VABALOG

Stiglitz ja Krugman: kui maailmavaade on tegelikusest olulisem

Ilmselgelt ei jagata Nobeli mälestusauhindu majandusteaduses päris kõigile vaid ikkagi inimestele, kes on läbi enda akadeemilise panuse andnud tugeva tõuke teadusharu edasisele arengule. Kahjuks ei taga aga tunnustatud auhinnad, et tulevikus ei võiks nende auhindade saajate sõnavõtud muutuda äärmiselt politiseerituks ja sedavõrd tendentslikuks, et vähegi kriitilisemalt mõtlevate inimeste jaoks ei ole need enam sõnavõtud, mida just eriti tõsiselt tasub võtta.

Hiljuti on enda üldsõnalise ja üleoleva retoorikaga silma paistnud nii Joseph Stiglitz kui Paul Krugman. Mõlemad on progressiivsete  (loe: sotsiaaldemokraatlike) vaadetega mehed, kes näivad olevat järjest rohkem huvitatud enda maailmavaatelise tõe kuulutamisest, isegi kui selleks tuleb hakata realistlikumaid tõlgendusi hülgama.

Millest siis ikkagi jutt?

Joseph Stiglitz avaldas hiljuti Vanity Fair’is artikli Of the 1%, by the 1%, for the 1%, mis peatub sissetulekute ebavõrdsusel USA’s ja sellega kaasnevatel probleemidel, mis Stiglitzi hinnangul väljenduvad eelkõige poliitilise võimu järjest ulatuslikumas koondumises väikese ja rikka eliidi kätte, mis on eelkõige huvitatud enda huvide kaitsmisest. Kahjuks on aga Stiglitz üpris lohakalt ja tendentslikult valinud statistikat, mida kasutab argumendi toetamiseks. Järeldused, mis taolise lohakuse tulemusena rõhutamist leivad jäävad aga üpris kaugel adekvaatsest. Kui problemaatiline on Stiglitzi sissetulekute ebavõrdsuse käsitlus koos sellest tulenevate järeldustega  on õnneks lahti seletatud Scott Winshipi poolt postituses Nobel Laureate Joseph Stiglitz is All Sorts of Wrong on Inequality ja Will Wilkinsoni poolt postituses Stiglitz and the progressive Ouroboros.

Krugmani järjest süvenevast politiseeritusest, mis pimestab teada järjest sagedamini reaalsusele ja sunnib tegelema pigem sõnademängu kui seisukohtade selgitamise ning tõsiselt võetava kriitikaga, on Vabalogis leidnud piisavalt kajastamist.  Hiljuti ilmus aga New York Magazine’is pikem portreelugu Krugman’ist, mis võimaldab mõnevõrra paremini mõista, mida ja miks mees teeb. Võtmefraasiks näib siin olevat “lapsepõlve nostalgia” (laialt levinud ka Eesti sotsiaaldemokraatide seas), mis võimaldab noorusaastaid näha ilusama ja õiglasemana kui nad tegelikult olid. Megan McArdle juhib enda postituses The Good Old Days tähelepanu sellele, kui valikuline on Krugman’i mälu ja kui suures ulatuses tema lapsepõlveidüll tegelikult toetus naiste piiratud võimalustel väljaspool kodu samas kui Alex Tabarrok ei pea ülesliigseks meelde tuletada enda postituses The Lost Eden of Childhood. Not Lost. Not Eden. , et rassiline segregatsioon võimaldas “ilusamat” lapsepõlve ja tänapäeva laste elu on märksa keerulisemaks tehtud lastevanemate endi kohati paranoiaks kalduva ohutusmaania tulemusena.

Boonusena võib lugeda aga Will Wilkinsoni postitust Diagnosing Krugman, mis peatub Krugmani hiljutisel väitel nagu ei ole tervishoiuteenuste kasutajate puhul tegu “tarbijatega” ja hargneb sealt edasi arutluseks selle üle, kas osa inimesi (antud juhul Krugman) üritab kaubanduslike suhteid läbi tabuks kuulutamise osadest valdkondadest välja tõrjuda – maksku, mis maksab ja ilma asja sisusse süvenemata või tagajärgi kaalumata.

Nii Stiglitzi kui Krugmani ümber käivad diskussioonid on õpetlikud ja käsitlevad küsimusi, mis tunduvad asjakohased ka Eestis. Kahju ainult, et Eestis sarnane diskussioon oluliselt primitiivsemal tasemel käib.


Categorised as: ...


5 Comments

  1. Andreas ütleb:

    USA income disparity on paraku ainult hargnenud ning vaielda kas 1% kontrollib 18% või 25% aastal 2008 on natuke naljakas. Kui usud Economist’i siis neil oli 22.01.2011 väike artikkel “The Few” väljastatud, kus oli toodud, et top 1% controls 43% of the worlds assets, top 10% controls 83%. Pane tähele, et jutt ei käi ainult rahast vaid kogu varast. Kui usud Economisti…

  2. Jüri Saar ütleb:

    Kontrollib…mida täpselt? Milles see seisneb ja mis see minule korda läheb?

  3. Andreas ütleb:

    Haha, otse tähenärimisesse. Mu kommentaari iva oli selles, et 25% ümberlükkamine 18% peale ei muuda Stiglitz’i mõtet.

  4. Jüri Saar ütleb:

    Ära võta seda kui tähenärimist vaid soovi täpsustada, mille üle arutleme. Minu kommentaari iva oli selles, et varade “kontrollimisega” kaasnevad samuti piirangud, mis teevad selle väidetava “kontrolli” paljudel juhtudel üpris piiratuks ja mingitest suurtest varade “kontrollimisest’ rääkimine on suht mõttetu kui mitte öelda sisutühi peibutuspart.

    Ma ei mõista hästi, miks see peaks minule eriti midagi korda minema, et üks 1% (mis ei ole sugugi aastakümneid sama seltskond vaid pidevalt vahetuv) on varasemast rikkam. Sissetulekute erinevus või osade suurem jõukus võrreldes teistega ei ole iseenesest probleem kui kõigil läheb paremini ja nii Winship kui Wilkinson juhtisid just sellele tähelepanu.

    Stiglitziga võib nõustuda selles osas, mis puudutab pankurite kompensatsioone, kuid paljuski tuleneb see just aktiivsest tehnokraatlikust sekkumisest, millega luuakse läbi reguleerijate osades valdkondades nagu pangandus tingimused, kus kasumid erastatakse ja kahjumid riigistatakse. Minu arvates ei ole lahenduseks rikkuse ümber jagamine vaid pangandussüsteemi korrastamine tasemel, kus tagasiside mehhanismist nimega kasum ja kahjum ka mingit kasu on.

    Stiglitz kirjutab minu arvates pseudoprobleemist ja teeb seda toetudes väga valikulisele ning kohati moonutatud informatsioonile.

    Aga ma olen sissetulekute ebavõrdusest juba kirjutanud ja kõige põhjalikumalt nendes kahes postituses:

    Sissetulekute ebavõrdsus: kas ületähtsustatud pseudoprobleem?
    http://cuibonoblog.com/?p=163

    Ebavõrdsuse ja Gini koefitsendi problemaatilisusest
    http://www.vabalog.ee/2006/07/24/ebavordsuse-ja-gini-koefitsendi-problemaatilisusest/

  5. Andreas ütleb:

    Ma asjale nii stoiliselt ei läheneks. Friedman arvas ka, et töötus ja muud ebavõrdsused on vajalikud, et süsteem toimiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga