VABALOG

Eugen Veges ettevõtlustoetustest – hüüdja hääl kõrbes

Mõned aastad tagasi viitasin Vabalogis EugenVegese arvamusloole, mis oli kriitiline ettevõtlustoetuste ja EAS’i suhtes. Eile ilmus Eugenilt sarnase sisuga arvamuslugu, millega jääb kahjuks üle ainult nõustuda:

Erinevate valdkondade (teenindus, kaubandus, tootmine) ettevõtete finantsprognooside ja analüüsidega tegelemine on süvendanud minus veendumust, et Eesti riiklikud toetused ei tugevda ettevõtete konkurentsivõimet, vaid nõrgendavad seda. Millele tuginen, kui väidan riigi- ja struktuurifondide esindajatele vastupidist?

Esiteks. Ettevõtjatega manipuleeritakse. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.

Teiseks. Konkurentsi moonutamine. Üksikute toetamine halvab teiste konkurentsivõimet. Toon näite. Aastaid tagasi eraldati struktuurifondist toetus puusöetootmisega tegelevale ettevõttele. Näiliselt oli toetamine põhjendatud – loodi töökohti, pandi alus lisaväärtuse tootmisele. Varju jäi aga tulemuse teine külg – tendentsid sektoris. Üksiku ettevõtte toetamine halvas teiste arengut. Toetus võimaldas pakkuda madalama hinnaga toodangut, halvates sellega teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete arengu. Soovitud tendentse (töökohtade loomine, lisaväärtuse kasv) ühiskonnas toetusele ei järgnenud.

Kolmandaks. Toetuste vähene efektiivsus. Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Öeldu kehtib nii struktuurifondide haldamise kui ka kasutamise kohta. Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.

Ebaefektiivsuse jada jätkub kasutaja poolel. Ettevõtluskeskkond oleks elujõulisem, kui seda ühekordsete meetmetega ei häiritaks. Stabiilsusega ja selgusega reeglites saadakse parem tulemus. Üksikutele ettevõtetele eeliste pakkumise asemel tuleks pühenduda võrdsete võimaluste loomisele. Toetada võib küll sektorit, kuid mitte mingil juhul üksikuid ettevõtteid.

Kahju, et toetustejagajad ei soovi nendest argumentide midagi kuulda ega tagajärgedega arvestada. Mõneti on see mõistetav, sest euroraha kasutamata jätta oleks samuti patt, kuid mis juhtub pikemas perspektiivis? Ühel heal päeval, mis pole enam sugugi kaugel, lõpeb euroraha pumpamine ettevõtlusesse ja on aeg hakata küsima, kas oleme saanud seda, mida lubati. Ma kaldun arvama, et peale mitmete ettevõtete, kes orienteeruvad kliendi asemel rahajagajale, pole meil suurt midagi loota.

Olen ettevõtlustoetuste problemaatilisust ka varem kirjutanud ning proovinud nende jagamisele leida tuge akadeemilisest kirjandusest, kuid tulutult.

Lõpetuseks sobib teemasse suurepäraselt viide Ross Emmett’i miniloengutele. Neist esimene, Why “Picking Winners” Robs Us All of a Better Future, annab 14 minutiga hea ülevaate põhjustest, miks avalikul sektoril on ettevõtluse rahastamisest parem hoiduda ja teine, National Innovation Systems: Too “National”; Not “Constitutional”, annab 14 minutiga üpris hävitava hinnangu normatiivsele innovatsioonisüsteemide käsitlusele.


Categorised as: ...


15 Comments

  1. margus ütleb:

    Tahaks esmalt näha ikka ka väidete tõestust. Nt “Abiraha administreerimine on kulukas.” Kus on numbrid, mille põhjal ta seda Eesti puhul väidab? Olen teadlik ühe raha administreeriva asutuse statistikaga ning nende puhul on admin kulud 3-4% vahendatavate toetuste mahust. Kas see on “kulukas”? Arvan, et ei.

    Terve see artikkel koosneb emotsionaalsetest väidetest, mida absoluutselt numbritega ei tõendata. Nt “Ettevõtluse nõrgimaks lüliks paistab olevat kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus”. “Paistab olevat”?, ahah no tõepoolest! Konkurentsi moonutamise väide põhineb üksnes ühel näitel jne.

    Ei taha väita, et toetuste administreerimine on olnud ideaalne (kindlasti mitte!), aga emotsionaalselt ilma numbriteta väita, et toetused kärbivad konkurentsivõimet, on ikka tase omaette.

  2. Jüri Saar ütleb:

    margus: Sa ei ole ainus, kes tahaks konkreetsetest numbritest rääkida, kuid ega neid avalikkusega ei jagata. Ühtlasi oleks palju parem kui meil oleks ühtne arusaam administreerimiskuludest, sest avalikus sektoris on kalduvus osasid kulusid mitte kajastada ja teine osa neist on vaikselt teistele ametiasutustele lükatud. Loomulikult on sellisel juhul võimalik näidata madalaid administreerimiskulusid.

    Raha jagavaid organisatsioone on Eestis piisavalt palju ja nad on piisavalt erinevad, et ühele umbmäärasele organisatsioonile viitamine täiendavat selgust olukorda ei too. Veges ütles otse välja, mis organisatsioonist oli jutt. Kena oleks kui sa vähemalt sama konkreetne oled enne kui talle ette heidada konkreetsete numbrite puudumist. Ühtlasi võib selle 3-4% jutu peale väita, et kui sa raha sihtotstarbelise kasutamise kontrollimisega ei tegele, siis on ka administreerimisekulud väiksemad.

    Kas viimase paari aasta jooksul pole piisavalt räägitud sellest, et omahinnad on tunduvalt kasvanud ja seda eelkõige tööjõukulude arvelt. Kui Eugen ei ole veenev, siis äkki IMF (punkt 12 ja 13) on:

    http://www.imf.org/external/np/ms/2009/102609.htm

    Sa sead õigustamatult kõrgeid nõudmisi arvamusartiklile, mille avaladmise tõenäosus väheneb nii kuidas pikkus kasvab ja jutt asendub numbritega. Valikute tegemine on taolisel juhul vältimatu, kuid ma võin omalt poolt ühe täiendava näite sulle pakkuda:

    http://www.vabalog.ee/2009/08/28/eas-kahtlased-tehingud-ja-nadid-argumendid/

    Aga arutlegem edasi.

  3. toivo ütleb:

    need arvamused põhinevad ainult kõhutundel, mitte arvutustel ega taotluste analüüsil.

  4. Jüri Saar ütleb:

    toivo: see ei tähenda veel, et ta eksib. Ja mis taotluste analüüsi puutub, siis sellest ei pruugi kasu olla.

  5. Mikk ütleb:

    Jüri, aga ega see ei tähenda ka seda, et tal õigus on…

  6. Jüri Saar ütleb:

    Eugen kirjutas, miks ta nii arvab ja millisele kogemusele toetub. Mina olen omalt poolt teoreetilise osa lahti kirjutanud ja valmis seda täpsustama ja selgitama. Mida meil ei ole on tõsiselt võetav analüüs, mis ei tegele ainult programmi reeglite järgmise analüüsiga vaid vaatleb mingit gruppi ettevõtteid, kellest osad said ja teised ei saanud. N.n. “counter factual” on puudu ja selle tegemise vastu avalikul sektori huvi puudub.

    Ettevõtlustoetuste õigustamise teoreetilist argumenti pole mina kohanud, kuid olen sellest huvitatud ja huviga loeks. Praeguse seisuga ei ole aga isegi heaoluökonoomika raames taoline tegevus õigustatud. Pigem on see poliitiline manööverdamine, millega ostetakse osade ettevõtjate rahuolu…ja miks mitte ka premeeritakse rahastamist. Mängureeglite manipuleerimisega on üsna palju võimalik väikeses riigis ära teha.

    Ma olen peaaegu kaks aastat töötanud ettevõtlusinkubaatoris, näinud kuidas seda programmi arendati ja kuidas rahastati EAS’i poolt. Teiselt poolt näinud, mida ja kuidas väikeettevõtjad teevad ning millised on nende võimalused. Olen vahetult tegelenud kahe ettevõtlutoetuse taotlemisega (töökohtade loomine Tallinnalt ja koolitusosak EAS’ist) ja kõrvalt jälginud PRIA tegevust, mis on minus süvendanud veendumust, et avaliku sektori poolne ettevõtlustoetuste rahastamine on märksa problemaatilisema kui keegi soovib tunnistada. Ross Emmett võttis enamuse neist kenasti kokku.

    Mikk, sa oled terane lugeja ja suuteline tähelepanu juhtima sellele, mis mul enda jääb märkamatuks. Kui sul on argumente ettevõtlustoetuste kaitseks, siis mina olen huvitatud nende lugemisest.

  7. margus ütleb:

    Pole olnud mahti vastata. Minu näide puudutas PRIAt (see 3-4% osas), kahjuks ei leidnud allikat, kust seda millalgi lugesin. Küll aga tean, et PRIA kontrollib väga tugevalt raha sihtotstarbelist kasutamist (koostöös ministeeriumiga). Muidugi võib siin öelda, et eks ministeeriumil on ka üsna olulised toetustega seotud kulud ja need tuleks juurde arvestada. Ehk keeruline see muidugi on.

    Aga võtame laiemaks asja. OECD parasjagu üritab hinnata ELi põllumajandustoetuste efektiivsust ja põrkusid sellele, et mudelid, mille alusel hinnatakse, on üsna vanad ning vahepeal on toetuste süsteemi väga oluliselt reformitud. Aga uusi mudeleid pole. Ehk kui see juba OECD jaoks on paras peamurdmine, siis ongi tegu keerulise teemaga.

    Aga keskenduks veidi teisele teemale. Nimelt sellele, et valitsus ja Riigikogu keskenduvad peaasjalikult toetuste ärakasutamisele, ehk “oluline on see, et kogu EList tulnud toetusraha saaks välja makstud”, mitte sellele, kas nad ka võimalikult maksimaalselt Eesti majandusele kasulikud oleksid. See on suur probleem hetkel. Minu hinnangul. Aga see on kõigest minu arvamus.

    PS: kommenteerimine proxy tagant on keelatud, mis teeb siin lehel kommenteerimise päris keeruliseks minu jaoks :(

  8. Jüri Saar ütleb:

    margus: proxy piirangute kohta ei oska midagi asjaliku öelda…ise ma mingeid piiranguid ei ole seadnud. Võimalik, et WordPress’i mingi default on probleem või teenusepakkuja. Üritan asja uurida, kuid midagi lubada ei saa.

    PRIA’st…oled sa teadlik sellest, mis kalandustoetustega eelmisel aastal tehti? Või näiteks mis siis juhtub, kui sa peaksid enda õiguste kaitseks kohtu poole pöörduma ja mis siis juhtub, kui soovid kunagi veel toetust taodelda? Kui ametnik tahab, siis lajatab sulle ja sina oled toetusest ilma samas kui teised saavad. Piiratud hulga tegutsejate puhul, kellest valdav enamus on kasumliku tegevuse nimel sunnitud toetusi taotlema, tähendab ilma jäämine teistest olulisemalt halvemat positsiooni. Konkurents ei sõltu sellest, kui hea on sinu äriplaan või kasumlik projekt vaid sellest, kas sa ametnikule meeldid. Ainus võimalus on madalat profiili hoidi ja loota, et sa kellelgi jalgu ei jää.

    Mis toetuste kasutamisesse puutub, siis ma olen varasemalt kirjutanud, et muud loogikat peale selle, et raha on ja saab ainult sihtotstarbeliselt kulutada, pole. Kui raha on ja muuks seda kasutada ei saa, siis suunad sinna kus saab. AGA. Ühel heal päeval, mis on lähemal kui kunagi varem, keeratakse Euroopa rahakraanid peaaegu kinni. Mis siis saab? Suuremad taotluste saajad on aga orienteerunud pigem bürokraatlikule jäikusele, mida taotluste tingimused vajavad, kui paindlikule ettevõtlikusele, mis lähtub turu ja kliendi vajadustest.

    Toetused on kahjuks suurepärane viis terve organisatsiooni kultuur kihva keerata.

  9. margus ütleb:

    Mida siis kalandustoetustega tehti eelmisel aastal – millele konkreetselt viitad?

    Olles PRIA ametnikega nii tööalaselt kui eraviisiliselt kokku puutunud, ei suuda ma uskuda sinu kirjeldatut, kuivõrd süsteemid on üles ehitatud selliselt, et ühe isiku (eel)arvamus ei saa toetusotsuse tegemisel olla prevalveeriv. Mina ei suuda uskuda, et ametnikule meeldivus siinkohal faktoriks on – me pole a la Rumeenias, kus iga taotlus käsitsi administreeritakse ning infosüsteemide üha suurema kasutuse puhul üksikisiku faktor väheneb. Nüüd on minu kord küsida konkreetsust ja paluda tuua konkreetne näide.

    Mina seda ei usu, et toetuste olemaosolul orienteerub ettevõtja ainult toetustele ja unustab oma core business’i. Kui toetusekraanid kinni keeratakse, siis erinevate arvamuste kohaselt nt põllumajandussektori puhul on see pigem positiivne, kuna meie oleme võrdsete tingimuste puhul (st kui kogu EL on ilma või vähendatud toetuste olukorras) konkurentsivõimelisemad kui vanad EL riigid. Aga ma saan ka aru, et see argument kehtib ainult mõnede toetusliikide/-fondide puhul.

    Ning raha kasutamise sihtotstarbelisuse otsustab siiski riik vastavalt oma probleemsetele kohtadele ise – ehk ELi poolt pakutud paletist valitakse välja toetusmeetmed, mis konkreetselt meie konteksti sobituvad, mitte ei toetata piltlikult öeldes Eestis viinamarjakasvatust vms.

  10. Jüri Saar ütleb:

    Mul pole volitusi ega õigust kajastada detailsemalt juhtumeid, mis ei ole vahetult minuga seotud täiesti avalikus blogis. Ühtlasi ei kavatse ma konreetsete juhtumite detailidess laskuda ühelt poolt anonüümses avalikus diskussioonis, millest on minul märksa rohkem kaotada kui teisel osapoolel.

    Mõned täpsustused siiski. PRIA on piisavalt suur organisatsioon, et enamusega seal töötavatest inimestest ei puutu peale töötajate endi keegi kunagi kokku. Valdav enamus seal töötavatest inimestest teevad enda tööd parimal viisil, mis oskavad ja üritavad endast anda parima. Kahjuks ei ole vaja rohkemat kui mõnda üksikut inimest, kes tunneb ennast isiklikult riivatuna, et taotleja elu oluliselt keerulisemaks teha.

    Mis süsteemide ülesehitusse puutub, siis PRIA taotluste taotlemine ja hindamine on reguleeritud määrustega, mis vältimatult jätavad teatud tõlgendamisvabadusi rakendusüksuse ametnikele. Nemad on aga kõige teadlikumad määruste sisust ja nüanssidest, sest on üldjuhul seotud ka nende väljatöötamisega. Kui nüüd mõnele väiklasemale ametnikule ei peaks mõni taotleja meeldima (näiteks varasema kohtusse jõudnud juhtumi tõttu), siis järsku muutub ainuüksi taotlus esitamine oluliselt keerulisemaks täiendavate nõudmiste tõttu, mida teistele taotlejatele ei tehta. Ühtlasi võib hakata nõudma igasuguseid jaburaid täpsustusi ja selgitusi, milleks määrused alust ei anna, kuid mille esitamisest keeldumine tähendab sisuliselt kohtutee algust. Ametnik neid kohtukulusid isiklikult ei maksa, küll aga maksab kohtukulusid isiklikult taotleja, kes on siis sunnitud enda põhitegevuse asemel hoopis juriidiliste nüansidega tegelema. Aja ja raha kulu ning määramatus, mis selle kõigega kaasneb, sunnib ettevõtjad vähimalgi võimalusel kohtust hoiduma ja täiendavate kitsendustega leppima.

    Eraldi küsimus on taotluste hindamine, mis ei pruugi üldse toimuda PRIA sees. Taotleja saab otsuse, kuid üldjuhul ei näe taotluse hindamise tulemusi. Ühel teadaoleval juhul selgus, et otsus ja taotluse hindaja seisukoht olid pehmelt öeldes vastuolulised. Taotluse hindaja ei saa üldjuhul teada, mis otsus välja saadetakse ja suur oli tema üllatus kui ta teada sai, et taotlust ei rahuldatud ja viidati tema hinnangule. Eesti on piisavalt väike, et taolised krutskid välja tulevad.

    PRIA taotlustega seotud kontrolltegevus on aga eraldi teater, mis on kohati kaine mõistuse piirid ületanud ja jätnud kaugele selja taha.

    Minu jaoks ei muuda see midagi, kas usud mind või mitte. Eelnevalt kirjeldatu ei ole välja mõeldud vaid reaalselt toimunud ja dokumenteeritud. Mul on parematki teha kui neid juhtumeid ja näiteid välja mõelda.

    Toetusega on ja jääb oht, et kui sina või sinu tegevus kellelegi piisavalt kõrgel hierarhias ei meeldi, siis oled oluliselt halvemas olukorras. Sinu taotlus võib olla kõigi reeglite ja nõuete järgi eeskujulikult vormistatud koos kõigi soovitud täpsustustega, kuid ikka jääb see rahuldamata samas kui isegi mõni puudulik taotlus saab rahuldatud. See on tänane reaalsus.

    Põhitegevus vs. taotlus: kui põhivara investeeringuteks vajalik raha tuleb läbi taotluse, siis on sinu põhitegevus nendest vahetus sõltuvuses. Protsessi keerukus ja jäikus ei võimalda aga operatiivselt tegutseda ega aastaid kõrvale kaldudad taotluses kirjeldatust, millega võib kaasneda taotlusega eraldatud vahendite tagastamise kohustus. Ettevõtlus on aga enda olemuselt pidevalt muutuvas keskkonnas tegutsemine, kus võimaluste märkamine ja nende ära kasutamine on kasumliku tegutsemise aluseks. Vahel (näiteks ulautsliku majanduslanguse tingimustes) tähendab see ümber orienteerumist, kuid taotlusega finantseeritud investeering sisuliselt välistab taolise võimaluse. Põhitegevuse korraldamisel tähendab investeeringute tegemine taotlusrahaga lähtumist taotlusest ja sellega kaasnevatest kohustustest mitte turul toimuvast.

    Ühtlasi võiks küsida, et keda toetused soosivad – kas valdkonna võhikuid, kes on osavad paberite määrijad ja taotluste kirjutajad või hoopis reaalseid tegutsejaid, kes on kompetentsed põhitegevuses, kuid oskamatud paberite määrimises.

    Raha sihtotstarbelisest kasutamisest: ega ikka ei ole küll nii, et kaladusfondi raha on võimalik kasutada näiteks ettevõtlusinkubaatorite loomiseks või ühtekuuluvusfondi rahasid näiteks kõrghariduse ligipääsu suurendamiseks. Kui me tahame raha kasutada, siis oleme sunnitud seda suunama sinna, kuhu reeglid lubavad. Võimalused raha suunata on ikkagi surutud kindlasse raamistikku.

    Minu isiklik arvamus on, et põllumajandusse suunatud vahendid võiks hoopis jõuda haridusse mitte perspektiivitusse põllumajandusse, millel pole Eestis juba ainuüksi geograafilise asukoha tõttu erilist tulevikku. Kahjuks ei ole meil võimalik tänu suuremate riikide lobitööle põllumajandusse eraldatud raha hoopis haridusse suunata.

  11. margus ütleb:

    Laias laastus võib ilmselt nõustuda, aga ma olen seisukohal, et Sinu kirjeldatud stsenaariumid võivad teoreetiliselt rakenduda tõenäosusega, mis on väiksem kui 1% (ilmselt tugevalt alla selle). Arvestades, et väga ümmarguselt läbib PRIAt aastas ligikaudu 20k taotlust, siis paratamatult tekivad mingite taotlustega probleemid, mida ei saa taotleja süüks panna. Aga ma olen veendunud, et see pole üksiti avaliku sektori probleem vaid laiem küsimus. Nt võime meie pangandussektorist leida juba ka avalikkusesse jõudnud näiteid, kus püsiklienti koheldakse kui täielikku tohmanit.

    Olen nõus sellega, et toetuse saamisega kaasnevad mingid võrdlemisi jäigad nõuded. Kahjuks. Ning paraku on see ka paratamatus. Aga ma arvan, et see on lesser evil võrreldes sellega, kui konkureerida ühisel vabal turul teiste riikide toetuse saajatega, selmet olla neist ilma. Jah, ma võrdlen praegu õunu ja apelsine…

    “Ühtlasi võiks küsida, et keda toetused soosivad – kas valdkonna võhikuid, kes on osavad paberite määrijad ja taotluste kirjutajad või hoopis reaalseid tegutsejaid, kes on kompetentsed põhitegevuses, kuid oskamatud paberite määrimises.” See on nüüd küll mu isiklik ja personaalne seisukoht, aga ma arvan, et sa teed meie “reaalsetele tegutsejatele” liiga, kui väidad, et toetuste taotlemine käib nende jaoks ülejõu. Turumajandus on selle probleemi juba erinevate konsultatsiooni pakkujatega ka ära lahendanud – kui tõesti peaks olema neid, kellele üleliia raske.

    “Võimalused raha suunata on ikkagi surutud kindlasse raamistikku.” Nõus. Ma pidasin silmas, et ühe fondi piires saab iga riik valida ja otsustada, kuhu nad raha suunata tahavad. Vähemasti Eesti riigis tehakse need otsused ka vastava sektori esindajaid kaasates, ehk teoreetiliselt peaks raha minema sinna kuhu tõesti vaja.

    Lõpetuseks, me oleme ilmselgelt fundamentaalselt eriarvamusel selles, kas põllumajandus on “perspektiivitu” või siis piisavalt suure perspektiiviga ühelt poolt ning julgeolekuga seonduva sektoriga teiselt poolt. Väide, et “Eestis pole juba ainuüksi geograafilise asukoha tõttu põllumajandusel erilist tulevikku” on pehmelt öeldes ebapädev – Eesti põllumajanduse tipp 20% on vägagi konkurentsivõimeline ELi teiste riikide ettevõtetega. Lisaks arvavad kliimateadlased, et kliimasoojenemine on kitsalt meie põllumajandust arvestades, pigem positiivne antud kontekstis.

    Aga laias laastus tekib meil eriarvamus siin puhtalt sellel pinnal, milline ettevõtlus on väga puhtalt majanduslikult ja rahaliselt efektiivne ning see, mis on oluline ka siis, kui ta globaalsel tasandil ei ole väga puhtalt majanduslikult efektiivne mingil üksikul ajahetkel (väga segane sai, aga usun, et saad mõttest aru).

    PS saan aru, et sa ei taha konkreetselt rääkida. Lihtsalt selle viitega (“oled sa teadlik sellest, mis kalandustoetustega eelmisel aastal tehti?”) jäi mul mulje, et teema on ka avalikus ruumis läbi käinud.

    PPS see proxy error kõlab selliselt: “Your comment has been blocked because the blog owner has set their spam filter to not allow comments from users behind proxies.
    If you are a regular commenter or you feel that your comment should not have been blocked, please contact the blog owner and ask them to modify this setting.”

  12. Jüri Saar ütleb:

    Minu kirjeldatud stsenaarium on vaid üks paljudest, mis seotud ühe kindla toetuste (PRIA poolt jagatav) liigiga. Valdav enamus problemaatilistest kaasustest ei jõua kuhugi, sest neist sõltub liiga palju taotleja jaoks. Tõesti, taoliste kaasuste arv jääb väikeseks, kuid mitmed probleemid on toetuste jagamisel põhimõttelised (hindamise subjektiivsus; piiratud ressursse ei saa kõik; konkurentsi moonutamine; vastutuse hajutamine; algandmete moonutamine/paisutamine; toetuste kasutamine investeeringuteks, mis oleks ka ilma tehtud; pettusskeemid jne.). Mind huvitaks väga teada, mida sa ütled inimesele, kes on toetuste süsteemist tuleneva ametniku suva järgi oluliselt halvemas situatsioonis kui konkurendid?

    Avaliku ja erasektori vahe seisneb selles, et toetusi jagab ainult üks organisatsioon. Tõsiselt võetavaid panku on Eestis aga vähemalt neli ja lisaks veel väiksemad. Kui sind koheldakse kui tohmanit, siis vahetad panka ja proovid teiste inimestega koostööd teha. Kui probleemid on piisavalt suured ja laiaulatuslikud, siis jääb võimalus ka uue panga loomiseks, mida mõned härrased juba vist teevad. Konkurents ja piisavalt madalad turule sisenemise barjäärid ohjeldavad ülbust ja üleolevust ikka päris hästi. Üldiselt, ühel juhul on alternatiive ja teisel juhul ei ole.

    Mis reaalselt tegutsejatesse puutub ja konsultatsiooni, siis see on ju tegelikult üks varjatud administratiivkuludest. Toetuse täitmine, dokumentatsiooni kogumine ja aruandlus võtab kõik aega, mis väljendub kas sinu ajas (aeg mida sa ei pühenda põhitegevusele) või konsultandi tasus. Mitmed konsultandid on väga võimekad inimesed, kuid nad ei loo väärtust vaid jagavad seda ümber. Kui poleks toetustesüsteemi, siis tegeleksid nad ehk millegi märksa produktiivsemaga, mis looks reaalset lisandväärtust. Lihtsamate toetuste taotlemine pole tõesti suurem probleem, kuid suuremaid rahasid jagatakse ikkagi programmide raames, kus sa pead sisuliselt uue töökoha looma toetustega tegelemiseks, mis on alati suurematel ettevõtetel lihtsam ja kasumlikum kui väikestel. Sisuliselt eelistab toetustesüsteem suuremaid ja turul juba mõnda aega tegutsenud ettevõtteid.

    Jah, jaotusotsused tehakse vastava sektori esindajaid kaasates, kuid siin ei ole oluline niivõrd reaalne vajadus kui see, kui kõva häält keegi teeb ja kuidas suudab enda valdkonda kujutada. Ühtlasi tulevad siin mängu ka poliitilised eelistused nagu ka valijatele poolehoiu leidmine. Lobitöö mingi toetusraha eraldamiseks on märksa kindlam investeering kui panustamine tootearendusse või uute turgude hõivamiseks. Inimesed ei ole täiuslikud ja sageli lähtuvad nad eelistustest ja veendumustest, mis võivad olla täiesti süütud, kuid seavad osad inimesed oluliselt halvemasse positsiooni ainuüksi sellepärast, et amentikul teadmised valdkonnast puuduvad, kokku puude on olnud olematu või lihtsalt pole tuttavaid valdkonnas tegutsejate seas.

    See, kuidas asjad teoreetiliselt peaks käima, on kõigile teada. Ma väidan, et praktikas hakkavad domineerima reaalsed ajendid, mis mõjutavad ka otsuseid, mis eemalduvad kardinaalselt teooriast.

    Põllumajandus kui julgeolekuline küsimus on…kahtlase väärtusega. Sama võib öelda täiesti tõsiselt nii mõnegi teise valdkonna kohta kui sa ei täpsusta, mida silmas pead.

    Mis puutub Eesti põllumajanduse tipp 20%, siis ma väidan, et tipp oleks konkurentsivõimeline ka ilma toetusteta – lihtsalt seal figureerivad ettevõtted oleks erinevad ja tõenäoliselt ka toodang. Praegu tegeleb Eestis põllumajandusega rohkem inimesi kui on vaja. Rikkamate Euroopa Liidu liikmete rahaga võib ju nii ümber käia, kuid ma ei näe mingit põhjust, miks maksudest kogutav raha peaks minema näiteks mingi heinamaa niitmiseks selleks, et ta oleks niidetud. Mõttetu.

    “Aga laias laastus tekib meil eriarvamus siin puhtalt sellel pinnal, milline ettevõtlus on väga puhtalt majanduslikult ja rahaliselt efektiivne ning see, mis on oluline ka siis, kui ta globaalsel tasandil ei ole väga puhtalt majanduslikult efektiivne mingil üksikul ajahetkel (väga segane sai, aga usun, et saad mõttest aru).”

    Kahjuks ei saanud aru. Äkki proovid mõne näitega?

    Üritan seda proxy asja veel uurida.

  13. Jüri Saar ütleb:

    WP plugin SpamFree piiras proxy tagant kommenteerimist. Lisasin “linnukese” kasti, mis peaks võimaldama proxy tagant kommenteerimist.

  14. margus ütleb:

    Leidsin nüüd aega ja mahti vastata Jüri viimasele kommentaarile (vabandan venitamise eest, aga aeg on paraku piiratud commodity 😉

    “Mind huvitaks väga teada, mida sa ütled inimesele, kes on toetuste süsteemist tuleneva ametniku suva järgi oluliselt halvemas situatsioonis kui konkurendid?”
    Ega üldiselt ei olegi võimalik midagi head öelda. Tuleb lähtuda konkreetsest juhtumist. Tuleb paraku ka tõdeda, et ükski süsteem pole ideaalne ja inimesed paraku lähtuvad mingitest veendumustest või arusaamadest, mida ka süsteemid ei suuda “neutraalseks” ja “erapooletuks” muuta. Ma arvan, et siinkohal tuleb lähtuda greater good põhimõttest, ehk kokkuvõttes on saadav kasu suurem, kui see “õiglus”, mis kaasneks olukorraga, kus meil toetusraha üldse poleks.

    “Lihtsamate toetuste taotlemine pole tõesti suurem probleem, kuid suuremaid rahasid jagatakse ikkagi programmide raames, kus sa pead sisuliselt uue töökoha looma toetustega tegelemiseks, mis on alati suurematel ettevõtetel lihtsam ja kasumlikum kui väikestel. Sisuliselt eelistab toetustesüsteem suuremaid ja turul juba mõnda aega tegutsenud ettevõtteid.”
    Ma ei julgeks selle väitega nõustuda. Vähemasti mitte enne, kui pole näinud vastavaid numbreid. Laias laastus saab toetused jagada kaheks – toetused mis mõeldud riigile (suured infra jms projektid) ning ettevõtlusele suunatud toetused. Enamus ettevõtlusele suunatud toetustest on mahult suhteliselt väikesed (alla 10 miljoni per taotleja) ning need taotlusvormis ei ole liiga keerulised ja teinekord isegi sunnivad ettevõtjat tegema mingit vettpidavat äriplaani ja üleüldse mõtlema kaugemale tänasest päevast. Lisaks, mingite toetuste puhul arendatakse ja rakendatakse ka veebipõhist taotlemist mingite e-süsteemide vahendusel, mis asja suhteliselt lihtsaks teeb. Loomulikult probleeme ja väljakutseid on, aga need ei tähenda, et toetused kahjulikud oleksid.

    “Lobitöö mingi toetusraha eraldamiseks on märksa kindlam investeering kui panustamine tootearendusse või uute turgude hõivamiseks.”
    Jällegi, kus on numbrid? Kindlas kõneviisis väide, mis pole paraku millegagi põhjendatud…

    “Põllumajandus kui julgeolekuline küsimus on…kahtlase väärtusega. Sama võib öelda täiesti tõsiselt nii mõnegi teise valdkonna kohta kui sa ei täpsusta, mida silmas pead.”
    Püüan selgitada. Mida ma silmas pean on see, et põllumajandus on sektor, mis varustab elanikkonda toiduga. Analoogselt on strateegilised sektorid energia ja vesi. Ennetan kohe argumenti, et kaubandus saab olla toiduga varustajaks. Laias laastus võiks ka nõustuda, samas on meil kogemus 2007/8 toiduhinnakriisiga, kus väga paljud riigid seadsid toiduainetele ekspordipiiranguid ning kümnetes ja kümnetes riikides toimusid toidurahutused. Kui mõtleme sellele, et maailma rahvastik järjest kasvab, samas pindala millel toidu saab kasvatada on suhteliselt piiratud (nagu ka mageveevarud), siis on mõtlemisainet siinkohal piisavalt. Lisaks on EL seadnud üheks suureks eesmärgiga toiduga isevarustatuse ning ma jagan seisukohta, et see on äärmiselt oluline.

    “Mis puutub Eesti põllumajanduse tipp 20%, siis ma väidan, et tipp oleks konkurentsivõimeline ka ilma toetusteta – lihtsalt seal figureerivad ettevõtted oleks erinevad ja tõenäoliselt ka toodang.”
    Siin on küsimus paljuski selles, et me oleme ELi piirideta turul ning kui sellel samal vabaturul nii ehk naa meist paremates tingimustes opereerivad tootjad on toetatud, siis on suhteline enesetapp üritada ise samal ajal ilma toetusteta läbi ajada.

    “Praegu tegeleb Eestis põllumajandusega rohkem inimesi kui on vaja.”
    Jällegi, kus on numbrid, mille alusel sa seda väidad?

    “Rikkamate Euroopa Liidu liikmete rahaga võib ju nii ümber käia, kuid ma ei näe mingit põhjust, miks maksudest kogutav raha peaks minema näiteks mingi heinamaa niitmiseks selleks, et ta oleks niidetud. Mõttetu.”
    Niitmist toetatakse minu arusaama kohaselt peaasjalikult sellepärast, et niidetavat maad on vajadusel (sama argument rahvastiku suurenemisest jms) oluliselt lihtsam taas tootmisesse võtta, kui võsastunud maad (maad, mida ei niideta, võsastuvad paraku võrdlemisi kiiresti). Lisaks läheb suur osa sellest niidetud heinast loomade toiduks – niisama vedelema ju seda ei jäeta.

    “Kahjuks ei saanud aru. Äkki proovid mõne näitega?”
    Seesama näide, et kui peaksid tulevikus jälle tekkima suuremad või väiksemad toidukriisid, siis on äärmiselt oluline, et meil oleks toidutootmise võimekus. Ning erinevalt paljudest muudest tootmisharudest, ei ole põllumajanduse puhul seda “võimekust” võimalik lühikeses perspektiivis tekitada. Nt kui oleme oma maad võssa lasnud, siis selle tagasi muutmine maaks, millel saaks vilja kasvatada, on võrdlemisi pikaajaline protsess. Kui oleme oma karjad lihatööstusesse viinud, siis uute piimakarjade loomine võtab jällegi palju aega. Lisaks siis klimaatilised tingimused (Eestis pole võimalik aastaringi toitu kasvatada).

    Lisaks keskkonna argument – paljud põllumajandusega seotud toetused on tegelikult puhtalt keskkonnaalased toetused kõrgemate nõuete täitmiseks. A la väiksemad väetisekogused jms, mis on ettevõtja jaoks puhtalt saamata jäänud tulu. Ehk toetus on selle kompenseerimine.

    Huh, läks jube pikaks, aga diskussiooni huvides :)

  15. […] neist artiklitest kumab läbi probleem, mis leidis eelmises ettevõtlustoetuste postituse kommentaarides korduvalt rõhutamist: meil ei ole mingit tõsiselt võetavat (avalikku?) ülevaadet […]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga