Õnneks on kommentaaridest võimalik lugeda vähemalt ühe tavainimese aravamust ja ennast majandusajuloputusest puutumata inimeste seisukohtadega kurssi viia.

Mulle on miskipärast jäänud mulje, et “iseseisvus” ja “usaldus” on keerulisi ja abstraktseid nähtusi kirjeldavad sõnad, millel puudub ühselt aktsepteeritud tähendus. Sellest tulenevalt on erinevatel inimestel erinevad arusaamad. Diskussiooni edasiseks arendamiseks on aga vaja konkreetsust, mingit lähtepunkti, mis oleks vähem abstraktne.

Ühtlasi jääb sinu kommentaarist mulje, et kohaliku ohvitserkonna vastu sul erilist usaldust ei ole kuna nad saavad samuti palka.

Ma julgeks väita, et just sedasi tihedalt seotult elasime ka Nõukogude Liidus. Kas tõesti pidime ennast nii tihedalt siduma, et eksisteerida, ja oli vale välja astuda? Vastupidiselt sinu soovile lubas ISESEISVUSE VAIM meil Nõukogude Liidust välja astuda.

Euroopa Liitu ja Natosse astumise arukuses ei saa siiani kuigi kindel olla. Nato pole oma ajaloo jooksul ühtegi oma liikmesriiki kaitsnud, s.t. pole täitnud seda ülesannet, mille jaoks ta väidetavalt loodi, ja sinna see vist jääbki. Kui Euroopa Liit lõpuks oma vildakate ja vastuoluliste pürgimustega kokku kukub ja meil iseseisvuse vaimu enam pole, siis pole ka meid ennast. Siis tõesti ükskõik kas ja kuidas keegi meid kaitseb – pole lihtsalt enam mida kaitsta.

“Mina eelistaks iga kell palgasõdurit orjasõdurile.”

Palk ongi kõige suurem orjus. Kui väidetav professionaalsus, oskused ja panus sõltuvad palgast, siis see tähendab, et vaimu pole – pole seda, mille eest see mees peaks võitlema. Tuleb tibla ja annab sama palka – ja palgasõdur teeb oma arust täpselt sama tööd. Või siis ühest hetkest ei antagi palka ja sõdur viskab palgale vastavalt oma professionaalsuse, oskused ja panuse nurka. Mott.

“Ühtlasi ei mõista ma suhtumist, kus palk on automaatselt halb ja viitab inimese ostetavusele. Tegu on kõigest professionaalsuse väärtustamisega ning kindla sissetulekuga, mis võimaldab inimesel panustada enda kompetentsi tõstmisele.”

Olukord, kus riiki on vaja kaitsta, on alati KRIISIOLUKORD. Üks asi, mis kriisiolukorras küsimärgi alla satub, on palk. Kui sa seod usalduse, professionaalsuse, kompetentsi ja tööpanuse palgaga, siis seod sa need nii haigelt vale asjaga, kui üldse saab. Samas saan aru, et majandusajuloputuse läbiteinu enam tavainimest ei suuda ega tahagi mõista, sest ta arvab, et on targemaks saanud. Mis seal ikka.

Sinu sõnavõtt algab küsimusega “Mida tähendab iseseisvus?” Kui tahad riigikaitse teemal sõna võtta, võiks vähemalt iseseisvus kui väärtus selge olla. Usaldus samamoodi. Majanduses ehk võib tõusvat aktsiakurssi nimetada “investorite usalduseks”, aga ülejäänud ühiskonnas on selle mõiste sisu teistsugune, nimelt: tavaline.

Mina eelistaks iga kell palgasõdurit orjasõdurile. Palgasõdur saab vähemalt enda panuse ja oskuste eest mõistliku tasu ning ma saan loota tema oskustele koos kogemustega. Ühtlasi ei mõista ma suhtumist, kus palk on automaatselt halb ja viitab inimese ostetavusele. Tegu on kõigest professionaalsuse väärtustamisega ning kindla sissetulekuga, mis võimaldab inimesel panustada enda kompetentsi tõstmisele. Täpselt samamoodi on meil palgaarstid ja palgapolitsei ja keegi ei arva, et nad oleks kuidagi ebausaldusväärsemad kui inimesed, kes tasuta (s.t. ei saa raha riigieelarvest) arsti või politsei teenuseid osutavad – pigem vastupidi.

Ühtlasi sooviks meelde tuletada, et natuke üle pool meie Kaitseväe rahuaja koosseisust koosneb elukutselistest vabatahtlikest, kelle hulka kuulub ka ohvitserkond. Kas siit peaks järeldama, et neile ei tohiks samuti palka maksta või on nad kuidagi ebausaldusväärsemad kui sundteenistuse läbinud? Pigem vastupidi – enamus eelistab ohvitseri tavalisele sundteenistuse läbinule ja seda täiesti õigustatult.

Ma väidan, et reaalne vabatahtlikest koosnev elukutseline Kaitsevägi, mis on vääriliselt tasustatud, on usaldusväärsem kui sundteenistuse läbinutest koosnev potentsiaalne Kaitsevägi, millel puudub rahvusvahelise koostöö kogemus. Ühtlasi oleks elukutselistest koosnev Kaitsevägi vähegi pikemas perspektiivs odavam kaitsekoostöö kohalt otstarbekam.

Õige. On jah aja küsimus, millal me enesekaitsest loobume. Märgid ida pool näitavad, et samamoodi on ainult aja küsimus, millal Balti riikidele uuesti käpp peale pannakse.

Nii nagu L-Osseetia ja Abhaasia on Gruusia jaoks juba sissetunginud viies kolonn, ähvardab Balti venelaskond (vähemalt Eestis ja Lätis) oma tujukuses meid samaga. Ajateenistus oleks ainus, mis eesti rahvast kuidagi koos hoiaks, nii et iseseisvuse vaim ja ind püsiks. Kahjuks aga on algusest peale olnud nii, et ajateenistuses käivad enamuses ainult prisked venelased lõuga tõmbamas ja kogu Eesti riigikaitse ideed mõnitamas. Ja kaitseministrid julgevad ennast järjest kaitseministriks nimetada.

Kui palgaarmee peale läheb, siis on viimane õlekõrs käest lastud. Palgaarmee, isegi kui ta koosneks üleni eestlastest (aga miks mitte neegritest, kui need vähem süüa küsivad, eks ole?), oleks riigitruuduse ja -püsivuse seisukohalt veelgi katastroofilisem. Palgasõdurid nimelt töötavad selle heaks, kes maksab, ja kui Venemaa (või näiteks Saudi Araabia) meid lihtsalt ära ostab, siis selle heaks nad töötavadki. Side lõpp.