VABALOG

Auhindadest – natuke kriitikast, natuke uurimusest

Teaduse ökonoomikale spetsialiseerunud majandusteadlane Arthur Diamond viitas enda blogis täna kahele omavahel seotud auhindu puudutavale kirjutisele. Esimene neist pärineb Wall Street Journal’i artiklist Science Prizes: Innovation or Stealth-Ad ning juttu tuleb  eelkõige auhindade kasvavast populaarsusest lahenduste leidmisel probleemidele, mis siiani pole suuremat tähelepanu pälvinud. Kuna auhindade kriitikud ei saa just väga tihti sõna, siis väärib see haruldus lausa eraldi välja toomist:

Awards also can warp what they honor, skewing personal and professional priorities, says sociologist Joel Best at the University of Delaware. In a broader sense, awards help shape the public’s perception of science. For better or worse, they affect the conduct of science itself, by prizing some efforts at the expense of others.
“I hate these inducement prizes and their language of social benefit,” says University of Pennsylvania prize scholar James F. English, author of “The Economy of Prestige: Prizes, Awards and The Circulation of Cultural Value.” “It’s a cover for what they are really about, which is getting attention. I don’t think that kind of small-scale frantic prize-chasing investment is the best way for us to solve big problems.”

Awards also can warp what they honor, skewing personal and professional priorities, says sociologist Joel Best at the University of Delaware. In a broader sense, awards help shape the public’s perception of science. For better or worse, they affect the conduct of science itself, by prizing some efforts at the expense of others.

“I hate these inducement prizes and their language of social benefit,” says University of Pennsylvania prize scholar James F. English, author of “The Economy of Prestige: Prizes, Awards and The Circulation of Cultural Value.” “It’s a cover for what they are really about, which is getting attention. I don’t think that kind of small-scale frantic prize-chasing investment is the best way for us to solve big problems.”

Mind isiklikult oleks huvitanud mõni näide “suurest probleemist”, millele tähelepanu ei pöörata, sest kõik aur on auhindadesse läinud. Omalt poolt käiks taoliste väidete vastukaaluks välja kaks numbrit Wall Street Journal’i artiklist: 250 miljonit dollarit on auhindadena välja lubatud alates 2000. aastast samas kui ainuüksi sellel aastal kulutab USA avalik sektor arendustegevuse finanteerimisele 150 miljardit dollarit.

Teisiti öeldes kulutatakse ühe aasta jooksul arendustegevusse 600 korda rohkem raha läbi traditsioonilisematele teaduse rahastamise skeemide  kui auhindadesse viimase 10 aasta jooksul kokku – sealjuures pärineb valdav enamus auhinnarahast mitte maksutuludest vaid vabatahtlikest annetustest. Tegu on täiendavate ressursside vabatahtliku kaasamisega mitte suunamisega eemale väärikamatest projektidest. Loomulikult soovivad auhinna pakkujad ka tähelepanu, kuid ega näiteks ükski EL’i vahenditest finantseeritud projekt ei pääs paljuski sarnasest teavitus/tähelepanu kohustusest.

James F. English on ka auhindadest kirjutanud raamatu The Economy of Prestige: Prizes, Awards, and the Circulation of Cultural Value, kuid seda inglise kirjanduse professorina, kes analüüsis nende mõju kultuurile ja kirjandusele mitte innovatsioonile, mis võib olla ka peamiseks põhjuseks, miks talle ka n.n. esilekutsumisauhinnad ei meeldi. Kahjuks on aga auhindade mõju tehnoloogiale ja kirjandusele mõnevõrra erinev ning auhinna ressursse suunav mõju koos tulemuslikkusega on autori vaateväljast välja jäänud.

Teine Arthur Diamondi poolt väljatoodud auhindu käsitlev kirjutis on McKinsey & Company uurimus “And the winner is…” Capturing the promise of philanthropic prizes (PDF), mis enam kui saja leheküljega katab enamuse olulisemast, mis auhindadega seotud, kuid seda eeskätt heategevuslike projekte silmas pidades. Nende jaoks, kes on mõelnud mõne auhinna finantseerimisele, on kaardistatud terve protsess piisavalt üksikasjalikult, et isegi pealiskaudsema lähenemisega edukas auhind välja kuulutada. Autorid on ära teinud suure töö (kirjandus, intervjuud, põhjalik auhindade nimekiri jne.), kuid minu jaoks oli kõige olulisem see, mis oli ära toodud kasutatud kirjanduses:

Saar, J. Prizes: The Neglected Innovation Incentive. Working Paper (ESST), 2006.

Poleks uskunud, et mõni minu kirjutis leiab mõnes McKinsey uurimuses mainimist. Taolised avastused panevad mõtlema sellele, et äkki oleks ikkagi pidanud akadeemilisema kursi valima, kuid see oleks tähendanud mõnes teises riigis kui Eesti jätkamist. Lahe igal juhul.


Categorised as: ...


3 Comments

  1. Paul ütleb:

    No ega akadeemilist lähenemist ei ole ju ka praegu hilja arendada!? Või äkki poliitikasse minna?

  2. PaulV ütleb:

    Ei, ära jumala eest mine poliitikasse (tõsiselt mõtlen seda). Ole erasektoris või akadeemilises.

    Palju õnne viitamise puhul!

  3. Jüri Saar ütleb:

    Poliitika on kindlasti “out”, sest mul pole mingit tahtmist ennast siduda sedavõrd nüristava valdkonnaga, kus eelarvamused ja teadmatus dikteerib sageli debatt ja poliitika, millest saab rääkida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga