VABALOG

Huvitavaid artikleid hilissügisese nädala algusesse

The End of the Future – Peter Thiel on ettevõtja, kes erinevate investeeringutega (teiste hulgas PayPal ja Facebook) teeninud piisavalt raha, et tunda huvi natuke kaugema tuleviku ja tehnoloogilise progressi perspektiivikuse vastu. Pikemas artiklis üritab ta selgitada, miks tema hinnangul on tehnoloogiline progress aeglustunud ja mida sellest järeldada olukorras, kus poliitilisel eliidil puudub inspireeriv nägemus tulevikust. Artiklile annab kaalu juurde ka äsja ilmunud intervjuu Thiel’iga, kus ta osasid enda seisukohti ja tõlgendusi täpsustab.

*   *   *

Beyond Pot Brownies – tänaseks on USA’s juba 16 osariigis kanepi kasutamine lubatud meditsiinilistel põhjustel, kuid kuna kaugeltki kõik inimesed ei soovi enda kopse suitsuga määrida, siis tarbitakse järjest rohkem kanepit toidu ja jookide vahendusel. Matthew Kronsberg heidab ajakirja Gourmet jaoks pilgu huvitavamatele kanepiga rikastatud söögi- ja joogiretseptidele, mis ulatuvad lasagnest supi ja kokteilidest veinideni.

*   *   *

 The 4 Trillion Euro Fantasy – Peter Boone ja Simon Johnson jahutavad kõigi nende lootusi, kes usuvad, et EFSF’i paisutamine 4 triljoni euroni võimaldaks teeselda, et kõik on korras ja võib vanaviisi edasi elada. Aga mõelge selle nubri peale, mis väärib kõigi enda nullidega lausa eraldi välja kirjutamist: 4 000 000 000 000  isegi Saksamaa aasta SKT enda 2,5 triljoni kahvatub selle summa kõrval ja kogu eurotsooni aastane SKT on 9 triljonit eurot. Mulle tundub, et Eesti liitumine EFSF’iga läheb meile kõigile veel kalliks maksma ja jutud sellest, et tegu on garantiidega, mis kunagi realiseerimisele ei lähe, on eelkõige mõeldud lihtsameelsetele, seniilsetele ja lastele.

*   *   *

All the Single Ladies – Kate Bolick lahkab Atlanticu lehekülgedel abielu rolli tänapäeva ühiskonnas, mille käigus on sunnitud tõdema, et naiste võimalused on aastakümnetega oluliselt laienenud, kuid uueks probleemiks on kujunemas mehed, kelle haridus ega haritus ei küündi enam samale tasemele naistega nagu ka palk ja tulevikuperspektiivid üldisemalt. Lugu on eelkõige USA’st, kuid paralleelide leidmiseks Eestiga ei pea olema sotsiaalteadlane. Üllatavaltki kaashaarav artikkel, mis siiski vajab ka natuke tasakaalustamist, sest kaugeltki kõigile ei tundu Bolick’i väited universaalsed.

*   *   *

Parkinson’s Law – 1955. aastal kirjutas Cyril Northcote Parkinson humoorika essee, mis avaldati The Economist’is. Essee käsitleb peamiselt autori tähelepanekut, mille kohaselt (1) ametnik soovib alluvaid mitte rivaale ja (2) ametnikud tekitavad üksteise jaoks tööd. Tabavalt ja paljuski valgustavalt kirjutatud essee pole aastakümnetega enda teravmeelsust ja tabavust kaotanud ning väärib ka täna lugemist kõigi poolt, kes soovivad avaliku sektori toimimise põhimõtteid natuke sügavamalt mõista.

*   *   *

Working in the Dark – Robert M. Solow kirjutas hiljuti ajakirja The New Republic jaoks arvustuse Sylvia Nasari värskest raamatust, mis osutus ülatavaltki kompaktseks kokkuvõtteks mõnede olulisemate majandusmõtlejate panusest majandusteaduse arengusse, mis paljuski tingitud arvustatava raamatu puudustest. Kuna The New Republic ei soovi eriti pikalt enda väljaande sisu tasuta jagada, siis on ka viide hoopis ühe majandushuvilise (Taist? Vietnamist?) blogisse, kes on artikli enda blogisse kopeerinud.

*   *   *

Debt, Deficits, and Modern Monetary Theory – modern monetary theory (MMT) on üks nendest rahanduse käsitlustest, mis tundub fiat-raha maailmas peaaegu intuitiivne, kuid miski hakkab ikkagi meeste nagu Bill Mitchel tõlgendusele (vähemalt minus) vastu. Vähemalt sellest intervjuust jääb mulje, et kui piisavalt palju raha süsteemi pumbata, siis on majanduskasv garanteeritud ja kui rahandusest lihtsalt teisiti mõelda, siis tulevad ka institutsionaalsed muutused. Huvitav ja tähelepanu vääriv juba ainuüksi sellepärast, et mõista kuidas osad inimesed rahandusest mõtlevad.


Categorised as: ...


6 Comments

  1. Kristjan ütleb:

    Võib olla sa oskad täpsemalt öelda, et kus Bill Mitchell ütleb:”kui piisavalt palju raha süsteemi pumbata, siis on majanduskasv garanteeritud”?
    Sinu mulje on petlik, sest Bill Mitchell seda ei ütle.
    Ma ei näe selles intervjuus mitte kuskil, et Bill Mitchell teeks mingisuguseid poliitilisi soovitusi ‘raha pumpamise’ või ‘mitte pumpamise’ kohta.

    Tihti on nii, et me ei loe seda, mis kirjutatud on, vaid seda, mida me arvame, et kirjutatud on. Seekord tundub, et sinuga selline asi juhtunud on Jüri.

  2. Jüri Saar ütleb:

    “That’s the first basic insight of MMT: governments are not constrained in their spending by a need to raise revenue.”

    Taoliste piirangute kaotamise majanduspoliitiline mõju on avaliku valiku (ja poliitikute lühiajalise orienteerituse) probleemide kohalt hirmuäratav.

    Kas ma oleks saanud ennast selgemalt väljendada? Alati.

    Tihti on aga nii, et kui asjade olemusse natuke sügavamalt tungida, siis võib jõuda järeldusteni, mis on tegelikult täitsa õigustatud. MMT tekitab minus jätkuvalt skeptilisust just sellepärast, et küsimus ei ole ainult tehniline/kontseptuaalne vaid reaalsete tagajärgedega, millega ma MMT pooldajaid veel heitlemas pole täheldanud.

    Soovitusi?

  3. Kristjan ütleb:

    Soovitusi millise koha pealt Jüri? MMT 1 räägib faktidest põhimõtteliselt. Kuidas rahandussüsteem opereerib. MMT2 räägib poliitilistest soovitustest, kuidas seda rahandussüsteemi opereerida tuginedes neile faktidele MMT1s.

    Lihtsustatult on lugu niisugune, et täna püüab mainstream juhtida majandust monetaarpoliitikaga. MMT väidab, et monetaarpoliitika on üsna kasutu ja toetab majanduse juhtimist fiskaalpoliitikaga. Majanduse tsentraalsed juhtimised on mõlemad. Vaba turumajandusega pole tegemist vähemalt sellises tähenduses nagu enamus sellest aru saab täna. Ma üldse ei süüdista sind selles, et MMT sinus skeptilisust tekitab.

    Mina olen küll MMT pooldajaid täheldanud reaalsusega tegelemas. Olgu selleks siis USA või Argentiina, millele hukku ennustati neoliberaalide poolt.
    Reaalne on näiteks see, et mõne aasta jooksul umbes praeguselt tööpuuduse tasemelt tõusis USA väljalase kahekordseks 2. Maailmasõja ajal. Seda ajal, kui 7 miljonit täisjõus meest eemaldati tööjõu hulgast. Kuidas seda finantseeriti? Kas oodati, et erasektor hakkab rohkem kulutama ja siis saab seda kõrgemini maksustada? Ei, hakati kulutama. Enamus loodud rikkustest hävines sõjas ja heaolu ei tõusnud selle tulemusel, kuid mingit hüperinflatsiooni ka ei tekkinud. Praegu on täpselt sama võimalus ilma sõjata USAl, kuluta ja loo finantskapitali erasektoris.

    Ma ei saa aru sinu väitest, et sa pole MMT pooldajaid reaalsete tagajärgedega heitlemas näinud? Vaatamee Jaapanit, mainstream ütles, et Jaapan pankrotistub, MMT ütles, et Jaapan ei pankrotistu ja Jaapani võlakirjade intressid on keskpanga poliitika tulemus. Kummal õigus oli? Mainstream ütles, et USA muutub maksevõimetuks ja USA võlg on jätkusuutmatu ning S&P downgrade’is USA võla, MMT ütles “so what?”. Staarinvestor Warren Buffet ja Föderaalreservi endine esimees Alan Greenspan teadsid vastust: USA ei saa pankrotistuda USA dollaris denomineeeritud võlas.
    Nüüd Ameerika mõistis, et maksevõimetus ei ole laual enam. Mis siis on? Selles ongi küsimus suurele ringile. Milles seisneb defitsiidi hüsteeria peale Alan Greenspani ja Warren Buffeti avaldust?

  4. Jüri Saar ütleb:

    “Vaatamee Jaapanit, mainstream ütles, et Jaapan pankrotistub, MMT ütles, et Jaapan ei pankrotistu ja Jaapani võlakirjade intressid on keskpanga poliitika tulemus.”

    Keda sa “mainstreamiks” pead? Veel parem kui sa suudaksid nende inimeste konkreetsetele seisukohtadele viidata.

    Ei ole vaja häbeneda viiteid konkreetsetele artiklitele, mis sinu väiteid toetavad. Lühikestest kommentaaridest/väidetest jääb väheks.

  5. Kristjan ütleb:

    Ma pean mainsteamiks neoklassikalist majanduskoolkonda, mis täna domineerib. Ajakirjanduses tõesti tehakse vigu isegi selle majanduskoolkonna vastu, kuid tegemist on üldiselt võhikutega ja kui neile nende vigu selgitada, siis pöördutakse neoklassikalise ideoloogia poole. Neklassikalisel majandusideoloogial põhinevad näiteks Gregory Mankiw makromajanduse õpikud. Neoklassikalisel ideloogial põhinevad sinu arusaamad majandusest Jüri. Alles see oli, kui sa rääkisid siinsamas blogis, et valitsuse defitsiitne kulutamine ajab intressid kõrgeks.

    Ma arvan, et sa oled Jaapanile kurva saatuse ennustajate artikleid isegi võimeline leidma, googelda veidi!
    Neoklassikalisest majandusideloogiast on täna mõjutatud enamus majanduskommentaatoreid: Pajula, Arrak, Reiljan ja seda olenemata kas nad on vasak- või parempoolsed, jutt on sama nüri mõlemitel kahjuks.

  6. Jüri Saar ütleb:

    Mulle on selline tunne, et sa ei taha hästi vahet teha neoklassikalise, neokeinslikul ja austria koolkonnal. Neist viimane on makrosuhtes äärmiselt skeptiliselt meelestatud ja nende seisukohad on minule märksa sümpaatsemad.

    “Alles see oli, kui sa rääkisid siinsamas blogis, et valitsuse defitsiitne kulutamine ajab intressid kõrgeks.”

    Proovi nüüd viidata ka sellele väitele. Ma arvan, et ma tean, mida sa silmas pead ja ma soovitan sul seda postitust uuesti lugeda või seda konkreetselt tsiteerida. Kontekst loeb.

    Küsimus ei ole selles, et google abiks ei ole vaid selles, mida sina oluliseks või autoriteetseks pead. Minule jätab sinu soovimatus konkreetstele artiklitele viidata mulje kui soovist ennast millegi konkreetsega mitte siduda ja lihtsalt üldiselt heietada. Kahjuks on minu jaoks taoline tegevus äärmiselt kiirelt kahaneva piirväärtusega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga