Väikeettevõtjaks olemise tänamatult vaiksest piinast
Tunnen vajadust viidata esmaspäeval Päevalehes ilmunud Tiina Toometi arvamusloole Ei taha olla ettevõtja, mille autor peatub kohustuslikel koolitustel, mille otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda ja osade ametnike suhtumises, mis erasektoris oleks välistatud:
Kõiki määrusi ja nõudmisi ei ole teadagi võimalik täita ja mõnda ka ei taha täita – nii jaburad on need. Hindu tõsta ei saa, pole suurettevõte ega esmatarbekaupade – piima või bensiini – müüja, aga maksab ikka korralikult makse. Tema korralikult makstud maksudest saavad palka riigiametnikud, kes igaüks on oma ametkonnas ja oma kabinetis juba välja mõtelnud uue valdkonna, mis on suhteliselt reguleerimata või isegi nii-öelda metsik ning mille reguleerimine ja kontrollimine tõotab neile järgnevateks aastateks tööd ja tulu.
Ma ise olen märganud, et järjest rohkem ja rohkem tuleb tegeleda töö juures mitte sisuliste asjadega vaid formaalsustega, mis paneb kohati mõtlema, et äkki oleks hoopis juriidilisele haridusele pidanud panustama. Lisaks erinevatele nõudmiste ja määruste järgmisele tuleb veel aeg-ajalt ähvardusi Statistikaametist, mis koormab enda läbimõtlematute küsimustikega ja mille kogutud kahtlase väärtusega andemete põhjal kujundatakse väidetavalt poliitikat.
Ja oleks siis, et teinud endale korra asja selgeks on rahu mõneks aastaks majas, kuid ei. Iga kuradi ametkond leiab, et kui uus seadus, määrus või regulatsioon on jõustunud, siis tuleb hakata mõtlema sellele, mida järgmisesse versiooni toppida. Mõni suudab aastas lausa mitu täiendust teha, kuid järjest rohkem tundub, et erinevate ametkondade tulemuslikust hinnatakse selle järgi kui palju nad on suutnud erinevaid õigusakte või nende muudatusi toota. Kusjuures pange tähele, ükski neist ei tee väikeettevõtja elu lihtsamaks. Samal ajal kui ettevõtlusega alustamist tehakse väidetavalt lihtsamaks (uue ettevõtte asutamine) muutub see igasuguste registreerimiskohustuste ja nõudmiste tõttu see järjest keerulisemaks, eriti inimestele, kes tahaks tegeleda põhitegevuse mitte aga paberite määrimisega.
Tasuvus- või mõjuanalüüsi erinevatele õigusaktidele või nende muudatustele ei tehta rääkimata üldisest analüüsist, mis koondataks kõigi nende väikeste muudatuste mõju ja annaks selgelt mõista, et normaalne inimene ei ole väikeettevõttes suuteline kõike seda jura jälgima sisulise töö kõrvalt, mis reaalselt ettevõttesse raha sisse toob. Kedagi see eriti ei huvita, kuid mõju on täiesti reaalne ja kulu arvestatav.
Mis aga kõige rohkem häirib on ametnike endi haldussuutmatus, mis ühelt poolt väljendub teadmatuses teiste ametkondade pidevalt produtseeritavatest muudatustest ja teiselt poolt täiesti omavolilises tegevuses, millest jääb üle järeldada, et seadusandlus on ettevõtjal mitte ametnikule. Nimelt saab ettevõtjale ilma erilise vaevata rikkumise eest (eriti teadmatuse puhul) trahvi määrata või muul moel ebamugavusi tekitada samas kui ettevõtja jaoks on ametnike suva vastu ainus rohi kohtutee, mis pole aga sugugi odav lõbu. Ainult, et ega ametnik ei maksa kohtukulusid vaid hoopis maksumaksja (perversselt, sisuliselt ettevõtja ise!) samas kui ettevõtja peab nii enda aega kui raha raiskama selleks, et ametnikud enda tekitatud seadustest kinni peaksid. Sealjuures peab iga kohtutee valinud ettevõtja arvestama tõsiasjaga, et kui tegu on ametkonnaga, millega tuleb edaspidi vähemalgi määral koostööd teha, tähendab võit kõigest märksa keerulisema ja väiklaste inimeste kättemaksuga elu algust. Mõistagi jõuab enamus ettevõtjaid taolises olukorras järeldusele, et lihtsam, kasumlikum ja mõistlikum on vait olla ja parimat loota.
Ja siis mingi tolvan, kellel pole ettevõtlusest ja sellega kaasnevatest kohustustest vähimatki aimu, peab vajalikuks hädaldada, et hinnad on liiga kõrged ja miks nad madalamad ei ole – tema ei taha nii palju maksta. Taolisel hetkel tekib tõesti küsimus, et miks sa peaksidki väikeettevõtja olema, töökohti looma ja proovima leida võimalust pakkuda enamusele teenust, mille üle häälekas vähemus näeb põhjust ainult viriseda? Trots tekib.
Loomulikult on ametnike seas ka palju täiesti mõistlike ja abivalmeid inimesi, kelleta oleks elu märksa keerulisem, kuid mulle tundub, et neid ei jagu kõikjale ja paljud neist jäävad lihtsalt uute õigusaktide või nende muudatuste laviini alla, kust neid üles leida pole enam võimalik. Kahju.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar