VABALOG

Riigikohtu tsiviilkolleegium kiirlaenudest

Eile võis nii Äripäevast (asjalikum) kui E24'st (eksitavam) lugeda, et Riigikohus on võtnud esimest korda seisukoha kiirlaenude osas. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega on loomulikult samuti kõigil huvilistel võimalik tutvuda.

Olen juba varem kirjutanud (kõik postitused), et kiirlaenude kõrgete intresside automaatselt liigkasuvõtmiseks nimetamine ei ole tegelikult põhjendatud nagu ei ole põhjendatud ka võrdlused tarbimislaenude kulukuse määraga.

Minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik kiirlaenu ja tarbimislaenu võrdsustada olukorras, kus tegu on olemuslikult erinevate laenutoodetega.

Tarbimislaen eeldab pikemaajalist suhet laenuandjaga, kes soovib ka laenutaotleja palka näha laekumas just laenuandja pangas asuvale arvele. Seeläbi on laenuandja informeeritud nii laenutaotleja laenukoormast kui sissetulekust, millest laenu vältimatult hiljem tagasi maksma hakatakse. Kui pangas arvet pole ja laenutaotleja palk laenu andva panga arvele laekuma ei hakka, siis on ainus võimalus tarbimislaenu saada ikkagi tagatis, mida laenu tagasimaksmisest keeldumisel on võimalik realiseerida. Laen tagatise või enamasti mitmete aastate jooksul kogutud informatsiooni vastu on hoopis midagi muud kui laen ilma tagatise ja ulatusliku taustinformatsioonita ning see kajastub kõige selgemalt tarbimislaenu intressimääras.

Kiirlaenu puhul aga sarnased eeldused tarbimislaenule puuduvad. Kiirlaenuandja juures ei pea omama kontot, sinu palgast kiirlaenu andjal ülevaade sama hästi kui puudub ja tagatist sinult samuti ei nõuta. Kahjuks on aga maailmas ja ka Eestis hulgaliselt inimesi, kes taolist informatsiooni ja tagatise puudumist on valmis kuritarvitama, mille tõttu on välja laenatud raha tagasi saamine sageli kiirlaenude puhul oluliselt problemaatilisem kui tarbimislaenude puhul, mis toob endaga vältimatult kaasa lühemad tähtajad ja kõrgemad intressid, et taolist teenust oleks üldse kellelgi legaalselt kasumlik osutada.

Kaks oma olemuselt erinevat laenutoodet on aga seadusandja poolt samaväärseks kuulutatud ja kui aus olla, siis mul pole vähimatki aimu, kas kohtutel on üldse volitusi ja/või teadmisi neid kahte laenuliiki üks-teisest eristada.

Antud kaasuse Riigikohtu määrus ei anna aga sugugi põhjust kõigil rõõmsameelselt minna kiirlaenu võtma lootuses, et nüüd ei pea enam laenu tagasi maksma. Isegi kõige paremal juhul tuleb laen tagastada intressiga ja kui kiirlaenuandja peab vajalikuks kohtusse minna, siis tuleb ka lepingut tühisust tõendada. Riigikohtu määrusest:

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes.

Ühtlasi on minu arusaamist mööda kiirlaenude väljastamine varasemale sarnaste intressimääradega jätkuvalt õigustatud ja sugugi mitte automaatselt välistatud. Veel kord Riigikohtu määrusest:

Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.

Lõpetuseks väärib ehk tähelepanu ka tõsiasi, et kohtusse jõudis kiirlaenu küsimus tänu N.L. nimelisele isikule, kelle aferisti resümee renomee näib olevat ulatuslikult pikem kui laenuandjatele "külma" tegemine. Kahju, et esimene Riigikohtusse jõudnud kiirlaenu kaasus on kinnitanud varasemat kahtlust, et TsÜS § 86 lg 3 on eelkõige aferistidele, kes leiavad, et heas usus sõlmitud vastastikused kokkulepped ei ole mõlemale poolele täitmiseks.


Categorised as: ...


5 Comments

  1. Koit ütleb:

    Eelviimases lauses on eksitavalt segamini resümee ja renomee.
    Resümee on kokkuvõte ja renomee on maine. Usutavasti on mitteavaneva lingi taga ikka Nelli Lusmäe renomeed iseloomustav tekst…
    Tegemist on selgelt pisasjalise märkusega.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Tänud tähelepaneku eest. Tegin muudatuse ka postituses. Proovisin ka viidet ja minul jätkuvalt avaneb.

  3. Taavi Rehema ütleb:

    Tere,

    tutvusin põgusalt Teie blogiga ja pean tunnistama, et leidsin päris palju huvitavaid mõtteid ning lisaks tuleks ka ära öelda, et järjepidevus ja selge kirjutamisoskus ei ole ka võõrad antud kirjutistes.
    Teie kirjutisi sirvides tekkis idee proovida tekitada debatikohta just kiirlaenude valdkonnas, kus kohtab palju ebamäärasust ja küllaltki laialdast meediakajastust. Näiteks kui hasartmängudega seotud ettevõtjad peavad nn kümnnist riigile maksma ühiskonda sotsiaalselt õõnestava tegevuse eest, siis miks mitte ei võiks seda teha ka finantsettevõtted, mis rasvuvad samamoodi teatud inimmassi ebaõnne arvelt. Ma ise üritan enda blogi vaikselt sisukamaks muuta, aga kui Teil oleks soovi ja viitsimist antud valdkonnas midagi kaasa rääkida, siis oleksite teretulnud mu blogisse enda nime alt kirjutama ning üritaks sellega mõningast tähelepanu tõmmata erinevate kanalite kaudu. Saaksite ka vajadusel ka meie blogist enda blogi linkida ja vastupidi.
    Selline mõte siis.

    Tervitades,

    Taavi

  4. Jüri Saar ütleb:

    Diskussioon on alati teretulnud ja olen valmis selles aja ja võimaluse korral ka osalema – ise küsimus, kus seda teha. Ma kirjutaks parema meelega jätkuvalt siia edasi, kuid soovi korral võid loomulikult viidata.

    Ma ei ole üldse kindel, et hasartmängu- ja finantsettevõtteid tasub ühte gruppi liigitada. Finantsettevõttel läheb pigem halavasti kui laenajat tabab ebaõnn ja hästi, kui laenumaksetega ei ole probleeme. Enamus inimesi laenavad raha siiski suuremate soetuste jaoks, kus küsimus taandub eelkõige millegi soetamisele enda tulevase sissetuleku arvelt. Erinevad finantsettevõtted teevad tänapäeval väga erinevaid asju (investeerivad, kauplevad, kindlustavad, laenavad jne) ja pigem on mõtet tähelepanu pöörata individuaalsetele tegevustele mitte mingis sektoris tegutsevatele organisatsioonidele tervikuna.

    Sotsiaalselt õõnestavaks võib igasuguseid tegevusi nimetada, mis kellelegi ei meeldi, kuid alati tekib küsimus sellest, kas meetmed, mis võetakse kasutusele väidetava õõnestustegevus takistamiseks/ leevendamiseks ei ole mitte ise õõnestava iseloomuga. Kõige ekstreemsem variant on ju alati täielik keelustamine, kuid mulle tundub, et põrandaalune tegevus on märksa rohkem ühiskonda sotsiaalse õõnestav kui avalik ja kõigile tead mängureeglite järgi käiv tegevus.

  5. Taavi ütleb:

    Suuremate soetuste jaoks võetud laenud on tavaliselt pangast, kus laenud on suurema kogusummaga ja väiksemate igakuiste osamaksetega, mis teeb kogu protsessi laenaja jaoks valutumaks. Kiirlaenude taotlemine peaks olema vaid äärmuslike olukordade puhul, suunitlusega, et laen makstakse esimesel võimalusel tagasi. Teatud tasandil on reaalsuseks kujunenud aga asjaolu, et need nn äärmuslikud olukorrad juhtuvad olema iga kuu lõpus, igakuiste toimingute katmiseks. Püüan lähiajal illustreerimiseks ka andmeid leida, aga laenuandjatete poolt seitsme naha koorimine juba kõrgendatud riskiga gruppide puhul moodustab marginaalse osa turul olevate ettevõtete kogukäibest. Olukorras ei saa kindlasti süüdistada ainult laenuandjaid ega ka mitte laenuvõtjaid, kuigi inimloomust arvesse võttes, sellised pakutavad teenused oma iseloomult on nõrgematele sotsiaalsetele gruppidele ohtlikud. See võib omakorda viia muidugi järgmise küsimuseni, et miks puudub koolisüsteemis, alates algtasemest, finantskäitumise õpetamine?

    Hasartmämgu- ja finantsettevõtted paneks ühte patta põhimõttelisel tasandil, kus grupp ettevõtteid teenivad tulu erinevate sotsiaalsete tasemete arvelt, sh ka nende madalamate tasemete, mis sõltumata oma keerulisest finantsolukorrast ikka ja jälle meie perspektiivist neid nö rumalaid otsuseid teevad. Tänapäeva demokraatliku riigikorra sotsiaalpoliitiline eesmärk võiks ju ideaalis olla ühiskonna tasakaalus hoidmine ehk kui teatud hulk ettevõtteid suudavad teenida tulu, võttes ressurssi ära erinevatelt sotsiaalsetelt gruppidelt, tuleks see ressurss jätkusuutlikkuse tagamiseks paisata erinevate vahendite ja meetoditeha mingis osas ühiskonda tagasi, sest kui ainult võetakse, ei saa ju tekkida midagi juurde.

    Usun, et keelustamise koha pealt kaotaksid kõik osapooled antud ‘mängus’. Riik peaks rohkem seisma oma inimeste eest ja arvatavasti kiirlaenude maksustamisega ei kaoks turg kuskile, vaid võiks ideaalis toimuda nö turupuhastus, kus turule jäävad ainult etteseatud kriteeriume täitvad institutsioonid, mis oma tegevusega endiselt suudaksid tulu teenida nii endale kui ka anda tagasi ühiskonnale terviklikult.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga