VABALOG

Pankurite kompensatsioonid kui poliitiliselt atraktiivne patuoinas

Jeffery Friedman reageeris Bernanke hiljutisele sõnavõtule, kus esikeskpankur teatas, et kõigi föderaalselt reguleeritud pankade töötasud ja kompensatsiooniskeemid lähevad reguleerijate teravama tähelepanu alla, sest väidetavalt olid just kompensatsioonid ning boonused põhjuseks, miks pangad liigseid riske võtsid.

Friedman juhib tähelepanu sellele, et peale reguleerijate enda suust tulnud tõendamata väidete pole isegi eksakadeemikust Bernankel millelegi viidata, mis seda hüpoteesi toetaks. Kusjuures Friedman pakub välja mitu argumenti, mis viitavad pigem vastupidisele ja lõpetab enda postituse olulise meeldetuletusega:

Competing businesses may pursue a variety of strategies based on divergent risk/reward assessments. Citigroup jumped into mortgage-backed bonds with both feet, even opening its own securitizing unit to transform mortgages into mortgage-backed securities. J. P. Morgan thought the risk was too great and went in the opposite direction, even though that meant passing up the extra rewards offered by the Recourse Rule. Such heterogeneous behavior is perhaps the one saving grace of capitalism. By behaving heterogeneously in order to compete with each other, capitalists spread society’s bets among a variety of ideas about the location of risk and reward.

Capitalists as a group aren’t smarter or better at predicting the future than regulators are, and when capitalists fall victim to the herd mentality, they may homogeneously converge on a mistaken prediction. This is a danger, but regulations aggravate it. Of necessity, a regulation homogenizes capitalists’ behavior. Prudential bank regulation, for instance, imposes one idea about risk on the whole banking system, skewing the various risk/reward calculations of all bankers in a direction the regulators deem safe. If the regulators turn out to be mistaken, as they were in 2001, they put the whole system at risk.

The Bernanke plan is intended to reduce the risk taken by banks, but by homogenizing all banks’ compensation practices, it may actually aggravate systemic risk. To take such an action with no evidentiary basis flies in the face of reason.

Inimesed ei ole täiuslikud nagu informatsioon, mille alusel nad tegutsevad. Vead on vältimatud, kuid ilma võimaluseta proovida erinevaid lähenemisi ja neil lähenemistel omavahel konkureerida, aeglustub ka igasugune kohanemine ja progress, mis on ülioluline nii ootamatute arvestatava mõjuga sündmuste kui kõige tavalisemate tehnoloogilise muutuste negatiivsete mõjude leevendamiseks.

Mida reguleeritum ja kitsendatum on inimeste tegevus, seda vähem on ajendeid, ruumi ja võimalust proovida uudseid lahendusi ja lähenemisi, mis võimaldavad piiratud vahendeid võimalikult otstarbekalt kasutada. See teeb meid kõiki vaesemaks ja röövib meilt avastusi ja lahendusi, mis võivad osutuda tunduvalt olulisemaks ja kasulikumaks kui tsentraliseerivalt piiravad regulatsioonid, mis kahjuks välistavad nad enda olemusega juba eos.


Categorised as: ...


12 Comments

  1. eke s.i ütleb:

    “Friedman juhib tähelepanu sellele, et peale reguleerijate enda suust tulnud tõendamata väidete pole isegi eksakadeemikust Bernankel millelegi viidata, mis seda hüpoteesi toetaks.”

    See, et pankuril pole enda boonuste vastu midagi öelda, on igati loogiline ja ei vajagi mingit seletust.

    “Citigroup jumped into mortgage-backed bonds with both feet […] J. P. Morgan thought the risk was too great and went in the opposite direction […] when capitalists fall victim to the herd mentality, they may homogeneously converge on a mistaken prediction.”

    Asi pole selles, kas pankurid käituvad sarnaselt või erinevalt, vaid selles, kas nad käituvad lollilt (on tõusu ajal riskimaiad, sest boonused on nimelt kasumi peale üles ehitatud) või mitte. Riikliku regulatsiooniga saab riski-iha ohjeldada, nii et lollilt käituksid ainult need, kes regulatsiooni rikuvad. Riigi rahanduse huvides peabki regulatsiooni rakendama. Omapead minna lastes ongi kõik asjad omapead. Laseks näiteks riigikaitse börsile ja vaba turg paneb asjad paika?

    “Vead on vältimatud, kuid ilma võimaluseta proovida erinevaid lähenemisi ja neil lähenemistel omavahel konkureerida, aeglustub ka igasugune kohanemine ja progress, mis on ülioluline nii ootamatute arvestatava mõjuga sündmuste kui kõige tavalisemate tehnoloogilise muutuste negatiivsete mõjude leevendamiseks.”

    Nagu alati, leidlikkusega saab jamast välja, aga kui on teada, kuidas jama vältida, siis võiks seda ka vältida. Jamasid oskavad korraldada nii tagurlased kui ka hüperleidlikud. Pangad pole suutnud oma ajaloo jooksul ise mitte kuidagi välja mõelda, kuidas rahanduskriise leevendada või hoopis vältida.

    Pangandus on innovatsiooni kõige halvem näide. Arvutiprogrammid on seal kõige kasutajavaenulikumad, mida ma elu sees näinud olen, ja võrgutehnoloogiad on haigelt rünnakualtid. Nende IT-juhtidel kas puuduvad oma alast baasteadmised või ei lasta uuendusi läbi viia. Pangandusadministratsiooni hierarhia on stagneerunum kui kohtusüsteem. Ma soovitan sul soojalt selle peale natuke mõelda, enne kui järgmine kord selle sektori kaitseks sõna võtad.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Eke: Kahjuks on see kommentaar lihtsalt üks segane jutt ja ma ei hakka enda aega vastamisele kulutama. Küll aga soovitaksin läbida mõni raha ja panganduse kursus.

    Alternatiivselt võiksid järgmise kahe postituse sisuga tutvuda ja siis uuesti üritada:

    Finantskriisi postituste järelsõnaks (koos PDF’iga)
    http://www.vabalog.ee/2008/10/20/finantskriisi-postituste-jarelsonaks-koos-pdfiga/

    Finantskriis ja majandusteadus: omnibuspostitus
    http://www.vabalog.ee/2009/09/25/finantskriis-ja-majandusteadus-omnibuspostitus/

  3. eke s.i ütleb:

    See asi, millele sa aega ei kuluta, on iseseisev mõtlemine. Ma pean ikka ennast kokku võtma ja lõplikult otsustama, et su blogi on mõttetu. Sinu võimed piirduvad tsiteerimise ja lemmikautoriteetidele viitamisega. See on refereerimine, millega tegelevad põhikoolilapsed. Keskkoolis tuleb ikkagi osata esseed kirjutada, aga selles osas oled kahjuks null. Nende aastate jooksul oleks sul võinud kujuneda mingisugunegi oma arvamus asjadest või vähemalt isikupärane väljendusviis teiste mõtete ümbersõnastamisel. Panganduskursustel olen käinud ja mitmes pangas töötanud, aga oma koolkonda pole mul mõtet sulle öelda, sest sul pole koolkondadega midagi pistmist.

  4. kärt ütleb:

    Oi kui kuri kommentaar varahommikul. Mina tahtsin just vastupidist väita. Minule leidus/leidub siin huvitataid mõttekäike küll ja enamgi veel:) Tahtsingi öelda, et jätka samas vaimus.

  5. Mikk ütleb:

    Pankurite töötasude ja kompensatsioonide teema läheb kuumaks eelkõige ikkagi seetõttu, et pangandusäri on väga tugevalt nii ehk naa riigiga seotud. Kogu see äri on sisuliselt riigigarantiidega toetatud. Suur kriitika ongi ju seotud selle kasu meile, riskid teile mentaliteediga.

  6. Jüri Saar ütleb:

    Eke: Kui sinu esimese kommentaari esimene lause ei tee vahet föderaalreservil (reguleerijal) ja pankadel (reguleeritavad), siis mis tõsisest diskussioonist või arutlusest regulatiivse keskkonna üle saab üldse juttu olla – eriti inimesega, kes anonüümselt esinedes enda jutu eest ei vastuta. Kui sa leiad, et siin kirjutatu on sinu jaoks liiga lihtne või labane, siis…loodan, et leiad midagi loetavamat, mis sinu standartile ja ootustele vastab.

    Mikk: minu arusaamist mööda on panganudse suurimaks probleemiks, et raha meelitab võimekaid inimesi, kes on kahjuks reguleerijatest alati sammu või paar ees, sest erasektoril on alati võimalik teha seda, mis pole otseselt keelatud samas kui avaliku sektori poolsed reguleerijad saavad tegutseda neile antud volituste raames. Ja veel. Selleks, et saada teadlikud inimesed reguleerijateks, oled sunnitud palkama pangandussektorist, kuid seal on suhted eelmiste tööandjatega piisavalt tihedada, et tekitada hulgaliselt avaliku valiku probleeme. Oli ju isegi Paulson endine Goldman Sachsi CEO.

    Kogu see äri ei peaks olema vaikimis riigigarantiidega tagatud, kuid kahjuks on tendents tõesti olemas ja reaalne. Kuidas järkjärgult on taolist varjatud katet laiendatud ja kuidas see mõjub finantssüsteemistabiilsusele käsitles aga üpris mitmekülgselt Gary Stern ühes EconTalk’i podcastis ( http://www.econtalk.org/archives/2009/10/gary_stern_on_t.html ). Stern väidab, et kui poleks olnud varjatud (sest ametlikult pole kuskil midagi) riigigarantiid, siis poleks nii uljalt saanud investeerida.

    Ma ei ole sugugi veendunud, et ühe riigi tsentraliseeritud reguleerja suudab rahvusvahelises konkurentsis reguleerida palkasid nii, et võimekamad näiteks teiste riikide pangandussektoritesse ei liiguks, kus suudavad tõenäoliselt vähem võimekamad lihtsalt üle mängida. Olulised panganduskeskused on järjest rohkem Aasias ja täiendavad regulatsioonid USA ja Euroopas lihtsalt kiirendaks panganduse liikumist Aasiasse või agressiivsemate reguleerijate käeulatusest kaugemale. Hea näide, tõsi mitte pangandusest, on AIG’i asutaja tegevusest ilmunud artikkel New York Times’is: http://www.nytimes.com/2009/10/27/business/27aig.html

  7. Mikk ütleb:

    Jüri, su esimene link on vigane. Üks liigne )

  8. Jüri Saar ütleb:

    Mikk: tänud märkuse eest, nüüd parandatud.

  9. eke s.i ütleb:

    “Kui sinu esimese kommentaari esimene lause ei tee vahet föderaalreservil (reguleerijal) ja pankadel (reguleeritavad), siis mis tõsisest diskussioonist…”

    Federal Reserve on nende pankade konföderatsioon http://en.wikipedia.org/wiki/Federal_Reserve_System#Primary_Dealers

    Euroopa keskpangandussüsteemi vaadates saab öelda, et reguleerijal ja reguleeritavatel on mingi vahe, aga Ameerika puhul ei saa. Aga asi pole antud juhul üldse keskpanganduse olemuses, vaid selles, et sul pole raha rollist majanduses laiemalt ja ettevõttes ning üksikinimese jaoks kitsamalt vähimatki aimu.

    Bernanke ei soovita elu sees pankurite palka vähendada, sest ta ise töötab panganduses ja Federal Reserve on erapankade konglomeraat. Täpselt samal põhimõttel nagu ka iga lihtinimene ei taha oma palga vähendamist. Kui sa sellest aru ei saa, siis ei saa sa mitte millestki aru.

  10. Jüri Saar ütleb:

    Eke: kas sa lugesid ka seda wikipedia artiklit enne kui kirjutama hakkasid? Kas sa enda õige nime all julged ka teisi alusetult halvustavaid kommentaare kirjutada?

  11. eke s.i ütleb:

    See, millele ma Wikipedia artiklis otseselt viitan: “[Primary Dealers] consult with both the U.S. Treasury and the Fed about funding the budget deficit and implementing monetary policy. Many former employees of primary dealers work at the Treasury, because of their expertise in the government debt markets, though the Fed avoids a similar revolving door policy.” Sellist intiimset suhet Euroopas keskpanga ja erapankade vahel pole. Ja enne seda selgitab Wikipedia artikkel sulle, kuidas Federal Reserve on erakorporatsioon, mis on seadusega võetud riigi osaks, nagu kirves selga. Kui sind huvitab…

    Mõtlevale inimesele tõde mööda külgi maha ei jookse, ükskõik kes selle välja ütleb. Aga kuna sa seda ei kannata, siis luban siinkohal vormikohaselt, et ei tülita sind enam ühegi sõnavõtuga.

  12. Jüri Saar ütleb:

    Mina lihtsalt soovitaks kõnealust wikipedia artiklit kõigil, keda eelnevad kommentaarid mõtlema panid, ise lugeda.

    Sellest peaks piisama.

    Ja kui ei piisa, siis Fedi enda leheküjlelt võib leida küsimusele ammendava vastuse:

    http://www.federalreserve.gov/generalinfo/faq/faqfrs.htm#5

    Aga minu jaoks jääb ikkagi kentsakaks, kui jutt algab reguleerimisest ja regulatsioonide vajadusest – kuidas need on vajalikud ja kuidas riikliku regulatsiooniga on võimalik “lollide” riski-iha kontrollida. Ainult, et kes on need salapärased finantssektori reguleerijad, kes teavad midagi valdkonnast aga tulevad väljaspoolt seda? Kes suudavad neid “õigeid” regulatsioone välja pakkuda? Taolisi inimesi pole ja seepärast on ka reguleerijad välitmatult pangandusest tulevad inimesed. See ei saagi juba valdkonna keerulisuse tõttu teisiti olla, sest sama hästi võiks siis juba teedeinsenerid meditsiinküsimusi lahendama panna. Nii aga jõuame kentsaka olukorrani, kus mõni suudab võimalike reguleerijaid siunata ja regulatsioone ülistada samas tunnistamata, et regulatsioone töötavad välja inimesed, kellel omad huvid ja ajendid.

    Kognitiivne dissonans, in extremis!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga