Ebateadusest ja puuduvast arvutiressursist
Mulle jäi silma üks blogipostitus, mis ajendatud samuti hiljutisest intervjuust Hardo Pajulaga. Kahjuks ei saa ma aru, miks peab Priit majandusteaduse võrdsustama astroloogiaga ainuüksi sellepärast, et Hardo soovitas olla ettevaatlikum ja alandlikum inimtaju/-mõistuse piiratuse juures.
Kvantelektrodünaamikas saab teha ennustusi täpsusega 12 kohta peale koma väga lihtsalt põhjusel – igal osakesel ei ole oma väärtushinnanguid, eelistusi ja ajendeid, mis mõjutavad ühte osakest ühte moodi ja teiste osakeste hoopis teisiti. Vähe sellest, osake ei oma illusioone enda maailma olemusest, toimimisest ega käitu või eelista üht teisele, sest tal on parajasti halb tuju. Ühtlasi ei haara osakesi ka irratsionaalsed maaniad ega paanikad.
Viimaste sajandite jooksul on maailmamajandus arenenud hirmuäratavalt keeruliseks süsteemiks, mida isegi väikeriigi nagu Eesti puhul ei suudaks haarata ka kõige suutlikumad ja intellektuaalselt võimekamad inimesed.
Kui jutt läheb majanduskeskkonna mõjude hindamisele või prognoosimisele, siis selgub üpris kiiresti, et inimene on suhteliselt piiratud vennike, kelle teadmised on spetsialiseerunud ühiskonnas pealiskaudsed ja sageli isegi eksitavad valdkondade osas, millega vahetu pikemaajaline kokkupuude puudub. Ja isegi sellest võib väheks jääda.
See on ka üks peamisi põhjuseid, miks austria koolkond on Mises’i ja Hayek’i poolt läbivaieldud majandusliku kalkulatsiooniprobleemi tõttu distantseerunud matemaatilisest modelleerimisest, mis tihti annab illusiooni konkreetsusest, mis tegelikult baseerub valitud andmetel, faktidel ja teoreetilistel raamistikel. Ühtlasi järeldub siit iga intellektuaalselt ausa majandusteadlase jaoks, et lubada, planeerida, ennustada ja seda teiste vabaduste kitsendamise arvelt ei ole enamasti õigustatud. Planeerijad lähtuvad samuti enda piiratud arusaamadest ainult, et nendel jagub upsakust uskuda, et nende teadmised ja arusaamad on kuidagi laiemad või ulatuslikumad.
Tõenäoliselt keegi ei arva, et USA praegune administratsioon oleks võimsaimate arvutite ja võimekaimate inimeste rakendamist kuidagi hoidunud enda majandusstiimuli paketi planeerimisel ja ennustuste tegemisel, ent nagu võib näha Greg Mankiw poolt toodud graafikult ei suudeta isegi planeeritud kulutuste mõju ennustada, mis olid eelnevalt teada.
Kui Priit tahab väita, et inimene ei ole majandusruumis tegutsedes “suhteliselt piiratud vennike”, siis võiks välja öelda, milles see väljendub ja mitte taandada jutt ebateadusele.
Iseenesest ei ole ju “progressiivsema” seltskonna veendumus, et inimmõistus suudab kõike haarata ja seeläbi ka tervete ühiskondade korraldust planeerida midagi uut. Wikipedia artikkel Economic calculation problem annab päris hea ettekujutuse küsimuse vanusest ning käsitlusest ja Hayek’i Use of Knowledge in Society võiks iga inimene läbi lugeda, kes arvab, et “arvutiressurss pole piisav”.
Mis aga Pajula lume sulamise näitesse puutub, siis pole see kaugeltki nii problemaatiline kui Priit näib arvavat. Jah, pealiskaudsemal vaatlusel võib tõesti jääda mulje, et lume sulamist pole võimalik prognoosida tehnilistel põhjustel, kuid isegi natuke põhjalikum arutluskäik annaks selgelt mõista, et lisaks arvutiressursile peab keegi valima muutujad, mida jälgida ning otsustama, millised kriteeriumid on olulised.
Kas lume sulamine minu maja vahetust ümbruses tähendab, et lumi on sulanud või hoopis peaks arvestama Tallinnat või tervet Eestit? Kas jutt käib sellest lumest, mis on sadanud või arvestame sisse ka selle, mis võib sadada? Aga suured lumekuhjad, mis on erinevatesse kohtadesse kokku tassitud, kas nende sulamisele peaks tegema erandi?
Nassim Nicholas Taleb on enda teostes korduvat tähelepanu juhtinud inimeste kalduvusele olla mugav ja eelistada seda, mis on näiliselt arusaadavama selle asemel, et öelda välja “me ei tea”. Tema tähelepanekud ajaloo selektiivsest kasutamisest ja sellest, mida me üldse ajalooliselt oluliseks peame kutsuvad samuti üles ettevaatlikkusele ennustuste tegemisel.
Priit kirjutab lõpus:
Pajula üritab selle näite varal tõestada, et kui juba teadlased ei suuda, siis pole ka miskit imet, kui majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada. See pole aga paraku nii…
Mis aga prognoosidesse puutub, siis majandusinimesed on neid suutelised tegema küll ainult, et sellega tõsisemalt tegelevad serveerivad seda vahemiku ja tõenäosustega.
Pajula ei ürita tõestada, et majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada vaid eelkõige seda, kuidas prognoosidest pole peale trendide mõtet eriti midagi järeldada nagu ta ka intervjuus ütles.
Categorised as: ...
Kusjuures Deirdre N. McCloskey “The Rhetoric of Economics” jäi teadusfilosoofia kohalt mainimata, kuid eks selleni jõuab.
Pajula arutles ka selle üle, kas võrdlus ilmaprognoosimisega on kõige parem, aga lõpuks ei tulnud ka muud võrdlust pähe.
Aga prognoosi tegemise – tuleviku ennustamise asemel, võiks küsida ka seda kuidas me vaatame olevikus toimuvaid sündmusi. Praegu arvavad enam-vähem kõik, nii vasakpoolsed kui parempoolsed, eksperdid ja inimesed tänavalt, meedia, valitsus, kõik, et kui 2-3 aasta jooksul voolab sisse poole SKP suurusjärgus laenuraha (välisvõlga teises valuutas), et see on probleem.
Minu jaoks pole küsimus selles, et miks tollal keegi ei prognoosinud, et selline välisraha sissevoolamine toob x aasta pärast tulevikus y tulemused, aga selles, miks tollal keegi, ei eksperdid, ei tavainimesed, ei meedia, ei vasak- ega parempoolsed, et see on probleem?
Ja veel üks asi. Pajula viitab oma intervjuus omakorda ühele Ken Moelise intervjuule Financial Times´s. Moelis ütleb seal: “But I don’t believe the economy is fixable, just like the weather. We don’t send anybody out to fix the weather. We put on a raincoat.”
Aga Moelis jätkab samas kohas:
“In order to have an efficient system you have to be able to fail. If your business model didn’t work, if your stock holders allowed that business model, they should lose.”
Sellest võiks küsida edasi, kas riik peaks tegema ettevalmistusi võimaliku ebaõnnestumise puhuks. On tore öelda, et sa ei saada kedagi ilma “parandama”, et paned selga vihmamantli. Aga kui sul pole vihmamantlit? Kas peaks vihmamantli ennetavalt igaks-juhuks ostma? Õmblema?
Nojah, oleks vist pidanud oma jutu rohkem lahti kirjutama.
Oletame, et mul kümme tugrikut, mida ma tahan investeerida. Kas ma peaksin nõuande saamiseks pöörduma majandusteadlase või astroloogi poole? Pajula stiilis majandusteadus ei suuda teha lühikese või keskmise perioodiga ennustusi, samas on see võimeline oma kitsaskohti lisaeelduste abil varjama (inimene kui suhteliselt piiratud vennike, jne). Selles osas vastab see Popperi ebateaduse tunnustele. Astroloogia on võimeline tegema verifitseeritavaid ja falsifitseeritavaid ennustusi, seega võiks arvata, et investeerimisspetsialistina oleks astroloog tegusam.
Siin olnuks vist gaaside kineetiline teooria parem näide… Mida iganes, intensionaalsete faktidega (väärtushinnangud, eelistused, jt) maadlevad ka ülejäänud sotsiaalteadused. Lahendusi on erinevaid, näiteks psühholoogias on koolkond, mille esindajate arvates puudub intensionaalsete faktide ja inimese käitumises ilmnevate korrapärade vahel põhjuslik side. Teiseltpoolt on sotsiaalteadustes ja nende filosoofias ports tegelasi, kelle jaoks ei ole teaduse eesmärk teha edukaid ennustusi, vaid “arusaamise” või “mõistetavuse” saavutamine. Mida iganes nad selle arusaadavuse või mõistetavuse all ka silmas peavad, eksole. Selles, et austria stiilis majandusteadus rõhub pigem mõistetavusele või arusaadavusele, pole iseenesest midagi halba. (Tegelikult ei tunne ma sotsiaalteaduste filosoofiat piisavalt, et siinkohal lõplikku seisukohta võtta.)
Kuidas sulle meeldib. Otsustusest sõltub sobiva numbrilise mudeli valik. Samas baseeruvad numbrilised mudelid ühel ja samal pidevate keskkondade mehhaanikal ja termodünaamikal. Päris nii ikka ei saa, et maja taga toimuvat ennustavad soolavee-termodünaamikud ja üleriigilisi protsesse magevee-termodünaamikud, või vastupidi… 🙂
Priitp: mind häirib jätkuvalt see, et sinu jutust kumab läbi mingi “Pajula stiilis majandusteadus”, mis jätab vähemalt minule mulje, et lisaks on olemas VEEL mingi majandusteadus, mis oleks nagu suutelin tegema “lühikese või keskmise perioodiga ennustusi”. Sinu esialgsest postitusest käis see…”hoiak”samuti läbi.
Samas kirjutad natuke hiljem teistest sotsiaalteadustest ja ilmselgelt pole sul probleeme selle mõistmisega, et ennustamine ja prognoosimine ei ole sotsiaalteaduste puhul kriteeriumiks, millega eristada teadust ebateadusest. Ma loodan, et tähelepanu juhtimine sellele, et Popper’i lähenemine sotsiaalteadustele erines oluliselt loodusteadustele lähenemisest (eriti tema hilisemas loomingus) ei vaja põhjalikumat lahti kirjutamist ja piisab ehk ühest tsitaadist Popper’i The Poverty of Historicism:
“But it cannot be doubted that there are some fundamental difficulties here. In physics, for example, the paramaters of our equation can, in principle, be reduced to a small number of natural constatnts – a reduction which as been successfully carried out in many important cases. This is not so in economics; here the paramaters are themselves in the most important cases quickly changing variables. This clearly reduces the significance, interpretability, and testability of our measurements.”
Ennustamise ja progonoosimise aluseks on tõsiselt võetavad algandmed, mis on mingi selgusega mõõdetavad. Ilma piisavalt täpsete ja stabiilsete algandmeteta on aga ennustamine ja prognoosimine tõsiselt võetav ainult trendide ja tõenäosusele põhinevate hinnagutena, mis peaksid kajastuma mingi vahemikuna.
Inimtegevusega kaasneb hulgaliselt “müra”, kust mingite informatiivsete seaduspärasuste ja kausaalsete seoste välja toomine tagant järgi on problemaatiline. Ilmselgelt on siit põhjust ka teatud järeldusi teha ennustamise ja prognoosimise kohta.
Investeerimisest. Valdav enamus majanduteadlasi ei ole mingid investeerimisseptsialistid, kes suudavad ilma valdkonna eripära teadmata anda paremat spetsiifilist investeeriminõu kui astroloogid. Ma julgen väita, et enamus majanduteadlasi soovitaks investeerimisnõu küsimisele pöörduda spetsialistide poole ja pideva pealekäimise tulemusena ehk äärmisel juhul soovitavad investeerida indeksfondidesse ja võlakirjadesse, mille vahekord sõltuks eelkõige inimese riskivalmidusest.
Lume sulamisest. Küsimus ei ole selles, kuidas minule meeldib vaid kas me kõik saame sarnaselt aru sellest, mida me mõõdame, kuidas ja kus. Sellest sõltub ju vahetult ka mudeli valimine, kuid ükski mudel ei suuda kõiki muutujaid integreerida. Reaalsus on keerulisem kui mudel ja inimmõistuse piiratud suutlikus tähendab, et ükski inimese poolt loodud mudel ei suuda kunagi kajastada kõiki neid muutujaid, mida lume sulamise päeva täpsusega ennustamiseks vaja läheks. The devil is in the details.
Ah jaa, mulle jäi sinu esialgsest postitusest (mida kommentaare ei hajutanud) ka mulje, et sinu hinnangul oleks pidanud finantskriis olema ennustatav. Kas see arusaam on ekslik?
Kusjuures selle teemaga haakub suurepäraselt ka Arnold Kling’i postitus “Macroeconometrics and Science”:
http://econlog.econlib.org/archives/2010/02/macroeconometri_1.html
Olles püsilugeja, pean kiitma blogi, sest huvitavat teemavalikut pakutakse suisa eesti keeles. Või tegelikult ei peagi seda tegema, teoorias aitab samavõrd klikkidega “hääletamisest”. Aga see selleks.
Poole kohaga matemaatikuna pean märkima, et lahmival toonil matemaatiliste meetodite mahategemine häirib. Autor on kindlasti lugenud mõlema poole argumente, aga enda poolt lisaksin vaid nii palju, et nii verbaalsel kui ka formaalsel lähenemisel on oma vead, ent formaalse lähenemise vead on ühtlasi selle eelised. Ühe matemaatiline analüüsi piirid on selgelt määratletud ja just nendest piiridest algab reeglina mõttetöö. Kui viimane puudub ja inimene usaldab pimesi tehtud tuletusi või arvutusi, siis nõustun sajaprotsendiliselt, et niimoodi tehtud järeldused on väärtusetud.
Selgelt piiritletud arutlust on lihtsalt hõlpsam jälgida – ja ka kritiseerida, sest parema loetavuse huvides peab verbaalset analüüsi lühendama, mis lõppkokkuvõttes teeb eeldused raskesti hoomatavaks. See ei tähenda aga seda, et üks majandus(teadus)est huvitatud inimene poleks filosoofilisemaid teoseid lugemata jättes paljust ilma jäänud..
Erkki: lugenud sinu kommentaari tundub mulle, et meie seisukohad on tegelikult paljuski sarnased ja ühest postitusest ja sellele lisanduvatest kommentaaridest, mis käsitleb (vähemalt minu poolt vaadates) kõigest ennustamist, ei tasu kaugele ulatuvaid järeldusi matemaatika ja modelleerimise kohta majandusteaduses teha.
Iseenesest on Priidu postitusest alguse saanud ja siin arendamist leidnud teema seotud ennustamisega. Priidu sõnavõttudest jäi minule mulje, et Priidu hinnangul on ennustamine võimalik küll – lihtsalt arvutiressurssi ja ausust (“Pajula stiilis majandusteadus”) on rohkem vaja. Mina üritasin selgitada, et ennustamine majandusteaduses (eriti konkreetse kriisi väljendumise ajas, kohas ja ulatuses) on sisuliselt võimatu. Minu eesmärk oli selgitada, et just ennustamiseks pole formaalsemast lähenemist rohkem kasu kui verbaalsest, sest inimesed ei suuda aduda kõiki muutujaid ega neid integreerida mudelitesse, mis võimaldaks ennustada tulevikku.
Eelneva võiks sõnastada ka nii, et formaalne mudel on küll kontreetsem ja võimaldab paremini mõista, kuidas mingi prognoosi/ennustuseni jõuti, kuid ta ei ole ennustamise/prognoosimise osas täpsem kui valdkonnaga pidevalt ja pikemat aega tegutsenud inimesel, kes teeb ennustusi/prognoose enda teadmiste ja kogemuste põhjalt ilma matemaatilisi meetodeid kasutamata. Liiga palju meid ümbritsevast informatsioonist pole üldse sõnadesse või mudelitesse pandav (tacit knowledge), mis seab ka põhimõttelised piirangud ennustamisele.
Ma ei ole enda arvates matemaatilis meetodeid ja formaalsust maha teinud vaid lihtsalt juhtinud tähelepanu konkreetsuse illusioonile, mida ennustamise puhul matemaatilised mudelid võimaldavad. Verbaalsema lähenemise puhul taolist illusiooni üldjuhul ei teki, sest enamus inimesi mõistab, et arvamused, seisukohad ja huvitavad lood on piisavalt ebamäärased ja üldised, et neist tulenevatelt ennustustelt ja prognoosidelt erilist konkreetsust ei oota.
Ma olen sinuga täiesti nõus kui sa kirjutad, et selgelt piiritletud arutlust on lihtsam jälgida. Nii siin kui teistes blogides arenenud diskussioonides on minule üpris sageli jäänud mulje, et inimesed räägivad üks-teisest mööda. See postitus ei ole erand. Ma näiteks siiani ei saa hästi aru, mida Priit öelda tahtis ja üritasin enda postituse ning kommentaaridega vähemalt enda jaoks konkreetsust juurde tuua, kuid see on ajamahukas ja pikk protsess, mis eeldab vastastikust tahet teine-teist mõista.
Nagu sa kirjutasid on formaalsemate meetodite eelis see, et mudel piiritleb diskussiooni ja mudel näitab ära, milliseid eelduseid on kasutatud. Et mingit nähtust või seoseid analüüsida tasemel, kus oleks võimalik sarnaselt protsessidest ja nähtustest aru saada pole formaalsematest meetoditest pääsu. Samas on need mudelid loodud konkreetsete protsesside ja seoste analüüsimiseks, mis on vältimatult lihtsustused, mille juurde käib enamasti ka ceteris paribus eeldus, millest tulenevalt ei saa neid ka ennustamise/prognoosimise puhul kasutada.
Minule jäi Priidu postitusest mulje, et tema hinnangul saavad füüsikud märksa keerulisemate matemaatiliste mudelitega teha konkreetseid ennustusi ja prognoose ning majandusteadlased, kes kasutavad tegelikult märksa lihtsamaid mudeleid (matemaatiku pilgu läbi), peaksid vähemalt sama suutlikud olema. Minu arvates teeb Priit siin alusetu üldistuse ja leiab, et matemaatiline modelleerimine majandusteaduses pole mitte ainult analüüsi vaid ka ennustamise/prognoosimiseks sobiv. Samas on Priidu postitus ja kommentaar piisavalt üldsõnalised, et veel kord tõdeda: verbaalsemate meetodite suurimaks puuduseks on mitmeti mõistetavus, mis torkab kõige teravamalt silma just artiklites, postitustes ja kommentaarides.
Omavaheliste seoste leidmiseks ja kausaalsuse eristamiseks korrelatsioonist äärmiselt rikkalikus ja omavahel seotud muutujatega keskkonnas on formaalsemad meetodid möödapääsmatud.
Ma ei tea, miks trackback ei taha töötada. Igal juhul Toivo Ellakvere mõtted progonoosimisest:
http://paremroheline.blogspot.com/2010/02/prognoosimatusest.html