VABALOG

Astmelisest tulumaksust – lõpuks ka natuke numbreid

Lõpuks ometi on sotsiaaldemokraadid jõudnud nii kaugele, et enda astemlise tulumaksu soove natuke konkreetsemaks ajada:

Sotsiaaldemokraatliku erakonna ettepanek on maksustada tuluosa kuni 1000 euroni kuus jätkuvalt praeguse 21-protsendise määraga ja seda ületav tuluosa 26 protsendiga.

Ilmselgelt mõistlikum lahendus kui Keskerakonnal, kelle ettepanekul pole mõtet pikemalt peatuda, sest nagu juba ühes varasemas postituses selgitasin tähendab see maksutõusu enamusele meist.

Sotsiaaldemokraatide ettepaneku realiseerumise juures maksaksin enda praeguse palga juures juurde piisavalt vähe, et taolisest süsteemist ennast mitte eriti häirida lasta ja kui selle tulemusena ammenduks ka tulumaksumäärade debatt, siis laske käia. Isegi kahekordistades palga ei kujuneks maksudena makstavad summad ebamõistlikult suureks ja juhul kui oleks põhjust isegi neli korda kõrgemat palka teenida, siis tunduks olukord veel talutav. Vähemalt on näha, et sotsiaaldemokraadid on enda arvestustes lähtunud ka tööandja kuludest, mida ei saa kaugeltki kõigi kohta öelda.

Harri Taliga, kui marginaalse ja aina kahaneva huvigrupi esindaja, kohati täiesti vastuolulist juttu ei jõua ega taha enam kommenteerida. Rääkida kõrgema lisandväärtusega ja kõrgemate palkadega töökohtades samas soovides kahekordistades kõrgemate palkade tulumaksu on skisofreeniline. Ega kõrgemat palka saav inimene ei ole nõus enda praegusest palgast rohkem loovutama vaid pigem nõuab, et tööandja selle vahe kinni maksaks. Ainult, et tööandja ei saa sellega nõustuda, sest sotsiaalmaks jääb ju samaks, mis tähendaks aga tema jaoks lisaks tulumaksu vahe kinni maksmisele ka täiendavat sotsiaalmaksu koormat.

Raha seadusega ümber jagada on kuratlikult lihtne, kuid selle raha teenimine on märksa keerulisem ja kohe kindlasti ei käi see üleöö. Kahju, et see teadmine Harri Taligast on mööda läinud, kuid ilmselt pole tal vajadust ühtegi töökohta luua olnud või palgaarvestamisega tegeleda. Vastupidisel juhul oleks ta ammu jõudnud järeldusele, et tulumaksu sellises ulatuses tõstmine mõjub vaieldamatult negatiivselt ka kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomisele.

Kuigi tulumaksu kohalt on jutt ilmselgelt läinud konkreetsemaks, siis sellest on vähe. Kui tulumaksusüsteemi asuda põhimõtteliselt muutma, siis peaks arvestama oluliselt rohkem ka teiste maksundusküsimustega:

  1. kas ja kui kõrgele tõuseb tulumaksuvaba miinimum?
  2. kas ja kui kõrgele soovitakse kehtestada ettevõtte tulumaks?
  3. kas ja kui kõrgele seatakse sotsiaalmaksu ülempiir?
  4. millele ja millise määraga soovitakse kehtestada madalam käibemaksumäär?
  5. kuidas maksustatakse investeeringuid, dividende ja intresse?
  6. kas eluaseme intressi tulust mahaarvamine jääb või kaob?
  7. kas aktsiisid ja riigilõivud kasvavad edasi samas tempos?

Kui pole vastust nendele küsimustele ei ole sügavat mõtet ka tulumaksuküsimustel pikemalt peatuda. Need küsimused ei ole ainult sotsiaaldemokraatidele vaid ka reformierakondlastele, kelle järgmiseks teostamata jäävaks valimislubaduseks näib olevat tulumaksu toomine 19%-le, mida enamus Reformierakonna valijatest ei pea tõenäoliselt just kõige prioriteetsemaks tegevuseks.

Iseenesest oleks huvitav, kui nendest valimistest saaksid maksusüsteemivalmimised. Varem või hiljem taanduvad Riigikogu valimised nagunii maksusüsteemile, sest oleme Euroopa Liidus ja meil pole sellest tõenäoliselt pääsu. Eraldi küsimus, kas ennast järjest rohkem ja rohkem (kohati liigagi üleolevalt) piirava Reformierakond on suuteline tabama ära õige hetke maksusüsteemi ulatuslikumaks reformimiseks.

Minu isiklik eelistus jääb jätkuvalt propotsionaalsele tulumaksule tema lihtsuse ja üheselt mõistetavuse tõttu, sest kui keegi arvab, et jõukamad inimesed ei suudaks enda makse optimeerida, siis ta eksib – sügavalt. Ei tasu unustada, et “läänelikum” maksusüsteem tähendab ka hulgaliselt erandeid ja mahaarvamisi, mille sisseseadmise argumendid muutuksid ka Eestis märksa õigustatumaks.


Categorised as: ...


4 Comments

  1. mikk ütleb:

    Sotside ettepanek ei pruugi ehk tõesti rahakotis suurt kahju teha, aga sellele tuleb vastu olla igal juhul. Esiteks, tegu võib olla salaamitaktikaga, et saame jala ukse vahele, murrame tabu, küll kunagi hiljem saame ka astmeid juurde ning protsendid kõrgemaks. Teiseks, kuna see rahakotist suurt summat ei võta, siis pole sellest ka riigieelarvele tegelikult suurt võitu ehk varem-või hiljem hakatakse raha kõigi sotisde plaanide jaoks juurde küsima, sest riigi isu sellest 26 protsendist tuleva lisarahaga kindlasti ei lõpe,

    Ja on veel üks kaalutlus. Praegu, nii avalikkuses kui ajakirjanduses (näen ka seda oma töökohal Päevalehes) liigub mõtteviis kogu aeg uute makusde ja maksutõusude poole: ettevõtte tulumaks, varamaks, keskkonnamaksud, astmeline tulumaks, automaks jne. Isegi kui osa neist makudest võiksid olla arusaadavad ja loogilise teoreetilise alusega (nt mingil kujul automaks on täitsa okei), siis puhttaktikalistel kaalutlustel peaks igasugustesse maksutõusu asjadesse suhtuma kriitiliselt. Ehk kui räägime maksudest, siis ei saa rääkida ainult tõusudest ja uute maksude kehtestamisest, lauale tuleb tuua ka maksulangetused.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Sisukas nagu ikka.

    Salaamitaktikast – Keskerakonna plaanist kirjutades peatusin ka sellel, et kui astmelisest tulumaksust rääkida, siis oleks vaja konkreetset ja selget seisukohta sellest, et piirmäärasid ja protsente ei hakata üksteisest sõltumatult muutma. Ilmselt lihtsalt lubadusest ei piisa ja see tuleks seaduse tasemel fikseerida, aga kuidas täpselt on juba keerulisem tehniline küsimus.

    Mulle sümpatiseeris üks USA’s tehtud ettepanek, mille järgi uued või täiendavad kulutused tuleb finantseerida proportsionaalsete maksutõusudega igal tulumaksu astmel. Taoline variant välistaks olukorra, kus kaubeldakse endale hüvesid teiste arvelt ja kulutusi järjest suurendatakse vähemuse arvelt. Ühtlasi oleks keerulisem katteta lubadusi anda, sest lubadused oleks seotud maksutõusudega või kulutuste vähendamisega teistes valdkondades.

    Üks argument maksusüsteemi muutmiseks on madalama sissetulekuga inimestele netosissetulekute suurendamine. Samas ma ei näe head põhjust, miks seda küsimust ei saaks lahendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Väga palju oleneb kahjuks ka sellest, kui jõuliselt ja millistes olukordades suudavad EL’i institutsioonid ennast maksuküsimustes kehtestada. Tundub, et järgmise paari aasta jooksul saab see küsimus mingi vastuse (vähemalt Iirimaa ja Kreeka varal). Ma jään lootma (ja propageerima) suveräänsust maksusüsteemi kujundamisel, sest vastupidisel juhul pole meil “läänelikust” tulumaksust pääsu.

    Olen sinuga nõus, et viimasel ajal on õigustamatult palju räägitud maksutõusudest ja kulutuste vähendamisest pole kaugeltki niipalju juttu olnud kui võiks ja isegi peaks. Minu jaoks isiklikult on jutud uutest maksudest või maksude tõstmisest tänases olukorras kentsakad kui mingit juttu ei tule sotsiaalmaksust.

    Eks kõnekas ole ka tõsiasi, et astmelise tulumaksu kommentaare jagas sotsiaaldemokraatide ridadest minu jaoks täiesti tundmatu Kristi Ruul. Mitte Mikser, Nestor, Saar, Rumm, Pihl, Saks, Mikko või Kreitzberg vaid kommunikatsioonijuht. SDE enda lehelt pole sellest midagi võimalik leida.

  3. Jüri Saar ütleb:

    “Üksikisiku tulumaks moodustab riigieelarvest ja maksulaekumistest tühise osa, selle mõningane vähendamisega ei tohiks erilisi probleeme kaasneda. Nimetatud maksu osa moodustab prognoositavast eelarvest ja maksutulust vastavalt 3,8 % ja 5,1%. ”

    http://eveges.blogspot.com/2010/11/astmeliseks-muutmisega-ei-tohiks.html

  4. mikk ütleb:

    Mikser annab siin otsesõnu mõista, et ega need astmed igavesti selliseks ei jää, neid tuleb pidevalt “korrigeerida” (tõsta?):

    “Erinevalt proportsionaalsest maksusüsteemist on progresseeruv tulumaksusüsteem palju dünaamilisem ning vajab pidevat riigipoolset jälgimist ning maksuastmete korrigeerimist. Maksuastmed ning -määrad on majanduse juhtimise instrumendiks valitsuse käes ning need muutuvad ajas pidevalt, sõltuvalt majanduse ja ühiskonna arengust. Praegu on põhimõtteliselt olulisem uue ja õiglasema süsteemi ellurakendamine kui keskendumine konkreetsele.”

    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11550:kapitalimaksude-osataehtsuselt-oleme-elis-viimased-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3321

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga