VABALOG

I – Kultuurimälestiseks tunnistamise kronoloogia

1997. aastal omandas OÜ Viis Veeringut enampakkumisel 13,5 miljoni krooni eest Tartu mnt 17 kinnistu , millel asub endine “Turisti” nimeline valuutapoe hoone. Seejuures ei olnud enampakkumise tingimustes sätestatud ehitise uuele omanikule kohustusliku välisilme säilitamist lähtudes hoone muinsuskaitselisest väärtusest. Hoone eelmiseks omanikuks oli pankrotistunud Sotsiaalpank. Omandamise järgselt alustati Tartu mnt 17 hoone renoveerimistöödega, mille käigus hoone soojustati, remonditi ja vahetati välja hoone katus. Kokku läksid renoveerimistööd maksma ca 5,5 miljonit krooni.

1998. aasta aprillis väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet OÜ’le Viis Veeringut projekteerimistingimused (pdf, p.3), millega nähti ette Tartu mnt 17 paikneva hoone ümberehitamine eeldusel, et projekt on saanud Muinsuskaitseinspektsiooni kooskõlastuse. Veel sama aasta aprillis andis Muinsuskaitseinspektsiooni oma nõusoleku hoone ümberprojekteerimiseks ja seadis tingimuseks, et Tartu mnt 17 krundile ei või ehitada kõrgemaid ehitisi kui ümberkaudsed olemasoleva sama kvartali kõrgeimad hooned. Hoone enda, kui kultuuriväärtusega seotud asja küsimust, Muinsuskaitseinspektsiooni ei tõstatanud.

Arhitektuursest eskiisprojektist selgub, et Tartu mnt 17 asuva hoone välisilmet oli plaanis kardinaalselt muuta. Ehitusprojektis sätestatud mahus ja kujul muudatuste tegemise Tartu mnt 17 paikneva hoone välisilmes on heaks kiitnud ka Muinsuskaitsemati peainspektor. Oma kooskõlastuse Tartu mnt 17 rekonstrueerimise ja juurdeehituse eskiisprojektile andis ka Tallinna linna arhitektuurinõukogu, mis pidas võimalikuks ka hoone kõrguse tõstmist.

Siinkohal väärib märkimist, et kõrghoonete ehitamise piirkond määrati Tallinna Linnavalitsuse poolt juba 1996. aastal ja Tornimäe 2 asuva Ühispanga uue peakontori ehitus leidis aset 1997. – 1999. aastani. 2009. aasta aprillis kehtestas Tallinna Linnavolikogu teemaplaneeringu “Kõrghoonete paiknemine Tallinnas”, mille kohaselt asub Tartu mnt 17 Maakri kõrghoonete piirkonnas, kuhu on lubatud ehitada ehitisi absoluutkõrgusega 130 meetrit (pdf, p.8). Võrdluseks võib tuua Tallinna kaksiktornid (Swissotel Tallinn), mis on 117 meetri kõrgused.

 2002. aastal valminud Tartu mnt läbimurdega seoses kehtestas Tallinna Linnavalitsus uue liiklusskeemi (pdf, p.2), mille tulemusena muutus Tartu mnt 17 hoone esine piirkond jalakäijate tsooniks. Liikluskorralduse muudatuse tulemusena vähenes aga oluliselt Tartu mnt 17 hoones asuva poe käive ja omanikul tuli hakata otsima uut üürniku. Lisaks üüritulude laekumise katkemisele kaasnes uue üürniku sooviga hoones ööklubi pidada vajadus investeerida täiendavalt tuleohutusnõuete täitmisesse.

2005. aasta septembris pöördus OÜ Viis Veeringut Tallinna Linnaplaneerimisameti poole taotlusega algatada detailplaneering eesmärgiga kinnistule ehitusõiguse määramiseks ca 44 korruselise äri- ja eluhoone ehitamiseks (pdf, p.6-7). Veel sama aasta detsembris väljastas Muinsuskaitseameti peadirektor käskkirja, mille kohaselt võeti ajutise kaitse alla (6 kuuks) Tartu mnt 17 kinnistul asuv ehtis, et tuvastada hoone mälestiseks tunnistamise vajadus. OÜ Viis Veeringut vaidlustas hoone ajutise kaitse alla võtmise kohtus, kuid kohus leidis, ehitise ajutise kaitse alla võtmine oli põhjendatud ja ettevõtte kaebust ei rahuldatud (pdf). Ehitise ajutine kaitse lõppes tähtaja möödumise tõttu, mille järel kultuuriminister Raivo Palmaru ei tunnistanud Tartu mnt 17 asuvat ehitist mälestiseks ega kultuurimälestiseks vaatamata sellele, et 2006. aasta jaanuaris oli Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel valminud Tartu mnt 17 kauplusehoone arhitektuuriajalooline ekspertiis (pdf). Palmaru selgitas enda otsuse tagamaid muu hulgas ka ajalehele Postimees, kus tõi välja kaks peamist põhjust hoone kaitse alla võtmisest keeldumiseks:

  1. Esiteks tooks hoone kaitse alla võtmine tõenäoliselt kaasa maja lammutada tahtva ja selle asemele 44-korruselist maja ehitada sooviva ettevõtte kahjutasunõude, mille suuruseks võib olla kümneid miljoneid kroone.
  2. Teise põhjusena tõi minister välja, et ei pea hoonet nii väärtuslikuks, et seda kaitse alla võtta:

“Võib-olla ei ole ma Nõukogude aja arhitektuuri piisavalt kiindunud, aga ma ei leia Tartu mnt 17 maja vaadates midagi, mis mind köidaks,” märkis ta. “Võimalik, et see toob liigutuspisara silmanurka mõnele välismaalasele või endisele parteituusale, kes seda maja nõukaajal külastas. Aga mida näevad selles tavaeestlased, kes sealt nagunii midagi osta ei jõudnud?”

Ühtlasi ei nõustunud Palmaru Muinsuskaitseameti tõlgendusega Halduskohtu otsusest, mis Muinsuskaitseameti esindajate hinnangul kinnitas, et 1998. aastal Turisti poe ümberehitusprojektile antud inspektori allkiri ei ole siduv ning see ei saa olla aluseks hüvitusnõuetele. Palmaru leidis, et amet tõlgendab kohtuotsust vääralt ning õigusekspertide hinnangul riik valuraha maksmisest ei pääseks.

2010. aasta veebruaris arutati Muinsuskaitse Nõukogus Muinsuskaitseameti kooskõlastuse komisjoni ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti poolt Muinsuskaitse Nõukogule suunatud Tartu mnt 15 ja 17 kavandit (pdf), mille tulemusena tegi Muinsuskaitse Nõukogu kultuuriministrile taas kord ettepaneku Tartu mnt 17 mälestiseks tunnistamise kohta. Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekust informeeris OÜ-d Viid Veeringut Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakonna juhataja (pdf), kes palus OÜ-l Viis Veeringut esitada oma seisukoht. OÜ Viis Veeringut juhatus esitas enda seisukohad 2010. aasta aprilli lõpuks. Lisaks Tartu mnt 17 kinnistu tausta selgitamisele juhib OÜ Viis Veeringut enda seisukohti selgitavas kirjas (pdf) tähelepanu järgnevale (p.9):

  • seisukoha esitamise ajaks oli OÜ Viis Veeringut edukalt läbi viinud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi seoses kavandatava kõrghoonega ning kandnud sellega seoses olulisi kulutusi. Ühtlasi oli OÜ Viis Veeringut teinud ettevalmistusi ja kulutusi seoses kavandatava detailplaneeringuga ning sellega seotud ehitustöödega;
  • põhiseaduse § 10 õiguskindluse põhimõtte kohaselt oli OÜ-l Viis Veering juba 1998. aastast olemas teadmine, et Tartu mnt 17 väliskuju ei saa olla takistuseks edaspidise majandustegevuse arendamise kinnistul;
  • haldusorganid peavad olema oma tegevuses järjekindlad, et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda ehk haldusorganid peavad järgima õiguskindluse põhimõtet ja kaitsma isiku õiguspäraselt tekkinud ootust.

Enda seisukohti selgitavas kirja lõpus juhib OÜ Viis Veeringut Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tähelepanu tõsiasjale, et vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seadusel § 1 lg 1 punktile 9 võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada muuhulgas kultuurimälestiste säilimise tagamiseks. OÜ Viis Veeringut seisukohaks on, et kui kultuuriminister siiski leiab, et ehitisel on kultuuriväärtus, mis väärib säilitamist ja piirangute seadmist, peaks riik Tartu mnt 17 ehitise selle praeguselt omanikult omandama (pdf, p.10).

2010. aasta mais edastas Muinsuskaitseameti peadirektori OÜ-le Viis Veeringut kirja Selgitus ettepanekule tunnistada Tartu mnt 17 hoone mälestiseks (pdf), kust võib muu hulgas lugeda:

  • seisukoha saamine Muinsuskaitseinspektsioonilt, mille alusel juriidiline isik enda edasist tegevust planeerib, ei ole Muinsuskaitseameti hinnangul siduv, sest tegu ei ole kooskõlastusega;
  • varasemalt tehtud otsused ja seisukohad ei ole Muinsuskaitseameti hinnangul lõplikud ja kuna varasemate otsustega kaasnevaid võimalusi ei kasutatud, siis kuuluvad need ümber vaatamisele;
  • Muinsuskaitseameti hinnangul jääb Tartu mnt 17 krunt vanalinna muinsuskaitseala vaatesektori juurde kuuluvasse vaatekoridori, millest tulenevalt ei saa seni kehtestatud planeeringute põhjal olla ootust olemasolevast suurema ehitusõiguse saamise osas;
  • Muinsuskaitseameti hinnangul on nad enda tegevuses olnud järjekindlad, sest on varasemalt korduvalt väljendanud seisukohta, et Tatu mnt 17 hoone omab kultuuriväärtust samas ignoreerides tõsiasja, et hoonet ei tunnistatud kultuurimälestiseks 2006. aastal ja OÜ Viis Veeringut on enda plaane ja kavatsusi kooskõlastanud alates 1998. aastast alates;
  • Muinsuskaitseameti hinnangul ei ole projekteerimistingimuste väljastamine ega eskiisprojektide kooskõlastamine käsitletav õiguspärase ootusena, sest õiguse uushoone püstitamiseks või ehitise lammutamiseks või rekonstrueerimiseks annab detailplaneering või ehitusloa saanud ehitusprojekt;
  • Muinsuskaitseamet palub hoone omanikel kultuurimälestiseks tunnistamise ettepanekut kaaludes lähtuda eelkõige hoone arhitektuurilisest ja märgilisest väärtusest.

Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku järgselt tellis Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ka uue ekspertiisi kultuuriväärtuse kindlaksmääramiseks, mille laekumise järel teeb Muinsuskaitseameti otsuse, kas esitada kultuuriministrile uuesti ettepanek Tartu mnt 17 kaitse alla võtmiseks. Uus ekspertiis valmis 2010. aasta juuni lõpus ning on sisuliselt esialgse ekspertiis koopia (pdf).

2011. aasta veebruaris kogunes taas kord Muinsuskaitse Nõukogu, mille koosoleku viimase punkti raames käsitleti taas kord Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks tunnistamist. Koosoleku käigus sai sõna ainult Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektori Thea Laidvere ja seda koosoleku raames, kus osales ka kultuuriminister. Tartu mnt 17 hoone omaniku ega omaniku esindajat koosolekule ei kutsutud ja enda seisukohtade selgitamist omanikule ei võimaldatud.

2011. aasta 9. märtsil allkirjastas kultuuriminister Laine Jänes käskkirja, millega tunnistati Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks. Kultuuriministri otsusest teada saamisel ei jäänud hoone omanikule üle muud kui pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse.

2011. aasta aprillis ilmus Postimehes artikkel Ärimees kaebas ministeeriumi muinsuskaitsevaidluse pärast kohtus, kust võib lugeda, kuidas Kultuuriministeerium kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi esitab:

Lisaks heitis ärimees ministeeriumile ette kommunikatsiooni puudumist. Tema sõnul sai ta hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamisest teada meedia vahendusel. «Pean seda äärmiselt ebaõiglaseks, et meid ei kutsutud isegi kohale, kui meie varale seati olulised piirangud,» oli Past nördinud.

Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõuniku Katrin Arvisto sõnul aga räägivad faktid Urmas Pasti jutule vastu. Tema sõnul on nii ministeerium, muinsuskaitseamet kui ka Tallinna kultuuriväärtuste amet olnud OÜ-ga Viis Veeringut viimaste aastate jooksul korduvalt kontaktis.

Kahjuks ei saa nõustuda Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõuniku Katrin Arvisto tõlgendusega faktidest, kui kultuurimälestiseks tunnistamise lõplik ettepanek tehti Muinsuskaitse Nõukogu poolt 2011. veebruaris toimunud koosolekul, kuhu OÜ Viis Veeringut esindajaid ei kutsutud ja sellele järgnenud kultuuriministri käskkirjast OÜ Viis Veeringut juhatust ei informeeritud. Protsessi algatamisest informeerimine ei ole tõlgendatav otsusest informeerimisena.

Vaata ka teisi postitusi samal teemal:


Categorised as: ...


One Comment

  1. martinez gomez ütleb:

    do u vaja laenu väikesemahuliste ja suuremahuliste äri intressimäär nii madal kui 3% võtke martinezgomezloan@gmail.com

    aidata u aktualiseerida oma unistused :

    1: äri- laenu (väike ja suur skaala)
    2: isikliku laenu
    3: rühm laenu
    4: õppelaenu
    5 : auto laenu
    6 : maja laenu

    Kõik teile kättesaadavaks 5 tööpäeva / tööpäeva jooksul pärast vastava menetlemiseks vajalikud dokumendid oma taotluse,

    selle kiire ja lihtne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga