VABALOG

Suhkruhinna kujunemisest Eestis – selgitavalt

Üks selle suve  populaarsemaid ajalehes ilmuvate artiklite tüüpe näib olevat “Eestis on kauba X hind Y korda riigi Z sama kauba hinnast kõrgem”. Eriti hästi lähevad kaubaks just suhkruhinda kajastavad artiklid. Isegi moosikeetjatest psühholoogid näivad olevat suhkruhinna kujunemisega üllatavalt hästi kursis ega pea paljuks sellest isegi arvamuslugusid kirjutada.

Nii võis lugeda täna Avo-Rein Tereping’i heietust Soome suhkru hinnast. Tereping toob muu hulgas välja hulga tsitaate Postimehes ilmunud artiklitest ja siis lajatab, et tema pole nende selgitustega nõus, mille järel hakkab üleolevalt õpetusi jagama tegelikult isegi mitte väga huvitudes, miks ikkagi suhkru hind on Eestis Soomest kõrgem.

Ma ei tea, milles täpselt on probleem – kas osad inimesed leiavad, et nad peavad kaupa saama neile meelepärase hinnaga või pole müüjate esindajad suutnud olukorda selgitada. Kohe kindlasti ei ole aga suhkur see, mis kauplejatel “suurt kasumit” võimaldab teenida. Põhjuseid suhkruhinna erinevusteks Soome ja Eesti vahel on mitmeid, kuid ehk väärivad natuke valgustamist kulutused, mis tuleb teha enne kui tänapäeval saab üldse midagi müüma hakata.

Vaba turumajanduse tingimustes on ettevõtjal võimalus küsida kauba eest täpselt nii palju, kui inimesed on nõus maksma ja kui see ei meeldi, siis keegi ei takista austatud psühholoogil või suvalisel teisel hädaldajal turule sisenemast – ainult tulge ja müüge enda suhkrut, just sellise hinnaga nagu õigeks peate. Nii pea kui hakata aga tõsisemalt müügiga tegelemisele mõtlema, selgub, et pole see  odavalt suhkru müümine Eestis nii lihtne midagi:

  1. Enne ettevõtlusega alustamist tuleb registreerida ennast äriregistris, mis ei pruugi olla ajamahukas tegevus, kuid võib seda siiski olla – täna on osaühing võimalik luua ilma rahalise sissemakseta, kuid kuna nagunii tuleb kaupa osta, siis on mõistlik esimene suurem ports raha algkapitali jaoks välja käi. Ühtlasi on põhjust asuda endale raamatupidajat otsima, sest sinu tegevuse vastu hakkab kohe huvi tundma statistikaamet, kelle aruandeid on piisavalt palju, et hakata hõivata väärtusliku aega, mille jooksul sa põhitegevusega tegeleda ei saa.
  2. Kui äriregistri registreering olemas tuleb leida müügipind, mis asub piirkonnas, kuhu suured suhkrusõbrad ja moosikeetjad on üldse valmis sinu odava suhkru järgi tulema, mille tulemusena tekivad juba esimesed otsinguga seotud kulud – kui mitte rahas, siis ajas, mis võimaldaks aga raha teenida.
  3. Kui asukoht enam-vähem valitud, siis tuleb kas ruumid rentida või ehitada ja seda kaubanduspinnaks sobivas hoones, mis kohe kitsendab valikut ning hakkab ka hinda üles lükkama, kuid kuna soov on suhkrut võimalikult odavalt müüa, siis kaasnevad ruumide leidmisega samuti otsingukulud – peamiselt aeg ja transpordikulud.
  4. Kui ruumid leitud, siis tuleb kaubandustegevuse seadusest tulenevaid nõudeid täitma asuda, mis ulatuvad nõuetele vastavate tingimuste loomisest (toiduainete müümisele on üpris karmid nõuded) ja piisavalt koolitatud personali (kuulutused, vestlused, lepingu sõlmimine ja töötajate registreerimine erinevates ametkondades) olemasolust kuni erinevate tõendusdokumentide kogumise ja säilitamiseni (täiendav mööbel ja tõenäoliselt ka seif), mille järel tuleb ka ennast majandustegevuse registris väikese tasu eest registreerida. Kõigi nende nõuete täitmisega kaasnevad omad kulud, millest mõned on väiksemad ja teised suuremad, kuid kokku tuleb siit juba päris kopsakas summa.
  5. Kui eelnevalt mainitud kulutused saab suhkrusõber ilma täiendava finantseeringuta tehtud (pigem mitte, mis tähendab, et ta on võtnud laenu ja peab nüüd arvestama ka intressikuluga), saab ta hakata mõtlema reaalselt kauba soetamisele ja kui ta veel pole endale raamatupidajat palganud, siis nüüd on selleks viimane aeg.
  6. Alles nüüd saab suhkrusõber hakata mõtlema sellele, kust üldse suhkrut saada sellise hinnaga, et kõik eelnevalt tehtud kulutused ja ka püsikulud (ruumid ja personal) oleks kaetud. Oletame, et ta on Soomes käinud ja näinud, et seal saab poest “odavalt” suhkrut, kuid see tähendab ju transpordikulutusi ning organiseerimist (üks inimene müüjale lisaks), mis kõik võtab nii aega kui raha. Keegi peab reaalselt suhkru järgi minema maksma laevapileti, sõiduki ja kütuse eest.
  7. Siinkohal on aga suhkrusõber sunnitud numbreid kokku lööma ja enda suureks ehmatuseks avastab ta, et isegi orienteeruvalt 1 euro/kg suhkrut ostes ja seda ligi kolm korda kõrgema hinnaga müües on marginaalid pehmelt öeldes tagasihoidlikud ning ainuüksi püsikulude katmiseks – rääkimata investeeringutest ja kasumist, mida tahaks endale maksta – tuleks kuus müüa kümmekond tonni suhkrut (ja see on veel tagasihoidlik arvestus).
  8. Isegi Soomes ei hoia poed suhkrut kümnetes tonnides, seega tuleb seda veel mitmest poest kokku hakata ostma või pöörduda hulgimüüjate poole, kes annavad aga üpris kiiresti mõista, et nad on valmis äärmiselt soodsa hinnaga (oletame 0,5 eurot/kg) suhkrut müüma kui oled valmis sõlmima pikaajalise lepingu ja ostma iga kuu 50 tonni.
  9. Kui eelnev asjade käik pole veel läbinähtavalt mõistetavaks teinud, et suhkru müümine ei ole tegevus, mis jaekauplustes üksikute kilode kaupa müües ennast eriti õigustaks või väga kasumilik oleks, siis oletame, et meie suhkrusõbral on õnnestunud esimesed kümmekond tonni suhkrut Eestisse tuua. Et keegi sellest üldse teada saaks on aga vaja alustada turundust ja kuna peamised moosikeetjad ei ole just sotsiaalmeedia kõige aktiivsemad kasutajad, siis tuleb ka turundusse investeerida.
  10. Lisame siia kõige otsa ka tõsiasja, et moosi keedetakse mõned üksikud kuud aastas, et inimesed ei hakka ühe eurose kokkuhoiu nimel teise linna otsa sõitma ja saame olukorra, kus võib väita, et Eestis on suhkru hind täiesti mõistlikult tasemel, võimalik, et isegi madal.

Eelnev näide on ekstreemne (isegi psühholoogile peaks selge olema, et ainult suhkruvahendamisest ära ei ela), kuid mitte väga kaugel tõest. Kohalikus jaekaubanduses on suhkruhinnad kõrgemad mõjuvatel põhjustel, mille vastu tasuks ka ninatarkadel psühholoogidel juba ainuüksi enda silmaringi laiendamise nimel huvi tunda:

  • kohaliku turu tagasihoidlik suurus, mille tulemusena ei ole mõtet sõlmida pikaajalisi lepinguid, sest tegu on hooajalise tarbimisega ja suhkru tagasihoidliku hinna tõttu ei moodusta see kellegi ostukorvist piisavalt suurt osa, et selle nimel kõige soodsamaid pakkumisi aktiivselt jahtida;
  • iga poe kaubanduspind on piiratud ja selle kaubanduspinna hõivamine suhteliselt madalaväärtuselise kaubaga on parim viis ennast pankrotist leida, mis tähendab kõrgemaid marginaale ja seeläbi kõrgemaid hindasid suhteliselt odavamatele toodetele;
  • Eesti jaekaubandusvõrk ja seda varustav hulgikaubandusvõrk on saanud areneda ning spetsialiseeruda alles viimased paarkümmend aastat ja selle tulemusena on suutlikus tarbijaid varustada kaubaga sarnaste hindade juures, mis Soomes, alles välja arenemas, sest baas inimeste ostuharjumuste hindamiseks on alles kujunemas ja kiirete majanduskeskkonna muutuste tõttu ka keeruliselt ennustatav;
  • lühiajalised lepingud tähendavad, et suuremad kõikumised maailmaturuhindades väljenduvad märksa kiiremini kõrgemates hindades Eesti tarbija jaoks – Eestis tarbitavad suhkrukogused lihtsalt ei ole piisavalt suured, et õigustada nii personali- kui otsingukuluseid, mis oleksid vajalikud pikaajaliste lepingute sõlmimiseks…vähemalt esialgu.

Mis on kogu eelneva jutu iva? Eks ikka see, et ei tasu päriselt tõsiselt võtta kõiki neid võrdlusi Soome või Saksamaaga kui  jutt läheb üksikute kaupade hindadele, millest paljud ei ole võrreldavad ning millest enamuse hind on Eestis kõrgem mõjuvatel ja tegelikult üpris loogilistel põhjustel. Lõppude lõpuks ei tasu päris iga lammast, kes häält teeb, tõsimeeli kuulama jääda…või tema kirjutisi avaldada.


Categorised as: ...


8 Comments

  1. Tiit ütleb:

    See viimane lause sobib väga hästi ka käesoleva kirjutise enda jaoks – “Lõppude lõpuks ei tasu päris iga lammast, kes häält teeb, tõsimeeli kuulama jääda …”

  2. Jüri Saar ütleb:

    Heh.

    Vahe on ainult selles, et üks lammas huvitub põhjustest ja annab endale aru, et hinnad on erinevad väga mõjuvatel põhjustel ning ei ole põhjust õunu ja apelsine võrldema hakata ainuüks sellepärast, et nad mõlemad on ümmargused.

    Teine lammas lihtsalt tulistab puusalt, ei oma erilist ettekujust (ega soovi ettekujutust omada) sellest, miks hinnad kujunevad selliseks nagu nad on ja selle asemele, et ise “odavat suhkrut” soovijatele müüa peab vajalikuks teisi ilma igasuguste teadmistet ikkagi õpetada.

    Üks lammas üritab selgitada ja põhjendada, teine ainult hukkamõista ja targutada.

    Mõnda lammast on lihtsalt rohkem põhjust kuulata kui teist, kuid loomulikult kohustust pole.

  3. Ene ütleb:

    Inimene, kes on valmis üle lahe minnes 1EUR kilo eest maksma ja saaks 50tonni kuus hulgimüüjalt 0,5EUR kilo kätte?
    Ütleme, et hulgimüüjalt õnnestuks ilmselt ka väikseid koguseid osta hinnaga 1EUR kilo, sest ega ta 0,5EUR kilo ikka endale liiga ei tee ja poole kallimalt müües on ta või sees. Arvan, et väiksemate koguste ostmisel on ta valmis ka 0,7EUR kilo andma. Lisaks mõtlen, et miks meil ei võiks olla hulgimüüjaid, kes 50tonni kuus müüksid 0,5EUR’iga. Ilmselt saaks neiltki Eestis 0,7EUR kätte, sest hulgimüüja poolt 100% juurdehindlust on ikka tõsine juurdehindlus ja 40% pole üldse paha.
    Turg vast suvel/sügisel polegi nii väike.

    Praegu korilased sageli loobuvad just suhkru kõrge hinna tõttu. Nagu loobutakse ka kurkide hapendamisest kurkide kõrge hinna pärast.
    Kui hind langeb, siis käibed kasvavad.

  4. Ene ütleb:

    Lisaks. Enamik ettevõtteid pole Eesti firmad. Niisiis kui Soome Prismal on leping, siis võiks Eesti Prisma emaettevõtte kaudu saada.
    Lisaks veel on Rimi/Prisma nii Eestis levinud küll, et võiks Soomes selle 0,5EUR/50tonn/kuu lepinguga nõustuda küll. Kui nad ka 0,7EUR edasi müüvad Eestis, siis kõik eestlased ostaksid suhkruvarud neilt.

    Ma ei tea, kui palju tarbib keskmine eestlane aastas suhkrut (ei näinud ka selles artiklis statistikat), aga mäletan, et lapsepõlves osteti meie perele igal aastal 100kilone kott nurka. Nagu enamik inimesi väikelinnas, tegime ka meie palju moosi.

  5. Jüri Saar ütleb:

    TÄIENDATUD: arvutused ja numbrid on puudlikud. Allapool on kommentaarides täpsustatud miks täpselt.

    Alustaks eratarbimise mahust Eestis üldse.

    Kõige konkreetsemad andmed eratarbimise kohta pärinevad eelmise kümnendi algusest, kui Eesti Konjuktuuriinstituut uuris Põllumajandusministeeriumi tellimusel Eesti elanike suhkru tarbimist:

    http://www.agri.ee/public/juurkataloog/UURINGUD/eki_muud_uuringud/Eesti_elanike_suhkrutarbimine.pdf

    Tõsi, uurimus on on 2005. aastast ja vahepeal on asjaolud muutunud, kuid ma arvan, et selle uurimus alusel on põhjust väita, et pole mingit põhjust arvata, et suhkturtarbimine oleks viimase 6 aasta jooksul drastiliselt suurenenud. Ma julgen väita, et nii eelmisel kui sellel aastal jäi suhkru eratarbimine 35 tonni kanti AASTAS. Seega jätame kohe kõrvale jutud sellest, et üks firma võiks Eestis üksinda müüa 50 tonni suhkrut KUUS.

    Ilmselgelt ei saa üks ettevõtte isegi Eestis kõigile suhkrut müüa, sest osad ettevõted saavad teistelt kaupadelt soodsamaid hindasid kui ostavad ühe hulgimüüja käest nii 5-10 kaupa koos (näiteks riis, jahu ja teised kuivained). Puht logistiliselt ja arvestuslikult on siin kokkuhoiu kohad olemas, millega tasub iga jaemüüjal arvestada.

    Eestis on täna juttu kahest suuremast hulgimüüjast (nii 45% turust kumbki), ühest väiksemast tegijast (5%) ja veel mõnest, kelle turuosa jääb üksikute protsentide juurde:

    http://www.e24.ee/526950/eesti-suhkruturul-endiselt-vaid-kaks-suuremat-tegijat/

    Artikli autor, Ines Kuusik, ei ole kahjuks aga lugejatega päris aus vaid vassib kui jutt läheb kasumile. Juhul kui tal just siseandmeid ei ole, siis väited sellest, et AS Antomin’i põhitegevuseks on suhkrumüük, on räigelt eksitav väide. 2010. aasta majandusaasta aruandest selgub, et suhkru müük on KOOS riisi, jahu, teiste kuivainete ja vilja müügiga ettevõtte põhitegevus. Ühtlasi jätab Ines Kuusik mainimata, et enam kui 50% ettevõtte käibest tuleb väljaspoolt Eestit ehk kasuminumbrid, millest käib jutt tulenevad eelkõige ekspordist samas kui lugejale jääb mulje, et ainult suhkru müügist see kasum tulebki.

    Aga tagasi suhkruhinna juurde.

    Ütleme, et eratarbijatele õnnestub müüa ühel ettevõttel 17 tonni suhkrut, siis teenidas kasumit 0,5 EUR kilolt oldaks aasta lõpus plussis 8500 euroga, kuid siit peaks nüüd hakkama ka kulusid maha arvestama.

    Kui suured on transpordikulud sõltub paljuski sellest, kui kaugelt suhkur Eestisse jõuab. Oletame, et nad saavad 500 euroga aastas suhkru Eestisse.

    Isegi ühe inimese palgal hoidmine tähendab isegi 600 eurose palga juures vähemalt 800 eurost palgakulu kuus. See on 9200 eurot aastas palgafondi jaoks.

    Tõenäoliselt on sedavõrd haledate koguste juures sunnitud nad kogu aasta (kui mitte lausa mitme) varud kohe välja ostma, mis tähendab ladustamiskulusid. Oletame, et neil õnnestub see ladustada 2 ruutmeetrile, kus ruutmeetri hinnaks on 4 eurot m2 kuus. See on juba 96 eurot aastas.

    Ma võiks edasi erinevaid kulusid välja tuua, kuid me oleme juba miinuses – valusalt.

    Ainult suhkrut müües ei ole Eestis keegi rikkaks saanud. Kasumid tulevad suurtest kogustest (enamus ekspordiks) ja mitmete sarnaste kaubaliikidega opereerides ning pikaajalistest lepingutest, mis võimaldavad stabiilseid rahavoogusid ja finantstehinguid, mis võivad olla taolise hulgimüüja peamine kasumi teenimise koht.

    Midagi lihtsat siin ei ole ja kui keegi arvab teisiti, siis miks ainult arvata ja rääkida – keegi ei takista tegutsemast.

    Mis Prismasse puutub, siis kardan, et jaemüügi logistika ja loogika on juba enda olemuselt piisavalt keerulised ja nüansirikkad valdkonnad, et meil ei ole ilma tausta teadmata mõtete spekuleerida, miks on nii või naa. Tegu võib olla, millegi sedavõrd triviaalsega nagu bürokraatlik piirkondadeks jaotamine või Prismale suhkrut müüva firma lepingust tulenevate piirangutega.

    Aga tänan lugemast ja kaasa mõtlemast.

  6. Paul Vahur ütleb:

    Jüri, mis Sa arvad kui palju on praeguse suhkru hinnakriisi põhjuseks ELi suhkrutolli ja -kvoodipoliitika? See on paarist artiklist läbi käinud aga tundub et sellele väga suurt tähelepanu ei pöörata. Samas peaks maailmaturul hind odavam olema aga meieni see tollide pärast ei jõua.

  7. John Doe ütleb:

    Jüri, tundub, et oma viimase kommentaari arvutuses on sul kogemata jäänud tähelepanuta, et algandmetes räägitakse tuhandetest tonnidest. Ehk siis kõik sinu kasutatud koguse numbrid tuleb 1000-ga läbi korrutada. 35 tonni tähendaks kõigest 35 000 kilo ehk siis iga Eesti elaniku (ligikaudu 1,4 miljonit inimest)kohta ca 25 grammi suhkrut aastas, mis ei tundu loogiline. 35 tuh tonni aga 35 000 000 kilo ehk 25 kilo aastas, mis on juba loogiline.

  8. Jüri Saar ütleb:

    Paul: kindlasti on suhkrukvootidel oma mõju. Eks andsid ka suhkrutrahvid seda selgelt mõista. Kuna aga ka Euroopas pigistatakse põllumajandustoetuste abil isegi Soomes suhkrupeedist suhkurt välja, siis on odavama ja toetustevaba suhkru lubamine turule keeruline. Ilmselt tuleks siin mängu üpris kiiresti nii kvoodid kui tollimaksud.

    John Doe: Kurat, sul on mõistagi õigus. Jäägu see eelnev kommentaar minu enda lohakuse mälestuskiviks. Tegu on tõesti mitte 35 tonni vaid 35 000 tonniga aastas. Mida rohkem selle peale mõelda, seda loogilisema see tundub…kui mitte öelda, et iseenesest mõistetav. Piinlik lugu.

    Personalikulude roll selle tulemusena loomulikult väheneb arvestatavalt, kuid transport ja logistika suurenevad. Tegelikult õnnestus müüa kuus keskmiselt 1300 tonni suhkrut ühel suuremal ettevõttel Eestis. Samas on selliste koguste puhul selge, et marginalid peavad lihtsalt olema väiksemad, sest muidu oleks konkurents oluliselt suurem.

    Mida veel. Vaatasin, et suhkru futuuride lepinguid maailmaturul ei tehta kogustele, mis on alla 50 tonni, mis oleks pidanud juba samuti selge märk sellest olema, et midagi on nihu. Futuuride puhul on loomulikult veel riskide maandamise maksumuse küsimused, mis on piisavalt tehniliselt, et ka kõrgemapalgalisi inimesi vajada kuigi AS Antomi palgal näib olevat 5 inimest keskmise kuupalgaga 16600 EEK (+maksud).

    Igal juhul sedavõrd suurte koguste juures ei julge enam numbritega spekuleerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga