VABALOG

II – Kultuurimälestiseks teisel katsel ehk protsessist

Tartu mnt 17 kinnistul asuva endise “Turisti” nimelise valuutapoe hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnes paljuski oodatult kultuurimälestiseks tunnistamise otsuse vaidlustamine kinnistu omaniku poolt halduskohtus. Olen juba varasemalt väljendanud seisukohta, et Tartu mnt 17 asuva kinnistu kultuurimälestiseks tunnistamine ei ole õigustatud ja loodetavasti jõuab sarnasele järeldusele ka halduskohus. Käesolev postituse eesmärk on vaadelda Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi problemaatilisust, mille käigus on muinsuskaitseamet süstemaatiliselt ignoreerinud omanike huvisid ja õigustatud ootusi.

Kui esimesel korral ei saa…

Tuhande aastase ajalooga linnas nagu Tallinna on hulgaliselt hooneid, mis väärivad säilitamist ja isegi kultuurimälestiseks tunnistamist, kuid kuskilt peavad minema ka piirid. Eelmisel aastal ehitatud hoone kultuurimälestiseks kuulutamine ei ole ilmselt enamuse hinnangul põhjendatud. Kuidas on aga vähem kui 30 aastat tagasi ehitatud hoonetega nagu Tartu mnt 17 kinnistul asuv endine valuutapood? Kas hoone ainulaadsus on ainus kriteerium, millest lähtuda või omavad mingit kaalu ka omanike õigustatud ootused ja tehtud investeeringud? Kas muinsuskaitselised kaalutlused on ainsad, millest otsuste tegemisel lähtuda või tasub siiski arvestada ka majanduslike kaalutlustega?

Tartu mnt 17 kinnistu omandati OÜ Viis Veeringut poolt 13,5 miljoni krooni eest enampakkumise raames. Kinnistule ei olnud seatud muinsuskaitselisi piiranguid, mille olemasolu oleks kahtlemata mõjutanud ka kinnistu lõpliku hinda enampakkumisel. Arvestades kinnistu asukohta ja teadmist, et piirkonda lubatakse ehitada kõrghooneid, on igati põhjendatud  ka tõlgendus, mille kohaselt ei ostetud enampakkumise raames endise “Turisti” nimelise valuutapoe hoonet vaid Tartu mnt 17 kinnistut, kuhu oleks võimalik ehitada oluliselt suurem ja praktilisema ruumilahendusega hoone. Märkimist väärib ka tõsiasi, et kinnistu omanikel ei olnud mingit põhjust arvata, et lähimas tulevikus soovitakse muinsuskaitselisi piiranguid kinnistul asuvale hoonele seada. Väljastas ju Tallinna Linnaplaneerimisameti kinnistu omanikele 1998. aastal projekteerimistingimused, mis olid kooskõlastatud ka Muinsuskaitseinspektsiooni poolt. Tõsiasi, et 1997. aastal alguse saanud majanduskriis sundis nii mõndagi ettevõtjat enda plaane korrigeerima annab alust arvata, et ka Tartu mnt 17 kinnistu plaanid jäid mõneks aastaks ootama kindlamaid aegu.

Kui kinnistu omanikud 2005. aastal Tallinna Linnaplaneerimiseametisse detailplaneeringu algatamiseks pöördusid järgnes sellele üpris kiiresti Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri, millega võeti Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone ajutise kaitse alla, et tuvastada hoone mälestiseks tunnistamise vajadus. Ajutise kaitse alla olles valmis ka eksperthinnang, millega tutvunud kultuuriminister Tartu mnt 17 kinnistul asuvat hoonet siiski kultuurimälestiseks ei tunnistanud. Kultuuriminister Raivo Palmaru põhjendas enda otsust muu hulgas sellega, et hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega tekiks kinnistu omanikel alus ulatuslikuks kahjutasu nõudeks ja seda hoone puhul, mille eest oleks kahjutasu maksmine tõenäoliselt tekitanud hulgaliselt avaliku vastuseisu. Arvestades seda, et kogu protsess oli otsast lõpuni läbi käidud ja kultuuriministri eitav otsus ka põhjendatud, võiks loo lõppenuks lugeda. Tegelikkuses jäi ettepanek eraomandis olev hoone ilma kompensatsioonita kultuurimälestiseks tunnistada hoopis ootama paremaid aegu ja lihtsameelsemaid kultuuriministreid.

…siis tuleb minna teisele ringile…

Kui 2010. aastal Tartu mnt 17 kinnistu küsimus taas kord Muinsuskaitse Nõukogus arutlusele tuli, otsustas Muinsuskaitseameti Nõukogu uuesti algatada ka Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi, mis alles kolm ja pool aastat tagasi sai läbitud ning mille lõpus tegi kultuuriministri kõiki asjaolusid ja õiguslike üksikasju arvestav kaalutletud eitav otsus.

Protsessi uuesti algatamisega eirasid Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseamet otseselt õiguskindluse printsiipi, mille algideeks on luua ühiskonnas kindlaksmääratus, eesmärgipärasus ja ettearvatavus. Õigusriikluse põhimõtteid õõnestades seati kahtluse alla, et otsuseid tehakse kokkulepitud põhimõtete ning seaduste, mitte aga suva ja otstarbekuse alusel. Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi uuesti algatamine näib aga viitavat just suvale. Kuidas muidu tõlgendada olukorda, kus näiteks oluliselt vanem Eesti Kunstiakadeemia vana hoone lammutati ilma, et keegi oleks pidanud vajalikuks hoonet kultuurimälestiseks tunnistada. Tahes tahtmata jääb taolises olukorras mulje, et Muinsuskaitse Nõukogu eksperdid, kellest valdav enamus on ühel või teisel moel Eesti Kunstiakadeemiaga seotud, on valmis näitama neile meelepärastel juhtudel üles oluliselt suuremat paindlikust kui ehitiste puhul, kus nende endi huvid mängus ei ole.

Tartu mnt 17 kinnistu omanikel ei jäänud muud üle kui taas kord asuda enda seisukohti selgitama ja üritada nii Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile kui Muinsuskaitseametile selgitada, et nende ettepanek tunnistada kinnistul asuv hoone kultuurimälestiseks omaniku vastusesisule vaatamata rikub otseselt omanike õigusi ja varasematest otsustest tulenevaid põhjendatuid ootusi. Kuna kinnistul asuva hoone osas tehti juba teist korda ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta, siis olid omanikud valmis ka kompromissiks: kui kultuuriminister siiski leiab, et hoonel on kultuuriväärtus, mis väärib säilitamist ja piirangute seadmist, siis tuleks eraomanduses olevale kinnistule piirangute seadmise asemel kinnistu kultuuriministeeriumil omandada.

…ja teiselt korral kuidagi ikka saab

Enda vastuses OÜ Viis Veeringut seisukohtadele otsustas Muinsuskaitseamet aga täielikult ignoreerida omanike ettepanekut kinnistu omandamisest. Taoline lähenemine Muinsuskaitseameti poolt on paljuski mõistetav. Kinnistu omandamise kulud oleksid arvestatavad ja taolise kulutuse põhjendamine oleks keeruline ning tekitaks tõenäoliselt ka avalikku vastuseisu. Lisaks kinnistu omandamisega kaasnevatele ühekordsetele kuludele tuleks aga arvestada ka püsikuludega, mis hoone haldamisega vältimatult kaasnevad (küte, vesi, elekter, turva, remont, maksud jne.) ja seda olukorras, kus enam kui tõenäoliselt ei suudetaks hoones organiseerida isegi püsikulusid katvat majandustegevust.

Mõistagi on taolises olukorras mugav hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega seada hoopis hoone omanikele kohustusi. Muinsuskaitseseadusest (4. peatükk) tulenevate piirangute ja hoone säilitamise nõudega ei võeta omanikelt mitte ainult õigus enda omandilt tulu teenida esialgselt kavandatud viisil vaid seatakse neile täiendavaid rahalisi kohustusi, mida pole hoones kasumliku majandustegevuse organiseerimise keerukuse tõttu tõenäoliselt võimalik isegi finantseerida.

Kui omanike kompromissiettepaneku ignoreerimine Muinsuskaitseameti poolt oli arusaadav, siis täiesti kohatuks tuleb pidada Muinsuskaitseameti kirjas toodud seisukohta:

Kuna Tartu mnt 17 krunt jääb lisaks suurelt osalt ka vanalinna muinsuskaitseala vaatesektori juurde kuuluvasse vaatekoridori, oleme seisukohal, et kõnealuse kinnistu omanikul ei saa seni kehtestatud planeeringute põhjal olla põhimõttelist õigustatud ootust olemasolevast suurema ehitusõigus saamise osas.

Ainuüksi õigusaktile viitamata jätmine, millest tulenevalt on vaatekoridorid kehtestatud, on taolises kirjas sobimatu ja taunitav, kuid see pole kaugeltki kõige suurem probleem. Nagu selgub on vaatekoridorid ära toodud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses, mille § 4 lg 3 sätestab:

vaatekoridoridena liituvad kaitsevööndiga Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Gonsiori tänava siht Pronksi tänavast Viru väljakuni olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Pärnu maantee siht raudteeviaduktist Tõnismäe tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Nõmme tee siht Tüve tänavast Kotka tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Kolde puiestee siht Stroomi rannast Sõle tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani.

Tartu mnt 17 kinnistut puudutavaks vaatekoridoriks saab olla ainult Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani. Kui kaardilt vaadates tundub tõesti, et Tartu mnt 17 kinnistu jääb vaatekoridori, siis tegelikus on mõnevõrra keerulisem. Uudishimust vaatekoridori paiknemise vastu võtsin hiljuti vaevaks teha mõned fotod, mis annavad ehk mõnevõrra parema arusaama Tartu maantee sihi vaatekoridorist.

Kaks fotot Tartu mnt suunalisest vaatekoridorist – üks tee keskelt, teine paremal pool asuvalt kõnniteelt.

Selgub, et Tartu mnt 17 kinnistule planeeritud hoone ei pruugi vaatekoridorile mingit mõju avaldada, sest nii SEB peakontori hoone kui Viru hotell asuvad visuaalselt sedavõrd lähedal teineteisele, et vanalinn nende vahelt sama hästi kui ei paista. Kui võtta seda väikest vahet, mis jääb nende kahe hoone vahele ja kust vanalinn tegelikult ei paista, tõsiselt, siis oleks ka see probleem lahendatav uue hoone kõrgem osa nihutamisega nii, et see ei varja peale Viru hotelli midagi. Jääb üle ainult küsida, et kas vanalinna vaatekoridoride eesmärk on vaate säilitamine Viru hotellile?

Ilmselt oleks sellele puudusel Muinsuskaitseametnike loogikas tähelepanu saanud juhtida ka Tartu mnt 17 kinnistu omanikud, kui neid oleks kutsutud enda seisukohti kaitsma 2011. aasta veebruaris toimunud Muinsuskaitse Nõukogu koosolekule, kus ainsa sisulise küsimusena leidis käsitlemist Tartu mnt 17 kinnistu. Koosoleku teeb märkimisväärseks tõsiasi, et koosolekul osales ka kultuuriminister Laine Jänes, kes kuulis ainult Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektori Thea Laidvere ettekannet ja seisukohta.

Kas kultuuriminister oleks tunnistanud Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks kui ta oleks kuulnud ka omanike seisukohti jääb lahtiseks ja vastuseta küsimuseks. Me ei tea kui teadlik oli Laine Jänes eelmise kultuuriministri seisukohast seoses Tartu mnt 17 kinnistuga nagu me ei tea, kas kultuuriminister võttis kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja väljastades arvesse ka kahjunõude esitamise tõenäosust. Küll aga annab kultuurimälestiseks tunnistamise protsessiga kaasnev dokumentide kogum alust väita, et Muinsuskaitseamet on süstemaatiliselt ignoreerinud Tartu mnt 17 kinnistu omanike huvisid nagu ka õigusriigi põhimõtteid ning tõenäoliselt jaganud kultuuriministrile ühekülgset informatsiooni, mille taustal on otsus Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone kultuurimälestiseks tunnistada mõistetav.

Iga otsusel on aga omad tagajärjed. Paljud nendest tagajärgedest on kaudsed, kuid pikemas perspektiivis oluliselt suurema mõjuga Tallinna linnapildile tervikuna kui üks kahtlase väärtusega endise valuutapoe hoone.

Vaata ka teisi postitusi samal teemal:


Categorised as: ...


2 Comments

  1. John Doe ütleb:

    “Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga” kõlab pigem nagu seda vaatekoridori peaks kontrollima Tartu mnt raudteeviadukti juurest ehk kuskil Fahle maja juurest.
    Otsisin välja ka kõrghoonete teemaplaneeringu ning seal olevatel joonistel on ära näidatud nii vaatekoridorid kui vaatesektorid (piirangute joonis siin – http://www.tallinn.ee/est/ehitus/g6473s44618 ja põhijoonis siin – http://www.tallinn.ee/est/ehitus/g6473s44616). Nagu näha, siis viidatud vaatekoridor tõesti läbib Maakri kõrghoonete ala. Seega peaks pilti tegema teisest kohast.
    Lisaks muidugi on küsimus, et millal antud vaatekoridor ametlikult kehtestati.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Tänud asjalike viidete eest, mis toovad kindlasti natuke selgust juurde…kuigi nende joonist kvaliteet ei võimalda mingit lõpliku seisukohta kujundada.

    Tegelikult tegin märksa parema kvaliteediga pilte Sikupilli keskuse kõrvalt kõnniteelt alla liikudes sh ka kohtumaja kõrvalt. Kahjuks unustasin pildid fotokast enne arvutisse tõmmata kui fotokas koos omanikuga Tansaaniasse läks. Kui vähegi meelde jääb, siis panen nad siia hiljem juurde, sest minu arvates see olukorda ei muuda.

    Mulle tundus teist joonist vaadates, et isegi ametlikul vaatekoridori joonisel jääb Tartu mnt 17 vaatekoridorist enamuselt kui mitte täielikult välja, sest vaatekoridor peaks minu poolt tehtud fotodel minema Viru hotellist paremalt poolt mööda. Seega ei tohiks SEB ja Viru vahele jääva vahe kinni ehitamine olla takistatud. Lisaks on veel Tartu mnt 15, mille osas andis Muinsuskaitse Nõukogu kooskõlastuse kuni 18. korruselise hoone ehitamiseks.

    Olukorra teeb veel täiendavalt keerulisemaks tõsiasi, et “Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus” on vastu võetud 2003. aasta mai lõpus, kuid eelnõu (sisaldab ka vaatekoridore) on Tallinna Linnavolikogule kooskõlastamiseks esitatud juba 1997. aasta septembris. Eelnõu seletuskiri vaate koridori kontseptsiooni aga ei ava:

    http://www.kul.ee/index.php?path=38&EelnID=7

    Kas eelnõust, mis ei pruugi üldse seaduseks taolisel kujul saada peaks ka arendaja lähtuma on juba märksa keerulisem küsimus, mille vastus sõltub juba rohkem kohalikust kohtupraktikast.

    Kusjuures 1995. aasta alguses vastu võetud määrus “Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ja Valga linnatuumiku muinsuskaitseala põhimääruste ja piiride kinnitamine” vaatekoridore ei sisalda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga