlustada, siis saad pärast järelemaksu arve ja saad selgeks, et parem on n.n. katastroofiliste juhtumite puhuks ennast kindlustada mitte sinisilmselt loota, et äkki ei ole vaja.”
Mis on garantii, et järelmaksu süsteem toimib? Ja muuseas, katastroofiliste juhtumite puhul, sõidad sa haiglast välja jalad ees – kellele siis järelmaksu arve esitada? Või kui ka jääd ellu ja toitud üljäänud elu läbi kõrre – kas järelmaksu arve tasumine eriti kotib?

“Muide Mikk, kas sinu arvates kohalik haigekassale põhinev süsteem töötab?”

Jah, ma arvan et töötab.

“miks peaks inimene tervislikumaid eluviise harrastama kui ta teab, et tema ravi makstakse kinni kui palju see ka ei maksaks ja kui temal on suva, siis miks peaks arst talle midagi muud kui maksimumi pakkuma? Kuidas sa taolisel juhul kulusid kontrollid?”
Skandinaavias käituvad inimesed tervislikumalt kui segasüsteemiga Ameerikas või ainult erakindlustusel toimivate meditsiinisüsteemiga kolmanda maailma riikides.
See, et inimesed hakkavad tervislikumalt käituma, ei ole minu jaoks küll väga veenev argument.

Ah soo, nii et meditsiin ei peagi ravima. Vaat oleks sa seda kohe öelnud. Mulle meeldib otsekohene jutt ja otsesed järeldused.

Vastupidiselt sinule ei huvita mind totalitaarne ühiskond, kus üks osa PEAB midagi tegema ja leppima sellega, mis neile parajasti antakse. Seda kutsutakse orjuseks.

Taoline sunnipõhine lähenemine saab lõppeda ainult tõsise meditsiiniharidusega inimeste defitsiidiga, mis jätab kohaliku meditsiinisüsteemi veel viletsamasse olukorda, sest eestlastest arstid lähevad parema palga ja tingimuste saamiseks lihtsalt ära.

Oletame, et võimuparteid on su ideest, et hind = info, täiesti vaimustuses ja inimesed pannaksegi põhimõtteliselt oma ravikulusid kinni maksma. Ning valitsus ütleb: propageerime tervislikke eluviise! Pärast esimest informatiivset ringi tekivad loogiliselt järgnevad olukorrad:

1. Pind läheb näppu. Mees tõttab loomulikult arsti juurde. Miks loomulikult? Sest hind informeerib: seda ma suudan maksta.

2. Südamerabandus. Keegi idioot kutsub kiirabi kohale. Miks idioot? Seepärast, et kesse issanda hing suudab seda ravi kinni maksta! Südamerabanduses inimene on hinnast informeeritud ja sõdib allesoleva ihurammuga haiglasseviimise vastu.

Ja järgnev sugupõlv ütleb: täname Jüri Saart, kes on loonud patsiendisõbraliku ühiskonna. Meil on nimelt kõik patsiendid.

Nüüd vastus su küsimusele nii otse kui saab: meditsiinis hoiad kulusid kokku seeläbi, et ravid inimesed terveks! Tervetele pole arsti vaja ja ongi kulud kokku hoitud. Haiglad PEAVAD ravima õnnetusi ja raskeid juhtumeid vaatamata hinnale. Ja tervislikke eluviise ei propageeri meditsiiniteenuse hinna kaudu ainult vaestele, vaid kõigile ühtemoodi! S.t. selleks et rikastele psühholoogiliselt sama mõjuv oleks, siis näiteks kohustusliku astmelise riikliku ravikindlustusmaksuga.

Oleme jah põhimõtteliselt eri koolkonnast. Vabandust.

Mikk:
1) sa pakud mingit konkreetset kitsendatud varianti, millest erinemist olen varem sinule vastates juba Aronld Klingile toetudes selgitanud. Kui soovid võin raamatut laenata. Kindlustusest rääkides ei tohiks sõna “omavastutus” üllatusena tulla.

2) Vabatahtlik. Kui ei soovi ennast kindlustada, siis saad pärast järelemaksu arve ja saad selgeks, et parem on n.n. katastroofiliste juhtumite puhuks ennast kindlustada mitte sinisilmselt loota, et äkki ei ole vaja.

3) Ma olen varem juba kirjutanud, et tagasihoidlik % (mitte 13%) võiks solidaarsuse arvelt küll kogutav olla, kuid seda saaks kasutada ainult töötud või tõesti äärmiselt madala sissetulekuga inimesed. Kui keksmise sissetulekuga inimene pole vaevunud ennast kindlustama, siis järelmaks. Keegi arstiabita ei jääks.

Odavust pole keegi reklaaminud. Pigem seda, et nii palju kui maksad, nii palju ka saad (sellest oli ajendatud ka originaalpostitus). Ja unustame sellise monoliitse nähtuse nagu “erakindlustus”. Kogu erakindlustuse iva selles seisnebki, et lahendusi on rohkem kui üks nagu ka valikuid – nii pakettide kui teenusepakkujate osasa.

Muide Mikk, kas sinu arvates kohalik haigekassale põhinev süsteem töötab?

Eke: miks peaks inimene tervislikumaid eluviise harrastama kui ta teab, et tema ravi makstakse kinni kui palju see ka ei maksaks ja kui temal on suva, siis miks peaks arst talle midagi muud kui maksimumi pakkuma? Kuidas sa taolisel juhul kulusid kontrollid?

Ühtlasi lugege uuesti postitust.