VABALOG

I osa: Tehnokraatliku lähenemise problemaatilisusest

Nii kuidas on keerulisemaks muutunud ühiskonna korraldus on olulisemaks muutunud ekspertide panus, kelle uuringutele ja analüüsidele toetudes üritatavad poliitikud leida sobivaid lahendusi, mis rajaneks kriitikat kannatavale teaduslikule baasile.

Objektiivsusele ja läbipaistvusele apelleerides on ekspertide keskne (edaspidi tehnokraatlik) lähenemine poliitika kujundamisel aastakümnetega aina sügavamalt juurdunud. Ühelt poolt toetavad tehnokraatliku lähenemise juurdumist poliitikud, kes saavad sisulise vastutuse probleemide puhul hajutada või lükata ekspertidele ja spetsialistidele, kellest üha suurem osa on koondunud erinevatesse ametkondadesse ja ministeeriumitesse. Teiselt poolt koondab tehnokraatlik lähenemine probleemidele järjest rohkem võimu otsustada ja teha valikuid (kõigi eest) ideaalis objektiivsetele tehnokraatidele, kes suudavad enda maailmavaatelised eelistused maha suruda. Tulemuseks on olukord, kus pärast analüüsi ja uurimist esitavad valitud eksperdid enda töö tulemuse, kui ainuõige, kui mitte ainuvõimaliku valikuna. Sageli apelleeritakse ekspertide konsensusel, mida on ainuüksi valdkonna spetsiifika tõttu võimalik kritiseerida vähestel.

Tehnokraatliku lähenemise suurimaks probleemiks on maailmavaateliste eelistuste taandamine tagataustale, kus nad hakkavad kaudselt ja enamasti täiesti süütult kujundama seda, millest üldse ekspertide analüüsid koosnevad ja kuidas neid esitatakse. Seega ei ole uurimustes ja analüüsides oluline niivõrd probleem, kuivõrd probleemi püstitus ja raamistik, milles probleemile üritatakse lahendust leida. Millised lahendused on aktsepteeritavad või piisavalt efektiivsed, millised on prioriteedid ja mida peetakse üldse teostatavaks tulenevad taolistes analüüsides eelkõige maailmavaatelistest eelistustest. Keerukad probleemid, mis on enda olemuselt nii moraalsed, kui eetilised, on surutud kunstlikult teaduslikku raamistikku, mille omaks- võtmisel jääb üle ainult numbrid kokku lüüa ja jõuda soovitud järelduseni.

Ühiskonnateadlastele ei ole jäänud tehnokraatliku lähenemise kasvav populaarsus tähelepanuta ja selle puudustele on viimase kümnekonna aasta jooksul järjest rohkem tähelepanu pööratud. Ühe illustratiivse artiklina on põhjust välja tuua Steve Rayner’i Democracy in the age of assessment: reflections on the roles of expertise and democracy in public-sector decision making, kus autor juhib tähelepanu tehno-kraatliku otsustusprotsessi võõrandavale mõjule valijate seas:

Is it possible that the concatenation of rising demand for evidence- and science-based policy and the displacement of moral judgement from the public sphere could have something to do with the decline of electoral participation? Whereas most citizens feel that they are competent to judge whose moral or aesthetic values appeal to them, they are less confident in their competence to second-guess technical expertise.

Where once we citizens voted for candidates based on our assessments of their values, such judgements have become marginal in importance and much harder to make. Technocracy is clearly an important aspect of the drift to the centre in both US and UK politics. On the one hand, the dominance of technique appears to reduce the scope for political differentiation, which comes to be seen as deviation from a technically defined reality. At the same time, if the decision is to be based on purely ‘technical’ criteria, what difference does it make who is in charge?

Such reasoning suggests that it is not worthwhile participating in electoral democracy. “It doesn’t matter who you vote for, the government always gets in!”. Where once statesmen based decisions on some idea of the good, politicians and businessmen now look to technical experts to inform decisions.

Tehnilise ekspertiisi kaasamisest analüüside, uuringute ja programmide koostamisel ning institutsioonide kujundamisel pole otstarbekas ega mõistlik loobuda. Samas vajab üha rohkem meeldetuletamist, et igal inimesel on omad maailmavaatelised eelistused, mis ei kao kuhugi isegi kõige tehnokraatlikumas ja näiliselt objektiivsemas organisatsioonis. Ekspertide panus võib olla siiramast siiram, kuid ainuüksi mõne organisatsiooniga liitumine annab sageli võimaluse teha järeldusi inimese maailmavaateliste eelistuste kohta. Iseselektsiooni (self-selection) tulemusena koonduvad sarnaselt mõtlevad inimesed gruppidesse ja organisatsioonidesse, kus nende panust tunnustatakse ja hinnatakse kõrgemalt. Samas taoliste iseselektsiooni baasil kujunenud organisatsioonide poolt teostatav ekspertiis (sealhulgas ka tervishoiu valdkonnas) kaldub olema ühekülgsem ja eemalduma objektiivsusest.

Tagged with:

Categorised as: ...