VABALOG

Julged oletused Praxise analüütikult

Milline on olnud tulumaksu alandamise ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmise hind riigile ja kohalikele omavalitsustele? Möödunud aastal oli see arvestuslikult ligi seitse miljardit krooni – just nii palju rohkem raha oleks laekunud riigi- ja kohalikesse eelarvetesse juhul, kui kehtinuksid 2000. aasta tulumaksuvaba miinimum ja tulumaksumäär. Sellest umbes pool – 3,5 miljardit krooni – jäi laekumata tulumaksu varasemalt 26 protsendilt 21 protsendini alandamise tõttu. Ning teine pool jäi laekumata tulumaksuvaba miinimumi tõusu pärast.

Kõigest julged oletused minu arvates, sest mis annab alust arvata, et maksulaekumised oleks kõrgemate maksude puhul olnud samaväärsed mitte aga väiksemad? Muidu mitmekülgne artikkel, kuid soovituste kohalt, mis näivad esmapilgul igati mõistlikud tahaks öelda, et “the devil is in the details”. Mõned näited:

Teisalt on kõrgepalgaliste tehtavad töötunnid ühiskonnale sageli suurema lisandväärtusega. Kõrgepalgalised töötavad ametitel, mis soodustavad kiiremat majandusarengut, tekitades omakorda juurde töökohti. Osaliselt on sellest seisukohast kantud ka sotsiaalmaksu lae kehtestamise idee, millega loodetakse, et juurde tekib kõrgepalgaliste inimeste töökohti. Selle rakendamine võiks olla seotud just ametikohtadega, kus tegeldakse teadus- ja arendustöö ning innovatsiooniga.

Kes saakski taolisele ettepanekule vastu olla, kuid kes suudab piiritleda seda, mis läheb ja mis ei lähe arendustöö või innovatsiooni alla? Riiklikult võib ju mingi regulatsiooni kehtestada, kuid see on ju ainult aja küsimus, millal see tehnoloogilisele progressile või lihtsalt arusaamade muutustele jalgu jääb. Hiljem midagi taolist muuta on aga paljuski poliitilistel põhjustel keeruline.

Ma nagu hästi ei mõista, et miks ei võiks kehtestada ülempiiri sotsiaalmaksule – tee mida soovid ja kajasta seda, kuidas tahad. Mul puudub ka hea ettekujutus sellest, kuidas tehtaks vahet reaalset arendust tegeva töötaja ja paberfantaasia vahel. Kontroll ja järelevalve maksavad samuti midagi ja ilma selleta kaob ettepanekul mõte.

Üks viis varasematel headel aastatel kogutud säästudest osa riigieelarvesse tagasi saada olekski näiteks mitme eksperdi pakutud kinnisvaramaks või suuremad tarbimismaksud luksuskaupadele, näiteks automaks.

Miks mitte ainult, et kuidas sa seda kinnisvaramaksu võtad? Kas kõigilt võrdsetel alustel või hakkame pensionäridele ja paljulapselistele peredele ja madalama sissetulekuga peredele ja töötutel ja loomulikult ka sotsiaalabi vajavatele inimestele erandeid tegema? Ja mis asi see luksuskaup üldse on? Ühe jaoks kasukas, teise jaoks kallim arvuti või wifi ruuter, kolmanda jaoks ehted ja neljanda jaoks autod ja viienda jaoks hoopis reisimine samas kui kuues leiab, et ooper ja teater on luksus. Aga automaks sellepärast, et sa ei soovi ega tegelikult ka saa kasutada ühistransporti, sest siis ei jääks su tööpäevast enam midagi järgi? Räägime parem saastetasudest või liikluskoormustasudest, aga lihtsalt maks sellepärast, et saaks lappida eelarve auke, mis põhjustatud kohati täiesti õigustamatutest kulutustest?! Ei tasu unustada, et automaks avaldaks ka paljude teenuste hindadele arvestatavat mõju, mille eest tasub ka vasem tarbija proportsionaalselt rohkem. Palju õnne sellisel juhul kõigile väljaspool tiheasustust elavatele inimestele.

Väga lahja poliitikauuringute keskuse kohta!

TÄIENDATUD: vägagi teemas läheb Ärilehes ilmumud intervjuu Robin Hansoninga.


Categorised as: ...


14 Comments

  1. mikk ütleb:

    Luksusmaks on halb sõna ja tegelikult on selle taga ka halb ideoloogiline põhjendus – kadedus. Makse võiks kehtestada negatiivsete välismõjude põhiselt – autodel on see olemas, kõigil autodel. Suurematel autodel suurem ja seepärast võiks suurematel olla ka suurem maks.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Nõus. Ainult, et kust maalt me maksustama hakkame? Kas võtame numbri laest või kutsume kokku komisjoni, kes suhtleb kõigi suuremate huvigruppidega, et jõuda lõplikule järeldusele sellest, milline võiks olla õige maksumäär? Ja kui läheme komisjoni teed, siis mille alusel me ta komplekteerime – huvilised, eksperdid, ettevõtjad, akadeemikud, poliitikud. Nii või naa on summad piisavalt suured, et kogu teema ebameeldivalt räpaseks tõmmata ja esialgsest teoreetilisest ideaalist ainult kõigile vastumeelsed riismed järgi jätta.

  3. Margus ütleb:

    “…mis annab alust arvata, et maksulaekumised oleks kõrgemate maksude puhul olnud samaväärsed mitte aga väiksemad?”

    No kuule Jüri, see on küll üsna mõttetu point. See on umbes nagu öelda, et me ei suuda nagunii midagi kontrollida, seega ärme teeme üldse midagi, kuivõrd mõned võivad petta vms! Nagu ka argument “Ja kui läheme komisjoni teed, siis mille alusel me ta komplekteerime – huvilised, eksperdid, ettevõtjad, akadeemikud, poliitikud.” – ehk siis sa leiad täpselt nii palju argumente kui parasjagu vaja tõestamaks seda, et mitte midagi ei tuleks/ei tohiks teha?!?

  4. Mikk ütleb:

    Jüri, milleks komisjonid?

    Kuidas sinu arvates demokraatlikus riigis üleüldse mingid asjad sünnivad? Kogu meid ümbritsev elu, õigusruum, tavad, kirjutatud ja kirjutamata kokkulepped, kuidas need tekkinud on?

    Demokraatias ei sünni miski mingi kindla punkt-punktilt täidetava tööjuhendi järgi, pigem on see alguse ja lõputa protsess kus mõned sammud on ehk rohkem formaliseeritud. Su enda blogi või see Praxise mehe artikkel ühed sellised killukesed selles protsessis. Ma ei muretse üldse sellepärast kus aalt või mis number, sest need pole hetkel aktuaalsed küsimused. Kui asi jõuab selleni, küll siis on ka rohkem selgem, kuidas täpselt detailides võiks mingi kaks välja näha.

  5. Jüri Saar ütleb:

    Margus: no ega ikka ei ole mõttetu point küll, kui isegi Eestis on näiteks aktsiiside tõstmisega seoses kurdetud, et laekumised vähenevad, kuid tarbimine oleks nagu samaks jäänud. Läti käibemaksu tõstmine oli ka suht tulutu samas kui tõstmisel lähtuti just sellest, et tõstmisega suurenevad ka laekumised.

    Kommentaaris polnud aga ühtegi argumenti vaid lihtsalt lühike kirjeldus sellest, kuidas võiks maksumäära kehtestamise protsess üldse käia ja kui palju nüansse see sisaldab, mis on ja saavad manipuleeritud nende poolt, kes kõige rohkem on asjast mõjutatud. Praeguse seisuga pole luksusmaksu kohta sisuliselt midagi võimalik öelda, sest sisust lihtsalt puudub ettekujutus.

    Iga valikuga kaasnevad on plussid ja miinused. Iva seisnes aga lihtsalt selles, et rääkida täiendavatest maksudest ilma detailideta on mõttetu, sest kõigil on sellest erinevad arusaamad, eriti millegi sedavõrd subjektiivse puhul nagu “luksus”. Siinkohal soovitaks ikkagi viidatud Robin Hansoni intervjuud lugeda.

    Mikk: ära selle “demokraatia” fetisheerimisega üle pinguta, sest demokraatiast on võimalik väga erinevalt aru saada nagu viimase kümne aasta jooksul on selgunud. Minu jaoks on demokraatia kõige tugevamaks argumendiks ikkagi regulaarne võimalus vägivallata võimu vahetus läbi viia mitte seaduste või määruste näiline moraalne ülimuslikus, mis taolisest protsessi välja kooruvad. Räägime parem sellest, mida sa demokraatia all üldse silmas pead.

    Samas ei saa ma hästi aru, kuidas saab uue maksu kehtestamisest rääkides mitte pidada oluliseks seda, milliseks see maksu määr kujuneb või mis maksustamisele läheb.

    “Kui asi jõuab selleni, küll siis on ka rohkem selgem, kuidas täpselt detailides võiks mingi maks välja näha.” Selleks ajaks on juba valikud tehtud ja jääb üle ainult konstanteerida, et tegelikult on kõik juba enne sinu panust otsustatud – kuskil komisjonis 😛

  6. Mikk ütleb:

    Jüri, ma ei taha öelda, et maksumäär või mis maksustamisele läheb pole oluline, ma pean silmas seda, et minule endale pole see antud hetkel aktuaalne ja oluline. Ja ma ei tõesti ei tea milline konkreetne maksumäär võiks olla või mida kõike välismõjude põhiselt võiks maksustada. Küll need asjad ühel hetkel lähevad ka konkreetseks.

    Kui ma vaatan ringi kuidas Eestis või teistes maades on mingid ideed (jutt ei käi ainult maksudest) jõudnud konkreetsetesse paragrahvidesse, numbritesse ja määradesse, siis see on reegline olnud pikk protsess. See ei käi nii, et keegi ärkab hommikul ülesse, moodustab komisjoni ja esimese asjana hakkab arutama konkreeste määra. Uued mõtted ringlevad alguses “ääremaadel”, tihti on need sihitud ja ilma konkreetsete eesmärkidega. Eelkõige toimub teadmiste, info ja arvamuste vahetamine. Selle käigus muutuvad ideed ka täpsemaks ja konkreetsemaks. Kui hästi läheb liiguvad need mõtted lõpuks ka mainstriimi, haakuvad arvamusliidritega, lõpuks ehk ka huvigruppide, poliitikute ja poliitplatvormidega. Jne jne.

    Vaata kasvõi seda Mankiw asutatud Pigou klubi http://www.pigouclub.com/members. Ega ka siin pole ülikonkreetseid eesmärke, maksumäärasid jms, See on lihtsalt üks inistsiatiiv propageerida ja jagada infot välismõjul põhinevate maksude kohta. See pole mingi maksumäärasid arutav komisjon, aga kaudset mõju ta sellele debatile avaldab.

    Või nagu Robin Hansongi ütles – igat asja on võimalik maksustada kui sellega tegeletakse. Mis ei tähenda seda, et Hansonil on kohe varrukast välja tõmmata nimekiri asjadest ja konkreetsetest maksudmääradest, vaid lihtsalt seda et kui mingi teemaga tegeleda, uurida, arutada, küll tulevad välja ka täpsemad võtted ja võimalused.

  7. Jüri Saar ütleb:

    Minule on jäänud mulje, et Mankiw’i Pigou klubi on märksa konkreetsematele ja objektiivsematele alustele üles ehitatud, kui mingisugune luksusmaks.

    Samas on Pigou klubi hea näide sellest, et akadeemilised ja teoreetilisemad ringkonnad lähevad ühes suunas, poliitikud aga lobitööst ajendatuna hoopis teises nagu Waxman-Markey näitab. Wahington Postis oli päris huvitav artikkel:

    http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2009/06/04/AR2009060404435.html

    Eestis on aga kõik suuremad erakonnad sellega silma paistnud, et suurematele annetajatele tehakse mööndusi kahtlastel alustel samas kui ajakirjanduses lihtsalt ei tööta inimesi, kes keerulisematest teemadest end läbi näriks.

    Mulle jääb sinu jutust praegu mulje, et sa ei soovigi eriti teada, kuidas n.ö “vorsti tehakse” peaasi, et ilus välja näeb ja “enne müüki panekut” sulle näidatakse. Minu tagasihoidlik väide on, et kui “vorsti” juba avalikusele näidatakse, siis on mingid kulutused tehtud, kellegi panused mängus ja need inimesed ei ole lihtsalt uue vorsti tegemisest huvitatud. Nad võivad “pakendit” veel vahetada, kuid sisu on paigas.

    Minu arvates ei ole mõtet luksusmaksust rääkida kui pole selge, mida rääkija luksuseks peab. Luksusmaksu idee ei ole aga minu arusaamist mööda enam kaugeltki uus idee, seega võiks seda välja pakkudes ka määrast rääkida või vähemalt sellest, mis maksustamisele läheks. Ega ju keegi ei räägi niisama tulumaksust vaid ikka tulumaksu määrast.

  8. margus ütleb:

    Jüri, ei saa võrrelda käibemaksu ja aktsiise tulumaksuga. Kui käibemaksu ning aktsiiside tõusu puhul on inimesel võrdlemisi lihtne oma tarbimisotsustega kulutusi nendele vähendada, siis tulumaksuga ju nii pole. Ning ei maksa hakata kohe lahmima, et tulumaksu suurendamisel suureneb ka kohe ümbrikupalk – varimajandust ei saa tuua põhjuseks, miks mitte teha mingeid otsuseid. EMTA roll on selle esilekerkimise ärahoidmine ning seda rolli ka nad minu teada täidavad. Tulumaksu protsendi kasv on palju kindlama tõenäosusega raha kasv riigikassas, kui ükskõik mis aktsiis või käibemaks.

    Meie eelarve pole – väga laias plaanis rääkides – defitsiidis seetõttu, et käibemaks ja aktsiisid on madalad. Eelarve on miinuses, kuna meie sotsiaalkulutused, mis seadustesse sisse kirjutati, polnud jätkusuutlikud. Vähemasti mitte sellise tulumaksu taseme juures – ehk nagu ka OECD oma raportis ütles, on teatav absurd sees, kui pensione jõhkralt tõstetakse samal ajal tulumaksu jõhkralt langetades. Ehk siis minu hinnangul on valik lihtne – sotsiaalkulutused alla (ehk pensionide kärbe, mis on suurim sotsiaalkulutus) või tulumaks üles. Hr. Ansip on öelnud, et nui neljaks, aga pensione ei kärbita. Seega jääb üle vaid üks lahendus. Või siis on olemas päkapikud, nagu Daniel Vaarik üsna tabavlt ironiseeris.

  9. Paul ütleb:

    Tulles nüüd tagasi esialgse postituse juurde tahaks märkida, et taolistel oletustel, et kui täna kehtiks 2000.aasta maksusüsteem, siis oleks tulud niisugused ja niisugused puudub igasugune tõsiteaduslik lähenemine.
    Samahästi võiks ju oletada, et kui meil oleks täna 60% tulumaks ettevõtetele ja eraisikutele, kui palju raha riigieelarves siis oleks! Mõelda vaid, jätkuks kõigeks ja kõvasti jääks veel ülegi! Aga tegelikult ei oleks taolise maksukoormuse juures enam riikigi, kes seda maksu üritaks kasseertida.
    Praxiselt ootaks nagu tõsisemat ja argumenteeritud lähenemist, mitte spekulatsioone.

  10. margus ütleb:

    Paul, sinu lõik mis algab “Samahästi võiks ju oletada…” on ka puhas spekulatsioon ja demagoogia 😉

  11. Jüri Saar ütleb:

    Margus: aga kui Pauli lõik on puhas spekulatsioon ja demagoogia, siis on ju seda ka Praxise analüütiku jutt või kuidas?

  12. Mikk ütleb:

    Jüri, mina ei rääkinud ju luksusmaksust ja ka selle Pigou klubile viidates, et ka nemad ei räägi luksusmaksust, vaid negatiivsete välismõjude maksutamisest. Ma ei poolda mingeid luksusmakse, minu arvates võiks maksudebatist isegi selline mõiste nagu luksusmaks ära kaduda. Sest nagu sa ise ütlesid, ja ma olen sinuga 100% nõus, luksus on arbitraarne mõiste.

    Kui ma ütlen seda, et negatiivsete välismõjude põhine maksustamine on loogiline ja seetõttu on ka loogiline autode maksustamine, siis ma lihtsalt teatan oma toetusest printsiibile kui selliselt. Kui sa aga küsid, milline peaks olema konkreetne määr või kuidas maksukehtestamise protsess välja näeb, siis ma ei oska sellele hetkel vastata. Seepärast ma ka ütlen, et see pole hetkel (rõhutan hetkel) minu jaoks ei aktuaalne ega oluline küsimus.
    Loomulikult on ühel hetkel vaja minna ka konkreetseks ja mul endal peaks see vajadus tekkima, siis ma akevaksin ennast läbi mujal maailmas tehtud sellealastest uuringutest, teadustöödest, arvamustest, praktilistest näidetest ja nende põhjal võiksingi ka välja pakkuda juba konkreetsema kava.

    Mis puutub “vorsti tegemisse”, siis mingil määral see mind huvitab, kuid veelkord, praegusel hetkel pole minu jaoks aktuualne. Ma ei näe põhjust kulutada oma aega küsimusele, kas kutsuda kokku komisjon ja kes peaksid komisjoni kuuluma kui isegi see teema välismõjude põhisest automaksust pole Eestis isegi embrüonaalsest faasist kaugemale jõudnud.

    Mis puudutab ajakirjandusse, siis nagu sa tead, ajakirjandus on Eestis erakätes ja avaliku ning erasektori vahe on selles, et erasektoris töötavad teistsugused motivatsioonimehhanismid, järelikult pole neid motivatsioonimehhanisme (äkki pole turul nõudlust) mis sunniks ajakirjanikke “teatud teemadest läbi närima”.

  13. margus ütleb:

    Kirjutasin just pika teksti, aga sinu mootor siin ei lasnud läbi :( Krt.

  14. Jüri Saar ütleb:

    Margus: pole kuulnud/lugenud, et teistel kommentaaride postitamisega probleeme oleks, kuid loodetavasti leiad aega meiega enda mõtteid jagada.

    Mikk: Eks kirjutamisega ole ikka nii, et kalduvus pigem enda teemat raiuda – minul mõistagi eelkõige 😀

    Minugi poolest võiks välismõjude põhiselt maksustada ja minu arvates on see paljuski möödapääsmatu. Kui auto saastab, siis suht loogiline, et seda tegevust maksustatakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga