VABALOG

Pokumaa pokulised väljapressimisskeemid

Viimastel päevadel on kõigil huvilistel avanenud võimalus Pokumaa hale-kurb-naljakat saagat jälgida. Postimehes ilmus tõenäoliselt kõige ülevaatlikum artikkel, kust selgub muu hulgas, kuidas erinevad ministrid Pokumaad nagu kuuma kartulit üks-teise vastutusalasse veeretavad ja kuidas miljoneid kroone neelanud investeering on vaikselt, kuid kindlalt kujunemas omamoodi väljapressimisprojektiks.

EAS’i toetatud projektide andmebaasist selgub, et EAS’i rahastamispanus Pokumuaasse on olnud enam kui 700 000 eurot ehk enam kui 10 miljoni krooni ja Postimehes ilmunud artiklist selgub, et kultuuriministeerium on eraldanud selle kentsaka projekti rahastamiseks 500 000 krooni ja regionaalministri poolt on leitud veel 275 000 krooni samas kui kohalikud vallad (kõige suuremad kasusaajad!) on piirdunud tagasihoidliku 60 000 krooniga. Kahjuks ei üllata sugugi ka seik, et kultuuriministeeriumi eraldise eest maksab SA Pokumaa enda pangalaenu tagasi.

Kogu loo teeb aga hale-kurb-naljakaks tõsiasi, et vaatamata miljonitesse ulatuvatele investeeringutele ei suudeta töötajatele isegi palka mitte maksta ja seda olukorras, kus neid töötajaid on niigi vaid käputäis. Vähe sellest, raha soovitakse EAS’ist vähemalt teist sama palju täiendavateks investeeringuteks juurde saada ja nagu selgub Külli Leppiku avalikust kirjast oleks see alles algus:

Projekte ellu viia ja Pokumaad külastajate jaoks atraktiivsena hoida suudab vaid regulaarselt ja rahuldavalt tasustatud personal, tegevjuhi meeskond, kes saaks Pokumaale pühenduda kogu tööjõuga, pidamata lisasissetuleku hankimiseks kasutama muid allikaid. Igasugused sihtotstarbelised rahasüstid jäävad lihtsalt õhku suunatuks, kui pole teokstegijaid ja muidugi eeskätt tugevat, kompetentset ja pühendunud tegevjuhti.

On naiivne ette kujutada, et piletite müügist laekuvad summad koos raamatute-suveniiride müügist Pokumaale jääva tühise protsendiga tagavad kogu töötajaskonna palgafondi ning Pokukoja ja kogu Pokumaa territooriumi hoolduskulud, kompleksi edasiarendamisest rääkimata.

Ehk siis raha me eriti ei teeni ja kulusid ei kata, kuid selleks, et töökohad säiliksid oleks vaja pidevat rahastamist riigieelarvest ja loomulikult veel täiendavaid eraldisi investeeringuteks, et siis nõuda veel suuremat riigieelarvest rahastamist, sest hoolduskulud ju kasvavad ning suurem personal vajab tasustamist. Tegu oleks justkui töökohtade loomise programmiga ainult, et iga loodud töökoha maksumus näib olevat suurusjärgus miljon krooni ning rahastajale jääb au projektile peale maksta, sest isegi tegevuskulusid ei suudeta omavahenditest katta. Ma julgen väita, et traditsioonilisi töökohti (loe: töökohad, mis toodavad mingitki lisandväärtust) on võimalik märksa odavamalt luua.

Kust aga tuleks raha tegevuskulude katmiseks riigieelarvest? Riigieelarvesse laekub piiratud hulk vahendeid. See tähendab valikuid. Kui Pokumaa asub järjekordse puugina riigieelarve külge, siis tähendab see kellegi eelarve vähenemist. Ilma igasuguse vastuseta jäävad aga küsimused sellest, mida on otstarbekam toetada või finantseerida, millistel eesmärkidel ja kuidas valikuid üldse tehakse ning kas piiratud vahenditele ei ole mõistlik leida perspektiivikamat rakendust kui mättapark Võrumaa metsades, mille vastu valdaval enamusel huvi puudub?

Kui inimesed väärtustavad midagi ja on sedavõrd sisse võetud Pokumaast nagu Külli Leppiku kirjast võiks järeldada, siis on nad valmis selle võrratu emotsiooni eest, mida nad Pokumaalt saavad, ka natuke rohkem maksma või ettevõtmist annetustega toetama. Pokumaa regionaalseks tõmbekeskuses ehitamine ei ole realistlik ega õigusta soovitud (enam kui miljoni eurost) investeeringut ja veel vähem pidevat finantseerimist riigieelarvest kui see on valdava osa eestlaste jaoks kulu, millest nad kunagi mingit kasu ei saa ja kindlasti sama oluliseks ei pea kui Külli Leppik.

Pokumaa kaasuse teeb huvitavaks ja annab mõningase väljapressimismõõtme ka tõsiasi, et projekti investeeringud pärinevad eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondist. Huvitav oleks teada, millised kohustused kaasnevad sihtasutuse likvideerimisega sihtasutuse asutajatele, kelle hulka kuuluvad lisaks Eesti Vabariigile ka Urvaste ja Kanepi vallad? Kas investeeringud tuleb mingis ulatuses tagasi maksta (kes ja kellele?) või kõik varad üle anda riigile (mis on läbi Põlva ja Võru maavalitsuse niigi selle supiga seotud) on küsimused, millele minul kahjuks vastust ei ole ja millele sihtasutuse loojad ilmselt vastust teada ei soovi.

Kindlasti oleks õpetlik teada, kuidas on taolisele perspektiivitule projektile võimalik EAS’ist raha taodelda ja miks sihtasutuse Pokumaa nõukogu on lasknud juhatusel sedavõrd vastutustundetult jätkusuutmatu projektiga tegeleda, kuid vaevalt see kunagi juhtub. Jääb üle ainult õlgu kehitada ja nentida, et vähemalt tuli enamus rahast Euroopa Liidust mitte riigieelarvest.


Categorised as: ...


4 kommentaari

  1. Kari ütleb:

    Kas mõnevõrra sarnane olukord kordub tulevikus ka Eesti Rahva Muuseumi uue hoonega Tartus? Vinge visioon, aga majanduslikult äärmiselt ebaratsionaalne ning emotsionaalsetele soovunelmatele toetuv külastajateprognoos.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Kisub vägisi sinnapoole, kuid saab näha kaua läheb enne kui keegi jõuab põhiseadusest välja kookida, et tuleb tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade” ning igasugune vastuseis summutatakse.

  3. Mikk ütleb:

    Jüri, see on juba välja koogitud ja ka ERM debatis kasutatud. Kultuuriinimesed näitavad alati üles hämmastavat moraalset paindlikkust, et mitte öelda silmakirjalikkust. Nad on ju reeglina igasuguse sümboolika vastased, rahvusluse kriitikud ja skeptikud, kui palju kunsti, eks ole, tehakse selliste rahvusmüütide kritiseerimiseks, aga kõik see kestab ainult sinnamaani kui asi ei puuduta oma rahakotti. Nii nagu KUMu ehitamist nõuti 10 aastat tagasi “igal korralikul riigil on”, “rahvussümbol”, nii tehakse seda ka ERM-i puhul, samamoodi ka rahvusringhäälingu uue miljardi kroonise maja kohta (“see pole lihtsalt tootmishoone, kus telesaateid teha, vaid SÜMBOL”, teatas mulle üks arhitekt kunagi). Rääkimata siis pidevatest nõuetest eelarveid ja rahastamisest suurenda, siis kõlbab see rahvustunnetele, rahvakestmisele mängimine väga hästi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga