Bernard Kouchner, the French Foreign Minister, was very blunt on 15 October: he threatened that “a single man is not allowed to oppose the will of 500 million Europeans.” The “500 million Europeans” referred to the citizens of the 27 member states of the European Union, the “single man” to Vaclav Klaus. Kouchner’s declaration, however, was as deceptive and mendacious as the entire ratification process of the Lisbon Treaty had been throughout the EU. 500 million people had deliberately not been asked for their opinion of the treaty because the European political establishment feared they would vote it down.

Indeed, the so-called Lisbon Treaty is the second version of the European Constitution, which the electorates of France and the Netherlands forcefully rejected in referendums in May and June 2005. Refusing to take the people’s “No” for an answer, Europe’s political establishment simply repackaged the Constitution in a somewhat different order, but without changing its basic content. This Constitution.2 was called the Treaty of Lisbon, after the place where the new document was signed. It was subsequently pushed through the parliaments of the member states without allowing any more referendums. Only Ireland was obliged to put Lisbon before the people because the Irish Constitution required it. After the Irish rejected the treaty in June 2008, their “No” was also discarded. The Irish were made to vote again. Last October, they gave in, making Vaclav Klaus the last man standing in Europe.

Lihtsalt väike meeldetuletus Brusseles Journal’ist, et Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on tagajärjed, mis selguvad alles aastate pärast. Mingi aja pärast ärkavad kindlasti ka praegused takka kiitjad, kuid siis on juba hilja. Seni võiks lihtsalt teadlik olla, kuidas me praegusesse olukorda üldse sattusime. Mõned mõtted veel:

  • Kas Eestil oli alternatiivseid valikuid – pigem mitte, kuid nii oleks seda kõike võinud ka serveerida, sest kui mingi häälekam seltskond mõne aja pärast leiab, et nende õigusi on ilma referendumita oluliselt kitsendatud, siis lõhe poliitikute ja nende valijate vahel ainult suureneb.
  • Kas keskmine eestlane teab, kus enamus seadusandlusest juba praegu alguse saab – äärmiselt ebatõenäoline, sest enamus omab väga pealiskaudset arusaama seadusloomest üldiselt ja veel väiksem osa teab, kuidas Brüsselis välja treitud õigusaktid meil rakendamiseni jõuavad.
  • Kas ühel hetkel satume küsimuse otsa, mille lahendamisel lähevad eestlaste ja Brüsseli arusaamad lahku – kindlasti, kuid siis tuleb mõru pill lihtsalt alla neelata, sest kui suurriigid on midagi otsustanud, siis jääb väiksematel üle ainult nõustuda.

Kõige murelikumaks teeb aga see, et Euroopa riikide vahel on aastasadu toiminud institutsionaalsete korralduste vaheline konkurents, mis võimaldab juba ainuüksi katse-eksituse meetodil järkjärgulist progressi. Homogeenseks reguleeritud institutsionaalses raamistikus, kus erinevuse on pigem formaalsed kui sisulised, ei saa aga enam juttu olla institutsionaalsest konkurentsist või olulisest kultuurilisest diferentseerumisest poliitilistes institutsioonides.