VABALOG

Mis on Barbi Pilvre nõukogude nostalgia hind?

Tänases Päevalehes kurdab Barbi Pilvre, kuidas nõukogude arhitektuuripärandist ei hoolita. Mingil kummalisel põhjusel soovib ta nõukogude arhitektuuripärandit korduvalt vene arhitektuuripärandiga võrdsustada kuigi ta kindlasti mõistab, et need kaks pole võrdsustatavad ega sünonüümid. Aga see ei olnud peamine, millest ma kirjutada tahtsin. Mind ajendas kirjutama hoopis see, et Pilvre “pärlid” pole seda kaugeltki kõigi arvates ja kahjuks puudub loost kõige olulisema küsitluse käsitlus – kes maksab nende hoonete kütmise, hooldamise ja remondi kulud, kui neid pole võimalik kasumlikult majandada?

1970.–1980. aastate ehitus-pärandiga on selline kentsakas lugu, et rohkem tähelepanu pöörati välimusele ja muljele kui praktilisusele ja kasutatavusele. Ainuüksi energia madal hind tingis olukorra, kus hoone soojuspidavus ja energia kasutatavus oli teise kui mitte kolmanda järgu küsimus. Ka taoliste hoonete ruumikasutus on priiskavalt ebaratsionaalne ja loob olukorra, kus hoone haldajal tuleb maksta kütte ja hoolduse eest pinnalt, mis mingit tulu ei too. See suurendab aga oma korda võimaliku välja renditava pinna hinda, mis ei võimalda aga enam märksa kaasaegsemate ruumide poolt pakutavate võimalustega konkureerida.

Kui aga ruumide rentimise või majandamisega pole võimalik tulu teenida, siis ei ole ettevõtjal mingit põhjust investeerida näiteks soojakindluse suurendamisesse, energia kasutuse vähendamisesse või veel vähem hoone ümber ehitusse. Ümberehitusse, mida takistaks läbi täiendavate kohustuste kindlasti ka muinsuskaitseameti kohati absurdsed nõudmised, mis jätavad arendajad ja ettevõtjad olukorda, kus vana on soodsam lammutada (lasta laguneda) kui ümber ehitada. Heaks näiteks sellest, milliseks rahaauguks võivad nõukogude ajal ehitatud hooned kujuneda, on aga Pilvere enda poolt välja toodud linnahall. Alles eilsest Päevalehest võis lugeda, et Tallinna linn on ainuüksi sellel aastal linnahalli matnud ligi 800 000 krooni:

Ettevõtlusamet sõlmis linnahalliga vastavad sihtotstarbeliselt antava toetuse lepingud ning linnahall kandis omakorda kokku 600 tuhat krooni üle Eesti Energia Aktsiaseltsile ja 100 tuhat krooni  aktsiaseltsile Tallinna Küte.

Kusjuures hoone vajab juba pikemat aega remonti, mida lõpmatuseni edasi lükata ei saa. Kas peaks veel eraldi tähelepanu pöörama sellele, et miljoni krooni maksumaksja rahaga on võimalik märksa sisulisemaid ja otstarbekamaid tegevusi finantseerida? Tõenäoliselt on ka Tallinna linnavalitsus valmis linnahalli võlgu tasuma eelkõige helgema tuleviku lootuses, kuigi vaid lootuseks linnahalli müük Pilvre jaoks vastuvõetavatel (loe: konserveerivatel) tingimustel ka jääb.

Pilvre pakub, et tema nostalgia “võib olla” kohatu, kuid ilma nägemuseta sellest, kuidas nõukogude aegsete hoonete majandamist finantseeritakse, ON tema nostalgia kohatu. Ilmselgelt ei ole võimalik linna eelarvest pidevalt eraldada miljoneid hoonete üleval pidamiseks, mis täidavad kõigest ulatuslike püsikuludega mälestusmärkide funktsiooni. Ja kui Pilvre arvates peab neid hooneid linna või veel parem riigi eelarvest finantseerima, siis mille arvelt? Kellelt võetakse raha ära, et maksta Eesti Energiale või Tallinna Küttele ja mida raha kaotanud sellest arvaks?

Pilvre kirjutab veel:

Muidugi ei igatse ma taga tolle aja stabiilsust, kuid linn, mille nägu muutub turumajanduse tuules liiga suure kiirusega, inimeste mälu ignoreerides, mõjub elukeskkonnana neurootiliselt. Pealinn on 1990-ndatel olnud mujalt tulnud arendajate rahaveski ja on selge, et kui siin ise ei ela ja vaid raha lüpsad, siis ei huvitu sa sellest, kuidas põliselanik ennast tunneb.

Ma ei teadnuki, et “linn näo muutumiseks” on mingi optimaalne ja objektiivselt fikseeritud kiirus. Kahju, et Pilvre seda optimaalset kiirust lugejatega ei jaga, sest praegu jääb mulje, et lihtsalt üks vanem inimene ei ole suuteline muutustega kohanema ja peab enda nostalgiat olulisemaks teiste inimeste töökohtadest ja eluks vajalikust sisstulekust. Solarises on ainuüksi nähtavaid töökohti vähemalt paarsada, millele lisanduvad veel Solarise ehitamisesse kaasatud ehitajad, projekteerijad ja administreerijad, kes said üpriski raskel aja tööd projektis, mille toetajaid on märksa rohkem kui vastaseid. Sakala Keskus seis aga valdava enamuse ajast lihtsalt tühjalt ja kasutult. Sellepärast on ka üks teine Pilvre seisukoht arvamusloos kahetsusväärselt kodanikuühiskonda kitsendav ja enda seisukohti ekslikult ainuõigeks pidav:

Sakala keskuse hävitamise ja Solarisega asendamise lugu on kindlasti häbiplekk meie lähi-ajaloos ja kodanikuühiskonna ignoreerimise näide.

Kodanikuühiskond ei ole ainult need 9 000 inimest, kes Sakala Keskuse säilitamise eest enda allkirja andsid. See on vaid natuke rohkem kui 2% terve linna elanikest ja sealjuures ei pidanud allkirja andmiseks isegi Tallinna elanik olema. Ei tasu unustada, et päris mitu tuhat inimest andis allkirja ka Solarise (siis veel Uus Sakala) toetuseks ja sugugi vähemtähtis ei ole tõsiasi, et Solarist külastas juba ainuüksi avapäeval enam kui 43 000 inimest. Mulle tundub, et enamus tallinlasi on Solarise omaks võtnud ja näeb seda pigem positiivse kui negatiivse arenguga.

Aga eks see ole iseenesest huvitav nähtus, et osad inimesed leiavad, et üksikute arvates olulise eest peaksid maksma eelkõige teised sealjuures huvitumata palju siis ikkagi maksta tuleks.


Categorised as: ...


19 Comments

  1. Offf ütleb:

    Ei ole õige Sakala keskuse kohta mainitu. Sakala keskuses tegutses IT Kolledž. Loomulikult polnud see mingi hea ega mõnus koolimaja ja praegune on palju parem, aga see ei muuda fakti, et üks terve tiib oli ülikooli päralt, ega seisnud sugugi tühjana.

  2. eke s.i ütleb:

    Ma ka ei saa aru, mis see uus keskus parem on, kui välja arvata see, et vabalog alati eelistab kaubavahendamist kõigile muudele tegevustele. Rävala keskus – haridus- ja kultuurikeskus – lammutati laiali ja ehitati asemele poemaja, mis laguneb ise http://www.tallinnapostimees.ee/?id=174786

  3. Jüri Saar ütleb:

    Offf: IT Kolledzile kuuluv tiib oli väiksem ja eraldiseisvam osa Sakala Keksusest, kus ka ruumikasutus mõistlikum. Ja seda pole ka keegi lammutanud. Seda osa oli võimalik kasumlikult majandada seni kuni polnud vaja sealt saadavate summade abil doteerida peamiselt tühjalt seisvat osa. Praeguseks on aga IT kolledzi ruumid tühjad ja uusi rentnike kas pole otsitud või neid ei soovita. Faktiks jääb ka see, et IT kolledzi käes oli oluliselt väiksem osa hoonest kui seisis tühjalt.

    eke: Ma oletan, et Rävala keskus on sama, mis Sakala. Pilvrele sarnaselt ei näi sind huvitavat, kust tuleb raha helgete unistuste ja soovunelmate finantseerimiseks. Solarise näol on tegu meelelahutus- ja vabaajakeskusega, mis on avatud kõigile. Ja mis seal varem oli – kõle saal halva akustika ja ebamugavate istmetega ja mõtetu parkla. Haridust lammutatud osas ei jagatud ja kultuuri on Solarises märksa rohkem kui Sakalas. Jah, seal on poode ja söögikohti, kuid need võimaldavad reaalseid mitte sotsiaalseid töökohti. Kui poleks Solarist, siis poleks ka seda paarisadat töökohta, mida ei pea linnaeelarvest doteerima.

  4. Ivar ütleb:

    Kas mingi objekti kasumlik majandamine on tõepoolest see absoluutne kriteerium, millest alati ja igal juhul lähtuma peaks?

    Ma parem praegu näiteid tooma ei hakka, aga vajadusel võin ka seda teha :)

  5. Jüri Saar ütleb:

    Objekti kasulik majandamine ei pea olema see absoluutne kriteerium, kuid sellisel juhul tahaks vähemalt kuulda, kust nende hoonete ülalpidamiseks raha leitakse. Piiratud vahendite kulutamisele on alati alternatiive. Kellelt sa selle raha ära võtad ja mis nemad sellest arvaks?

    Aga näiteid võib ikka tuua – ma lausa soovitaks seda teha :)

  6. Ivar ütleb:

    Esimese hooga võib näidetena kasutada enam-vähem ükskõik millist mälestusmärki, võta kasvõi Estonial hukkunute oma. Ma usun, et maalapile kus see asub, saab kindlasti mingi kasumlikult majandava putka mahutada :)

    Pilvre kirjutas iseenesest täiesti õigest asjast, Sa oponeerid natuke liiga kitsarinnaliselt.

  7. Mekk ütleb:

    Viimases näites on ühel juhul tegemist nö. ilmutatud kuluga, teisel juhul aga alternatiivkuluga. Need on kaks eri asja.

  8. Jüri Saar ütleb:

    Ivar: kas sa tõesti soovid võrdsustada linnahalli Estonial hukkunute mälestusmärgiga? Kas sulle endale see kunstlik ja rohkem kui veider ei tundu?

    Kui sa soovid mälestusmärki, siis ütle selgelt välja mida see mälestaks ja siis saab arutlema hakata selle üle, kas poole miljardi krooniga pole tõesti midagi paremat teha kui mälestusmärke ehitada/konserveerida. Mulle jäi miskipärast mulje, et kõigest 100 miljoni kroonisele Vabadussõja sambale leidus hulgaliselt vastaseid, kes leidsid, et raha oleks võimalik märksa otstarbekamalt kulutada.

    Üldjuhul ehitatakse ka mälestusmärke teadmisega, et püsikulud on otstarbekas võimalikult madalal hoida. Estonial hukkunute mälestusmärk ehitati umbes kolme miljoni krooni eest ja seal pole vaja kütmise eest maksta ja valgustusele läheb triviaalne summa. Lisaks sellele on ka kõigile selge, miks see mälestusmärks üldse püstitati ja keda väärikalt mälestab.

    Kellegi mälestamiseks pole aga kindlasti igal aastal vaja miljoni krooni eest linnahalli tühja kõledust kütta või valgustada – veel parem sadade miljonite eest remontida.

    Ma saan aru, et sa jagad ka Pilvre ükskõiksust taoliste ehitiste sälitamiseks vajaliku finantseeringu leidmise ja suuruse osas. Tahes tahtmata jääb mulje, et seda küsimust lihtsalt ignoreeritakse, sest nii on võimalik rahulikult edasi unistada. Pilvrel artiklil oli tõesti oma iva olemas, kuid kangekaelne rahastamisküsimusest hoidumine ei võimalda teda tõsiselt võtta.

    Äkki saaks mõne parema näite?

  9. Ivar ütleb:

    Ei, ma ei soovi võrdsustada, loe tähelepanelikumalt :)
    Mälestusmärk oli toodud mõnevõrra ektreemse näitena olukorrast, kus kasumlikkus ei ole eesmärk iseeneses.

    Aga võtame siis natuke parema näite. Olgu selleks Raekoda. Kindlasti on tänapäeva tehnoloogiatega võimalik ehitada oluliselt soojapidavam maja ning kahtlemata ka oluliselt parema ruumikasutusega. Rääkimata ülalpidamiskuludest. Tõmbaks maatasa ning püstitaks uue? 😉

  10. Jüri Saar ütleb:

    Raekoda on juba märksa parem ja sobivam näide.

    Mulle on jäänud mulje, et õigusriigis ei saa meeldevaldselt otsustada, mida võib lammutada ja mida ei või, vaid samad reeglid peavad kehtima kõigile. Vastasel juhul ei saa võrdse kohtlemise printsiibist eriti tõsiselt rääkida. Kui sa aga lammutad 14. sajandil ehitatud hoone, siis peaks kõigil teistel Vanalinnas kinnisvara omavatel inimestel olema samaväärsed õigused enda kinnisvaraga ümber. Vaevalt, et kõik enda sajandite vanuseid hooneid selle peale lammutama kiirustaks, kuid ilmselt muudaks see terve Vanalinna ilmet. UNESCO maailmapärandi nimekirjast on aga märksa vähema eest ähvardatud välja visata kui Raekoja lammutamine.

    Kui mõnekümne aastase ehitise lammutamine ei jõua välismeediasse, siis Raekoja lammutamine pälviks tõenäoliselt hulgaliselt negatiivset tähelepanu ka välismaalt ja ühe olulisema vaatamisväärsuse (nii Raekoda kui vanalinn terviku) lammutamine tähendab ka Tallinnat külastavate turistide hulga märgatavat vähenemist. Ühtlasi on Raekoda nii enda ajaloo kui asukoha poolest hoone, mida ükski arendaja ei hakkaks isegi ilma piiranguteta lammutama, sest hoone oleks võimalik (seest) ümber ehitada…näiteks luksuslikuks esindushotelliks. Lammutamiseks pole põhjust, sest vajalikud investeeringud oleks võimalik tagasi teenida.

    Eelnevast koorub aga välja veel üks küsimus: millal (või mis hetkest alates) on tegu sellise arhitektuuripärandiga, mis väärib säilitamist? Vanalinna hoonete puhul tõenäoliselt see küsimus kellelegi eriti keeruliseks ei osutu, kuid nõukogude aja lõpus ja miks ka mitte taasiseseisvumisajal ehitatud hoonete küsimus on märksa keerulisem. Hüva, sa keelad teatud hoonete lammutamise, kuid sellisel juhul võib sellele viidata ka suvaline uute ehitiste vastane ja seda hoonete säilitamise nimel, mis ka sinu silma võiks riivata. Linn stagneerub ja arendajad on olukorras, kus mõistlikum on hoonel lasta laguneda kui hooldada ja korras hoida. Ühtlasi hakkab ka iga arendaja sellele mõtlema, kuidas ehitatav välja näeb. Kui ehitad kriitikute arvates koleda hoone, siis on võimalik seda kümnekonna aasta pärast lammutada, kui ehitad ilusa hoone, mis isegi kriitikud ära võlub, siis ei lase sul keegi seda teha. Kui sa aga investeerid kümneid miljoneid, siis on paindlikus aastakümnete lõikes juba oluline teema.

    Samas ei leia ma, et linnahall ja raekoda oleks samaväärsed ehitised. Üks on pikaajalise käistöö tulemus, teine aga paljuski betoonist valatud kast, mille kunstiline ja ajalooline väärtus on…vähene. Ei tasu ka unustada, et Tallinna linna rahalised võimalused on piiratud ja ühe Sakala Keskuse või linnahalli üleval pidamisest loobumine või ulatuslikest remontidest pääsemine tähendab vabu vahendeid (kui mitte sissetulekut), mida on võimalik suunata hoonete säilitamiseks, mis seda tõesti valdava enamuse arvates väärivad.

    Hoone kasumlikult majandamise küsimused ei pea olema absoluutsed ja määravad, kuid nad võimaldavad mõnevõrra objektiivsemalt hinnata, kuhu saab/tasub/peab piiratud vahendeid suunama.

  11. Ivar ütleb:

    Suurepärane, jõudsidki sinna kuhu ma Sind juhtida püüdsin :)

    Lisada jääb ainult seda, et kunstiline väärtus on ääretult subjektiivne asi. Kasvõi seesama Linnahall on mõnede spetsialistide arvates tõeline pärl ja kindlasti väärt säilitamist. Go figure 😉

    P.S. Arhitektuuri (ja kunsti üldse) väärtust ei ole kahjuks võimalik hinnata “valdava enamuse” arvamuse alusel. Kui näiteks maali ja skulptuuri puhul on võimalik mingigi hinnang saada oksjonikataloogide kaudu, siis arhitektuuriga on lood palju keerulisemad ja ehitise ajalooline taust on ainult üks kriteerium.

  12. Jüri Saar ütleb:

    Kaks täiendavat aspekti vajavad veel tähelepanu.

    Esiteks loomulikult omandiküsimus. Kui tegu on eraomandiga, siis peab olema omanikul õigus teha enda omandiga seda, mida ta soovib seaduste ja varasemate kokkulepete piires. Kui lammutamist pole keelatud, siis hiljem selle üle nuriseda või täiendavaid meelevaldseid piiranguid seada on õigusriigis alusetu. Linnahalli puhul on praegu selgelt näha, et oluliste lammutamistpiirangutega kinnistu hoonestamisõiguse müük kipub vägisi ebaõnnestuma. Ei tasu ka unustada, et maamaks pole kaugeltki väike ja see tähendab igale arendajale väljaminekuid, mis omakord sunnivad võimalikult kasumlikule majandamisele.

    Teine aspekt on spetsialistid. Kitsalt määratletud ülesannete raames võib igasuguseid huvitavaid asju otsustada sealjuures rahastamisküsimustele mõtlemata, kuid mingil hetkel tuleb otsuste eest maksma hakata ja piiratud vahendite puhul välitmatult ka valikuid teha. Mõnede spetsialistide arvates on kümnekonna aasta pärast Viru Keskus või Solaris hea näide “21. sajandi alguse tarbimiskultuuri arhitektuurist”, mida ei tohiks lammutada. Üks leiab, et tegu on oma ajastu arhitektuuri musternäidisega ja teine heitab selle üle, kuidas ta enda nooruspõlves pärast kooli keskuses aega surnuks lõi ja kui lahe see oli.

    Ja ikkagi olen ma sunnitud rahastamise juurde tagasi tulema. Kui tegu on maksumaksjate poolt doteeritud hoonete kulude katmisega, siis on igati õigustatud ka “valdava enamuse” arvamusest lähtumine, kes seda pulli rahastavad. Kui enamusele ei lähe linnahalli doteerimine midagi korda, siis miks peaksid nad selle hoone kulusid omast taskust katma? See, et mõni “ekspert” leiab, et hoone tuleks säilitada, ei tähenda veel, et seda teiste arvelt peaks tegema. Konkursid on avalikud ja osalemiseks ei tehta takistusi kellelegi. Eriti kui leitakse võimalus hoonete säilitamiseks viisil, mis õigustaks tehtavaid kulutusi.

    Mind hämmastab, et sa rahastamist oluliseks ei pea ja ühtlasi hooneid inimestest tähtsamaks pead – jääb lihtsalt selline mulje, kui sa rahastamisküsimust isegi mitte puudutada ei soovi 😉

  13. eke s.i ütleb:

    “Esiteks loomulikult omandiküsimus. Kui tegu on eraomandiga, siis peab olema omanikul õigus teha enda omandiga seda, mida ta soovib seaduste ja varasemate kokkulepete piires. Kui lammutamist pole keelatud, siis hiljem selle üle nuriseda või täiendavaid meelevaldseid piiranguid seada on õigusriigis alusetu.”

    Selle keskusega oli nimelt nii, et nurin oli enne lammutamist ja siis jagati veel karistusi ka, nii et kahtlane asi puhtseaduslikultki.

  14. Jüri Saar ütleb:

    Nurin oli peale tehingut kui leping sõlmitud ja leping ei välistanud lammutamist. Mis karistusi sa silmas pead? Täpsus pole veel ühelegi tõele või diskussioonile kahjuks tulnud.

  15. eke s.i ütleb:

    Mind Tallinna asjad tegelikult ei huvita, aga selle maja lammutamine oli probleem igal riigi tasandil.

    http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&date=1180962477&toimetatud=1&toimetamata=0&paevakord=388#pk388

  16. eke s.i ütleb:

    Ivar: “Arhitektuuri (ja kunsti üldse) väärtust ei ole kahjuks võimalik hinnata “valdava enamuse” arvamuse alusel.”

    See ei tähenda, et kui selline arvamus olemas on, siis võib sellest üle sõita.

  17. Mikk ütleb:

    Mina olen küll Jüriga selles osas nõus, et kui mingi ehitis on/oli ebafunktsionaalne, alakasutatud, kallis ülalpidada nagu Sakala keskus või Linnahall, siis midagi pole parata, tuleb küsida lihtne küsimus – kas seda hoonet ikka on vaja või mitte? Ma möönan, et mõlemal on oma spetsiifiline arhitektuuriline väärtus, tõsi minu enda jaoks ehk mitte eriti kõrge…

    Probleem on minu jaoks rohkem selles, et asemele ehitatakase mingi käkk. Solarise keskus on lihtsalt mingi Yorkshire provintsilinna kaubanduskeskuse projekti väike kohandus. Jutt aga käib Tallinna kesklinnast, see et siin üldse ehitada saab on juba suur asi, seda enam peaks ja saaks linn arendajatelt nõuda. Korralikud arhitektuurikonkursid jms. Tuleb jah kallim, odavam on ikka mõnisada tuhat parteikampaaniaks annetada, aga kui jutt käib unikaalsest südalinna piirkonnast, siis peaks võtma väga tõsiselt seda mida siia ehitatakse.

  18. Ivar ütleb:

    Jüri, rahastamine on kindlasti oluline, aga kas kõige-kõige olulisem?

    Ma ei eita seda, et raha ja kulutused mängivad hoonete puhul arvestatavat rolli. Ma püüan juhtida tähelepanu sellele, et kasumlikkus ei saa olla arhitektuuris ja seeläbi linnaruumi kujundamises seatud esikohale.

    Vahemärkusena — kümme aastat on arhitektuuri kontekstis väga lühike aeg. Kas Sa oskad tuua näidet mõnest kümmekond aastat tagasi ehitatud kaubanduskeskusest, mida praegu liigitatakse mingitpidi arhitektuuriliselt huvipakkuvaks saavutuseks?

    Aga nüüd maksumaksjatest ja “valdavast enamusest”.

    Tallinna kesklinnas, Suurbritannia saatkonna ja Toompuiestee vahel asub Falgi park. Üsna hiljuti ehitati sinna endise tiigi jäänuste asemele uus omanäoline purskkaev. Kuidas on lood sellise pargi kasumlikkusega? Kehvapoolne, eks — kulutab vett, rääkimata koristamise tööjõukuludest jms.

    Teeme nüüd natuke propagandat selles liinis, et linnal on rahadega kitsas ja oleks väga otstarbekas vana kainestusmaja piirkond kasumlikult ära kasutada, ehk siis — vanast kainerist teha munitsipaalpoed ning parki rajada paar kuni neljakorruselist hoonet, mille alumistel korrustel oleksid väljarenditavad büroopinnad ning ülemistel asuksid näiteks munitsipaalkorterid. Ja rõhuks sellele, et ega park siis täitsa ära ei kao, purskkaev ja selle ümbrus jääks ju alles.

    Ja siis korraldaks rahvaküsitluse. 😉

    Kas sellise rahvaküsitluse tulemustest võiks kod. eke s.i arvates “üle sõita” või mitte? Aga kui küsitluse tulemused oleksid teistsugused?

    Võtame teistsuguse näite. Tallinnas, Tatari tänaval asub üks juugendstiilis kivimaja, mis on praeguseks üsna nukras seisukorras. Sellise maja remont on päris kallis lõbu ning kui ainult kasumlikkus fookusesse seada, siis oleks omaniku mätta otsast vaadatuna ainuõige lahendus see maatasa tõmmata ning moodsa betoonist valatud klaasfassaadiga (ehk mingite juugendlike elementidega) asendada.

    Aga kuna tegu on ikkagi mingis mõttes avaliku linnaruumiga (OK, mitte sellisel määral kui Raekoja plats), siis kas peaks korraldama rahvaküsitluse?

    Kas sellise rahvaküsitluse tulemustest võiks kod. eke s.i arvates “üle sõita” või mitte? Aga kui küsitluse tulemused oleksid teistsugused?

    Kümmekond aastat tagasi tekkisid Viru tänava algusesse Hesburgeri “klaasvorst” ja “De la Gardie” ning natuke kõrvale “WW passaazh”. Ma ei kahtle hetkekski, et kõik need on väga kasumlikud, aga kas keegi julgeb neid ka heas mõttes arhitektuurisaavutusteks nimetada?

    Ühesõnaga, kuhu ma oma pika ja segase jutuga jõuda tahan — linnaruum on meie kõigi jaoks ühine ning isegi juhul kui mingi krunt on eraomandis, ei tohi seada kasumlikkust esikohale, sest see on kindlaim viis rämpsarhitektuuri levitamiseks.

    Mikk on selles mõttes kõik vajaliku ära öelnud. Paraku siiani on just nimelt sedasi läinud, et mingitki arhitektuurilist väärtust omavad hooned on maha tõmmatud (sest neid on kallis pidada) ja asemele on ehitatud mingi jube sõnnik. Kusjuures kõige kurvem on see, et “valdava enamuse” arvamust aluseks võttes oleks tulemus tõenäoliselt veel jubedam.

  19. eke s.i ütleb:

    Ivar: “Paraku siiani on just nimelt sedasi läinud, et mingitki arhitektuurilist väärtust omavad hooned on maha tõmmatud (sest neid on kallis pidada) ja asemele on ehitatud mingi jube sõnnik. Kusjuures kõige kurvem on see, et “valdava enamuse” arvamust aluseks võttes oleks tulemus tõenäoliselt veel jubedam.”

    Ma olen su mõttekäiguga täiesti nõus, aga minu jaoks pole küsimus “valdava enamuse” arvamuses ainult küsitlustulemuste põhjal, vaid lihtsalt rahva arvamuses, hoolimata küsitlusest. Mis rahvast oluliselt lõhestab, on ilmselgelt kahtlane. Solaris on kahtlane. Klaasrist on kahtlane. Antud juhul on oluline fakt, et suur linnakeskne maja kisuti avalikust debatist välja tegemata maha. Küsitlused ja allkirjade kogumine ilmestavad ja kinnitavad avalikku arvamust, aga igas suures asjas on rahva arvamus olemas ka ilma allkirju kogumata.

    Mida kesksem krunt ja ehitis, seda kindlamini kuulub ta avalikku ruumi. Avalik ruum on avaliku debati objekt hoolimata omandikuuluvusest. Kui omanikul on selliste objektide majandamisega probleeme, on ta selles osas ennast ise otsustusõigusest ilma jätnud, sest tema otsused või otsustamatus on tekitanud avalikus ruumis väljakannatamatu olukorra.

    See kõnealune üle-ehitis haiseb ka puhtseaduslikust küljest, nagu teada. Selle üle vaieldi ju riigikogus ja Harju maavanem kangutati kohalt lahti. Mind ei huvita, kumb pool lõppkokkuvõttes või päriselt süüdi on. Kui igal tasandil käivad vaidlused ja on leitud süüd ja süüdlasi, siis ei ole asi puhas, vaid räpane. See Solaris on sisuliselt Viru keskuse poeg, mis ehitusluba ei saanud, aga mis siis nüüd sellisel kujul ära tehti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga