Rahast umbisikulises hinnasüsteemis
Valle-Sten Maiste pakkus võimalust Sirpi kirjutada seoses Kaupo Vippi artikliga Raha paneb rattad käima? ja keeruline oli sellest võimalusest keelduda. Mõneti selgituseks, kohati täpsustuseks ja natuke teise perspektiivi pakkumiseks sai kirjutatud Raha umbisikulises hinnasüsteemis.
Rahandussüsteemist mingit head, lühikest ja kokkuvõtliku artiklit ei ole lihtne isegi rahandusega igapäevaselt seotud inimestel kirjutada ja mina seda ei ole. Olukord muutub aga veelgi keerulisemaks kui tänasest rahandussüsteemist kirjutada inimestele, kes ise rahandussüsteemi nüanssidega igapäevaselt kokku ei puutu. Üritasin selgitada asju nii nagu nad täna on eelkõige keskpankade poolt nähtuna, mis tähendas loobumist mõnedest nüanssidest ja vähegi alternatiivsematest tõlgendustest, mis pakuvad huvi märksa kitsemale ringkonnale.
Pärast artikli ära saatmist tekkis loomulikult veel mõtteid ja seoseid, mis väärivad mainimist.
1. Alles hiljem sattusin ühele Arnold Klingi hiljutisele postitusele (mis viitab ühele artiklile), kus soovitatu sarnaneb sellele, mida üritasin enda artiklis teha:
Q: How would you break down that hostility to capitalism?
A: By de-emphasizing “Incentives matter” and instead emphasizing that “unintended consequences matter.” That is the message of Adam Smith. It is the message of Hayek. Once we embed people in complex economic and political systems, selfish intentions can turn out well (because of competition), and good intentions can turn out badly (because of imperfect knowledge).
2. Energeetika on samuti üks nendest küsimustest, kus detailidesse süvenemata ja lihtsalt rõhuasetust muutes on oht, et lugeja peab rõhuasetuse muutust märgiks sellest, et kellegi teise poolt öeldu on tähtsusetu. James Hamilton on kirjutanud paar head postitust energia hindade mõjust majanduskasvule (1 ja 2), mis annavad mõista, et kõrgemad energiahinnad mõjutavad majanduskasvu, kuid ei anna siiski põhjust apokalüptilisteks stsenaariumiteks.
3. Krediidi olemusel ei õnnestunud rahandussüsteemi terviklikuna käsitlevas artiklis pikemalt peatuda vaatamata sellele, et krediidi roll on rahandussüsteemis pigem kasvamas ja see on oma korda põhjustanud olukorra, kus pangandussüsteemide väline krediidi loomine põhjustab probleeme, mida keskpankade sekkumine on aja jooksul ainult süvendanud:
If our financial system is a rubber band, the long arc of monetary system evolution from a metallic standard to a credit economy via the Bretton Woods regime has been largely a process of increasing the elasticity of this rubber band (excepting the period of financial repression post-WW2 when the trend reversed temporarily). Snap-backs are inevitable – the question is simply whether the snap-backs are “normal” or catastrophic. What is commonly referred to as the ‘Minsky Moment’ is the almost instantaneous process of the elastic snapping back. As Minsky has documented, the history of macroeconomic interventions post-WW2 has been the history of prevention of even the smallest snap-backs that are inherent to the process of creative destruction. The result is our current financial system which is as taut as it can be, in a state of fragility where any snap-back will be catastrophic.
The natural fix for the system as I have outlined is to allow small pull-backs and disturbances to play themselves out. But we have evolved far past the point where the system can be allowed to fail without any compensating actions. Just like in a forest where fire has been suppressed for too long or a river where floods have been avoided, it is not an option to let nature take its course.
Kusjuures postituse autoril on ka üks üldisemat laadi ettepanek sellest, kuidas praegusest süsteemist oleks võimalik (väidetavalt) suuremate tõrgeteta väljuda, mille detailsema versioon võib leida siit. Kui ei midagi muud, siis huvitavalt väljakutsuv.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar